-
Avaleht
- Kliinikutes-teenistustes
Jõulukuul tuleks leida toitumise ja liikumise vahel tasakaal
Haigla igapäevane toitlustamine on suur vastutus, mis nõuab hoolikat planeerimist. Kliinikumi toitlustusteenistuse tootmisjuhi Piret Tammvere sõnul valmistatakse iga päev tasakaalustatud ja mitmekesist toitu nii patsientidele kui ka töötajatele. „Me valmistame kolm korda päevas toitu ligikaudu tuhandele patsiendile. Lisaks teenindame umbes 1200 töötajat, kes söövad L. Puusepa 8 hoones asuvas Kohvikumis, kus pakume nii praade, suppe kui ka magustoite. Samast köögist transpordime iga päev ligikaudu 200 portsjonit ka Raja 31 asuvasse naha- ja psühhiaatriakliiniku hoone kohvikusse,“ rääkis Tammvere.
Toitlustusteenistuse töötajate sõnul algab tasakaalustatud toitumine õigete põhimõtete järgimisest. Seda silmas pidades püütakse Kliinikumis pakkuda nii patsientidele kui ka töötajatele toitu, mis lähtub normaalse söömise alustaladest. Toitlustusteenistuse dieetõde Jane Maastik rõhutab, et samade põhimõtete järgimine on oluline igapäevaselt, aga ka pühade ajal. „Oluline on, et päeva jooksul oleksid kõik toiduainegrupid esindatud. Iga toidukorra puhul võiks kasutada lihtsat taldrikureeglit, mis aitab tagada keha vajaduste katmise ning hoiab kõhu kauem täis. Taldrikureegli järgi peaks taldrikust ¼ moodustama tärkliserikkad toidud, näiteks kartul, riis või tatar; teine ¼ valgurohked toidud nagu liha, kana või kala ning ülejäänud pool taldrikust peaks koosnema köögiviljadest – nii värsketest kui ka kuumtöödeldud,“ selgitas Maastik, kelle sõnul on hea enesetunde ja tervise säilitamiseks oluline ka regulaarne liikumine.
Kliinikumi toitlustusteenistus soovitab jõulupraadi süüa pigem lõuna ajal kui õhtul, nagu sageli on seltskondades kombeks. “Külluslikku einet on soovitatav nautida just lõunasel ajal, kuna keha vajab sel ajal erinevaid toitaineid rohkem. Kui aga süüa pidevalt õhtuti suurtes kogustes tärklise- ja rasvarikast toitu, võib liigne energia talletuda rasvana,” rääkis Tammvere. „Samas traditsioonilisi jõulutoite karta ei tasu. Näiteks verivorst on suurepärane rauaallikas – juba üks verivorst suudab katta päevase rauavajaduse. Hapukapsas seevastu on hea probiootikumide allikas, mis toetab seedimist,“ lisas Maastik.
Alates oktoobrist on Kliinikumi Kohvikumi menüüs välja toodud iga toidu järel kaloraaž, eesmärgiga luua suuremat teadlikkust toitumise osas. Dieetõe sõnul on inimese keskmine päevane kaloraaž ligikaudu 2000 kilokalorit, kuid tegelik vajadus sõltub siiski inimese pikkusest, kaalust ja füüsilisest aktiivsusest. „Levinud on arusaam, et rasvad on kehale kahjulikud ja nendega toidud sisaldavad kõrge kaloraaži tõttu liiga palju energiat. Tegelikult on aga õiges koguses kvaliteetsete rasvade tarbimine inimese tervisele hädavajalik. Näiteks sisaldab lõhe asendamatuid ülipika ahelaga rasvhappeid, mis on keha normaalseks toimimiseks olulised ega soodusta ülekaalu. Veelgi enam, sellises vormis rasvhappeid pole võimalik mujalt kätte saada,“ rääkis Maastik. Küll aga ei pruugi dieetõe sõnul madala kalorsusega toidud osutuda alati kõige sobivamaks lahenduseks, kui neid ei valita teadlikult.
Sarnaselt täiskasvanutele vajavad ka lapsed toidust energiat, sealhulgas piisavalt rasvu, mida saadakse sageli just piimatoodetest. “Kui rasva tarbimist liigselt piirata, võivad lapsed energiapuudust kompenseerida magusa söömisega,” selgitas Maastik. Laste ja täiskasvanute menüüsse võiksid kuuluda ka vedelikurikkad toidud, nagu supid ja puljongid, mis on väärtuslikud toitainete allikad ja aitavad tõhusalt katta päevast vedelikuvajadust.
Kokkuvõtvalt tasub pühade ajal meeles pidada, et ajutine liigsöömine ei kahjusta tervist, kui naastakse pärast pühi tavapärase toitumise juurde. Küll aga on harjumuspärane liigsöömine ülekaalu ja krooniliste haiguste riskitegur ning kui pühadeaegne liigsöömine viib kõhuvalu või seedehäireteni, on tihti abi käsimüügiravimitest.
Kliinikumi Leht
Kommentaar
Dr Alar Irs, südamekliiniku juht
Tervise Arengu Instituudi andmed näitavad, et rohkem kui pooled Eesti elanikest on ülekaalulised ning liigne kehakaal põhjustab Eestis igal aastal ligikaudu 650 enneaegset surma. Täiskasvanute ülekaaluga seotud ravikuludeks Eestis on hinnatud u 124 miljonit eurot aastas ja ülekaaluga seotud kogukulu läheneb miljardile eurole.
Tulevikuoskused inimkesksest innovatsioonist väärtuspõhise tervishoiuni
Tartu Ülikooli Kliinikumi 100 töötajat osalesid nelja aasta jooksul Healthcare Transformation Academy erinevatel koolitustel, et õppida tervishoiutöötajate jaoks vajalikke tulevikuoskusi. Kokku osaleti erinevatest kliinikutest ja teenistustest kursustel 217 korral ning enim tundsid Kliinikumi töötajad huvi innovatsiooni ja väärtuspõhise tervishoiu koolituste vastu. Lisaks osaleti ka juhtimise, personaalmeditsiini ja digitehnoloogiate sissejuhatavatel e-kursustel ning mitmepäevasel Erasmuse ülikoolihaigla väärtuspõhise tervishoiu suvekoolis.
Koolituste tulemusel viidi struktuuriüksustes sisse ka mitmeid muudatusi. Kõige praktilisemad ja inimkesksemad lahendusid tuli innovatsioonisaadikute koolituselt, kus osalejad püüdsid lahendada nii patsientide, lähedaste kui töökeskkonnaga seotud probleeme. Näiteks hakkas 2. intensiivravi osakond senisest aktiivsemalt kaasama patsientide lähedasi ravi- ja taastumisprotsessi. Lähedaste kaasamise parandamisega tegeles ka laste ja noorukite vaimse tervise keskus, kes lõi lapsevanematele mõeldud toimetulekukaardid, millega jätkatakse psühhiaatriliste haiguste raviteekondade kirjeldamisel.
Ortopeediakliiniku töötajad koostasid koolituse käigus patsiendi kontroll-lehe, mis aitab õde-koordinaatoritel senisest paremini jälgida patsiendi kulgu endoproteesimise raviteekonnal. Lisaks koondab kontroll-leht ka patsiendi jaoks olulise info ühtekokku. Välja töötatud kontroll-lehed on tänaseks kasutusel igapäevatöös.
Patsiendi-, personali- ja infotehnoloogiateenistuse ühise töö tulemusena uuriti koolituse käigus põhjalikult patsientide vajadusi tervishoiuasutusega kontakti võtmiseks ning loodi täna Kliinikumi kodulehel kasutusel oleva juturoboti prototüüp.
Palliatiivravi osakond muutis koolituse tulemusena osakonna füüsilist keskkonda nii patsientide, lähedaste kui töötajate jaoks hubasemaks ning töökeskkonna muutmisega tegeleb koolitusest inspireerituna ka erakorralise meditsiini osakond.
Mitmed meeskonnad taotlesid innovatsioonisaadikute koolitusel välja töötatud lahenduste ja nende edasiarendustega jätkamiseks rahastust Kliinikumi arendusfondilt.
Lisaks eespool mainitutele osalesid koolitustel ja suvekoolis ka mitmed teised üksused – naistekliinik, meestekliinik, nefroloogia osakond, psühhiaatriakliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, südamekliinik, silmakliinik, kirurgiakliinik, närvikliinik, personaliteenistus ja teadus-arendusteenistus. Koolitusi aitasid nelja aasta jooksul Kliinikumi töötajateni tuua ja neid kohapeal läbi viia Liina Pääbo ja Gertu Sõerunurk teadus-arendusteenistuse innovatsiooni ja digitervise osakonnast. Projekti rahastas EIT Health (Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut).
Liina Pääbo ja Gertu Sõerunurk
Teadus-arendusteenistus
Kommentaarid
Mari Teugjas Koit, erakorralise meditsiini osakonna õendusjuht: „Mul on siiralt hea meel ning olen tänulik, et mul on olnud võimalus nii innovatsioonisaadikute kui väärtuspõhise tervishoiu koolitustel osaleda. Kindlasti on läbi uute teadmiste ja oskuste tulnud juurde julgust ning avatust katsetada uusi lähenemisi ning tulla välja tupikseisudest. Ma olen saanud tööriistad, mis toimivad ning mida saan oma töös rakendada. Samuti hindan väga võimalust, et olen saanud tutvuda teiste valdkondade inimestega, mis on olnud samuti väga rikastav – ühtepidi mõistad, et igal pool on oma mured ja rõõmud ning teisalt on väga tore kogeda, et meie ümber on nii palju entusiastlikke inimesi, kes on pühendunud oma erialale ning selle arendamisele. Tunnen, et tekkinud on ühine ja toetav ning motiveeriv koostöövõrgustik. Lisaks on uutest tutvustest sündinud ka ühised uued projektid ning koostöövõimalused“.
Dr Marko Murruste, kirurgiakliiniku juht: Kaasaegse meditsiini üks peamisi põhimõtteid on tegevuse tõenduspõhisus, samas on kahel viimasel kümnendil järjest enam hakatud diskuteerima tervishoiu senise teenusepõhise rahastusmudeli üle – selle üks olulisemaid riske on teenuseosutaja soov osutada järjest rohkem ja kasumlikumaid teenuseid. Kui sellega kaasneb ravi näidustuste põhjendamatu ja selektiivne laiendamine, võib see viia patsiendi jaoks tagasihoidlike tulemusteni – raviga saavutatud tulemused kas ei paranda patsiendi tervist ja elukvaliteeti oluliselt või halvemal juhul isegi kahjustavad seda. Näiteid selle kohta erialakirjanduses on hulgaliselt ja tekib järjest juurde.
Nende probleemidega võitlemisele ongi suunatud väärtuspõhine tervishoid – kas ja kui palju me suudame luua patsiendi jaoks olulisi väärtusi, eelkõige elukvaliteeti. Väärtuspõhise tervishoiu suvekool andis hea ülevaate praegu domineeriva teenusepõhise tervishoiu nõrkadest kohtadest ja nende potentsiaalsetest lahendustest väärtuspõhise tervishoiu printsiipide rakendamisega. Samas sai suvekoolis ka selgeks, et ka väärtuspõhisele tervishoiule üleminek ei ole lihtne. Esiteks on vajalik ravi edukuse hindamisse laialdaselt kaasata patsiendi raporteeritud tulemused nii ravikogemuse kui tulemuste osas. Teiseks on vajalik nende tulemuste optimaalne seostamine ravi rahastusega. Kindlasti oli suvekool väärtuslik silmaringi laiendamise aspektist ja andis teadmisi selle kohta, kuidas väärtuspõhise tervishoiu printsiipe aste-astmelt rakendama hakata.
Dr Kati Kärberg kaitses doktoritööd
6. detsembril 2024 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku vanemarst-õppejõud ja sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonna juht Kati Kärberg filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud doktoritöö „Factors and markers predicting subclinical atherosclerosis in type 2 diabetes” („Subkliinilist ateroskleroosi ennustavad tegurid ja markerid 2. tüüpi diabeediga haigetel“).
Juhendaja: sisehaiguste propedeutika professor Margus Lember (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik).
Oponent: professor Roberto Elosua Llanos, Faculty of Medicine, University of Vic, Central University of Catalunya, Hispaania.
Kokkuvõte
2. tüüpi diabeet on laialdaselt leviv krooniline haigus, mis põhjustab tõsiseid veresoonkonna tüsistusi ja seetõttu on selle haigusega patsientidel suurem risk ateroskleroosi tekkeks. Ateroskleroos võib areneda asümptomaatiliselt, kuni ilmnevad tõsised tüsistused südame-veresoonkonna poolt. Subkliiniline ateroskleroos, mida iseloomustab arterite seinte paksenemine ja naastude moodustumine ilma ilmsete sümptomiteta, võib kesta pikalt enne tüsistuste teket. Tüsistuste ennetamiseks või edasilükkamiseks vajalikke sekkumisi on võimalik planeerida kui leida ateroskleroos juba subkliinilises faasis. Tihti 2. tüüpi diabeediga kaasnev rasvumine on täiendavaks teguriks ateroskleroosi arenemisel.
Uurimistöö eesmärk on tuvastada tegureid ja markereid, mis aitavad ennustada subkliinilist ateroskleroosi patsientidel, kellel ei ole varem diagnoositud ateroskleroosi ega selle tüsistusi. Läbilõikelisse prospektiivsesse uuringusse kaasati 216 patsienti kolmeteistkümnest Tartumaa perearstikeskusest. Teostati vereanalüüsid lipiidide ja glükoosi ainevahetuste, põletikulise aktiivsuse ning erinevate adipokiinide määramiseks. Lisaks vereanalüüside teostamisele viidi läbi ka 24-tunni toitumise analüüs, mõõdeti hüppeliigese-õlavarre indeksit ning hinnati unearterite seisundit ja kehakoostist.
Tulemused näitasid, et hüppeliigese-õlavarre indeksi ja visfatiini taseme määramine võivad olla kasulikud subkliinilise ateroskleroosi avastamiseks ja riski hindamiseks 2. tüüpi diabeediga patsientidel. Uuring tõstab esile toitumisharjumuste tähtsuse, kuna tasakaalustamata toitumine, mis sisaldab liiga palju rasva ja soola ning liiga vähe süsivesikuid, võib kiirendada ateroskleroosi arengut. Hüppeliigese-õlavarre indeksi ja visfatiini taseme mõõtmine võivad olla ateroskleroosi riski hindamisel väärtuslikud markerid, mille kaudu saab parandada ennetus- ja ravistrateegiaid.
Dr Leho Rips kaitses doktoritööd
6. detsembril 2024 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi vanemarst-õppejõud ja sporditraumatoloogia keskuse juht Leho Rips doktoritööd „The influence of vitamin D on the physical performance of conscripts in the Estonian Defence Forces“ („D-vitamiini mõju füüsilisele võimekusele Eesti Kaitseväe ajateenijatel“).
Juhendajad: lektor Madis Rahu, Tartu Ülikool; professor Jüri-Toomas Kartus, Göteborgi Ülikool (Rootsi); doktor Alar Toom, Kesk-Soome Keskhaigla; doktor Mart Kull, Viljandi Haigla
Oponent:
professor Adad Baranto, Göteborgi Ülikool (Rootsi)
Kokkuvõte
D-vitamiinid e kaltsiferoolid on rasvlahustuvate vitamiinide rühm, mis käituvad inimorganismis hormoonide sarnaselt. Tuntumad D-vitamiini vormid on loomse päritoluga D3 e kolekaltsiferool ja taimse päritoluga D2 e ergokaltsiferool. 90% inimkehas olevast D-vitamiinist tekib ultraviolettkiirguse toimel nahapinnale. Vaid 10–20% saame loomse päritolu toidu kaudu ning ainult umbes 1% taimsete toiduainetega. D-vitamiini puuduse profülaktikaks kasutatakse veel lisamanustamist kapslite või õlina. D-vitamiini sisaldust hinnatakse inimekehas kaudselt 25(OH)D määramisega vereseerumis. D-vitamiini defitsiit on väga levinud probleem, kuid ikkagi tuleb see sageli üllatusena, sest ka pikaajaline defitsiit ei põhjusta enamikel inimestel tuntavaid füüsilisi vaeguseid.
D-vitamiini on väga oluline luu metabolismis ning defitsiidi tingimustes tõuseb risk osteopeeniale ja osteoporoosile, luumurdudele, stressmurdudele ning lisaks immunsüsteemi funktsionihäiretele ja füüsilise töövõime langusele. D-vitamiini defitsiidi risk esineb kõigis vanusegruppides ning tõuseb väga suure füüsilise ja vaimse koormusega seotud tegevusaladel, mille hulka kuulub ka sõjaväeteenistus. Füüsiline võimekus on sõjaväes kriitilise tähtsusega nii väljaõppel kui ka missioonidel. D-vitamiiniga seotud uuringud näitavad vastukäivaid seoseid füüsilise võimekuse ja D-vitamiini defitsiidi vahel.
Uuringu eesmärgiks oli hinnata D-vitamiini tasemeid erinevatel aastaaegadel, lisamanustamise mõju ja seoseid füüsilisele võimekusega Eesti ajateenijatel.
Uuringute käigus leidsime D-vitamiini defitsiiti juba suvekuudel ning olulist süvenemist kevadeks. Madalates annustes (kuni 1200 IU) pikaajaline D-vitamiini profülaktika ei tõstnud vereseerumi 25(OH)D erinevalt 4000 IU manustamisega, kus efekt oli selgelt positiivne. Sama uuringu käigus teostatud füüsilise võimekuse testidel ei leitud uuringurühmades seoseid D-vitamiini defitsiidi ja füüsilise võimekuse vahel.
Doktoritöö tulemusena saame anda uusi soovitusi D-vitamiini defitsiidi profülaktikaks noortel meestel.
Dr Ulvi Vaher kaitses doktoritööd
29. novembril 2024 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku üldpediaatria ja neuroloogia osakonna vanemarst-õppejõud Ulvi Vaher filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud doktoritööd “Epilepsy after ischemic perinatal stroke in term born children: neuroimaging predictors, clinical course and cognitive outcome” („Epilepsia ajaliselt sündinud perinataalse isheemilise insuldiga lastel: neuroradioloogilised tunnused, kliiniline kulg ja kognitiivsed kaugtulemused”).
Juhendajad: radioloogia professor Pilvi Ilves (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituudi radioloogiakliinik) ja radioloogia teadur Mairi Männamaa (PhD (pedagoogika), TÜ kliinilise meditsiini instituudi radioloogiakliinik)
Oponent: Heléne Sundelin (PhD), Department of Women's and Children's Health, Karolinska Instituut, Stockholm, Rootsi).
Kokkuvõte
Insult tekib umbes ühel juhul tuhande vastsündinu kohta, mis oma esinemissageduselt on teisel kohal võrreldes erinevate eaperioodidega. Perinataalne ehk sünnilähedases eaperioodis esinev insult võib tekkida erinevate aju veresoonte ummistuse tõttu ja selle tagajärjel kujunev ajukahjustus on erinev ja enamasti elukestev. Kõige sagedamini esineb ühe kehapoole halvatust, kõne hilistumist, õpiraskusi ja epilepsiat. Jääknähud on sageli kombineerunud, mis halvendab nii laste kui nende perede elukvaliteeti. Siiski pole siiani selge, millise insuldist põhjustatud kahjustuse korral on lapsed rohkem ohustatud epilepsiast ning kas epilepsiaga laste kognitiivne areng on samasugune kui neil lastel, kellel insuldi järgselt epilepsiat ei kujune.
Doktoritöö eesmärgiks oli uurida epilepsia tekkimist perinataalse insuldi järgselt, et esmalt tuvastada ajukahjustuse tunnused, mis on seotud epilepsia kujunemise ja kuluga ning teiseks uurida, kas epilepsiaga laste kognitiivne areng erineb ilma epilepsiata laste omast.
Uuringu tulemused näitasid, et erinevat tüüpi insuldi korral on epilepsia tekke risk, aeg ja kulg erinevad. Kõige kõrgem on epilepsia tekke risk lastel, kellel esines keskmise ajuarteri peamise haru sulgusest tingitud insult ning neil lastel võib epilepsia tekkida ka veel hilises noorukieas. Periventrikulaarse venoosse insuldi korral on epilepsia tekke oht väiksem, see tekib enamasti juba eelkoolieas, kuid neil lastel esineb rohkem epilepsia komplikatsioone. Epilepsiaga lastel esineb iseloomuliku mustriga aju subkortikaalse hallaine struktuuride kahjustus: kahjustusepoolsed talamus, naalduv ja sabatuum on väiksemad kui ilma epilepsiata lastel. Paljudel juhtudel oli epilepsia kulg haiguse alguses raske, kuid lapseea lõpuks olid kolmveerand lastest epilepsia hoogudest vabad ning pooled epilepsiaga lastest ei vajanud enam ka epilepsiavastast ravi. Üldine kognitiivne areng oli epilepsiaga lastel halvem kui ilma epilepsiata lastel. Samas näitas spetsiifiliste alatestide uuring, et järjestikuse töötluse ja õppimise ülesannetega said epilepsiaga lapsed sama hästi hakkama kui ilma epilepsiata lapsed.
Kokkuvõtvalt andsid uuringu tulemused teadmise, et epilepsia tekke riski, aega ja kulgu insuldi järgselt on võimalik ennustada ajukahjustuse iseloomu järgi magnetresonantstomograafilisel uuringul ning uurides laste kognitiivset profiili, saab epilepsiaga laste paremini säilinud kognitiivseid funktsioone kasutada arendusravis.
Kliinikumi Leht
Videokonkursi „Tehisaru võtab üle“ esikolmik
Kliinikumi jõuluajale omaseks saanud loominguline videokonkurss andis võimaluse unistada ja fantaseerida, kuidas võiks tehisaru tegutseda tervishoius. Konkursist „Tehisaru võtab üle“ olid oodatud osa võtma kõik Kliinikumi töötajate kollektiivid, esitades loomingulisi tõlgendusi tehisaru tegutsemisest Kliinikumis või üldiselt tervishoius.
Videokonkursile esitati 7 videoklippi, mille seast valisid Kliinikumi töötajad oma lemmikud. Kokku hääletas ligi 400 töötajat.
Esikoha võitis rahvahääletuse tulemusel 1. intensiivravi osakonna video, teise koha legendaarsed dr Kaarel Kree ja dr Romet Müür tehisaru täispika filmi treileriga ning kolmanda koha operatsiooniteenistuse teosega „Hasta la vista baby“.
Esikolmikut autasustatakse meeskonna enda valikul töökeskkonda rikastava seadmega, näiteks sporditrenažööri, kodumasina või mõne muu elektroonikaseadmega. Videokonkursi võlu ei piirdu üksnes auhindadega, vaid pakub võimalusi ka meeskondade ühisteks hetkedeks. Seda kinnitab operatsiooniteenistuse õendusjuhi Catline Võrgu arvamus: „Operatsiooniteenistuse film sündis soovist käsitleda tehisintellekti rolli meditsiinis humoorikas võtmes. Tahtsime näidata, kuidas tehnoloogia, mida me operatsiooniosakonnas igapäevaselt kasutame, võib ühel hetkel võtta ülemvõimu. Filmi muusika loodi tehisintellekti abiga. Operatsiooniteenistus osales konkursil esmakordselt, tuues kogu meeskonna – hooldajad, operatsiooniõed ja juhid – loominguliselt kokku. See ei olnud lihtsalt naljakas projekt, vaid ka võimalus tugevdada tiimitunnetust ja näidata, et isegi kõige tõsisemates kohtades meditsiinis nagu operatsiooniosakonnas on ruumi loovusele ja naerule.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhiks valiti dr Veronika Reinhard
Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhi kohale asub järgmiseks neljaks aastaks dr Veronika Reinhard, kellel on pikaajaline kogemus nii erinevatel juhipositsioonidel kui ka erialasel ravitööl.
Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik on Tartu Ülikooli Kliinikumi suurim üksus, kuhu kuulub kuus osakonda: anestesioloogia, 1. intensiivravi, 2. intensiivravi, 3. intensiivravi, lasteintensiivravi ja erakorralise meditsiini osakond rohkem kui 600 töötajaga. Kliinikumi ravijuhi dr Liis Salumäe sõnul on dr Veronika Reinhardi liitumine tegevjuhtimise tasandiga väga oodatud. „Dr Reinhard omab juhtimiskogemust nii 2. intensiivravi osakonna juhina, Tartu Kiirabi juhina kui ka Narva haigla anestesioloogia, intensiivravi ja erakorralise meditsiini kliiniku juhina. Lisaks oli tal võtmeroll Covid-19 kriisis intensiivravi ravitöö ümberkorraldamisel. Teine dr Reinhardi tugevus seisneb õpetamises – ta on olnud üks suurõnnetuse meditsiinilise lahendamise metoodika Eestisse toojatest ning seda entusiastlikult tutvustanud ja õpetanud,“ tutvustas dr Salumäe.
Dr Veronika Reinhard on lõpetanud Tartu Ülikooli residentuuri anestesioloogina, olles samas töötanud nii kiirabis kui ka erakorralise meditsiini osakonnas alates residentuuri algusaastast. Ta on arst, kellele on väga südamelähedane haiglaväline erakorraline meditsiin ja katastroofimeditsiin. Lisaks õpib dr Reinhard hetkel Tartu Ülikoolis strateegilist juhtimist.
Dr Veronika Reinhardi sõnul on tal väga hea meel, et teda valiti juhtima inspireerivat ja võimekat anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku meeskonda. „Sean prioriteediks inimesed – nii meie kalleima vara, tööpere, rahulolu ning motiveeriva töökeskkonna tagamise kui ka patsiendi ja tema lähedaste heaolu. Parima ravi tagamiseks pean oluliseks jätkuvat koostööd Tartu Ülikooli ja teiste õppeasutustega, aga ka teiste ravi- ja teadusasutustega, et olla innovatiivsed ning usaldusväärsed, teistest sammu võrra ees,“ lausus dr Reinhard.
Dr Veronika Reinhard asub anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhina ametisse 1. jaanuaril 2025. Ametiaja kestuseks on neli aastat, mis lõppeb 31. detsembril 2028.
Kliinikumi Leht
Embrüodiagnostika protseduur aitab täpsustada viljatusravi protsessi
Embrüodiagnostika ehk raseduseelne testimine võimaldab uurida embrüote kromosoomi- ja geneetilist seisundit enne nende emakasse siirdamist, võimaldades valida välja kõige elujõulisemad embrüod ning andes suurema tõenäosuse terve lapse sünniks. Alates septembrikuust on võimalik Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus protseduuri teha, pakkudes uut ja täpsemat kehavälise viljastamise võimalust, vähendades tulutute embrüosiirdamiste arvu.
Kuna igast kehavälise viljastamise protseduurist ei teki edukat rasedust, on Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõu ja viljatusravi keskuse juhi dr Aivar Ehrenbergi sõnul viljatusravis määravaks just võimalikult täpne embrüote hindamine. „Embrüo on varajane rakkude kogum, mis tekib pärast munaraku ja seemneraku ühinemist ehk munaraku viljastumist. Kehavälise viljastamise protseduuris luuakse embrüo laboritingimustes ning kui embrüo on hakanud arenema, jälgitakse selle arengut, et hinnata, milline embrüo võiks olla kõige elujõulisem ehk milline võiks anda parima võimaluse raseduseks ja lapse sünniks,” rääkis dr Ehrenberg. Embrüoid hinnatakse nende väliste tunnuste kaudu – kasvu kiiruse ja väljanägemise põhjal. „Kahjuks pole vaatluse teel võimalik eristada normaalse kromosoomide komplektiga embrüoid nendest, millel on üks või teine kromosoomihälve. Seetõttu siiratakse paratamatult ka selliseid embrüoid, millest last sündida ei saa,“ selgitas ta.
Embrüodiagnostika on mõeldud peamiselt kolmele patsiendirühmale. “Esimene rühm on 40. eluaastale lähenevad või vanemadki naised, kelle munarakud on madalama kvaliteediga ning rasestumise tõenäosus keskmisest väiksem, raseduse katkemise risk seevastu suurem. Teise grupi moodustavad need, kellel on korduvalt esinenud raseduse katkemisi ning kolmandasse rühma kuuluvad paarid, kus üks partneritest on konkreetse päriliku haiguse kandja, mis avaldub sageli alles haige lapse sündides,“ selgitas dr Ehrenberg. Just diagnostika läbinud embrüoid siirates on võimalik vältida haige lapse sündimist, vähendada raseduse katkemise riski ning lühendada rasestumiseni kuluvat aega. „Viiendal päeval pärast munaraku viljastamist eemaldatakse embrüolt kromosoomide või geenianalüüsiks mõned rakud ning embrüo külmutatakse. Kui rakuanalüüs kinnitab, et embrüo on siirdamiseks sobilik, sulatatakse see üles ning viiakse naise emakasse,” kirjeldas dr Ehrenberg.
Dr Ehrenbergi sõnul on kunstlik viljastamine tehnoloogiliselt keerukas ja emotsionaalselt kurnav teekond ühele naisele, kes soovib rasestuda. „Esimene samm on spetsialistide poole pöördumine teadmisega, et loomulikul teel rasestumine ei õnnestu. See võib tekitada nii vaimset kui füüsilist ebakindlust, millele järgneb ravimite kasutamise periood, kus on vaja teha kümneid süste ning mis põhjustavad hormonaalseid kõikumisi ja füüsilist ebamugavust munasarjade stimulatsiooni tõttu,” selgitas vanemarst-õppejõud. Seejärel tuleb läbida kirurgiline protseduur munarakkude kogumiseks, mida teostatakse üldnarkoosis.
Last soovivad naised peavad aga arvestama, et viljatusravi tulemused ei ole alati tagatud – positiivse rasedustestini jõuab vaid iga kolmas naine, sünnituseni aga iga neljas. „Eriti madal on õnnestumise tõenäosus vanematel naistel. Näiteks 40-aastastel jääb see vaid 10–15% piiresse, mis teeb protsessi vaimselt väga raskeks. Kuigi Tervisekassa katab kulud, vajab ravi mitmeid visiite, mis võib tähendada sagedast töölt puudumist ja lisastressi. Ka partneri tugi pole alati kindel, mistõttu naised võivad jääda oma muredega üksi,” selgitas dr Ehrenberg ning lisas, et pidev pinge viib patsiente tihti kurnatuseni ja ravi katkestamiseni. Isegi juhul, kui meditsiiniliselt võiks olla edulootust.
Embrüodiagnostika protseduuriks vajalik laserseade soetati Kliinikumi arendusfondi ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi finantseerimisel.
Kliinikumi Leht
Meestekliiniku juht dr Kristjan Pomm: meeste suurim terviserisk on liigne kehakaal
Novembrikuu on olnud pühendatud meeste tervisele, mille eesmärk on suurendada teadlikkust meeste terviseprobleemidest ja juhtida tähelepanu nende ennetamisele. Meeste tervise toetamiseks on oluline järgida pealtnäha lihtsat valemit, mis hõlmab endas tervislikku toitumist, regulaarset füüsilist aktiivsust, tasakaalu töö- ja puhkeaja vahel, tugevat sotsiaalset võrgustikku ning armastavat paarisuhet.
Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku juhi dr Kristjan Pommi sõnul pole aga valem meeste jaoks alati kergesti rakendatav. „Ülekaalulisus, kõrge vererõhk ja alkoholi liigtarbimine on levinud probleemid, mis tekitavad riske nii südame-veresoonkonnahaiguste kui ka erektsioonihäirete osas. Liigne kehakaal ja vähene füüsiline aktiivsus on Eestis tõusvas trendis, mis kipuvad alandama nii üldist elujõudu kui ka hormonaalset tasakaalu, mis omakorda mõjutavad meeste suguelu ja vaimset heaolu,” selgitas dr Pomm, kelle sõnul on Eesti meeste praegune oodatav eluiga 74,5 aastat, mis jääb Euroopa Liidu keskmisest maha rohkem kui neli aastat. Ta lisas, et ülekaal suurendab lisaks südame-veresoonkonnahaigustele diabeedi, kroonilise neeruhaiguse, skeleti- ja lihaskonnahaiguste ja vähkkasvajate tekke tõenäosust. „Samas on ülekaal sageli siiski ennetetav,“ rõhutas meestekliiniku juht.
Eesti naiste oodatava eluea näitajast jäävad mehed alla üheksa aastaga, samuti pöörduvad mehed naistega võrreldes vähem tervisemuredega spetsialistide poole. Kui aga haigus on juba kaua kestnud või kaugele arenenud, võib see kaasa tuua enneaegse suremuse, mida oleks võimalik vältida. „Nii südame-veresoonkonna haigused, vähk kui ka vaimse tervise probleemid mõjutavad mehi üle kogu maailma. Neid haigusi on võimalik avastada palju varem, kuid alati ei osata sümptomeid seostada terviseprobleemiga ning lükatakse arsti poole pöördumist edasi. Meeste tervise kuu eesmärk ongi juhtida tähelepanu nendele haigustele ja julgustada mehi oma tervist kontrollima,” selgitas dr Pomm. Meestekliiniku juhi sõnul näitab Sotsiaalministeeriumi 2023. aasta uuring, et füüsilise tervise probleemide korral on abi otsimisel peamisteks takistusteks korralduslikud probleemid, nagu pikad järjekorrad, raha- ja ajapuudus ning ebasobivad vastuvõtuajad.
Lisaks korralduslikele raskustele ei soovi mehed sageli oma probleemidest rääkida – tihti tuntakse piinlikkust või ebamugavust või puudub usaldus spetsialisti pädevuse suhtes. Meestearsti poole pöördutakse dr Pommi sõnul peamiselt kolmel põhjusel. „Esiteks on sage mure, eriti vanemate meeste seas, urineerimishäired ning eesnäärmega seotud põletikud ja kaebused. Meeste teadlikkus nende probleemide osas on varasemaga võrreldes tõusnud ning ka perearstid suunavad mehi üha enam ennetavalt kontrolli. Teiseks tullakse meestearsti vastuvõtule viljakusprobleemidega ning kolmandaks pöördutakse seksuaalhäiretega seotud kaebustega,” rääkis meestekliiniku juht.
Arst tõi näiteks eesnäärmevähi, mille risk hakkab märgatavalt suurenema pärast 60. eluaastat, kuid mille eest ei ole kaitstud ka nooremad mehed. „On oluline mõelda, kuidas neid haigusi õigeaegselt avastada, anda asjakohaseid soovitusi ja teha vajalikud analüüsid, eriti meestele, kellel esineb perekondlikult kõrgem risk,” sõnas dr Pomm, kelle sõnul on mehe elus etapid, mil meestearsti võiks külastada ka siis, kui kaebusi pole: murdeeas, juhul kui on kahtlus, et kehaline areng pole vanusele vastav; 40. eluaasta paiku eesnäärme esmaseks kontrolliks ja edaspidi juba vastavalt tervisemuredele ja arsti soovitustele. Hiljemalt 40ndates eluaastates oleks mõistlik ka kontrollida üldise tervisega seotud näitajaid, et ennetada erinevaid terviseriske. Lähtuma peaksime selle juures nii perekondlikest kui tervisekäitumisega seotud riskiteguritest. „Samas näeme, et üldine meeste terviseteadlikkus järjest paraneb ja aruaamine, et hea tervis tagab ka hea hakkamasaamise elus, on paljudele kohale jõudnud,“ lisas meestekliiniku juht.
Selleks, et meestel oleks võimalikult mugav just neile suunatud tervishoiusteenustele pöörduda, tegutsevad Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku keskused lisaks Tartule ka Tallinnas, Pärnus ja Narvas. Meestekliinik on suurim omataoline Balti- ja Põhjamaades, pakkudes kõrgeimal tasemel kompleksset abi kõigi meestehaiguste korral.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi uued lineaarkiirendid parandavad vähiravi kättesaadavust
Novembris avatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi kõigis neljas radio- ja onkoteraapia kiiritusravi punkris uued lineaarkiirendid. Uute lineaarkiirendite tulemusel paraneb ravi kättesaadavus, lühenevad ravijärjekorrad ning paraneb ravikvaliteet.
Kiiritusravi on üks vähiravi ravimeetoditest, mille eesmärk on mõjutada vähkkasvajat ioniseeriva kiirgusega. Tartu Ülikooli Kliinikumi radio- ja onkoteraapia osakonna juhi dr Karin Grišani sõnul on kiiritusravi efektiivne ja heade ravitulemustega ravimeetod. Nüüd on Kliinikumis kokku neli lineaarkiirendit, mis kõik on uue põlvkonna masinad ning võimaldavad viia läbi erinevaid maailmapraktikas kasutusel olevaid ravitehnikaid. „Sõltuvalt vähkkasvaja paikmest ja ravi eesmärgist võib kiiritusravi olla kas kombineeritud teiste ravimeetoditega või olla ainus ravimeetod. Suurel osal patsientidest näeb raviplaan ette kirurgilise ravi, kiiritusravi ja süsteemse ravi kombineerimist. Sealjuures on kiiritusravi osakaal vähiravis pidevalt kasvanud. Vähemalt 50% patsientidest peaks saama oma vähiravi teekonnal kiiritusravi rahvusvaheliste soovituste järgi,“ selgitas dr Grišan.
Kliinikumis tehakse aastas ligi 18 000 kiiritusravi protseduuri. Igapäevaselt ravitakse nii haiglas viibivaid kui ka ambulatoorselt käivaid patsiente, kokku 80–90 patsienti päevas. „Kiiritusravi protseduuride arv sõltub patsiendi haigusest ja ravi eesmärgist. See võib varieeruda 1 kuni 35 korrani. Kordade arv määratakse ravi planeerimise käigus, kui onkoloog teeb igale patsiendile individuaalse raviplaani, mis võtab arvesse vähkkasvaja alatüübi, ravi eesmärgi, eelnevalt saadud ravid, kasvaja lähedal olevate teiste organite anatoomia ning patsiendi muud riskifaktorid või kaasuvad haigused. Ravi planeerimise etapis viiakse läbi ka kompuutertomograafia uuring (KT) ning sõltuvalt haigusest lisaks magnetresonantstomograafia uuring (MRT) ja/või positronemissioontomograafia uuring (PET). Erinevad planeerimise uuringud ja nende kombineerimine on vajalik, et tagada võimalikult täpne kasvaja ja läheduses olevate teiste organite lokaliseerimine – selle tulemusel saab kasvaja vajaliku ravi ning kiiritusravi kõrvaltoimed on minimeeritud,“ tutvustas osakonnajuht.
Kiiritusravi punkriks nimetatakse ruumi, kus kiiritusravi seade asub ning Kliinikumis on neid lineaarkiirendite jaoks kokku neli. Kõigi nelja lineaarkiirendi tehnoloogia on väga kaasaegne, tagades, et kiiritusravi mõjuks vaid sellele piirkonnale, mis on raviplaanis ette nähtud. „Kiiritusravi protseduur võtab aega 15 minutist kuni 1 tunnini, millest suurem osa läheb patsiendi raviasendi ja raviplaani vastavuse kontrollimiseks erinevate piltide abil, kiiritusravi ise toimub ainult paar minutit. Uued kiiritusravi seadmed on varustatud spetsiaalsete abiseadmetega, mis tähendab, et kiiritus ei alga enne, kui vähkkasvaja asukoht on millimeetrise täpsusega leitud ning kiiritusravi radioloogiatehnik on pannud patsiendi õigesse asendisse,“ rääkis füüsik Markus Vardja. Ta lisas, et lineaarkiirendi juurde kuuluva kompuutertomograafiga saab tuvastada kasvaja liikumist ja selle suuruse muutumist ravi jooksul. Samuti asuvad raviruumis patsiendi keha pinda skaneerivad kaamerad, mis patsiendi asendi muutusest kohe märku annavad ning vajadusel ravi katkestavad „Neli lineaarkiirendit tagavad veelgi paremini kiiritusravi järjepidevuse,“ ütles füüsik.
Nii dr Karin Grišan kui ka füüsik Markus Vardja kinnitasid, et inimestel on veel hirme ja tõekspidamisi, mis tulenevad ajaloolistest müütidest. „Kiiritusravi on suhteliselt hästi talutav ravimeetod ning selle mõju on lokaalne, mis tähendab seda, et kui kiiritatakse näiteks rinda, siis kiirgus ei mõju vaagnapiirkonnale. Sellest tulenevalt on ka kõrvaltoimed iga kasvajapaikme korral erinevad ja sellest sõltuvad – see tähendab, et näiteks vaagna piirkonna kiiritusravi korral ei tule patsientidel juuksed ära. Niisamuti ei kiirga inimene pärast kiiritusravi protseduuri ning ta on ohutu teistele inimestele. Enamik patsientidest on võimelised paralleelselt kiiritusraviga käima tööl ja tegelema oma igapäevaelu toiminguid,“ rääkis osakonnajuht dr Karin Grišan. Müütide, hirmude ja eesootavate raviprotseduuride osas püüab kogu meeskond olla abiks patsiendi informeerimisel ja nõustamisel.
Dr Grišan paneb inimestele südamele, et vähiravi kõrval on olulisel kohal ka haiguste ennetamine ja varajane avastamine ning see on midagi, millesse saab iga inimene oma panuse anda. „Kahjuks esineb juhte, mil meie juurde suunatakse patsient juba kaugele arenenud vähkkasvajaga. Vähki haigestumine kasvab ning on ekslik mõelda, et vähkkasvajad tabavad vaid eakaid inimesi. Meie ravimeeskond näeb oma töös, et haigestuvad ka aina nooremad inimesed,“ lausus dr Grišan.
Kiiritusravi on meeskonna töö, kus kvaliteetse ravi läbiviimiseks on vaja iga väljaõppinud meeskonnaliiget: onkoloogi, meditsiinifüüsikut, kiiritusravi radioloogiatehnikut, hooldajat, inseneri, dosimetristi, õde-nõustajat ja sekretäri. Kokku töötab Kliinikumi radio- ja onkoteraapia osakonnas 127 inimest. Kiiritusravi tutvustamiseks toimub Tartu Ülikooli Kliinikumis 15. novembril konverents ning töötoad kiirendite töö tutvustamiseks.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi külastavad Euroopa vähiravi tippeksperdid
20.–21. novembril külastavad Tartu Ülikooli Kliinikumi kaheksa Euroopa vähiravi eksperti. Üheks külaskäigu eesmärgiks on saada ülevaade sellest, milline on vähiravi hetkeolukord Kliinikumis ja Eestis ning teiseks seada ühised sihid aastaks 2030 üle kogu Euroopa.
Välisvisiidile tulevad vähiravi ja teadusuuringute eksperdid kogu Euroopast – Karolinska Ülikooli Haiglast ja Uppsala ülikoolist Rootsis, Vall d´Hebroni Ülikooli Haiglast ja onkoloogia instituudist Hispaaniast, Oslo Ülikooli Haiglast Norras, Turu rakenduskõrgkoolist Soomes, Jules Bordet Instituudist Belgias, Euroopa Vähiuuringute ja Ravi Organisatsioon (EORTC) Belgiast. Visiidi juhtivekspert ja esimees on Eva Jolly, Karolinska vähikeskuse juhtiv koordinaator Rootsis.
Kohtumine toimub projekti CCI4EU (Comprehensive Cancer Infrastructure for Europe) raames, mille Eestipoolne juhtiv uurija on Tartu Ülikooli Kliinikumi vähikeskuse juht dr Lenne-Triin Kõrgvee. Projekti eesmärgiks on 2030. aastaks tagada võrdse kvaliteediga diagnostika ja ravi igas haiglas ja liikmesriigis ning kaotada erisused teadusuuringute tasemes, innovatsioonis ning ravikvaliteedis nii riikide vahel kui ka riikide siseselt.
Tänaseks on projekti kaasatud valmiva tegevuskava elluviimiseks kõik Eesti vähiraviga seotud haiglad ning partnerasutused – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Sotsiaalministeerium, Tervisekassa, Tervise Arengu Instituut, Eesti Vähiliit ja Eesti Vähikeskus. Esimesel välisekspertide visiidil osalevad lisaks Kliinikumi patsientide nõukoja, Saaremaa vähipatsientide ühingu, Eesnäärmevähi Patsientide Liidu, Läänemaa Vähiühingu ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu esindajad.
Kokku toimub Eestis kolm kohtumist, esimene neist Kliinikumis, kus toimuvad intervjuud erinevate organisatsioonide ja liitude esindajatega. Intervjuude käigus soovitakse saada kõikehõlmav ülevaade sellest, milline on hetkeolukord Eesti vähipatsientide raviteekondade osas, vähialases teadustöös ning üle-Eestilise koostöö osas nii vähi diagnostika, ravi, palliatiivravi kui ka kliinilise ja baasteaduse vallas. Lisaks intervjuudele toimuvad ringkäigud ning kohapealsed vestlused ka veel Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku osakondades, palliatiivravi osakonnas, meditsiinilistes teenistustes, Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudis.
Väliseksperdite kolme visiidi järel koostatakse riiklik tegevuskava, mis on aluseks edasisteks tegevusteks üle-eestilise vähivõrgustiku loomiseks ja üleriigiliste raviteekondade optimeerimiseks.
Kliinikumi Leht
Sterilisatsiooniosakonnata haiglas operatsioone läbi viia ei saaks
Operatsioonitoas on elutähtis, et kõik seadmed ja instrumendid oleksid täiesti puhtad ehk steriliseeritud – vabad mikroobidest, tolmukübemetest ja koerakkudest. See tagab operatsioonide läbiviimise täielikus puhtuses. Uuenenud Tartu Ülikooli Kliinikumi G-korpuse sterilisatsiooniruumis toimuvad kõikide meditsiinitarvikute hooldustööd alates kasutatud instrumentide vastuvõtust kuni steriilsete instrumentide väljastamiseni.
Operatsiooniteenistuse juhi dr Alo Rulli sõnul viiakse Kliinikumis igapäevaselt läbi keskmiselt 75–80 operatsiooni, mistõttu oli vaja 16 aastat vana osakonda tehniliselt uuendada. „Osakonnas puhastatakse, kuumutatakse ja pakendatakse instrumente operatsioonitubadesse, mida on meil kahe korpuse peale kokku 24. Möödunud aasta augustis avati C-korpuse all olev sarnane, kuid väiksem, sterilisatsiooniosakond, mis nüüd koos uuenenud G-korpusega on oma võimekuselt parim Eestis,“ rääkis dr Rull. „Kaasaegsete tingimustega steriliseerimisruumis on nüüd kuus pesurit, kaks suurpesurit ja viis autoklaavi, mis said endale nimed sterilisatsiooni osakonda panustanud inimeste seast,” rääkis operatsiooniteenistuse direktor, lisades, et pesurid nimetati naiste nimede järgi ning suuremad pesurid ja autoklaavid kannavad meeste nime. Kliinikumis steriliseeritakse päevas umbes 300–400 operatsioonikomplekti, kus igas komplektis võib olla 10–100 instrumenti.
Et mitte ohustada patsiente, tuleb puhta keskkonna nimel operatsiooniteenistuse reeglitest rangelt kinni pidada. „Operatsiooniteenistus jaguneb lihtsustatult kaheks: mustaks ja puhtaks pooleks. Mustal poolel võib liikuda tavariietes, kuid puhtale poolele pääseb ainult spetsiaalses operatsiooniriietuses, mis hõlmab juuste kinnikatmist, maski kandmist ja kummist jalanõude kasutamist,” märkis dr Rull.
Kuidas aga täpsemalt jõuavad operatsioonilaualt instrumendid puhastamisele ning seejärel uuesti kasutusse, selgitas operatsiooniteenistuse sterilisatsiooni osakonnajuhataja Irene Vesterinen. „Kohe pärast lõikuse toimumist viiakse kasutatud instrumendid sterilisatsiooniosakonna mustale poolele. Seal otsustavad töötajad, millist puhastusprotsessi instrumendid vajavad ning kas eelpesu on vajalik. Seejärel läbivad instrumendid pesuri, kus pesutsükkli ajal instrumendid desinfitseeritakse ja kuumutatakse 90 kraadini, mis aitab hävitada enamik baktereid,” selgitas Vesterinen.
Kui seadmed on kontrollitud, komplekteeritud ja pakendatud, liiguvad need edasi autoklaavi, kus on kõrge kuumus, rõhk ja vaakum, mis hävitab pindadelt viimased mikroobid. „Autoklaavides kasutatakse sterilisatsiooniprotsessi käigus ülerõhku vahemikus 1–3 baari. Levinud rõhk on 2 baari, mis vastab umbes 121 °C temperatuurile, samas kui 3 baari rõhu juures tõuseb temperatuur 134 °C-ni. Rõhu ja temperatuuri kombinatsioon tagab tõhusa mikroorganismide hävitamise steriliseerimise käigus,“ rääkis Vesterinen. Tema sõnul rakendatakse vaakumit tsükli alguses, et eemaldada kambrist õhk, mis võiks takistada aurul kõigi pindade ühtlast ja efektiivset steriliseerimist. Tsükli lõpus kasutatakse vaakumit kiiremaks kuivatamiseks, eemaldades jääkniiskuse ja tagades steriliseeritud instrumentide kiirema kasutusvalmiduse. Steriliseeritud komplektid avatakse alles operatsioonisaalis.
Instrumentide seas on näiteks skalpellisabad, Adsoni käärid, pintsetid, niidikäärid ning ortopeedilised saed ja akutrellid, mis kõik peavad läbima põhjaliku puhastuse ja steriliseerimisprotsessi. Kliinikumi meditsiinitarvikute puhtuse eest hoolitsevad 30 töötajat ning töö käib osakonnas ööpäevaringselt. „Meie osakonna töötajad peavad olema valmis igal hetkel reageerima, mistõttu on meil ka ööpäevaringne valve. Instrumentide komplektid on väga spetsiifilised, eriti ortopeedilise trauma operatsioonidel. On olukordi, kus ühte ja sama komplekti vajatakse mitmele järjestikusele patsiendile ning see tingib vajaduse, et sterilisatsioon on pidevalt töös,“ kirjeldas Vesterinen.
2023. aastal rajati Kliinikumi C-korpusesse ka Eesti moodsaim vertikaalladu Kardex, mis on loodud operatsiooniteenistuse steriilsete vahendite, tarvikute ja apteegikaupade ladustamiseks ning transpordiks. Täielikult automatiseeritud ja IT-süsteemi kaudu juhitav Kardex võimaldab tõhusat varude haldust, ruumi optimaalset kasutamist ning kauba kiiret kättesaadavust. Samuti parandab süsteem ergonoomikat ja töötajate ohutust.
Kliinikumi Leht
Vaktsineerimata lapsed satuvad läkaköha tõttu haiglasse
Läkaköha on väga nakkav hingamisteede infektsioonhaigus, mida põhjustab bakter Bordetella pertussis. Piisknakkuse teel leviva haiguse peamiseks tunnuseks on hoogudega kulgev köha, mis võib kesta nädalaid või isegi kuid. Läkaköha võib põhjustada tõsiseid vaevusi igas vanuses inimesel, kuid eriti raskelt põevad haigust vaktsineerimata imikud ja väikelapsed.
Eelkõige lastehaigusena tuntud läkaköha vastu vaktsineeritakse Eestis lapsi ja noorukeid vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale, manustades esmase kaitse saamiseks kolm annust vaktsiini esimesel eluaastal ning seejärel kolm tõhustusannust. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna vanemarst-õppejõu ja osakonnajuhi dr Piia Jõgi sõnul on viimastel aastatel Eestis läkaköha vaktsineerimisega hõlmatus olnud madal, alla 90%, ja 2023. aastal koguni 73%, mis on toonud kaasa tagajärgi, kus vaktsineerimata lapsed on raskekujulise haiguse tõttu vajanud haiglaravi. „Koroonapandeemia isolatsioonimeetmed vähendasid läkaköha levikut aastatel 2020–2022, kuid alates 2023. aasta suvest on haigestumus erinevates Euroopa riikides suurenenud ning on teatatud ka uutest puhangutest. Selle aasta augustis ja septembris on raskekujulise läkaköha tõttu hospitaliseeritud lastekliinikusse kolm last, kellest kõik on olnud vanemate soovil vaktsineerimata,” rääkis vanemarst-õppejõud.
Dr Jõgi sõnul võib alla 3-kuuste imikute jaoks, kes on läkaköha vaktsiini manustamiseks liiga noored, läkaköha lõppeda surmaga. Seetõttu on alates 2012. aastast paljudes riikides hakatud vaktsineerima rasedaid, et pakkuda ohutut ja tõhusat kaitset nii emale kui ka vastsündinule. „Eestis ei ole hetkel ametlikku rasedate läkaköha vastase vaktsineerimise soovitust, kuid uuringud näitavad, et see on väga tõhus ja ohutu meetod imikute läkaköhasse haigestumise ja suremuse ennetamiseks. Seetõttu peaksid kõik lapseootel pered olema sellest võimalusest teadlikud ning tervishoiutöötajad peaksid võimaldama rasedatele vaktsineerimist läkaköha vastu,“ sõnas dr Jõgi. Läkaköha läbipõdemine ega ka vaktsineerimine ei anna küll eluaegset immuunusust ning sellest tulenevalt võib haigust põdeda korduvalt, kuid vaktsineeritud inimesed põevad haigust enamasti kergelt.
Läkaköha kulgeb tavaliselt kolmes etapis, kus haiguse sümptomid ja raskusaste muutuvad. Esimene etapp on katarraalne staadium, kus haigus kulgeb hingamisteede viirushaigustele iseloomulike sümptomitega – kerge köha, ninakinnisus, nohu ja kurguvalu. „Aja jooksul köha tugevneb ja muutub sagedasemaks, kuid kõrget palavikku tavaliselt ei esine. See staadium kestab umbes 1–2 nädalat,” selgitas dr Jõgi. Teine etapp, paroksüsmaalne staadium, on haiguse kõige raskem periood, kuna köhahood muutuvad väga tugevaks ja sagedaseks. „Köhahood võivad lõppeda oksendamisega ning kõõksuva heliga pikal sissehingamisel. Paroksüsmaalne staadium kestab tavaliselt 2–8 nädalat,” lisas vanemarst-õppejõud. Kolmandaks etapiks on paranemisstaadium, mille käigus muutuvad köhahood harvemaks ja kergemaks. Dr Jõgi sõnul võib paranemine võtta aega, kuid järk-järgult muutub köha harvemaks ja kergemini talutavaks.
Läkaköha kahtluse korral on kõige kiirem ja spetsiifilisem esmane uuring ninakaape PCR-analüüs, millega saab otseselt tuvastada bakteri olemasolu ninaneelu limas. Läkaköhaga haiged peavad jääma isolatsiooni kuni 14 päevaks alates sümptomite algusest või kuni 48 tunniks pärast adekvaatse antibiootikumravi algust. „Antibiootikumiravi määratakse kuni 14 päeva jooksul köha algusest, kuna hilisem ravi ei muuda haiguse kulgu ega takista oluliselt haigustekitaja ülekannet teistele inimestele. Läkaköha korral tehakse Terviseameti spetsilisti poolt kindlaks haige lähikontaktsed ja vajadusel määratakse neile ennetav antibiootikumravi, et vähendada haigustekitajate ülekannet ja kaitsta riskirühmi,” rääkis dr Jõgi.
Kliinikumi Leht
Kliinikum ja Tervisekassa tuletavad meelde, et üks otsus võib päästa palju elusid
Euroopa Nõukogu üleskutsel tähistati 5. oktoobril Euroopas doonorluse päeva. Igal aastal loovutab maailmas oma elundeid siirdamiseks enam kui 40 tuhat inimest, tänu kellele tehakse üle 150 tuhande elundisiirdamise. Sellest hoolimata suureneb aasta-aastalt uut elundit vajavate patsientide arv.
Elundisiirdamine on tänaseks juba seitsekümmend aastat vana elupäästev ravimeetod – esimene õnnestunud elundisiirdamine viidi läbi 1954. aastal Ameerikas. „Üle kogu maailma tehakse igal aastal üle 150 000 elundisiirdamise, ent sellest hoolimata suureneb aasta-aastalt uut elundit vajavate patsientide arv. Vaatamata biotehnoloogia kiirele arengule ei ole lõppstaadiumis elundipuudulikkuse korral siiani inimpäritolu elundite siirdamisele paremat alternatiivi. Seega on elundisiirdamine võimalik ainult läbi inimeste hea tahte,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall. Ta lisas, et täna jääb paljudele patsienditele elundisiirdamine siiski unistuseks. „Ainuüksi Euroopas sureb iga päev keskmiselt 19–20 inimest, kelle elu oleks võinud jätkuda, kui vajalikul hetkel oleks olnud võimalik siirata doonorelund,“ rõhutas Pall.
Eesti elundisiirdamiste ajalugu ulatub tagasi 1968. aasta detsembrisse, mil Tartus tehti esimene neerusiirdamine. Sellest ajast tänaseni on Tartu Ülikooli Kliinikumis kui Eesti ainsas elundisiirdamiskeskuses teostatud kokku ligi 1700 neeru-, maksa-, kõhunäärme- ja kopsusiirdamist. Uue elundi ootel on 80 patsienti. Virge Palli sõnul on siirdamine meditsiinivaldkond, kus kõik ei sõltu ainult arstide teadmistest ja oskustest. „Iga elupäästev siirdamine saab alguse otsusest olla elundidoonor. Doonorelundite nappuse kõige olulisem põhjus on inimeste teadmatus ning sellest lähtuvad ekslikud eelarvamused ja tõekspidamised,“ rõhutas transplantatsioonikeskuse direktor.
Tervisekassa terviseportaali tootejuhi Evgeni Nikolaevski sõnul on eelmise aasta novembri lõpul valminud veebipõhine terviseportaal teinud elundidoonorluse tahteavalduse täitmise inimesele väga mugavaks. „Tänase seisuga on Eestis enam kui 53 tuhat inimest andnud nõusoleku olla elundidoonor. Meie ootus ja lootus on, et ühel päeval ületab elundidoonorite arv 100 tuhande piiri. Taotluse tegemine võtab minut kuni kaks, aga võib tulevikus kinkida kellelegi täiendavaid eluaastaid,“ ütles Nikolaevski.
Euroopa rakkude, kudede ja elundite doonorluse ning siirdamise päeva tähistamise eesmärk oli pöörata suuremat tähelepanu sellele arstiteaduse valdkonnale, tõsta elanikkonna teadlikkust ja austada ning tänada kõiki doonoreid ning nende lähedasi. Ühtlasi oli see päev pühendatud ka kõigile neile meedikutele, kes selles valdkonnas igapäevaselt töötavad. Päeva „One decision, so many saved lives“ eestvedajaks on igal aastal erinev Euroopa Liidu liikmesriik, tänavu on võõrustajaks Leedu.
Teemale tähelepanu juhtimiseks ja toetuse avaldamiseks valgustati 4.–6. oktoobril paljud hooned ja rajatised üle Euroopa rohelistesse toonidesse, süüdatakse mälestusküünlaid, korraldatakse kultuuri- ja spordiüritusi, peetakse teaduskonverentse – tunnustamaks kõiki, tänu kellele on doonorelunditega päästetud paljude inimeste elusid. „On äärmiselt oluline, et info doonorlusest ning selle meditsiinilistest, eetilistest ja õiguslikest aspektidest jõuaks iga inimeseni, et sellele mõeldaks ja sellest oma lähedastega räägitaks,“ sõnas Virge Pall.
Eestis on elundidoonorluse elektroonilise tahteavalduse täitmine lihtne – kõik täisealised inimesed saavad seda teha terviseportaalis www.terviseportaal.ee. Menüüst tuleb valida tahteavaldused ning märkida oma otsus ja kinnitada see digiallkirjaga. Allkirjastatud tahteavaldust saab terviseportaalis alati muuta.
Kliinikumi Leht
India Orthonova haigla tegevjuht ja ortopeed käis Kliinikumis stažeerimas
Oktoobri esimestel päevadel võõrustas Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinik dr Harprit Singh´i, kelle koduhaiglaks on Põhja-Indias asuv Orthonova haigla. Nii haigla ise kui ka dr Singh on spetsialiseerinud liiges- ja traumahaiguste ravile.
Kliinikumi ortopeediakliiniku ülemarst-õppejõu prof Aare Märtsoni sõnul oli väliskolleegi Tartu külastamise eesmärk saada kogemusi just Kliinikumis kui kompetentsikeskuses ning õppida erialaseid pisinüansse liigeste endoproteesimisel.
Dr Singh osales mitmetel operatsioonidel ning sai osa ka erakorralise ortopeedia osakonna suurest visiidist. Prof Märtsoni sõnul on dr Singh teinud tuhaneid lõikusi ning viibinud mitmetes teistes Euroopa haiglates, kuid Kliinikumis avaldas talle muljet nii haiglakompleks ja kaasaegsed ruumid, nende puhtus, aga ka meeskonnatöö operatsioonisaalis.
Kliinikumi Leht
Lootuslilled rinnavähiga patsientidele
Alates 15. oktoobrist, ülemaailmsest rinna tervise päevast, alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogid lootuselillede karpide jagamist rinnavähidiagnoosi saanud patsientidele.
Igal aastal saab rinnavähi diagnoosi Eestis üle 800 naise, kelle elu see mõjutab. Selleks, et pakkuda naistele nende raviteekonnal tuge, algatas hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõud dr Kersti Kallak info- ja toetuskarpide projekti. „Karbis on paberist valmistatud lill koos toetavate ja julgustavate sõnumitega. Karbi pinnale on trükitud teave erinevate eestikeelsete rinnavähi teemaliste veebilehtede kohta. Lisaks on karbil varasemate patsientide toetavad sõnumid, mis on suunatud uutele rinnavähi diagnoosi saanud patsientidele. Karbi annab patsiendile üle onkoloog,” selgitas dr Kallak.
Eestis on rinnavähk naiste seas kõige levinum pahaloomuline kasvaja. Dr Kersti Kallaku sõnul on rinnavähi diagnoos stressirohke ja hirmutav kogemus, mis mõjutab lisaks naise füüsilisele tervisele ka vaimset tervist. „Lootuselillelt leiab informatsiooni ka erinevate tugivõimaluste kohta, mis aitavad naisi nii igapäevaelu küsimustes kui suunavad ka kasulike materjalideni,” rääkis dr Kallak, kelle sõnul paranevad enamik patsiente rinnavähist ning just seda lootust kannab edasi karbis olev teave.
Rinnavähi haigestumise risk on tihedalt seotud keskkonna- ja elustiilifaktoritega, mis mängivad olulist rolli haiguse ennetamises ja kordumise vältimises. Rinnavähi avastamises ja rinnamuutuste märkamises on oluline roll naistel endal. „Kui teile tuleb sõeluuringu kutse või te märkate ise oma rindades mingeid muutusi, pöörduge kindlasti oma arsti poole, mammograafia uuringule või lähimasse rinnakabinetti,“ rõhutas dr Kallak.
Kliinikumi Leht
Alkoholisõltuvus kujuneb välja hiilivalt
Alkoholisõltuvus on tõsine ja sageli märkamatuks jääv haigus, mis võib viia töökoha kaotuse, pere lagunemise ning tõsiste terviseprobleemideni. Kuigi alkoholi tarvitamine noorte seas on vähenenud, püsib see probleem täiskasvanud elanikkonnas ning on üha enam levinud pereinimeste seas.
Alkoholisõltuvus on märkimisväärne probleem, mis mõjutab suurt osa tööealisest elanikkonnast. Statistika näitab, et Eestis on alkoholisõltuvuse levimus kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt: naiste seas 2% (võrreldes EL keskmisega 1,5%) ja meeste seas koguni 11% (EL-s keskmiselt 5,4%). Kliinikumi psühhiaatriakliiniku sõltuvushäirete keskuse juhi, dr Teelia Rolko sõnul on sõltuvushäirete keskusesse pöördujate keskmine vanus 42 aastat ning enamik neist on pereinimesed, mitte ühiskonnast välja langenud inimesed. „Sageli kestab sõltuvuskäitumine keskmiselt 6–10 aastat enne, kui tullakse abi otsima. Meie ühiskonnas ja peredes on alkoholi liigtarvitamine endiselt väga normaliseeritud, mistõttu on raske nii inimesel endal kui ka tema lähedastel õigel hetkel märgata, et alkoholi kasutamine väljub kontrolli alt,” rääkis dr Rolko. Tema sõnul jõutakse spetsialistideni tihti alles siis, kui elukaaslane on soovinud sõltlasega suhte lõpetada või on see juba lõppenud.
Arsti sõnul on alkoholisõltuvuse tekkimist põhjalikult uuritud, kuid selle tekke taga pole üht kindlat põhjust, vaid pigem langevad kokku mitmed ebasoodsad tegurid nagu geneetilised, psühholoogilised ja keskkondlikud mõjud. „Näiteks on alkoholisõltlaste lastel neli korda suurem risk sõltuvushäirete tekkeks võrreldes üldpopulatsiooniga. Uuringud on näidanud, et lapsevanemate positiivne suhtumine alkoholi või uimastite tarvitamisse suurendab nende lastel tõenäosust tarvitamise alustamiseks,” märkis arst-õppejõud. Veel on leitud, et abikaasad või elukaaslased tarvitavad sageli sarnaseid psühhoaktiivseid aineid ning ühe partneri ainete kuritarvitamine ennustab teise partneri kuritarvitamist. Näiteks võib naistel kujuneda alkoholisõltuvus alkoholi liigtarvitava mehe kõrval.
Sõltuvushäirete tekkimise risk on kõrgem siis, kui esinevad kaasuvad psüühikahäired, nagu ärevushäired, depressioon, aktiivsus-tähelepanuhäire ja isiksushäired. „Sõltuvusse langemine on seoses isiksuseomadustega, mis võivad viia kergemini sõltuvushäirete kujunemiseni. Üldiselt on nendeks kõrge uudsusjanu, vähene kahjude vältimine, negatiivsed tunded, liigselt tasule või preemiale orienteeritus ning impulsiivsus,” lisas dr Rolko. Alkoholisõltlased on sageli väga osavad oma probleemi varjamises, suutes veenda nii ennast kui ka teisi, et nende käitumine on täiesti normaalne. „Paljud patsiendid, kellega olen vestelnud, ütlevad, et nad ei saanudki aru, millal alkohol hakkas nende elu segama. Sõltlased on harjunud alkoholi peitma enda lähedaste eest ning seda salaja jooma, oodates millal pereliikmed magama lähevad või eraldudes üksi majapidamistöid tegema,” rääkis sõltuvushäirete keskuse juht.
Näiteks tõi koroonapandeemia kaasa alkoholi liigtarvitamise kasvu paljude inimeste seas, sest inimestel oli võimalus olla kodus, nad ei pidanud sõitma autoga ega kohtuma inimestega töökohal. Seetõttu oli lihtne sõltuvust ka varjata. „Kuna sõltlaste enda lõhna- ja maitsetaju on vähenenud, on nad sageli veendunud, et ümbritsevad ei saa nende aru alkoholi tarvitamisest. Tegelikult inimesed, kes ei tarvita alkoholi või teevad seda harva, tajuvad alkoholi lõhna väga hästi, kuid lähedased võivad selle ütlemata jätta, et vältida järjekordset konflikti. See tekitab sõltlasele tunde, et keegi ei märka ja ei saa aru,” rääkis dr Rolko, lisades, et kui inimesel ei lasta tajuda tema käitumisest tingitud negatiivseid tagajärgi, siis ei ole tal põhjust ka muutuda. „Lähedased pigistavad tihti silma kinni, aidates sõltuvushäirest tingitud kahjusid leevendada. Näiteks maksavad ära sõltlase võlad või helistavad perearstile, et leida pohmelli põdemiseks aktsepteeritavam haigus, mille tõttu ei saa mees või naine tööle minna ning küsitakse töövõimetuslehte,” sõnas ta.
Kõige tõhusamaks sõltuvuse raviks peetakse ravi- ja teraapiasekkumisi läbi kognitiiv-käitumisteraapia, pereteraapia või 12-sammu programmi. „Väga tihti on sõltuvushäiretega patsientide enda soov “juua nii nagu kõik normaalsed inimesed” ning neil on raske leppida teadmisega, et nende aju on muutunud ja ei ole enam suuteline õigel hetkel tarvitamist lõpetama. Ükski ravim ei ravi tegelikult alkoholisõltuvust välja, vaid aitab toetada kainuse hoidmist või toime tulla tugevate alkoholitungidega. Ravimid on toetavad eriti ravi esimestel kuudel, mil tagasilanguse risk on kõige suurem,” rääkis dr Rolko. Arst lisas, et tegemist on faasiga, kus ajul tuleb ilma alkoholita toime tulla ja mis toob endaga kaasa mitmeid väljakutseid, millega tuleb võidelda: närvilisus, magusaisu tõus, unehäired, ärevus ja tugev soov alkoholi järele. Lisaks kõigele sellele tuleb samal ajal elada oma elu edasi ja toime tulla stressirohkete olukordadega, mida võib elus ette tulla.
Kliinikumi psühhiaatriakliiniku sõltuvushäirete keskuses on sõltlaste statsionaarseks raviks 15 voodikohta, kuhu suunatakse patsiendid, kellel esinevad rasked võõrutusseisundid, nagu alkoholi tarvitamise lõpetamisel tekkinud tugevad värinad, oksendamine, tasakaaluhäired, krampide oht või kui ambulatoorne ravi ei ole tulemusi andnud. Käesoleval aastal on alkoholisõltuvuse ravi rahastamise üle võtnud Tervisekassa ning ravi saavad ka ravikindlustuseta isikud.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patsientide rahulolu ambulatoorsete tervishoiuteenustega
2024. aasta aprillikuus toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorsete patsientide rahulolu-uuring, mille eesmärk oli välja selgitada patsientide kogemused ja rahulolu ambulatoorsete teenustega ning võtta arvesse patsientide ettepanekuid ambulatoorse töö korraldamisel. Lisaks Kliinikumile viidi rahuloluküsitlus läbi ka teistes haiglates – kokku 14 raviasutuses. Uuringus osales üle Eesti kokku 19 647 patsienti. Küsitluse eesmärgiks oli teada saada, kuidas patsiendid hindavad neile osutatud tervishoiuteenust.
Kliinikumis osales küsitluses 6044 patsienti, kes käisid sel ajaperioodil arsti, õe või ämmaemanda vastuvõtul. Küsimustikku oli võimalik täita elektroonselt saadetava lingi kaudu 3–4 päeva jooksul pärast vastuvõtu toimumist. Enamus tagasisidest, 82% anti arsti vastuvõtule, 12% õe ja 6% ämmaemanda vastuvõttudele. Küsitletud patsientidest moodustasid naised 65% ja mehed 35%. Vanuse järgi jaotuses oli alla 15aastaseid 5%, 15–44 aasta vanuseid 33%, 45–66 aasta vanuseid 39% ja 65aastaseid või vanemaid 23%.
Patsientide rahulolu vastuvõtuga mõjutavad erinevad tegurid, antud uuringus küsiti patsientide tagasisidet 13 teguri kohta. Patsiendid olid väga rahul arstide, õdede ja ämmaemandate suhtumisega, 88% vastanutest kinnitas, et vastuvõtul suhtuti nendesse lugupidavalt. 83% vastajate hinnangul oli vastuvõtt piisavalt privaatne ja 81% oli rahul patsiendile pühendatud ajaga. Rahul oldi ka selgitustega ravimite kohta ja selgitustega vajalike analüüside ja uuringute kohta.
Vähem olid patsiendid rahul pika ooteajaga, samuti sai Kliinikum sisendi vastuvõtu- ja uuringukabinettide leidmise parandamiseks, vastuvõttude algusaegadega graafikus püsimiseks, ootealade mugavamaks muutmiseks ning veelgi täpsemate juhiste jagamiseks, mis aitaks patsientidel iseseisvalt tervisemuredega toime tulla. Patsientide rahulolutase erinevate rahuloluteguritega varieerus kliinikute lõikes.
Küsimustiku lõpus paluti patsientidel vastata küsimusele „Palun hinnake kuivõrd vastas viimane vastuvõtt Teie ootustele“ 10 palli skaalal, kus 0 tähistab „üldse ei vastanud mu ootustele“ ja 10 tähistab „vastas täielikult minu ootustele“. Enamus patsientidest andis vastuvõtule väga hea või hea hinnangu. Vastuvõtu hindas väga heaks (hinnang 9 või 10) 67% ja heaks (hinnang 7 või 8) 21 % patsientidest. Vastuvõtuga rahulolematust (hinnang 0–6) väljendas 12% patsientidest. Patsientidel oli võimalus teha ka ettepanekuid vastuvõtu paremaks korraldamiseks.
Uuringutulemuste korrelatsioonanalüüs, mis näitab erinevate tegurite seose tugevust vastuvõtu patsiendi ootustele vastavusega, aitab välja tuua valdkonnad patsientide rahulolu parandamiseks. Ambulatoorsete vastuvõttude vastavust patsientide ootustele aitab tõsta eelkõige patsientide kaasamine raviprotsessi otsuste tegemisse ja edaspidiseks terviseprobleemidega toimetulekuks põhjalikemate juhiste andmine.
Kliinikumis jätkub uuringutulemuste analüüs üksuste tasandil kliinikutes.
EMO ja hambaravi
Ambulatoorsete patsientide küsitlusega samal ajal toimus Kliinikumis ka erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ja hambaravi patsientide küsitlus.
EMO küsitluses osales 652 patsienti, nendest 59% andsid EMO külastusele väga hea hinnangu. Hambaravis osales küsitluses 738 patsienti ja nendest 79% andsid väga hea hinnangu. Hambaravi patsientide puhul lisandus parendusvaldkondadesse informatsiooni andmine ravi oodatava maksumuse kohta ja EMO patsientide puhul EMO ooteala mugavamaks muutmine ja informatsiooni andmine eeldatava ooteaja kohta.
Kliinikum tänab kõiki patsiente, kes andsid ambulatoorsetele vastuvõttudele tagasisidet. Selleks, et pakkuda patsientidele parimat tipptasemel ravi, mis oleks samal ajal ka inimesekeskne ja hooliv, on vaja patsientide sisendit tervishoiuteenuste ootuste osas.
Lisaks toimunud rahulolu-uuringule on patsientidel võimalik anda tagasisidet kogu aasta vältel – tänuavaldusi, ettepanekuid ja ka murekohti saab edastada Kliinikumi kodulehel läbi tagasisidesüsteemi, samuti analüüsitakse kliinikutes igapäevaselt patsientide poolt antavat soovitusindeksit. Täiendavad patsientide rahulolu-uuringud toimuvad Kliinikumis iga-aastaselt, vaheldumisi ambulatoorsetes ja statsionaarsetes osakondades.
Vaike Soodla
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
Soome gastroenteroloogid külastasid Kliinikumi
Septembrikuu alguses külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi 27 Helsingi piirkonna gastroenteroloogi eesotsas Helsingi Ülikooli gastroenteroloogia professori Perttu Arkkilaga. Külaskäigu eesmärk oli tutvuda sisekliiniku gastroenteroloogia osakonna tööga ning saada laiem ülevaade Kliinikumi tegevusest, et soodustada erialast koostööd ja kogemuste vahetamist.
Gastroenteroloogia osakonna vanemarst-õppejõu ja osakonnajuhi dr Karin Kulli sõnul on Helsingi Ülikooli haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi vahel pikaajalised koostöösuhted. „Meil on hea meel, et koostöö on jätkunud ning saame vahetada kogemusi teiste spetsialistidega. Soome on meile eeskujuks ja meie neile, kuna Kliinikumi ravi ja uuringud on väga heal tasemel," rääkis dr Kull. Gastroenteroloogia on valdkond, mis keskendub seedetrakti haiguste diagnoosimisele ja ravile. Põletikulise soolehaiguse all mõeldakse eelkõige haavandilist koliiti ja Crohni tõbe, mille esinemissagedus on maailmas piirkonniti väga erinev – see on suurem kõrgema sotsiaalmajandusliku arenguga riikides ja väiksem madalama sotsiaalmajandusliku arenguga riikides.
„Soomes on põletikulise soolehaigusega patsiente rohkem, kuid ka Eestis on haigestumine tõusuteel. Põletikulise soolehaiguse põhjused on seotud elustiili- ja keskkonnafaktoritega,“ rääkis vanemarst-õppejõud, lisades, et tõenäoliselt on keskkonna ja elustiili faktoritel erineval ajaperioodil erinev mõju: varases lapseeas aset leidnud sündmused mõjutavad immuunsüsteemi kujunemist ja täiskasvanueas aset leidvad sündmused võivad mõjutada haiguse kulgu.
Gastroenteroloogia osakonnajuhi sõnul on Eestis põletikulise soolehaiguse ravivõimalused samaväärsed Soomega, tuues näiteks, et bioloogilist ravi saab Kliinikumis ligikaudu kaks kolmandikku Eesti patsientidest. „Põletikulise soolehaiguse ravi on pikaajaline ja selle eesmärk on haiguse remissiooni säilitamine ning patsiendi võimalikult hea elukvaliteedi tagamine. Seetõttu kasutatakse järjest enam raviskeemides nende eesmärkide saavutamiseks bioloogilist ravi,“ rääkis dr Kull. Bioloogiline ravi hõlmab bioloogilise päritoluga ainete ehk biomolekulide kasutamist, mis mõjutavad haiguste patogeneetilisi mehhanisme.
Lisaks teadmiste vahetamisele tutvusid Soome kolleegid ka Kliinikumi ruumidega. „Väga hea mulje jättis neile endoskoopiakeskus, mis on spetsiaalselt seedetrakti endoskoopia vajaduste järgi planeeritud. Keskuses tehakse aastas üle 9000 seedetrakti endoskoopilise uuringu, meie aparatuur ja uuringute võimalused on samaväärsed Helsingi Ülikooli haigla omaga,” sõnas arst-õppejõud. Kliinikumis töötab 11 gastroenteroloogi, mis moodustab kolmandiku Eesti gastroenteroloogidest.
Kliinikumi Leht
Simulatsiooniõppuste nädal keskendus lastele ja vastsündinutele
16.–20. septembri nädal oli pühendatud simulatsiooniõppele. Tartu Ülikooli Kliinikumis keskenduti sel puhul laste ja vastsündinute abistamisele kriitilistel hetkedel, mil vaja on nii lastekliiniku, naistekliiniku kui anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku meeskonnaliikmete panust.
Kliinikumi anestesioloogia osakonna juhi dr Kaie Stroo sõnul jääb vastsündinute kriitilisi olukordi õnneks järjest vähemaks, kuna rasedus ja sünnitus on aina paremini jälgitud ning riskid ennetatavad. „Sellest hoolimata peame olema valmis olukordadeks, mul iga sekund loeb. Meeskond peab kokku mängima ning iga selle liiga peab täpselt teadma oma rolli,“ selgitas anestesioloog dr Stroo.
Sellised olukorrad võivad ette tulla näiteks uue ilmakodaniku sündimise järgselt. „Õigeaegselt sündinud lapsed hakkavad üldjuhul ise hingama umbes 10–30 sekundit peale sündi. Mõnikord peab omahingamise tekkimisele kaasa aitama õrna jalataldade või naha stimulatsiooniga ning sellest piisab. Ent lastearstid puutuvad igapäevaselt kokku ka vastsündinutega, kelle üsavälist elu tuleb veidi enam toetada – pakkuda õigeaegselt hingamistuge ning tagada, et vastsündinu kehatemperatuur oleks normis,“ lisas Kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht dr Annika Tiit-Vesingi. Ta lisas, et sageli saab seda kõike teha sünnitustoas, mõnikord isegi ema rinnal, et mitte last emast eraldada.
Kui vastsündinu seisund on väga raske või kriitiline, peab asjakohane ravi olema tagatud koheselt sünni juures, misjärel toimub edasine ravi Kliinikumi lasteintensiivravi osakonnas. Seal ollakse valmis Eesti kõige keerulisemateks juhtudeks. „Sõltumata sellest, missuguses osakonnas vastsündinu viibib, on oluline, et selliseks olukorraks on valmis kogu teda ümbritsev ravimeeskond – õed, ämmaemandad, anestesistid, lastearstid, naistearstid, anestesioloogia ja intensiivraviarstid. Seepärast toimuvad ka simulatsioonikoolitused kogu meeskonnale,“ rõhutas dr Imbi Eelmäe lasteintensiivravi osakonnast.
Kriitiliste hetkede simuleerimine toimus Kliinikumi peamajas asuvas Tartu Ülikooli simulatsioonikeskuse ruumides, mis on sisustatud võimalikult haiglakeskkonna moodi. Simulatsiooniseadmetel ja -mannekeenidel saab päriselule sarnastes oludes harjutada elustamist ning tegutsemist teistes eluohtlikes olukordades – raske trauma, hingamisteede sulguse ja kliinilise surma korral.
„Laste ja vastsündinute elustamiskoolitused“ loojad on dr Kaie Stroo, dr Annika Tiit-Vesingi, dr Imbi Eelmäe ning õed Kertu Lepla ning Mari Kallastu. Simulatsiooninädala raames liitus koolitajatega ka Soome välilektor prof Ulla Sankilampi, kes rääkis sellest, kuidas ühest ideest vastsündinute simulatsiooniõppusest sai üleriigiline koolitussüsteem. Uuest aastast intensiivistuvad vastsündinute simulatsioonikoolitused veelgi – dr Merle Benströmi juhitud projekti „Multidistsiplinaarse vastsündinu abistamise simulatsioonõppe väljatöötamine ja rakendamine“ meeskondlike koolituste läbi.
Kliinikumi Leht
Verekeskuse uus juht dr Raili Randoja
Ajavahemikus 19. august 2024–31. juuli 2028 täidab Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse juhi ülesandeid dr Raili Randoja.
Dr Randoja on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning aastal 1998 residentuuri õpingud laborimeditsiini erialal. Aastast 2009 on ta töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas – nii laboriarstina, vanemlaboriarstina kui ka vanemarst-õppejõuna. Lisaks on ta pikki aastaid juhtinud AS Põlva Haigla labori tööd ja töötanud meditsiinilaboris Quattromed HTI Laborid OÜ nii labori juhatajana kui kliinilise juhina.
Dr Raili Randoja: Soovin anda oma panuse verekeskuse töö jälgitavuse parandamiseks läbi uute innovaatiliste lahenduste juurutamise. Pean oluliseks verekeskuse tööd toetava uue infosüsteemi juurutamist ning integreeritud kvaliteedijuhtimissüsteemi arendamist. Verekeskus on koostöös Tallinna kolleegidega alustanud uue üleriigilise vereinfosüsteemi juurutamist, mis võimaldab parandada verekeskuste koostööd ja ühtlustada töövooge.
Doonorluse jätkusuutlikkuse tagamiseks peame jõudma ka uute, eelkõige noorte potentsiaalsete doonoriteni, kasutades selleks kommunikatsioonivorme, mis neid enim kõnetavad. Vere annetamine on heategu ja väga sageli ainus viis elu päästmiseks. Seega ei ole doonorite panust võimalik üle hinnata.
Kliinikumi Leht
Dr Marjo Sinijärv alustas tööd 3. kliinilise valdkonna juhina
Ajavahemikus 1. august 2024–31. juuli 2028 täidab 3. kliinilise valdkonna juhi ülesandeid dr Marjo Sinijärv. Dr Marjo Sinijärv on lõpetanud Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna hambaarstiteaduse õpingud, sealhulgas läbinud restauratiivse hambaravi residentuuri. Tartu Ülikooli Kliinikumiga on ta seotud olnud enam kui kümme aastat, olles praeguseni stomatoloogia kliinikus vanemarst-õppejõud restauratiivse hambaravi erialal. Lisaks on dr Sinijärv Tartu Ülikoolis suu- ja hambahaiguste nooremlektor, samuti on ta aidanud Tervisekassas hambaravi teenusejuhina disainida samme Eesti elanikkonna suutervise parandamiseks.
Dr Marjo Sinijärv: Olen Kliinikumis töötanud alates hambaravi eriala põhiõppe lõpetamisest 2011. aastal ja läbinud siin ka residentuuri. Väljakutsed ja eneseareng on need, mis mind inimesena ja tööalaselt motiveerivad ning neid Kliinikum pakub. Innustunud töötajad on Kliinikumi suurim väärtus, kuid huvitatust tekitada ja hoida võib olla väga keeruline. Minu nägemuses peab iga valdkond tajuma oma ühisosa teiste valdkondadega ning hoidma keskpunktis eelkõige inimesi: meie töötajaid, patsiente ja üliõpilasi. Mõistmises, et üht ei oleks ilma teiseta, on ühine võrdne roll meil kõigil. Loodan olla kolleegidele heaks partneriks meie ühiste eesmärkide täitmisel ja Eesti tervishoiu väljakutsete lahendamisel.
Kliinikumi Leht
Kuulmislangust on Eestis palju, kuid kuuldeaparaate veel häbenetakse
Kuulmislangus on levinud probleem, mis mõjutab umbes 5-15% elanikkonnast. Mõnel on kerge kuulmislangus, teisel raske, ja helisagedused, mida nad ei kuule, varieeruvad. Kõrvakliiniku kõrva-nina-kurguarst dr Maris Suurna ja arst-resident dr Pääsu Teder annavad ülevaate kuulmislangusest Eestis ning selle abivahenditest.
Kuulmislangusega inimeste arv suureneb nii Eestis kui ka mujal maailmas, mida põhjustab rahvastiku vananemine, suurenenud müratase elukeskkonnas ja kõrvaklappide kasutamine. „Kuulmislangusega inimesi aitab kuuldeaparaat, mille abil võimendatud heli jõuab sisekõrva. Kui sisekõrvas olevad karvarakud on tõsiselt kahjustunud, tekib raske sensorineuraalne kuulmislangus, mille puhul kuuldeaparaat ei suuda enam aidata ning sellistel juhtudel on võimalus sisekõrva implantatsiooniks, kuid eeldusel, et kuulmisnärv siiski töötab,” rääkis dr Suurna. Sisekõrvaimplantaat on kõrgtehnoloogiline seade, mis koosneb kahest osast: üks osa on implantaat, mis paigaldatakse operatsiooniga kõrva taha naha alla, ja selle küljes olev elektrood viiakse kõrvateo sisse. Teine osa on heliprotsessor, mis on väline osa ja mida kantakse kõrva taga ning mis on saatjarõngaga ühenduses peas oleva implantaadiga. “Kui Inimesed, kes on olnud sisuliselt kurdid või on aja jooksul kurdistunud, saavad heli tagasi, siis on nende emotsioon piiritu, hästi rõõmu pakkuv, kuid harjumine abivahenditega võtab aega,“ selgitas dr Suurna. Eestis vajab sisekõrva implantaati aastas keskmiselt 20–30 inimest, eelkõige kaasasündinud kurtusega lapsed ja ka elu jooksul erinevatel põhjustel kuulmise kaotanud täiskasvanud. Sisekõrva implantaate paigaldatakse Kliinikumis 2000. aastast.
Kuulmislangust on võimalik märgata mitmeti. “Täiskasvanute puhul võivad pereliikmed märgata, et inimene küsib tihti räägitu üle või kuulab raadiot ja televiisorit väga valjult. Väikelaste puhul on erakordselt oluline jälgida kõne arengut, sest kui kahe ja kolme aasta vahel ei arene kõne normaalselt, tuleks pöörduda spetsialisti poole,” rääkis dr Suurna, lisades, et laste kuulmislangus ei pruugi olla kaasasündinud, vaid võib olla seotud nii närvikahjustuste kui ka põletikuliste protsessidega. Üldiselt diagnoositakse kuulmislangust läbi erinevate testimisvariantide ning Kliinikumis on neist kõige levinum toonide mängimine kõrvaklappidesse, kus patsiendil tuleb reageerida nupuvajutusega helile. “Meil on olemas ka spetsiifilisemad testid, nagu ajupotentsiaalide mõõtmine, mis näitab, kas helivõnge läbib närve. Me saame testida ka lapsi, et kas nad reageerivad helile või mitte, kuid laste puhul kasutame mängulisemaid teste, kui lihtsalt nupuvajutus,” lisas arst-resident dr Pääsu Teder.
Arstide sõnul on näha, kuidas kuuldeaparaatide vajadus kasvab aastate jooksul pidevalt. “Müra põhjustatud kuulmislanguse ja vanaduskuulmisnõrkuse puhul kaovad tihti kõrged toonid, mis tähendab, et inimene võib kuulda, et temaga räägitakse ja eristada madalamaid toone hästi, kuid kõrged toonid, nagu kaashäälikud, kaovad. Justkui kõik inimesed ümberringi räägiks pudistades,” rääkis dr Teder. Tema sõnul peab aju kõrgete toonide kadumisel pidevalt tööd tegema, et täita puuduvaid lünki. “Kujutage ette, et kuulete ainult täishäälikuid ja püüate kontekstist aru saada, mis lause võiks olla. See on äärmiselt väsitav ja koormav, ning just seetõttu ongi kuuldeaparaatide individuaalne seadistamine väga oluline,” selgitas arst-resident.
Dr Tederi sõnul pole sageli asi selles, et inimene ei tajuks enda kuulmislangust, vaid pigem ei taheta probleemiga tegeleda. “Alles patsiendiga vesteldes tuleb välja, et jah, olen küll märganud kuulmislangust. Hetkel veel häbenetakse Eestis kuulmisaparaati rohkem, kui mõnes teises riigis, aga eks see on seotud sellega, et kunagi olid need aparaadid suured, beežid ja inetud,” rääkis kõrvakliiniku arst-resident. Tema sõnul võib lähitulevikus moodsamaid kuuldeaparaate oodata. “Kuuldeaparaatide välimus sarnaneb järjest enam pisikeste kõrvaklappidega, mis niisamuti ühilduvad telefoniga ning millest saab muusikat kuulata,” ütles dr Teder. Küll aga ei saa kuuldeaparaat olema vahend, mida saab ise internetist või telepoest osta, kuna aparaat seadistatakse vastavalt inimese kuulmislangusele, kõrvakujule ja omapäradele.
Kliinikumi Leht
Tuberkuloosi lühemad raviskeemid on efektiivsed
Haigestumine aktiivsesse tuberkuloosi (TB) on Eestis praegu ajaloo kõige madalamal tasemel. Vaatamata suurtele sotsiaalsetele ja poliitilistele muutustele ühiskonnas on aktiivse tuberkuloosi haigusjuhtude arv vähenenud 816-lt haigusjuhult 2001. aastal 99-le juhule 2023. aastal.
Siiski vajab tuberkuloosi olukord jätkuvalt hoolikat tähelepanu, sest Eestis on probleemiks multiresistentsete (MDR) haigusvormide suur osakaal, moodustades 20% uutest ja 50% retsidiivide haigusjuhtudest. Nende protsentidega oleme Euroopa Liidus esikohal, sest liidu teistes maades on multiresistentseid tuberkuloosi haigusjuhte keskmiselt 4–6% kõigist tuberkuloosi haigetest.
Multiresistentse tuberkuloosi puhul on tuberkuloosibakter resistentne kahe peamise tuberkuloosiravimi, isoniasiidi ja rifampitsiini suhtes, mistõttu on selle ravi pikk ja sageli rohkete kõrvaltoimetega. Samuti võivad need patsiendid olla kauem nakkusohtlikud. Tuberkuloosi raviskeemid koostatakse vastavalt ravimtundlikkusele ning ravirežiimi korrektne järgimine peaks välistama uute ravimresistentsuste tekke.
Tänu sellele, et kasutusele on tulnud efektiivsed ravimid nagu bedakviliin, delamaniid, pretomaniid, oleme saanud kasutusele võtta uued, lühemad ravikuurid. Multiresistentse tuberkuloosi korral kestab ravi 6–12 kuud endise 18–24 kuu asemel. Oleme loobunud vanema põlvkonna ravimitest nagu PAS, protionamiid ja tsükloseriin. Kasutame ainult suukaudseid ravimeid, parenteraalselt manustatavaid ravimeid amikatsiin, kanamütsiin ja kapreomütsiin kasutame erijuhtudel. Lühemate ravikuuridega peaks ravi efektiivsus kirjanduse andmetel isegi paranema. Ka Eestis on ravitulemused aasta-aastalt paranenud – 2022. aastal oli multiresistentse ravi edukuse protsent 90,5%. Esitasime Eesti 2014–2023 ravitulemused ka selleaastasel rahvusvahelisel kongressil Nordic Lung Congress, mis toimus Helsinkis. Ravi efektiivsuse kaugtulemusi meil ega ka kirjanduses veel ei ole.
Ka ravimtundliku tuberkuloosi korral on teatud tingimustel lubatud kasutada uut, neljakuulist raviskeemi tavalise kuuekuulise ravi asemel (raviskeemis isoniasiid, rifapentiin, moksifloksatsiin, pürasinamiid). Eestis ei ole seda veel kasutatud ning meil on plaanis alustada käesoleval aastal.
Tuberkuloosi ambulatoorses ravis kasutame endiselt otseselt kontrollitavat ravi. See tähendab igapäevast kontakt patsiendiga, et tuvastada õigeaegselt võimalikud ravimite kõrvaltoimed ja hoida ära erinevatel põhjustel tekkivad ravikatkestused. Kahjuks on juba ka Eestis diagnoositud ravimresistentsust nimetatud uuematele ravimitele, samas ei ole lähiajal ette näha uute tuberkuloosi ravimite lisandumist ravimite loetellu.
Otseselt kontrollitavat ravi läbiviimisel Kliinikumi kopsukliinikus oleme võimalikult patsiendikesksed, samas ka järjepidevad. Kokkuleppel patsiendiga valime sobiva variandi – näiteks õe vastuvõtt, õe koduvisiit, kaugvastuvõtt, s.h videokontakt. Oluline saavutus on, et Kliinikumi teeninduspiirkonnas ei ole ravikatkestajaid ja kõige tähtsam, et patsiendid on sellise ambulatoorse ravikorraldusega rahul.
Ka latentse tuberkuloosi korral on profülaktilist ravi võimalik läbi viia nn lühendatud raviskeemi järgi: kahte ravimit – isoniasiidi ja rifapentiini võetakse 1 kord nädalas 12 nädala jooksul, seega kokku 12 doosi. Patsientidele ei meeldi aga korraga manustatav suur tablettide hulk. Võimalikud on rifapentiini kõrvaltoimed ja/või koostoimed mitmete ravimitega. Sageli eelistavad ka arstid nn tavalisi raviskeeme, mis kestavad kolm, neli või kuus kuud.
Selle aasta sügisel ilmub tuberkuloosi ravijuhendi uuendatud variant, kus on võimalik täiendavat infot lugeda.
Dr Lea Pehme
Kopsukliiniku vanemarst-õppejõud, tuberkuloosiosakonna juht
Kliinikumi värvikirevad peenrad õitsevad aednike meeskonnatöö tulemusel
Kliinikumi peenrad on suvisel perioodil erksates värvides tänu kolmele pühendunud aednikule – Mare Riis, Ülle Oja ja Merle Ambre. Just nemad hoolitsevad nii suvel kui ka talvel Kliinikumi territooriumi ilu ja roheluse eest, istutades sadu taimi.
Töö ulatus ja peenarde mitmekesisus on lai, hõlmates Maarjamõisa meditsiinilinnaku hooneid, Raja tänava läheduses olevaid alasid ja vana kõrvakliiniku ümbrust J. Kuperjanovi tänaval. Suurim peenar asub L. Puusepa 6 maja ees, kus õitseb suvel palju erinevaid lilli. Ringikujulisest peenrast leiab pinnakatteroose, raudürti, päevakübaraid, enelast, helmikpööriseid, aruheina ja siilikübaraid ning ka lavendlit, mis aitab rooside juurest putukaid tõrjuda.
Üldiselt rõõmustavad kevadel silma tulbid ning enne jaanipäeva õitsevad hoopis roosid. „Pinnakatteroosid hakkavad kevadel õitsema ja võivad oma ilu näidata kuni lume tulekuni. Isegi läbi lume võib mõni õis välja piiluda,“ rääkis Riis, kes on Kliinikumi aednik olnud alates 2017. aastast. Igal peenral on siiski oma unikaalsed tingimused, mis nõuavad erinevat taimevalikut ja hooldust. Näiteks leidub polikliiniku lilleklumbis saialille, suvanõgest, moone, roomavat maavitsa ja padipõõsast, mis lisavad värvi ja rõõmu möödakäijatele. „Kui mõni peenrasse planeerimata taim hakkab ootamatult teiste lillede seas kasvama, ei kipu me seda kohe eemaldama, vaid laseme tal omasoodu kasvada,“ viitas Oja elurikkusele. Näiteks vähendati sellest aastast teatud alade niitmise sagedust, kus ilutsevad nüüdsest aasalillede alad koos mesilaste ja teiste putukatega. Seal kasvavad nii rukkililled ja moonid, aga ka karikakrad.
Aednike sõnul on peenarde rajamisel oluline luua taimede vahel rütmi, kooskõla ja kontrasti ning arvestada tuleb taimede erinevate kõrguste, värvitoonide ja võimalikult pika õitsemise ajaga. Taimede hooldusel kasutatakse mitmesuguseid erinevaid tehnikaid nagu tagasilõikus ja rohimine ning jälgitakse taimede valgus- ja niiskustingimusi, vajadusel tegeletakse lisakastmisega. Füüsilise töö kõrvalt suheldakse rõõmuga patsientide ja töötajatega, kes otsivad sageli näpunäiteid taimede hooldamiseks. „Inimesed küsivad, mis lillesort see on, kust te selle saite ja kuidas roosi eest hoolt kanda. Meie peenraid kiidetakse, mis on väga inspireeriv,“ rääkis Ambre. Talvisel perioodil, kui õuelilled on lume all, kantakse hoolt taimede eest, mis kaunistavad siseruume psühhiaatriakliinikus, kopsukliinikus, Puusepa 1a, 6 ja 8 hoonetes.
Kliinikumi Leht