Alates eHL versioonist 3.10 on rakenduses olemas TNM diagnooside klassifikaator. Selle tulemusena on võimalik RHK-10 C diagnoosidele (pahaloomulised kasvajad) lisada TNM-i ja lisatäpsustusi (prefiks, m, G, L, V, R, Staadium). Lühendite tähendused on nähtavad kuva alaosas olevas legendis ja vastavad väärtused valitavad rippmenüüst.

 

 

Tiiu Laud
informaatikateenistuse projektijuht

Mitmeid aastaid meie jaoks õhus olnud elektrooniline haiguslugu on vastu võetud mõneti vastakate tunnetega. Kindlasti on suurimaks plussiks haige kohta käiva informatsiooni salvestumine ühte süsteemi, mis teeb selle leidmise arsti jaoks tunduvalt käepärasemaks, lihtsamaks ja operatiivsemaks. Samas on selle informatsiooni talletamine kohati üsna komplitseeritud. On püütud arvestada võimalikult paljude erinevate arvamuste ja soovidega, mis muudab süsteemi keeruliseks – näiteks diagnooside haldamise süsteem või patsiendi liikumine erinevate struktuuriüksuste vahel, kui tegemist on lühiajalise operatsiooniga (vajalik on ikkagi täiemahuline dokumentatsiooni lõpetamine ja järgnevalt taasalustamine). Õnnestunult on meie jaoks töötanud eHL-i tugisüsteem probleemide lahendamiseks (infotelefon, konsultatsioon). Samas viitab selle laialdane kasutamine ja suur vajadus abi järele siiski veelkord, et ilmselt tuleks süsteemi ennast käepärasemaks häälestada.

Kokkuvõttes võib öelda, et informatsiooni kättesaadavus on eHL-is tunduvalt parem võrreldes eelneva töökorraldusega, kuid selle talletamine ja haldamine on veel kohati kohmakas ja vajaks silumist.

 

Dr Tuuli Metsvaht
anestesioloogia-intensiivravi kliiniku lasteintensiivravi osakonna vanemarst-õppejõud

• Patsient paranes ravist hoolimata
• Patsient lõpetatakse kortisooniannusega mõne päeva pärast
• Teeme kliendist koopia ja anname kaasa
• Joonud 2 pudelit viina poole mehe peale
• Parema kõrva kasutamine vasakul pool ei ole soovitav
• Räägib, et kõrvalestad võivad hommikul väga valusad olla, kui need padjalt tõsta
• Kuni üheaastaseks saamiseni saanud rinda, seejärel muna
• Voodihaige söömine võib tõesti raske olla
• Telefonikõne põhjal on pähe tulnud muhk
• Ägeda kae tõttu mõlema silma eemaldamine
• Patsient räägib ka, et pärast poomist on muutunud veelgi haigemaks
• Lapsepõlves saanud kiviviske pähe
• Aastaid põdenud oma vana haiget meest
• Patsient pärit Vantaast, muud viga ei ole
• Peres koer, kes elab väljas (käib toas ainult küüsi lõikamas)
• Hommikud eriti hommikuti rasked
• Patsient tuleb õhupuuduse tõttu öösel purjuspäi
• Vasak lõug hakkas valutama
• Heas töökorras kirves, mis tekitas eriti kauni lõikehaava
• Antud hetkel pole valu pärakus ega ka mitte väljaheites
• Kord nädalas saab füsioterapeuti
• Kips pole eriti valutanud
• Leitud haav vasakus kulmukarvas
• Emakas vastab 90. rasedusnädalale
• Proov tuleb uriinist minu lauale
• Tantsides teatab patisent, et parem õlg läks paigast ära

Kliinikumi ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna ühine aastalõpu pidu toimub 10. detsembril Vanemuise Kontserdimajas. Kontsertosa algab kell 18.00.

Kontserdil esineb viiuldaja Mari Targo koos Pärnu Linnaorkesteriga, esitusele tuleb Antonio Vivaldi "Aastaajad".

Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ja Tartu Kultuurkapitali juht Ülle Koppel jagavad 2008. aastal doktorikraadi kaitsnud kliinikumi töötajaile stipendiumitunnistusi ning Sampo Panga esindaja annab üle Sampo Panga stipendiumi. Kontserdile järgneb pidulik vastuvõtt, kus suupistete ja pokaali veini kõrval saab meeleolukat muusikat nautida ja tantsuplatsil jalga keerutada.

Ürituse piletid saabuvad kliinikumi kantseleisse ja arstiteaduskonna dekanaati müügile novembris. Pileti hind 150 krooni.

 

Augusti-septembrikuu Kliinikumi Lehes küsisime, kes opereerib pildi keskel. Õige vastus on dots Ants Rulli. Assisteerivad prof Juhan Sarv ja dr Harry Raaga. Narkoosi annab dots Jüri Samarütel.

Õigesti vastanute seast osutus loosi tahtel võitjaks Haigekassa tervishoiuteenuste osakonna tervishoiu peaspetsialist Katrin Västra. Palju õnne!

 

Kommentaar:

Pildil on Ants Rulli tegemas kopsuoperatsiooni Puusepa 6 majas suures operatsioonitoas 1961. aastal. Praegu asub seal sisekliiniku endoskoopia kabinet. See oli aasta enne torakaalkirurgia osakonna loomist Maarjamõisas.

 

Prof Ants Peetsalu
kirurgiakliiniku juhataja

Uus ravikorpus ehk Maarjamõisa meditsiinilinnaku I ehitusjärk on plaanis pidulikult avada reedel, 5. detsembril kell 15.00. Avamisüritusel osalevad peaminister Andrus Ansip, sotsiaalminister Maret Maripuu, Tartu linnapea Urmas Kruuse ja Tartu Ülikooli rektor Alar Karis.

 

Kliinikumi Leht

Arstiteaduskond võib uhke olla – ka sel aastal möödus sisseastumine väga edukalt. Teaduskonna üliõpilasread täienesid sügisel 140 uue tudengi võrra, mis näitab, et meditsiiniline kõrgharidus on Eestis jätkuvalt hinnatud. Selle põhjuseks peab TÜ Arstiteaduskonna dekaan prof Toomas Asser arsti professiooni stabiilsust pakkuvat loomust. Eriala annab justkui teatud tugeva garantii ja turvatunde.

Prof Asser tõdeb, et lisaks kvantiteedile võib uhkust tunda õppimaasujate kvaliteedi üle: tervelt 79 neist olid gümnaasiumi lõpetanud medaliga. Andekate arstitudengite osakaal on seega suur ning võib öelda, et õppimaasujate tase parim, mis üldse viimase 20 aasta jooksul on olnud. Suurenenud on ka meessoost sisseastujate hulk. Poiste arvestatava osakaalu teket peab Asser põhimõtteliseks muutuseks: „Kui mujal Ida-Euroopas on naistudengite arv tavaliselt ligi 85% ja meil 60 %, siis näitab see juba teatud arengut.“

Konkursiarv arstiteaduskonnas ei olnud kuigi suur – 2 inimest ühele õppekohale, mis Toomas Asseri arvates ei olegi kuigi määrav. Hoopis olulisemaks peab ta sisseastujate õpitulemusi. Ta rõhutab, et ligikaudu pooled arstiteaduskonda sisse saanud tudengid oleksid lävendipõhiselt saanud sisse ükskõik, millisesse teaduskonda, ükskõik, millisele erialale, näiteks õigus- või majandusteaduskonda. See näitab taaskord arstitudengite head kvaliteeti.

Residentuuri astumise kohta puuduvad Asseril veel täpsemad andmed. Siiski toob ta esile, et residentide arv on jäänud suhteliselt stabiilseks: selleks aastaks oli planeeritud 125 residentuurikohta, kuhu reaalselt võeti vastu 120 residenti. TÜ arstiteaduskonna 2008. a kevadel lõpetanud 112-st tudengist astus residentuuri 75.

Residentide seas on populaarsemad erialad endokrinoloogia, anestesioloogiaintensiivravi ning erakorraline meditsiin. Säärase tendentsi põhjuseks pakub prof Asser nimetatud erialade vahelduslikkuse, mis võimaldab residentuuris erialaõpet jätkavatel noortel arstidel saada hea erakorraliste situatsioonide lahendamise kogemuse. Ning tuleb tõdeda, et need on ka erialad, mis pakuvad residentidele suuremat materiaalset kindlustunnet. Mitte nii nõutud eriala residentuuris on patoloogia, kuhu ei ole palju soovijaid.

Sügis on aeg, mil õppeaasta algus pakub head võimalust vaadata tulevikku. See on aeg, mis võimaldab seada sihte ja suunata arenguid. Sellega arstiteaduskond hetkel ka tegeleb: hoos on uue arengukava arutelu ning novembris leiab aset arengukonverents. Sealhulgas püütakse määrata tulevikusihid ning otsustatakse, millistes teadussuundades jätkata.

Juba praegu võib välja tuua arengusuundi, mis toovad kasu nii arstiteaduskonnale kui Ülikooli Kliinikumile ning tõhustavad kahe üksuse vahelist koostööd. Asser toonitab, et teaduskond on sel kevadsuvel saanud teadussuunas kaks strateegilises plaanis küllaltki olulist finantseeringut. "Üks neist võimaldab käivitada arstiteaduskonna teadusgruppide baasil loodavat neuroimmunoloogiateemalist tippkeskust, mille eesmärgiks on kahe Eesti arstiteaduse olulisima ning tugevaima suuna – neuroteaduse ning immunoloogia – koostoimimine ning valdkonna teadustulemuste rakendamine kliinilisse praktikasse. Tiheda koostöö läbi TÜ arstiteaduskonna kliiniliste uurimisrühmadega aidatakse kaasa arstiteaduskonna arengule."

Teine finantseering, mis saadi infrastruktuuri kaasajastamiseks, suunatakse siirdemeditsiinikeskuse asutamisse. Siirdemeditsiin on küllaltki uus mõiste, tähistades laias laastus alusteaduslikke meetodite kasutamist juurutavat teadussuunda. Seega võimaldab siirdemeditsiinikeskus uusi alusmeditsiini saavutusi kliinilise teaduse poolt valideerida ja selle kaudu rakendada kliinilisse praktikasse.

Prof Toomas Asser rõhutab, et tippkeskuse käimapanemine ja siirdemeditsiini rakendamise hoone on koos arengukavaga teaduskonna lähemad prioriteedid ja arengusuunad.

Teaduskonna arengule aitab kindlasti kaasa ka Maarjamõisa haigla juurdeehitus, mis võetakse kasutusele juba sel õppeaastal. Kuigi uue majaga seoses muutub keskkond oluliselt paremaks, on prof Asseri sõnul siiski veel ebaselge, kuidas õppeprotsess uute ruumide tekkimisega seoses muutub ning toimuma hakkab. Sama lugu on eHL-i rakendamisega. Kindel on, et see süsteem õppetööd muudab ja kindlasti ka arendab, kuid vajab veel üle arutamist ja täpsustamist, kuidas see kõik tegelikkuses toimima hakkab. Need on sellised praktilised asjad, millele tuleb sellel aastal mingisugune lahendus leida.

Probleemidest kõneledes tõi Asser esile väga üldise, kuid püsiva meditsiinispetsiifilise probleemi. Nimelt palgavahe. "Eesti arstitraditsioonis töötavate inimeste palgad on paremad kui ülikoolisektoris töötavatel meditsiiniinimestel," tõdeb professor Asser. "See on üks suur probleem, mis pikas plaanis on ülikoolile tõsiselt kahjulik, kuid millele lähitulevikus lahendust ei paista. Kui palk akadeemilisel positsioonil ei ole keskmine või oluliselt üle keskmise, siis ei ole sellele akadeemilisele postile enam küllalt inimesi, tudengitel puudub motivatsioon teadustööks ja kraadi tegemiseks."

Teine professori ja kogu arstiteaduskonna mure on seotud tudengite arvu kahanemisega lähitulevikus. Paari aasta pärast võib tekkida probleem õppekohtade täitmisega ning selleks tuleb juba täna valmistuma hakata. Arstiteaduskond leiab, et osa tulevasi meditsiinitudengeid võiks tulla välismaalt. Seetõttu on teaduskond oma sihiks seadnud väliskoostöö arendamise erinevate ülikoolidega. Näiteks võib siinkohal tuua Saksamaa Göttingeni Ülikooli, kellega on juba olemas reaalne koostöö. Läbirääkimisi soovitakse pidada ka Venemaa Voronese Ülikooliga.

Siiski ei saa välisüliõpilaste arv teaduskonnas olla väga suur. Prof Asser rõhutab, et me ei saa oma ülikooli kujundada välismaalastele: "Vaja on eestikeelset õpet. Ja eestikeelseid arste. Muidu ei ole sellest õppest Eestile midagi kasu."

 

Prof Toomas Asseriga
vestles Merili Väljaotsa

Prof Ants Rulli 100. sünniaastapäeva puhul andis Tartu Ülikooli Kliinikum välja raamatu ”Ants Rulli – kirurgia professor”.

Raamat sisaldab suures osas professor Ants Rulli memuaare, mis annavad raamatu koostaja professor Ants Peetsalu sõnul lugejale põhjaliku ja põneva ülevaate arstide tööst, selle rõõmudest ja muredest sõjajärgses Eestis. Ants Rulli mälestusi rikastavad oma meenutustega tema hilisemad kaastöötajad, Eesti meditsiiniüldsusele tuntud meedikud Jaan Seeder, Lembit Veeber, Jüri Männiste, Enn Püttsepp ja professor Ants Peetsalu. Raamatu koostaja on professor Ants Peetsalu, toimetaja Anne Velliste ja kujundaja Kadri Kuusk. Raamatut esitleti 16. septembril Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt korraldatud prof Rulli mälestuskonverentsil.

 

Kliinikumi Leht

8. septembril liitus kliinikumi personaliga Merili Väljaotsa, kes asus tööle avalikkussuhete spetsialistina. Merili õlul on nüüdsest ka „Kliinikumi Lehe“ toimetamine.

Merili Väljaotsa iseendast: Käesoleva aasta kevadel lõpetasin Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituuti suhtekorralduse eriala ning 2008. aasta sügisest omandan samas instituudis kommunikatsioonijuhtimise magistrikraadi.

Oma esimesed praktilised kogemused avalike suhete vallas sain 2007. aasta suvel Lõuna politseiprefektuuris praktikal viibides. Ajakirjanduslikku tööd on olnud võimalus praktiseerida oma koduvalla lehele kaastööd tehes.

Kliinikumi Lehe toimetamisel sean esialgseks eesmärgiks teha seda sama hästi kui seni on tehtud. Pikemaajalise sihina püüan anda endast parima lehe igakülgsel arendamisel.

 

Merili on noor ja energiline

Et meie lehe senine toimetaja Ene Selart on alates augustist lapsehoolduspuhkusel, pidime otsime talle asendaja. Loodan, et Merili elab meie töösse sujuvalt ja probleemideta sisse ning võetakse kliinikumi-pere poolt ka kiiresti omaks. Ja teisalt loodan, et värskelt ülikoolist tulnuna annab ta meile nõuandeid ja nippe, mida lehe väljaandmisel kasutada saame.

Ka selle, septembrikuu numbri kokkupanemisel on Merili juba osalenud. Edaspidiste kaastöö-soovide ja ettepanekute asjus palumegi võtta ühendust Meriliga, tema telefon on 7319 423 ja epost merili.valjaotsa@kliinikum. ee.

 

Kristi Tael

avalikkussuhete juht

 

18. augustil tähistas 50. sünnipäeva traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja dots Aare Märtson. Palusin juubilaril lühidalt rääkida oma teadustöödest ja tulevikuplaanidest.

Miks asusite õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda?

Kooli ajal olin küllaltki tugev õpilane ja see andis edaspidise jaoks laiahaardelise valikuvõimaluse. Vanemate sõprade seas oli eeskujusid, nt klassikaaslase vend, kes õppis arstiteaduskonnas [tänane kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud Urmas Lepner – toim]. Teine motivatsioon oli kena klassiõde, kes soovis arstiks õppida [abikaasa dr Tiiu Märtson - toim]. Kolmas nüanss oli, et tahtsin õppida eriala, kus peab tõsiselt tööd tegema ning mulle ei meeldinud nn punased ained (aasta oli 1976). Saatuse iroonia tahtel jäin ülikooli lõpetades cum laude’st ilma vaid seetõttu, et tegin teadusliku kommunismi riigieksami nelja peale. Ülikooli lõpukursustel kaalusin kahe valiku vahel: lastekirurgia ja traumatoloogia- ortopeedia. Tahtsin õpingute kõrvalt lastekirurgiasse õena tööle minna, aga kahjuks see ei õnnestunud ning üle jäi ortopeedia. Kuuendal kursusel töötasin ortopeed Bernhard Maaritsa käe all, tegin koos temaga vastuvõtte ja sain hea lasteortopeedi koolituse. Nii saigi minust ortopeed. Lasteortopeedi vastuvõtte teen siiamaani – umbes 10-20% kõigist vastuvõttudest. Oma praktiliseks ja teaduslikuks suunajaks pean ka professor Tiit Havikot, kes on dr Maaritsa kõrval olnud minu teiseks ortopeedia õpetajaks ning lisaks ka doktoritöö juhendajaks.

Mis on Teie teadustöö põhiteemad?

Kolm põhilist teemat on: luuregeneratsioon, liigeste endoproteesimine ja luuainevahetuse ning –kasvajatega seotud probleemid. Praegu on mul ka kaks doktoranti, kelle teadustööd käsitlevad liigesevahetamise kirurgiat. Pirja Sarap uurib teemat radioloogilise poole pealt ja Kaur Kirjanen tegeleb kliinilise statistikaga.

Millised on Teie prioriteedid ja tulevikuplaanid traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja ametis?

1. septembril täitus mul esimene tööaasta kliiniku juhataja ametis, aga kliinikuga olen seotud olnud juba 25 aastat. Pean väga oluliseks kolleegide omavahelisi suhteid. Väärtustan selgust ja läbipaistvust - kildkondi ja pingeid ma töökollektiivis näha ei soovi. Olen mänginud korvpalli, seega olen hingelt meeskonnamängija. Juhtimisstiililt pean end demokraatlikuks juhiks ja kui mind on sellesse ametisse valitud, siis tahan ma kliinikut võimalikult palju arendada ja edasi viia.

Tulevikuplaanideks on käekirurgia arendamine ja geriaatrilisele ortopeediale suurema tähelepanu pööramine. Ilmselt peame mõtlema ka spordimeditsiini peale ja spetsialiseeruma sportlaste vigastuste ravile. Uue maja valmides avaneb ka rohkem võimalusi. Näiteks saab ortopeedia osakond endale uued ruumid, seni töötati kirurgilistest osakondadest kõige kitsamates tingimustes.

Kokkuvõttes tahaksin öelda, et kliinikumis on võimalik saada väga head traumatoloogilist- ortopeedilist ravi ja meil on hea instrumentaarium ning vahendid. Kui probleeme esinebki, siis mitte ravikvaliteedi alal, vaid suhtluses. Murekoht on see, et patsient peab liiga vara haiglast lahkuma ja järel- ning taastusravi süsteem on puudulik. Traumatoloogia osakonnas on töö läinud väga pingeliseks, patsiente on palju, operatsioonide arv kasvab. Uue maja valmides tahaks loota, et vähemalt öiste operatsioonide arv väheneb.

 

Dots Aare Märtsoniga
vestles Ene Selart

 

Kommentaar:

Aare Märtson on askeldanud Maarjamõisa väljal üle 25 aasta: üliõpilasena, internina, aspirandina, ortopeedina. Nüüd on ta jõudnud kliiniku juhiks. Ta on ajanud oma asju tasa ja targu, järjekindlalt ja tulemuslikult. See on viinud redelit pidi ikka ülespoole. Aga täitmata eesmärke on ju veel, küll ta jõuab ka nendeni. Aare puhul sobib vahel ka põhimõte: kiirusta aeglaselt!

 

Prof Tiit Haviko
traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ortopeedia osakonna arst-konsultant

 

25. augustil tähistab juubelit kliinikumi ühendapteegi direktor Irja Uiboleht.

Irja Uiboleht on sündinud ja kasvanud Tartus. 1982. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia osakonna ja asus tööle proviisorina Tartu Linna Kliinilise Lastehaigla apteeki. 1986. aastal sai ta apteegi juhatajaks ja alates kliinikumi moodustamisest on Irja ühendapteegi direktor.

Kõiki tema tegemisi iseloomustab vastutustunne ja sihikindlus. Olgu need siis seotud ühendapteegi, kliinikumi, Eesti farmaatsia oleviku või tulevikuga. Ta oli üks Eesti Haiglaapteekrite Seltsi asutajaliikmeid detsembris 1995 ning on korduvalt valitud seltsi juhatusse.

Ühendapteegi direktorina on Irja nõudlik. Samas iseloomustab teda juhina mõõdukus ja kolleegid hindavad juubilari tema vastutulelikkuse ning sõbralikkuse tõttu.

Irja on abielus ning kasvatanud üles poeg Mihkli.

Palju õnne juubilarile ühendapteegi ja kogu kliinikumi-pere poolt! Soovime õnne, raugematut energiat, visadust ja teotahet edaspidiseks!

 

Kliinikumi Leht

Nelikümmend viis tööaastat närvikliiniku neurokirurgia osakonnas.

13. mail 1963. aastal oli Vaike Soome esimene tööpäev närvikliinikus, mis on talle meelde jäänud tänaseni – toonane osakonnajuhataja dr Ruth Paimre uuris põhjalikult tema elulugu ja tausta.

Kuigi tööpäev algas kell seitse hommikul, oli Vaike Soome haiglas juba tund aega varem, sest muidu ei jõudnud tööga valmis – patsiendid ootasid hommikusööki ning see tuli tuua kõrvalmaja köögist. „Aga kõik sai tehtud ja sealjuures olid töötajad rõõmsad ning abistasid üksteist,“ meenutab Vaike Soome.

Tol ajal olid patsiendid kauem haiglas, tänapäevased ravimeetodid ja meditsiinitarvikud on põetaja tööd tundmatuseni muutnud. Pole enam riidest lappe ning korduvkasutatavaid tilgavoolikuid, mille kõrbehais kogu osakonda täitis, kui sanitar oli unustanud nende keemisel silma peal hoida. Patsiente oli ka palju rohkem – tänases viiekohalises intensiivipalatis oli siis kümme haiget. Seljaoperatsiooni läbi teinud patsiendi ümber tuli voodisse paigutada seitse patja. Et asi natukenegi rõõmsam oleks, anti patjadele lustakad hüüdnimed: Dusja, Nusja, Marusja…

Sellest ajast alates on Vaike Soome töötanud kokku 15 vanemõe alluvuses ning kuigi teda on kutsutud mujale tööle, ei ole ta ära läinud. „Tunnen elust rõõmu, mul on toredad lapsed ja lapselapsed ning olen nüüd saanud reisida. Maarjamõisa ametiühingu esinaine Sirje Viilup on korraldanud palju toredaid ekskursioone, viimati käisime Riias, ees on ootamas Ahvenamaa.“

 

Ene Selart

13. juunil 2008 külastas kliinikumi patoloogiateenistust professor Adi Gazdar (USA, Southwestern Ülikool).

Lühivisiidi käigus tutvustati külalisele lahangusaale, patoloogialabori ruume ning patoloogide töötingimusi. Koos dr Retlav Roosipuuga vaadati ka viimaseid töös olevaid kopsuvähi preparaate.

Kõrge külaline hindas isiklikule kogemusele tuginedes meie patoloogialaboratooriumi töö mitmes osas USA ja Jaapani vastavatest laboratooriumitest paremaks. Eriti hea mulje jättis professorile histoloogiliste preparaatide rõhutatult kõrge kvaliteet.

Põgusalt külastas professor ka Torakaalkirurgia Keskuse statsionaari, pulmonaalse intensiivravi osakonda ja Vana Anatoomikumi.

Prof Gazdar on sündinud Indias Bombays, lõpetanud arstiteaduskonna Londoni Ülikoolis ja töötab praegu Texase Southwesterni Ülikooli meditsiinikeskuse patoloogia professorina. Professor Gazdar on kaasaja üks enim publitseeritavaid ja tsiteeritavaid autoreid teadusmaailmas. Ta on avaldanud ligi 550 artiklit, millest üle 250 on seotud kopsuvähi teemaga.

Maailmamainega professori Euroopa visiidi eesmärk oli kutsutud lektorina esineda Tartus 8-ndal Geenifoorumil ettekandega kopsuvähi epidermaalse kasvufaktori retseptori signaalraja deregulatsioonist.

 

Tõnu Vooder
Tartu Ülikooli doktorant,
kopsukliiniku arst-õppejõud torakaalkirurgia erialal

26. septembril toimub Tartus Dorpati koverentsikeskuses Närvikliiniku ja Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi korraldatav teaduskonverents The Ephedrone Epidemic – A New Cause Of Chronic Manganism (Efedrooni epideemia – uus kroonilise manganismi põhjus).

Konverentsi peateemaks on ka Eestis esinev neuroloogiline sündroom narkomaanidel, kes kasutavad Sudafedist valmistatud mõnuainet efedrooni ehk metkatinooni. Konverents tõotab kujuneda interdistsiplinaarseks foorumiks, millel osalevad neuroloogide kõrval psühhiaatrid, farmakoloogid, toksikoloogid ja töötervishoiuarstid.

Teaduskonverentsil esinevad mitmed oma eriala maailmanimed: prof. Andrew Lees ja prof. Peter Jenner Londonist, prof. Sten-Magnus Aquilonius Uppsalast jt. Oma kogemusi jagavad kolleegid Lätist, Venemaalt, Ukrainast ja Gruusiast. Eesti haigetel tehtud uuringuga esineb neuroloogia doktorant Katrin Sikk, sessioone juhatavad Sulev Haldre ja Pille Taba.

Lisainfo: http://www.kliinikum. ee/nns/

 

 

24. - 25. oktoobril toimub Tartus Dorpati Konverentsikeskuses 2. Balti Radioloogia Konverents.

Konverentsi eesmärgiks on pakkuda Balti radioloogidele, residentidele ja teistele valdkonna spetsialistidele võimalust regulaarseteks kohtumisteks ning mõtte- ja kogemustevahetusteks.

Konverentsil käsitletavate teemade ringi kuuluvad näiteks neuroradioloogia, pediaatria, nukleaarmeditsiin, funktsionaalne MRI, meditsiiniline informaatika, radiatsiooni kaitse jne. Esimene Balti Radioloogia Konverents toimus Kaunases 2006. aastal.

Lisainfo: http://www.kliinikum. ee/BCR2008/

 

Kliinikumi Leht

25. - 29. augustini külastasid naistekliinikut dr Maral Hydyrova ja dr Mayagozel Velbajeva Türkmenistanist. Õppereisi eesmärgiks oli osalemine kolposkoopia kursusel, et õppida paremini tundma emakakaelavähi ja vähieelsete staadiumite patoloogiat ja varast diagnoosimist.

Ashgabadi arstide valik langes Eesti kasuks, sest Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on just Eestis saavutatud emakakaelavähi diagnostika vallas häid tulemusi. Samuti huvitas külalisi Eesti kogemus emakakaelavähi skriiningu organiseerimise alal. Külaliste sõnul on viimastel aastatel Türkmenistani tervishoiupoliitika tublisti arenenud, ehitatud on palju uusi tervishoiukeskusi ning meedikuid suunatakse välismaale oma eriala tippkeskustesse stažeerima.

Muret tekitab peamiselt personali väljaõppe ja kogemuste puudumine.

Naistekliinikus juhendas Türkmenistani kolleege vanemarst- õppejõud Terje Raud, kes pälvis arvukalt kiidusõnu. Mõlemad arstid kinnitasid, et nende muljed naistekliinikust on väga head ning et nad on tänulikud võimaluse eest osaleda kolposkoopia kabineti vastuvõttudel ning kolposkoopiliste uuringute läbiviimisel. Kolleegid kinnitasid, et siin on palju õppida ning hiljaaegu õppereisilt Austriast naasnutena peavad nad naistekliinikut Euroopa tasemel raviasutuseks. Võimalusel tahaksid nad Eestisse kindlasti tagasi tulla ja edasist koostööd arendada.

 

Kliinikumi Leht

16. juunil tähistati rahvusvahelise sümpoosiumiga 15 aasta möödumist esimesest luuüdi transplantatsioonist Eestis ja Baltikumis.

Sümpoosiumil esinesid professor Eliane Gluckman ja professor Tapani Ruutu.

Professor Gluckman on EUROCORD-i president, kauaaegne Saint-Louis` haigla luuüdi transplantatsiooni keskuse juht ja üks esimesi nabaväädi vereloome tüvirakkude siirdajaid maailmas. Eliane Gluckmanil on otsene seos luuüdi transplantatsiooni alustamisega Tartus, oli ju tema keskus Hele Everausile luuüdi transplantatsiooni õppimise kohaks.

Professor Tapani Ruutu on luuüdi transplantatsiooni juurutaja Soomes. Esimese Eesti siirdamise ettevalmistamisel oli professor Ruutu suureks abiks ning 1993. aasta 31. mail osales ta koos oma tehnilise abilisega esimesel luuüdi kogumisel Tartus. Professor Everausi jaoks oli Soome kolleegi moraalne tugi ka edaspidi väga oluline.

Luuüdi transplantatsiooni kui ühe kasvajate ravimeetodi kasutamise ajalugu maailmas ulatub 1968. aastasse. Võimalus ravitulemuste parandamiseks oli sellal olemas, kuid Eestis veel mitte kasutusel. Peale taasiseseisvumist 1991. aastal oli ka meie haiglates võimalik kasutusele võtta senikasutamata diagnostika- ja ravimeetodid.

Luuüdi transplantatsiooniks valmistumine sai võimalikuks tänu dr Kaljo Mittile ja prof Tiina Talvikule. Just tolleaegses Tartu Lastekliinikus leidus n-ö tühi koridor ja palatid tulevaste tegevuste jaoks. Suur osa aparatuurist muretseti sponsorite abiga. Toetus tuli ka ministeeriumilt – dr Vello Ilmoja ja edaspidi ka Toomas Vilosius mõistsid uuenduste hädavajalikkust.

Vanemõde Viia Viirsalu alustas õdede-põetajate väljaõpetamist. Kogu tehniline tegevus oli dr Tõnu Jõgi kanda. Edaspidi lülitus tegevusse, algul internina, seejärel residendina, doktor Ain Kaare, kes kureerib praegust hematoloogia ja luuüdi trantsplantatsiooni osakonda.

Eesti esimene läbivoolutsütomeeter, mis osakonda hangiti, võimaldas alustada hematoloogiliste kasvajate immuunfenotüpiseerimisega. Seda tegevust on aastaid koordineerinud Dr Jane Lehtmaa. Kuna verekeskustes tol ajal trombotsüütide kontsentraati ei valmistatud, ilma milleta aga leukeemiate ning lümfoomide ravi ja ka luuüdi transplantatsioon võimalik polnud, hakati seda ise rakuseparaatoril valmistama.

Allogeense luuüdi transplantatsiooni võimalus sõltus koesobivustestimise kvaliteedist. Dr Miia Sultsmann nägi ühendlaboris vastava testimise aktsepteeritavale tasemele viimisega suurt vaeva. Juurutada tuli tsentraalveeni kateetrite kasutamise uued moodused. Selles osas aitasid dotsent Jüri Samarütel ja dr Mati Ress. Aastatega on välja kujunenud parimate oskustega arstide ja õdede-põetajate meeskond. Kõik vereloome tüvirakkude transplantatsioonimeetodid on järk-järgult töösse rakendunud. Siin on abiks olnud ka rahvusvaheline koostöö Helsingi Ülikooli Haigla, Pariisi VII Ülikooli Hematoloogia Instituudi, Newcastle Upon Tyne’i Ülikooli haigla ja Nebraska Ülikooli Meditsiinikeskusega. Soome Punase Risti Verekeskuse doonorpank vahendab vereloome tüvirakkude doonori otsinguid üle maailma. Tähtpäeva konverentsil oli prof Hele Everausi algusaastate tegemiste ettekande jätkuks dr Ain Kaare ülevaade vereloome tüvirakkude siirdamise praktikast ja tulemustest. Viieteistkümne aasta jooksul tehtud 228 transplantatsiooni tulemused on võrreldavad rahvusvaheliste keskuste omadega.

Kohalolnud endistest patsientidest kõneles Valter Annamaa, kes jagas mõtteid oma haigusest, ravist kuni tervistumiseni. Transplantatsioonimeeskonna jaoks ei saa olla paremat tasu kui raskest haigusest terveks saanud inimene.

Täna tuleb hoolt kanda, et areng ikka paremaid tulemusi tooks, näiteks on vanemteadur Alar Aintsi juhtimisel ettevalmistamisel uued ravitehnoloogiad.

Konverentsil esitleti ka Kati Murutari koostatud raamatut „Üdini tungimine“, mis annab ülevaate professor Hele Everausist kui luuüdi transplantatsiooni rakendajast Eestis ja Baltikumis.

 

Merili Väljaotsa

On ilmunud raamat hematoloogia- onkoloogia kliiniku juhataja prof Hele Everausist, mis käsitleb tema ravi- ja teadustööd, kus saavad sõna kolleegid, õpilased, sõbrad ja patsiendid ning mis juhatab lugeja ühe suure algustähega Arsti sisemaailma, andes aimu tema mõtetest, pürgimustest ja unistustest.

 

Kliinikumi Leht

5. septembril kaitses dr Paul Korrovits meditsiinidoktori kraadi teemal "Asümptomaatiline põletikuline prostatiit: levimus, etioloogilised tegurid, diagnostikavõimalused". Juhendajad: dots Reet Mändar (TÜ mikrobioloogia instituut) ja dr Margus Punab (TÜK androloogiakeskuse juhataja, PhD). Oponent: prof Michael Marberger (Viini Ülikool, Austria).

Asümptomaatilise põletikulise prostatiidi puhul leitakse eesnäärmespetsiifilises materjalis olulisel määral leukotsüüte ja/või baktereid, samas kui subjektiivsed kaebused patsiendil puuduvad. Selle prostatiidivormi levimuse ja etioloogia kohta on siiani avaldatud vaid üksikuid teadusuuringuid.

Uurimuse eesmärgiks oli kindlaks teha asümptomaatilise prostatiidi levimus Eestis, etioloogilised tegurid ning mõju diagnostilistele markeritele, samuti välja töötada ning valideerida NIH-CPSI (National Institutes of Health Chronic Prostatitis Symptom Index) eestikeelne versioon edaspidiste epidemioloogiliste uuringute ja kliinilise töö tarbeks.

Asümptomaatilise põletikulise prostatiidi levimus Eesti noortel meestel on 6,0% (WHO standardite järgi, so >1 milj PMN/ml sperma kohta), samas on madalama läviväärtuse (0,2 milj PMN/l) rakendamisel sama põletiku levimuseks 19,0%.Asümptomaatilise põletikuvormi sage esinemine ja sümptomaatilise vormi harv esinemine selles vanuserühmas viitab vajadusele selgitada edasiste uuringute käigus prostatiidikaebuste tekkedünaamikat sõltuvalt patsiendi vanusest ning teha kindlaks võimalikud patogeneetilised seosed prostatiidi sümptomaatiliste ja asümptomaatiliste vormide vahel.

Asümptomaatilise põletikulise prostatiidi etioloogias on tõenäoliselt oluline roll infektsioossel komponendil. Sarnane leid on iseloomulik ka kroonilisele mittebakteriaalsele prostatiidile (CP/ CPPS), viidates nende kahe vormi etiopatogeneetilisele sarnasusele.

Asümptomaatilise põletikulise prostatiidiga patsientidel on PSA tase seerumis ja IL-6 kontsentratsioon spermaplasmas oluliselt kõrgemad kui kontrolluuritavatel. Analoogseid tendentse on täheldatud varasemates uuringutes sümptomaatilise prostatiidiga patsientidel, mis samuti viitab sarnasustele asümptomaatilise ja sümptomaatilise prostatiidi vahel.

Mõõdukas leukotsütospermia (0,2–1,0 milj PMN/ml) mõjutab asümptomaatilise põletikulise prostatiidi tingimustes positiivselt sperma kontsentratsiooni ja spermatosoidide koguhulka sõltumata uuritava vanusest (võrreldud keskmised vanused 18,9 ja 26,4 eluaastat), samas kui tugev leukotsütospermia (>1,0 milj PMN/ml) mõjutab sperma kvaliteeti negatiivselt vaid vanemal vanuserühmal. Samuti täheldasime, et noorematel uuritavatel oli sperma kvaliteet parem kui vanematel uuritavatel, seda sõltumata leukotsütospermia tasemest. Eelmainitu põhjal võib oletada, et genitaaltrakti lisasugunäärmete funktsionaalne reserv on noorematel meestel põletiku olemasolul suurem.

 

Dr Paul Korrovits
androloogiakeskus

 

Kommentaar:

Paul Korrovitsi doktoritöö keskendub ühele androloogiauroloogia ja ka üldisemalt mehe tervise kesksele teemale, milleks on eesnäärme põletik e prostatiit. Prostatiit on pikka aega olnud kahe tuntuma eesnäärmehaiguse – eesnäärmeadenoomi ja eesnäärmevähi kõrval nagu unustada püütud inetu pardipoeg. Viimase kümnendi uuringud on siiski näidanud, et see ülimalt sage (prostatiiti põeb oma elu jooksul enam kui 50% meestest) haigus on oluline nii iseseisva haigusena kui ka eesnäärmeadenoomi poolt tekitatud kaebuste võimendaja ja eesnäärmevähi riskitegurina. Eriti vähe on siiamaani uuritud prostatiidi asümptomaatilist vormi, kus tüüpilised kaebused puuduvad, kuid põletik on tuvastatav laboratoorsetes uuringutes. Võime julgelt öelda, et Paul on esimesena maailmas süstemaatiliselt analüüsinud nii asüptomaatilise prostatiidi epidemioloogilisi, aga ka mõningaid võimalikke haiguse patogeneesi aspekte.

 

Dr Margus Punab
androloogiakeskuse direktor

12. juunil kaitses Evelin Gross magistritöö „Raseduseaegselt ja sünnijärgselt toimivate tegurite seos lapse üsasisese ja esimese elupoolaasta kasvuga.“ Juhendaja Kristiina Rull, MD.

Töö eesmärgiks oli leida vanemate antropomeetriliste parameetrite, üsasiseselt toimivate tegurite, vahetu sünnitusjärgse perioodi ja lapse toitumise mõju tema kasvule prenataalperioodil ning esimese elupoolaasta jooksul.

Ühe aasta vältel sünnitanud perede hulgast valiti 71 uuringusse sobilikku ja osalemisega nõustunud perekonda. Vajalikud andmed saadi vanemate ankeetküsitlustest ja meditsiinilisest dokumentidest.

Uuringust selgus, et vastsündinu suur sünnikaal oli seotud ema enda suure sünnikaalu, raseduseelse ülekaalulisuse ja normist suurema rasedusaegse kaaluiibega. Loote kasvupeetus oli seotud vanemate madala haridustaseme ning ema rasedusaegse aktiivse või passiivse suitsetamisega.

Erinevused sünnikaalus püsisid lapse esimese kuue elukuu jooksul. Absoluutne kaaluiive ja pikkuse juurdekasv oli kõikidel lastel sarnane, kuid oluline erinevus ilmnes suhtelises kaaluiibes ja pikkuskasvus. Preeklampsiaga tüsistunud rasedusest sündinud laste ning kasvupeetusega vastsündinute sünnikaal suurenes kuuenda elukuu lõpuks enam kui kolm korda, normkaaluliste ja suurekaaluliste laste kaal kahekordistus. Suhteline pikkuse juurdekasv kuue kuu jooksul oli kiirem kasvupeetuse ning preeklampsia grupis. Keskmine füsioloogiline kaalulangus ajalistel vastsündinutel oli 6%. Vastsündinute kaaluiive ei sõltunud füsioloogilise kaalulanguse suurusest. Pikkuskasv ja kaaluiive olid lastel olenemata toitmise tüübist sarnased.

Rinnapiimaga toitmise jätkupidevusele esimesel elupoolaastal mõjusid negatiivselt rinnapiimaasendajate andmine esimestel sünnitusjärgsetel päevadel, vanemate madal haridustase, ema suitsetamine, vastsündinu madal sünnikaal, lapse viibimine intensiivravil ning nahk-naha kontakti puudumine.

Magistritöö on osa naistekliiniku ja Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi prof Maris Laane uurimisgrupi ühisprojektist “Platsenta hormoonide sünteesi määravate geenide ekspressiooni ja varieeruvuse seos raseduse kulu ja üsasisese arenguga”.

 

Evelin Gross
ämmaemand