Lisatud: 26 Juuni 2020

Tartu Ülikooli Kliinikumis on väga eriline periood. Vaatamata oma auväärsele ajaloole, ei ole täpselt sarnast õhustikku varem kogetud. Aasta algus oli tormiline – ka meediasse ulatunud tunded juhtimise teemadel, sellele vahetult järgnev enneolematu epidemioloogiline eriolukord ja nüüd käimasolev kliinilise töö tormiline taastamine paralleelselt õigustatud sooviga väljateenitud puhkuseks pärast eespoolkirjeldatud emotsionaalselt väsitavat esimest poolaastat. Aga see pole veel kõik ...

Vaatamata mitmetele tagasilöökidele on käimas Tartu Ülikooli Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreform. Võib palju arutleda selle üle, kas see toimub oma ajastuselt kõige sobivamal ajahetkel. Samas on asjadel komme elus juhtuda, siis, kui nad peavad juhtuma. Niisiis on just käesoleval suvel sisendite kogumise aeg meie oma töötajatelt. Kõikide arvamus on oluline ja oodatud selleks, et reform, mille ettevalmistusse juhatus praegu tugevalt panustab ja järgnevatel aastatel ellu viib, arvestaks töötajate arvamusega.

Loomulikult teevad suure ja olulise osa tööst ära tervishoiukorralduse ja haiglate ülesehituse alased eksperdid, kuid ükski haigla maailmas ei ole päris sarnane teisega. Kõige paremini töötavad need asutused, mis võtavad arvesse kõiki kaasaegseid juhtimis- ja ülesehituspraktikaid, kuid on ikkagi kohandatud vastavaks konkreetse olustikuga. Selles osas vajame kindlasti meist igaühe abi.

Sujuvad ja patsiendikesksed raviteekonnad. Kõigi haigla töötajate läbipaistev ja aus kohtlemine. Tugev ravitöö integreeritus õppe- ja teadustööga. Need on vaid üksikud märksõnad. Tartu Ülikooli Kliinikum, mida mina sooviksin, sisaldaks neid kõiki ja ilma liigse populismita pakuks oma patsientidele parimat võimalikku abi ning oma töötajatele kaasaegset, positiivse õhustikuga töökeskkonda. Suured muutused ei sünni üleöö, aga meie järeltulijad on seda pingutust väärt.

On imeilus päikeseline juuni. Soovin teile kõigile palju töökamat suve kui tavaliselt, aga ka võimalust pisut puhata. Ja vaatamata kiirele ajale, kasutage võimalusel ainulaadset ajahetke Tartu Ülikooli Kliinikumi ajaloos ja andke oma jalajälg uue struktuuri kujunemisse. Ka üksik, esmapilgul tähtsusetuna näiv mõte või idee, mis tuleb meie oma maja töötajalt, võib olla märgilise tähendusega ja anda olulise panuse muutusteks, mida väga ootame.

Andres Kotsar
Ravijuht

Lisatud: 18 Mai 2020

Dr Väino Sinisalu suur arstlik kogemus koos teadusliku tegevuse ning noorte kolleegide õpetamisega kujundasid temast hinnatud arsti ja õpetaja, kes on andnud olulise panuse neurokirurgia arengusse. Alates arstiteaduskonna lõpetamisest aastal 1965 on ta olnud seotud nii Tartu kui närvikliinikuga. Dr Sinisalu töötas alguses Tartu närvikliinikus anestesioloogia ja intensiivravi erialal, hiljem neurokirurgina. 1975. aastal kaitses dr Sinisalu väitekirja teemal „Hüperventilatsiooni mõju aju oksügenisatsioonile ja happe-leelise tasakaalule neurokirurgiliste operatsioonide tagajärjel“ ning tema edasised uurimisvaldkonnad on olnud transitoorse ajuisheemia profülaktika võimalused ja ajuarteri aneurüsmi ruptuuriga haigete kirurgiline ravi.

Aastatel 1975–1983 oli Väino Sinisalu Tartu Riikliku Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi ajuvereringehaiguste labori juhataja, aastail 1983–1999 närvikliiniku neurokirugia osakonna juhataja.
Aastail 1999–2005 töötas ta kliinikumi närvikliiniku arst-õppejõuna, 2005–2019 arst-konsultandina.

Eesti Vabariigi taastamisel lülitus dr Väino Sinisalu aktiivselt arstkonna organiseerimisse. Ta oli üks Eesti Arstide Liidu ja Tartu Arstide Liidu taasasutajatest ning juhtis neid mõlemaid ka presidendina.

Dr Sinisalu on olnud pühendunud eestikeelse meditsiiniteaduse kestmisele, olles aastatel 2000–2010 ajakirja Eesti Arst peatoimetaja ning jätkates tänaseni toimetajana. Korrektse emakeelse meditsiiniterminoloogia väljaarendamisele ja ajakohastamisele aitas kaasa kirjastuse Medicina asutamine 1993. aastal Eesti Arstide Liidu ja Soome Arstide Seltsi Duodecim koostöös, mille juhatuses Väino Sinisalu tegutses.

Väino Sinisalu on tunnustatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medaliga, Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga, Ludvig Puusepa medaliga ja Eesti Arstide Liidu aumärgiga Ta on Soome Arstide Seltsi Duodecim kutsutud liige.

Kolleegide sõnul on dr Väino Sinisalu erudeeritud, eetikapõhimõtteid austav ning kolleegide lugupidamise pälvinud suurte kogemustega arst ning väga hea neurokirurg. Oma 50-aastase teeneka tööstaaži jooksul on ta olnud paljude noorte kolleegide juhendaja ja õpetaja Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Kommentaar, Väino Sinisalu: Kliinikumi preemia omistamine on mulle ootamatu ja meeldiv üllatus. Hea on kogeda, et minu tegemised on pälvinud sellise autoriteetse tunnustuse. Mul on olnud suur õnn ja au olla enam kui 50 aasta vältel saja-aastase traditsiooniga Tartu Ülikooli närvikliiniku liige. Kõigis minu tegemistes on mind motiveerinud ja toetanud kogu närvikliinikule omane loominguline ja innovatiivne õhkkond ning kollegiaalne vaimsus. Olen selle eest väga tänulik kõigile, kellega olen nende pikkade aastate jooksul koos töötanud.

Kommentaar, Andres Kotsar: On suur rõõm anda kliinikumi preemia üle dr Väino Sinisalule. Dr Sinisalu on vaieldamatult andnud märkimisväärse panuse nii kliinikumi arengusse kui Eesti tervishoidu tervikuna. Eesti Arstide Liidu ja meie ainsa eestikeelse meditsiiniteaduse ajakirja Eesti Arst pikaaegse eestvedajana on tema jalajälg suur. Samas on ta enamikule arstkonnale meelde jäänud kui äärmiselt meeldiv ja diplomaatiline kolleeg.

Lisatud: 27 Aprill 2020

15. märtsist korraldas intensiivraviosakonnad oma töö nii, et tekkisid eraldi osakonnad COVID-19 patsientidele ning mitte-COVID-19 patsientidele. Esimene COVID-19 patsient hospitaliseeriti intensiivravi osakonda 15. märtsil, terve osakond tuli COVID-intensiiviks muuta 24. märtsil 2020.

Kommentaar
Dr Veronika Reinhard, 2. intensiivravi osakonna juhataja: COVID-19 patsientidel on peamiseks intensiivravi vajavaks seisundiks hingamispuudulikkus. Neil tekib raske kopsukahjustus, millist tavatöös meie osakonnas liiga sageli ei kohta. Selliste kopsude ventilatsioonirežiim tuleb väga hoolikalt patsiendile sobivaks sättida, et mitte kopsu rohkem kahjustada. Tavaline on, et ägedas perioodis põetame me neid haigeid kaks kolmandikku ööpäevast kõhuli. Suurema patsiendi keeramiseks tuleb appi võtta mitu inimest ning tuleb olla väga hoolas, et mitte patsienti selle keeramisega kahjustada, mitte tõmmata kogemata välja patsiendile asetatud meditsiinitarvikuid, millest võib sõltuda ta elu.

Lisatud: 02 Märts 2020

President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva eel Noblessneri valukojas riigi teenetemärgid 114 inimesele, kelle pühendumus oma tööle ja kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. Teenetemärkidega avaldab riik tänu neile eestimaalastele ja Eesti sõpradele, kelle kutsetöö ning pühendumuse toel saab Eesti tugevamaks, suuremaks, hoolivamaks.

Dr Mare Lintrop pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, mis antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. Dr Lintrop lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1983. aastal ja internatuuri 1984. aastal, spetsialiseerudes hiljem röntgenoloogia erialale. Aastast 1994 tema tööelu olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga, aastast 2006 ka Tartu Ülikooliga. Dr Lintropile on omistatud 2018. aastal Tartu Ülikooli aumärk ja 2008. aastal ERÜ Kõrghetke orden.

Dr Mare Lintrop, kuidas te jõudsite radioloogia eriala juurde?
Võib öelda, et meditsiini, ja hiljem radioloogiasse, ma „sattusin“. Keskkooli lõpuaastate uduseks unistuseks oli minna õppima prantsuse filoloogiat, kuid seda ei olnud neil aastatel Eestis võimalik teha. Nii astusingi hoopis arstiteaduskonda. Eks päris palju mõjutas seda otsust arstist ema eeskuju. Radioloogia, tol ajal siis küll veel röntgenoloogia, tundus juba ülikooliaastatel huvitav. Ma ei olnud ülemäära usin loengus käija, kuid professor Kaljo Villako loengute konspekt oli mul küll täiuslik.

See, et minust lõpuks radioloog sai, on siiski juhus. Peale ülikooli lõpetamist olin töötanud väikeste vahedega peaaegu viis aastat jaoskonnaarstina, kui toonane Tartu Linna Polikliiniku peaarst dr Sigrid Aru andis teada, et prof Erich Kuusi juhatamisel algavad järjekordsed kursused ja küsis, kas ma ei tahaks spetsialiseeruda röntgenoloogiks. Muidugi tahtsin. See oli aeg, kui viie kuuga võis saada nii trammijuhiks kui ka algajaks röntgenoloogiks. Õnneks olen peale selle esimese ja ammuse, radioloogia rajale lubava paberi kättesaamist saanud töötada koos tarkade ja heade kolleegidega, nendelt õppida, omandada nii siin kui sealpool piiri täiendustel ja koolitustel käies ka ultraheli, kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia alaseid radioloogile vajalikke oskusi.

Mis teid teie töös enim kõnetab?
Juba paarkümmend aastat olen tegelnud põhiliselt lasteradioloogiaga. Lisaks olen olnud seotud kiirguse mõistliku kasutamise ja kiirguskaitse alasete teemadega. Oleme tänapäeval harjunud, et radioloogiliste uuringutega saadavad kiirgusdoosid on väikesed ja kiirgusega paratamatult kaasuva kahjustava toime ilmnemise risk on võrreldav muude meid ümbritsevate riskide suurusega. Põhjendatud uuringute puhul kaalubki uuringust saadav kasu sadades kordades üle kiirgusest tekkida võiva võimaliku kahju. Paraku tuleb ette ka päris palju uuringuid, mis võiksid klinitsistide ja radioloogide parema koostöö ja radioloogia targema kasutamise korral ära jääda. Nii hoiaksime kokku meie kõigi raha, aega ning väga olulise faktorina vähendaksime ka põhjendamata, diagnoosi, ravi käiku ja ravi lõpptulemust mitte mõjutavate uuringutega kaasuvaid kiirgusdoose.

Kuna olen radioloogia ja kiirguskaitsega olnud seotud viimased 30 väga huvitavat tööaastat, saan öelda, et Eestis on nende aastate jooksul toimunud piltdiagnostika tohutu areng. Oleme pimedas röntgenkabinetis nokitsejatest tõusnud vajalikeks kliinilisteks partneriteks, kelle kasutada on väga erinevate võimalustega kuvamismeetodid. Vaheldusrikkus, uued võimalused, õppimine ja õpetamine – need on asjad, mis mulle mu töös kõige rohkem meeldivad. Ja loomulikult lapsed.

Mida arvate presidendi teenetemärgi pälvimisest?
Teade presidendi teenetemärgi saamisest jõudis minuni keset üsna tavalise ja kiire tööpäeva hommikut. Esimese õnnesoovi peale arvasin, et õnnitleja on mu sünnipäeva segi ajanud. Olen väga tänulik kolleegidele, kes mu tunnustuseks esitasid. Teenetemärgi pälvimine on kindel tunnustus kõikidele mu kolleegidele nii lastekliinikust kui ka radioloogia poole pealt – minu suur tänu ja lugupidamine neile! Meelepärast tööd ei tehta tunnustuse pälvimiseks ja alati on hea teada, et on olemas kolleegid, kelle peale saab loota. Olen tunnustusest heas mõttes rabatud siiani. Lisaks kolleegidele on teenetemärgi taga ka mu abikaasa, poeg ja tütar, nende kaasad ja meie viis lapselast, kelle peale mõtlemine mu rõõmsaks ja õnnelikuks teeb.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 30 Jaanuar 2020

Kui 2018. aasta detsembrikuus täitus kakskümmend aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi sihtasutuse loomisest, siis 2019. aastal sai sama vanaks ka kliinikumi logo. 1999. aastal loodud logo on ajas hästi vastu pidanud, ent paarikümne aastaga lisandunud uued kanalid (näiteks koduleht, e-kirjad, sotsiaalmeedia, digierkaanid ja esitlusprogrammid), panevad asutuse visuaalsele identiteedile uued ootused, aga annavad ka suuremad võimalused asutuse ühtse kujunduskeele loomiseks. Eelnevat arvesse võttes läbis kliinikumi logo oma kahekümnendaks sünnipäevaks värskendus- ja täienduskuuri.

Kliinikumi uue visuaalse keele ülevaade on kokku võetud uuendatud stiiliraamatus, mis annab tervikliku ülevaate, kirjeldab ja selgitab erinevaid visuaalseid elemente ning annab detailsed juhised nende kasutamiseks. Stiiliraamat on edaspidi töövahendiks nii kliinikumi töötajatele kui ka kujundajatele. Raamatus toodud näited on vaid vähesed kirjeldatud võimalused, kuidas luua materjale, mille eesmärk on peegeldada kliinikumi traditsioone ja uuenduslikkust ühel ajal. Disainikeele ülevaade jätab ruumi loomevabaduseks, ent märgib ära piirid, mis tagavad ühtse ja tervikliku visuaalse keele eri kanalites.

Kliinikumi visuaalse identiteedi värskendamisel oli abis loovagentuur, kes oli ka 1999. aastal kliinikumi logo loomise juures. Loovjuht Ander Avila selgitas: „Tartu Ülikooli Kliinikumi visuaalse värskenduse puhul oli olulisim säilitada äratuntavus. Vana logo märk ei võimaldanud piisavalt paindlikult seda erinevates kanalites kasutada ning ka värvipalett paistis tänasel päeval tuhmunud. Märk sai värskema värvipaleti, lihtsustatud kuju ning kaaslaseks tänapäevase kirjašrifti. Märgi värskendusest suurem töö oli visuaalse süsteemi loomine, tänu millele saavad kõik Tartu Ülikooli Kliinikumi materjalid ühtse väljanägemise. Kliinikum on kaasaegse visuaalse identiteediga astunud sammu lihtsuse ja arusaadavuse suunas.“

Kliinikumi visuaalse keele keskne element on süda, mille haarad sümboliseerivad harmooniat ravimise, õpetamise ja teadustöö vahel. Süda kui ülemaailmselt tuntud armastuse ja hoolimise sümbol, kannab endas patsiendisõbralikkuse sõnumit. Süda sümboliseerib ka elu, mille eest hoolitsemine on kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi tegevuse mõte. Kliinikumi südame elemendist lähtub kogu visuaalne keel, millesse kuuluvad kolm värvi: “õpetamise sinine”, “teaduse roheline” ja ”ravimise punane”.

Esimesteks kujundatud materjalideks said animeeritud eesti- ja ingliskeelne jõulukaart ning järgmise 2020. aasta seinakalender. Alates jaanuarist 2020 järgnevad sotsiaalmeedia, kliinikumi koduleht ja uuendatud meened. Üleminekuaeg, mil värske ilme saavad kliinikute ja teenistuste logod, kodulehed, tööriided, uksesildid, töödokumendid ja kõik muud visuaalse identiteedi kandjad, kestab aastani 2022.

Uus stiiliraamat ja uus kaasaegne kirjašrift on sisevõrgus kõigile kättesaadav alates 2. jaanuarist 2020. Uus visuaalne keel on töötajatele abiks mistahes visuaalsete materjalide tegemisel ning küsimuste korral pöörduge palun avalikkussuhete büroo poole.

Helen Kaju
Avalikkussuhete büroo

Lisatud: 19 Detsember 2019

Ligi 21 aastat tagasi loodud sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum elab ja hingab oma rahulikus rütmis. Stabiilsus, kuid samas ka sisemine tung muutuda – muutuda senisest veelgi paremaks, on need omadused, mis meid edasi kannavad. Usun, et meil enestel, kliinikumi asutajatel ja kogu ühiskonnal, on järjest kindlam tunne, nähes, kuidas kliinikum püüab ühtselt kiiresti arenevas maailmas olla mitte lihtsalt kaasas käija, vaid pigem teenäitaja ja tempo tegija. Ent selleks, et olla edukas, on vajalik koostöö. Siinkohal pean silmas ennekõike koostööd Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnaga, kuid unustada ei saa ka kõiki teisi, kellel on oluline roll tervikliku patsiendikeskse tervishoiusüsteemi kujundamisel. Mul on hea meel, et mitmed ühiselt alustatud projektid on pälvinud tähelepanu ja kiitust tõestamaks koos tegemise jõudu.

Lõppevat aastat jäävad iseloomustama arvukad positiivsed, kuid samas keerukad väljakutsed. Kõrge kvaliteet ravitöös ei ole iseenesest mõistetav, selle nimel on kogu kliinikumi pere ühtselt pingutanud. Igapäevase ravitöö kõrval on ehk kõige olulisem arvukate kohtumiste ja arutelude tulemusena valminud ja lõpuks konsensuslikult heaks kiidetud kliinikumi personalipoliitika ja karjäärimudel. Seetõttu tahaksin nimetada lõppevat aastat koostöövundamendi ladumise ja partnersuhete loomise aastaks. Koostööst sündis ka unikaalne kõikide Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglate liitumine elektroonilise haigusloo infosüsteemiga eHL. Olgu märgitud, et Eestis ei ole kunagi varem sellises mastaabis haiglate infosüsteeme ühisele platvormile viidud.

On rõõmustav, et kogu Eesti tervishoiusektor on järjest enam valmis kaasama oma tegevuste planeerimisse ka patsientide häält. Olen uhke, et kliinikumist on kujunenud Eestis patsiendikeskse tervishoiukorralduse eestvedaja. Sel aastal kokku kutsutud patsientide nõukoda tõestab, et oleme valmis kuulama patsientide häält teenuste kujundamisel ja planeerimisel ning ravikeskkonna patsiendi- ja töötajasõbralikumaks muutmisel.

Soovin, et vundamendi ladumise aastale järgneb arengusoovi aasta – et kliinikum oleks konkurentsivõimeline nii tänaste tipptegijate kui ka tuleviku talentide silmis. Järgmisel aastal ootavad meid ees uued väljakutsed – karjäärimudeli elluviimine, teadus- ja arendustöö välishindamine, Casa Nova III ehituse algus, erinevaid ravietappe ühendava insuldikeskuse rajamine koos sinna juurde kuuluvaga ning loomulikult palju muudki. Olen veendunud, et lähtudes kaasaegsetest kvaliteedijuhtimise printsiipidest ja kaasava juhtimise põhimõtetest, suudame senisest edukamalt ellu viia need eesmärgid, mis senini on jäänud saavutamata.

Head kolleegid ja koostööpartnerid, soovin Teid kõiki tänada selle suure panuse eest, mille olete andnud kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks kliinikumis ja Eesti meditsiini arendamisse tervikuna. Loodan, et hea töökeskkond ja toetavad kolleegid on aidanud lahendada esmapilgul ületamatuid muresid ja olukordi. Pean siinkohal oluliseks tänada ka Teie peret ja lähikonda, kelle toetus on loonud eeldused edukaks igapäevatööks.

Head inimesed! Võtke pühade ajal aega oma lähedaste ja sõprade jaoks ning ärge unustage ka iseennast.

Ilusat ja rahulikku jõuluaega!

Priit Eelmäe
juhatuse esimees

Lisatud: 28 November 2019

14. novembril kogunesid Lõuna-Eesti haiglasse ämmaemandusabi arendusseminarile Tartu Ülikooli Kliinikumi, Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haiglate ravjuhid ja ämmaemandad, et seada sihte tulevikuks ning leppida kokku, milliseks kujunevad Lõuna-Eesti ämmaemandusabi teenused.

Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul on eesmärk tagada kõikides kliinikumi haiglates ämmaemandusabi põhitegevused ning vastavalt haigla prioriteetidele ka lisategevused. Põhiteenuste paketi moodustavad rasedusaegne jälgimine, sünnitusjärgne koduvisiit, imetamisnõustamine, sünnitusjärgne kontroll ja kontraseptsiooninõustamine ning emakakaelavähi sõeluuring.

Haiglate esindajad nentisid, et madala riskiga rasedate jälgimise puhul on võimalik suurendada ämmaemandate rolli. Töö ja vastutuse selline jaotus võimaldab osutada rasedusaegse jälgimise teenust kodule võimalikult lähedal, mis vähendab ka günekoloogide koormust ning lühendab ravijärjekordi. Kodulähedase haigla ämmaemanda pädevusse kuuluvad ka sünnitusjärgsed koduvisiidid, mis on olulised nii naise tervise ja sünnitusjärgse toimetuleku seisukohast kui ka lapse sünnijärgse kohanemise ning rinnaga toitmise edenemise hindamiseks ja toetamiseks. Siinkohal on oluline märgata võimalikke probleeme naise koduses keskkonnas ja luua võimalusi nende ennetamiseks. Kui tavapraktikas võib näha, et perearsti poolt tehtud koduvisiit pühendab enim aega lapsele, siis ämmaemand seab fookuse naisele, tema vaimsele tervisele ja ema ja lapse vahelisele interaktsioonile. Ülle Piiskoppel, kes on teinud arvukalt sünnitusjärgseid koduvisiite alates 2011. aastast, hindab, et koduvisiite tuleks teha rohkem. „Mujal maailmas on see tavaline praktika ning ämmaemanda ülesanne on hinnata lisaks sünnitusjärgsele seisundile ja ema vaimsele tervisele ka lapse ja ema turvalisuse ning sotsiaalse heaoluga seotud aspekte koduseinte vahel,“ kommenteeris Piiskoppel.

Sünnitusjärgne koduvisiit aitab võimalikult varakult suunata ema ka imetamisnõustamisele, mida pakub samuti väljaõppinud ämmaemand. Imetamisnõustaja Anne Ilvese sõnul on 98% naistest võimelised imetama ning Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on seadnud prioriteediks täieliku rinnaga toitmise esimesel kuuel elukuul. „Eesti on suurepärane riik, kuna naised saavad kaua nautida emapuhkust ja lapse kõrval olemist, ent sellest hoolimata ei ole imetamise statistika nii hea, kui võiks. Arvame, et põhjus võib olla just abi kättesaadavuses. Haiglast lahkudes toidab lapsi rinnaga umbes 98% naistest. Suurim langus ilmneb lapse esimesel elunädalal, järgmine langus osakaaludes ilmneb siis, kui laps on ühe kuu vanune ja kolme kuu vanune. Siinkohal on ämmaemand see, kes saab naist aidata ja toetada,“ selgitas Anne Ilves. Tartu Ülikooli Kliinikumis on sel aastal tehtud juba 1136 imetamisnõustamise vastuvõttu, mille raames lisaks tavapärasele rinnaga toitmise toetamisele ja juhendamisele määratakse soori ravi, tegeletakse vasospasmi lahendamist toetava raviga, nõustatakse rinnast võõrutamise ja lisatoiduga alustamise korral, tehakse ultraheli-teraapiat ning nõustatakse ka telefoni ja e-kirja teel.

Ämmaemandusabi lisateenusteks, mis eeldavad lisaõpet, on kliinikumi haiglates perinataalse vaimse tervise nõustamisteenus, naise tervise visiit, perekool, noorte nõustamine, terviseteabe päevad ja koolitervishoiu teenus. Tuginedes noorete perede tagasisidele võib öelda, et vanemad vajavad muuhulgas ka sünnituskogemuse refleksiooni ja praktiliste kogemuste jagamist, mis omakorda toetab emade sünnitusjärgset toimetulekut ja kohanemist uue rolliga.

Perekooli ehk loengute läbiviimine lapseootel peredele on ämmaemanda pädevuses ning ainuvõimalik viis toetada positiivset vanemlust ja toimetulekut uue rolliga kohanemisel. Nn oma ämmaemand saab teemade käsitlemisel lähtuda kindlatest soovidest ja vajadustest. Tuttav ja turvaline keskkond soodustab küsimuste küsimist ning arutelude tekkimist.

Nii Eestis kui ka mujal maailmas on enam tähelepanu all nii lapseootel kui ka sünnitanud emade vaimne tervis. Eestis on raseduskriisi nõustajaid kokku kolmteist, neist viis töötavad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Ämmaemandast raseduskriisinõustaja Margit Luiga sõnul on vajadus teenuse järele kindlasti kasvava iseloomuga. „Rasedus- ja sünnitusjärgsel ajal on naine kõige tundlikum ja haavatavam,“ toob ta välja. „Enamasti on naisel tema rasedust jälgiva ämmaemandaga lähedane ja usaldav suhe, sest ämmaemand jagab naisega raseduse, aga ka lapsevanema tee algust. Ämmaemand juhendab, jälgib, hooldab ja nõustab nii naisi kui ka peresid raseduse ja sünnituse ajal, mistõttu on just ämmaemandal parimad võimalused märgata kriisiolukordi ja pakkuda ka võimalikke lahendusi ning asjakohast toetust. Tahan rõhutada, et abi küsimine on alati julgustükk,“ rääkis Margit Luiga.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 28 Oktoober 2019

3. oktoobril kogunesid esimest korda Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja liikmed. Nõukoja esimesse koosseisu kuuluvad 12 liiget, kes valisid endi seast ka nõukoja esimehe – Donald Kiidjärve.

Olgugi, et patsientide nõukoja loomine haiglas on Eestis uudne, toetab seda muu maailma praktika. Esimene patsiendi nõukoda loodi Ühendkuningriigis 1970ndatel, kui NHS (National Health Service) vajas sisendit ambulatoorse raviteenuse parendamiseks. Rootsis on seaduse järgi patsientide nõukoda igas haldusüksuses, Helsingi ülikooli haiglas loodi aga patsientide nõukoda 2016. aastal.

Kliinikumi patsientide nõukoja eesmärk on kaasata kogu kontserni tervishoiuteenuste arendamisse patsiendid ja nende lähedaste esindusrühm. Nõukoja liikmetelt oodatakse oma arvamuste, ettepanekute ja kogemuste jagamist konstruktiivsel viisil, olenemata, kas selle aluseks on positiivsed või negatiivsed kogemused.

Kandidaate nõukotta oli 59 ning lõpliku koosseisu valikul sai komisjoni jaoks määravaks lisaks soovile panustada, ka nõukoja mitmekülgsus – et kaasatud oleksid endised ja praegused patsiendid, nende lähedased, patsientide lapsevanemad ja ka patsientide esindusühingud.

Kliinikumi patsientide nõukoja esimesse koosseisu kuuluvad Donald Kiidjärv (esimees), Kadri Tammepuu (Eesti Patsientide Liidu esindaja), Kaili Lellep (Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu esindaja), Heino Seljamaa, Kersti Urbala, Jüri Ginter, Jane Patlep, Margi Laurits, Triin Paaver, Rita Anton-Lauga, Mirt Kruusmaa, Katrin Nugis.

Esimesel töökoosolekul lepiti kokku, et kokkusaamised toimuvad iga kahe kuu järel. Koosolekutel käsitletavate teemade sisendeid antakse kahepoolselt: nii nõukoja liikmete poolt kui ka kliinikumist. Kliinikumi esindajad, Jane Freimann ja Mari-Leen Pärn, osalevad kõikidel koosolekutel ning vahendavad nõukoja ettepanekuid kliinikumi juhatusele ja vastavate üksuste vastutajatele. Kliinikumi töötajatelt on omakorda oodatud teemad ja sisendid, millel soovitakse patsientide nõukoja kaasamõtlemist.

Äsja loodud nõukoda on üks patsientide tagasiside meetod lisaks olemasolevatele rahulolu-uuringutele ja tagasiside-süsteemile. Patsientide nõukoda saab anda sisendeid patsiendi rahulolu mõjutavate tegevuste ja tegurite osas ning teha ettepanekuid tervishoiuteenuse osutamisel esile kerkinud probleemide lahendamiseks. Kogemused mujal maailmas on näidanud, et ettepanekud, mis on tulnud patsientide esinduste poolt muudatusteks haiglakeskkonnas, tööprotsessides ja näiteks info edastamisel, on teostuselt kulutõhusamad, kui haiglatöötajate pakutud lahendused.

Kliinikum lähtub koostöös sellest, et arstid ja teised tervishoiutöötajad teavad, milline on patsiendi jaoks parim ravi, ent selles, kuidas see peaks patsiendini jõudma, oleks vajalik patsientide kaasa mõtlemine ja rääkimine.

Kliinikumi Leht

Donald Kiidjärv, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja esimees: Hiljuti lugesin Müürilehe juhtkirjast huvitavat arutelu selle kohta, et kõige parem on millegi kaotust võrrelda tervisega. Kui tervis alt veab, siis saame kohe aru, millest ilma jäänud oleme. Küsimus on, kuidas ilmajäämist tasandada või võimalikult valutult kaotusest üle saada. Tänaseks on aru saadud, et paranemist soodustab peale tipparstlikku ravi ka tervishoiuteenuse patsiendisõbralikumaks ja inimesekesksemaks muutumine. Teisisõnu öeldes on väga oluline, et patsient ning tema lähedased oleksid teadlikud oma terviklikust raviteekonnast alates haiglasse sattumisest kuni taastusravini välja ning võimalustest seda läbida parimal viisil. Sealt edasi, et patsiendid ära ei kaoks, võiksid nad olla perearsti ja kohaliku omavalitsuse vaateväljas. Üks võimalus protsessis kaasa rääkida, on just loodud haigla patsientide nõukoda. Nõukoja liikmete ootus ja lootus on, et nõukoda kujuneb haigla patsientide ja personali koostöö vormiks, partnerluseks, kus ühise arutelu käigus kujuneb jagatud arusaam ning lepitakse kokku edasise tegevuse osas. Teemade ring on lai, mainiks vaid mõningaid võimalikke: patsiendi, tema lähedase ja arstkonna lähenemine üksteisele, tagasiside, parim patsiendikogemus (teenuste kättesaadavus, digiteenused), kogemusnõustamine, ravikeskkond ja palju muud.

Lisatud: 26 September 2019

Instar EBC tegi 11. septembril teatavaks Eesti kõige atraktiivsemad tööandjad. Tartu Ülikooli Kliinikumile omistati „Atraktiivsete tööandjate päeval“ tööootuste ja tööandja maine uuringu tulemusena taaskord kõige atraktiivsema tööandja tunnustus meditsiinitudengite poolt.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe, kes tunnustuse vastu võttis, rõõmustas nii kliinikumi kui ka Tallinna kolleegide edu üle: „Mul on hea meel, et esimesed kolm valikut meditsiinitudengite seas on justnimelt haiglad. Hindan kõikide kliinikumi töötajate panust ja valmisolekut olla tudengite jaoks eeskujuks, jagades tudengitega oma tööaega, teadmisi, kogemusi ja oskusi, mille põhjal tulevased kolleegid enda karjääriotsuseid teevad. See ei ole intensiivse töö kõrvalt alati just kõige lihtsam väljakutse.“

Tööandja brändingu agentuuri Instar poolt läbi viidud tööootuste ja tööandja maine uuringusse oli kaasatud üle-eestiliselt enam kui 5300 kogemusega töötaja ja üliõpilase meditsiinivaldkonna, majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaar, inseneri, logistika ja teistelt bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe erialadelt 16 Eesti kõrgkoolist, kes hindasid tööturu erinevaid tegureid, sealhulgas 220 tööandja atraktiivsust.

Kliinikumi Leht

Ann Leen Mahhov, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Arstitudengitele on Tartu Ülikooli Kliinikum olnud alati kui teine kodu, kus tehakse oma esimesed sammud meditsiinimaailmas. Seal töötavad sõbralikud ja toetavad õppejõud, julgustav personal ning kõrge tasemega ravikvaliteet teevad kliinikumist turvalise ja meeldiva keskkonna, kus ühendada teoreetilised teadmised praktikaga. Kliinikum on koht, kus saavad kokku üksteist täiendavad maailmatasemel teadus, uusim tehnoloogia, suure kogemuspagasiga meedikud ning õpihimulised tudengid. Sealsed võimalused teadustööks, innovatsiooniks, erialaseks arenguks ning enesetäienduseks on tudengite seas kõrgelt hinnatud, kliinikumi paindlikkus ja arvestamine üliõpilaste õppegraafikutega loob pinnase pikaajalisemaks koostööks nii õppe ajal kui pärast selle lõppu. Rõõmustame seega toredate uudiste valguses koos teiega ning soovime Kliinikumile palju jõudu samas vaimus jätkamiseks!

Lisatud: 26 August 2019

Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda saab olema patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kes kaasatakse läbi nende kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kliinikumi kontserni tervishoiuteenuste arendamisse.

Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul on patsiendi- ja perekesksus kliinikumi arengukavas strateegiliseks prioriteediks. „Mul on hea meel, et kliinikum astub esimesena sammu, mille kaudu patsiendikesksus saab päriselt uue tähenduse. Patsientide nõukoja loomine haiglas on Eestis uudne, ent seda toetab muu maailma praktika. Olgugi, et patsientide nõukoja loomine ei mõjuta otseselt ravitulemusi, on patsientide ja lähedaste kaasamine tulemuslik patsiendikesksema tervikliku tervishoiuteenuse osutamisel. Uurimused on kinnitanud, et patsientide nõukoda aitab näiteks parandada tööprotsesse, füüsilist haiglakeskkonda, patsiendiinfo ja -õpetuse sisu ning suurendab ka patsientide rahulolu. Nõukotta on oodatud nii kliinikumi kui ka teiste kontserni ettevõtete ehk Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haiglate patsientide kogemused, arvamused ja ootused,“ tutvustas Priit Eelmäe.

Kliinikumi juhatuse liikme-ravijuhi Andres Kotsari sõnul on mõttekas kaasata tervishoiuteenuste planeerimisse patsiendid, kellele tegelikult teenused suunatud on. „Arstid ja teised tervishoiutöötajad teavad, milline on patsiendi jaoks parim ravi, ent selles, kuidas see peaks patsiendini jõudma, on vajalik patsientide kaasa mõtlemine ja rääkimine,“ ütles dr Kotsar.

Loodav patsientide nõukoda on kuni 12-liikmeline vabatahtlikkuse alusel tegutsev patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, mille esialgsesse koosseisu saavad kandideerida kliinikumi ja selle kontserni raviteenustega kokku puutunud patsiendid ja lähedased kuni 1. septembrini 2019. Nõukoja liikmelt oodatakse valmisolekut ja entusiasmi panustada patsiendikeskse tervishoiuteenuse arendamisse lähtuvalt haiglate missioonist, visioonist ja väärtustest.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 01 Juuli 2019

Eesti Ämmaemandate Ühing tunnustab igal aastal ämmaemandaid, kes on silma paistnud oma kutsealase tegevusega. Aasta ämmaemanda tiitli pälvis kliinikumi naistekliinikus töötav Evelin Gross.

Evelin Gross, kes on ämmaemanda tööd teinud kakskümmend viis aastat, on näinud Eesti ämmaemandusabi arengut läbi erinevate etappide. „Nõukogude ajal olid naised kindlasti rohkem pinges ja hirmul kui tänapäeval, aga praegusesse hetkesse jõudmine on olnud pikk, ent loogiline teekond. Olgugi, et rasedus ja sünnitus on väga intiimne protsess, ei ole enam naised üksi. Pärast seda, kui ämmaemandad said minna kogemusi omandama teistesse riikidesse, viidi ka meil sisse uuendused, näiteks lubati sünnituse juurde tugiisik“ kirjeldab Evelin. Pärast isade ja/või tugiisikute kaasamist tekkis vajadus ka perepalatite järele ning alustati loomuliku sünnituse propageerimisega kuni vettesünnituse juurutamiseni välja. „Läbi kõikide etappide tõestasid ämmaemandad enda valmidust ja võimekust töötada iseseisvalt. Just ülemämmaemand Pillet Teesalu on Eestis olnud eestvedajaks, et ämmaemandusabi oleks eraldi- ja iseseisev tervishoiuteenuse liik,“ selgitab Evelin Gross.

Arengute tulemusel on ämmaemanda töö palju rohkemat kui sünnitustoas viibimine. Lisaks valvetööle osakonnas teeb Evelin ka perekeskuses vastuvõtte, õpetab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli noori kolleege, aga ka arst-residente, ning korraldab simulatsioonikoolitusi õlgade düstookia vältimiseks sünnitusel. „Olen ise elus palju kogenud ja õppinud, tahan seda väga edasi anda. Erialaselt on vajalik olla pidevas arengus. Uue väljakutsena kõnetab mind hetkel teema, kuidas taastada lahkliha terviklikkus sünnitusjärgselt, kasutades uusi kaasaegseid õmblustehnikaid. Oma töös usun sellesse, et naine peab igas olukorras säilitama oma väärikuse ning meie ülesanne on tagada, et värske ema tunneks end ka pärast sünnitust väärikalt ja terviklikult,“ räägib Evelin.

Ämmaemandal peab olema kutsumus
Kui küsida, milline osa tööst meeldib aasta ämmaemandale enim, on vastus kiire tulema: „Süda on mul sünnitustoas. Nii nagu see on eriline iga naise jaoks, annab sünnituse vastuvõtmine minule samuti äärmiselt positiivse ja lõpetatuse tunde. See on parim tunne, kui naine läheb sünnitusosakonnast ära heade ja rõõmsate emotsioonidega,“ ütleb ta.

Evelini sõnul on ämmaemandaks olemine on elustiil: „Olen õnnelik, sest saan öelda, et see on mu kutsumus.“ Lisaks sellele rõhutab ta kolleegide olemasolu – ilma üksteise toetuseta, omavaheliste heade suhete ja nalja täis hetkedeta poleks öised vahetused ning ka ette tulevad rasked ja kriitilised hetked mõeldavad. Ja õhtul (või hommikul) koju minnes teab Evelin, et seal on tema tagala: „Mul on imeline kodu, kolm last ja kaks merisiga. Naudin söögitegemist ja sõpradega söömist ja välja lülitan ma ennast perereisidel spontaanselt ootamatutesse olukordadesse sattudes,“ võtab kokku aasta ämmaemand Evelin Gross.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 10 Mai 2019

Urmas Siigur on sündinud 18. detsembril 1956. aastal. Ta lõpetas 1981. aastal kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna ning aasta hiljem kirurgia internatuuri. Urmas Siigur alustas arstina töötamist 1982. aastal Tartu Linna Onkoloogia Dispanseris. Aastatel 1982–1991 oli ta teadustööl Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis, kus kaitses 1990. aastal ka kandidaadi väitekirja. 1991–1996 juhtis ta Maarjamõisa Haigla laboriosakonda. Selle baasil moodustati tema eestvedamisel 1996. aastal riikliku organisatsiooni Tartu Ülikooli Kliinikum ühendlabor, mis oli esimeseks praktiliseks sammuks Tartu erinevate tervishoiuasutuste liitmisel tulevaseks kliinikumiks. 1997. aastal kaitses Urmas Siigur doktori väitekirja Karolinska Instituudis Rootsis. Nii kandidaadi- kui doktoritöö käsitlesid seedetrakti mikroobiökoloogiat, valdkonda, mida tänapäeval tuntakse mikrobioomikana. Ühendlaborit juhatas ta 1999. aastani, mil temast sai Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum esimese juhatuse liige ülemarstina, aastatel 2002–2018 oli ta aga ametis juhatuse esimehena.

Urmas Siiguri pikk töökäik on olnud valdavalt seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Viimase veerand sajandit on ta olnud vahetult seotud Tartu Ülikooli Kliinikumi arendamisega tänapäevaseks Euroopa ülikoolihaiglaks ning meditsiinikeskuseks. Nii on Maarjamõisa kujundatud meditsiinilinnak, mis pakub Eesti suurima raviasutusena patsientidele ja töötajatele suurepärast ravi-ja töökeskkonda ning praktikatingimusi üliõpilastele. Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana on Urmas Siigur olnud aktiivselt tegev tervishoiukorralduse arenduses laiemalt, sh aidanud nõukogu liikmena kaasa teiste tervishoiuasutuste nagu Tartu Kiirabi, Ida-Viru Keskhaigla ja Narva haigla, aga ka Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna ja Tartu Tervishoiukõrgkooli arengule. Urmas Siiguri juhtimisel on loodud head tingimused ka teadustööks ning ta on seisnud igakülgselt arstiteadusüliõpilaste huvide eest haiglas, mille tunnustuseks ta on valitud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi auliikmeks. Urmas Siiguri panust Eesti ja Tartu meditsiini arengusse märgib ka Tartu Tähe kavaleri tiitel.

Urmas Siigur: Saada tunnustatud kliinikumi preemiaga kliinikumi arendamise eest on ju kena küll. Mul on, millele tagasi vaadata. See ei ole mitte ainult betoon, Maarjamõisa meditsiinilinnak oma uute ja veel tulevate korpustega. Veel suuremgi väärtus on see, et kliinikumist sai ühtne organisatsioon, mis on olnud kantud heas mõttes vabast akadeemilisest vaimust ja vaimsusest, mis nende aastate jooksul välja kujunes. Ma tahaks väga loota, et seda väärtust õnnestub hoida.

Kliinikumi areng viieteistkümnest kunagisest eraldi toiminud tervishoiuasutusest kaasaegseks, vaimult terveks ja majanduslikult tublil järjel olevaks euroopalikuks ülikoolihaiglaks, on vaieldamatult Eesti edulugu. Suuri asju saab korda saata vaid meeskonnatöös. Tahan siinkohal tänada kõiki tublisid kaasteelisi. See tunnustus on meile kõigile.

Lisatud: 28 Märts 2019

5. aprillil toimub Tartu Ülikooli Kliinikumi, L. Puusepa nim. Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi ja Eesti Veresoontekirurgide Seltsi eestvedamisel Tartus V-konverentsikeskuses unearterite aterosklerootilise kahjustuse ja isheemilise insuldi temaatikale pühendatud seminar „Carotid stenosis: from silent atherosclerosis to symptoms”.

Rahvusvahelise seminari fookuses on asümptomaatiline ja sümptomaatiline karotiidstenoos, intrakraniaalsete stenooside käsitlus, medikamentoosne ja kirurgiline (sh endovaskulaarne) isheemilise insuldi ennetus. Lektoritena astuvad üles sellised nimekad Euroopa spetsialistid nagu professor Martin Björck (Uppsala, Rootsi), professor Alison Halliday ja dr Richard Bulbulia (Oxford, UK), professor Ellisiv B.Mathiesen (Tromsø, Norra) ja professor Dalius Jatuzis (Vilnius, Leedu). Lisaks on palutud temaatilisi uurimis- ja töötulemusi tutvustama dr Arturas Mackevičius (Vilinius, Leedu) ning dotsent Janika Kõrv, dr Riina Vibo, dr Heli Järve ja dr Sulev Margus Tartu Ülikooli Kliinikumist.

Insult on maailmas jätkuvalt üks juhtivatest surma ja püsiva puude põhjustajatest. Isheemilise insuldi üks tekkepõhjustest on suuremate või väiksemate arterite aterosklerootiline kahjustus koos trombembooliliste tüsistustega. Sellest tingitud ajuaine verevarustuse järsk katkemine võib üsna kiirelt tagasipöördumatuid muutusi põhjustada. Ainult patsiendi õigeaegne jõudmine spetsialiseeritud keskusesse võimaldab eri valdkonna spetsialistide koostöös maksimaalselt efektiivset sekkumist püsiva neuroloogilise kahjustuse ära hoidmiseks. Antud protsess eeldab kindlasti ühiseid arusaamu ja kokkuleppeid nii haiguse ravis kui korduvate atakkide ennetuses. Seetõttu on, lisaks esmatasandi meditsiinisüsteemi informeerimisele ning „aeg on aju“ teadvustamisele, vajalikud ka erialade vahelised arutelud arengusuundade ning seisukohtade jätkuvaks ühtlustamiseks.

Sümptomaatilise ajuisheemia korral rakendatav, Eestiski igapäevaselt kättesaadav, invasiivne (nii kirurgiline kui endovaskulaarne) ravi suuremaid vaidlusi ei tekita, pigem keskendutakse ravimeetodite parendamisele ja ajastamisele. Küll aga on erimeelsusi asümptomaatilise unearteri kahjustuse ehk isheemilise insuldi esmase ennetuse kohta. Vajab see aktiivset elanikkonna skriinimist või ainult riskigrupi patsientide uurimist? Kas piirduda lihtsalt ateroskleroosi riskifaktorite jälgimise, korrigeerimise ja medikamentoosse raviga või lisada sellele agressiivsem vahelesegamine? Neile küsimustele otsitakse vastuseid läbi käimasolevate rahvusvaheliste uuringute, mis võrdlevad konservatiivse, kirurgilise ja endovaskulaarse ravi tulemusi isheemilise insuldi ennetuse efektiivsuse ja ohutuse seisukohalt.

Seminar toimub inglise keeles ning on suunatud eelkõige neuroloogidele, veresoontekirurgidele ja endovaskulaarkirurgia teostajatele, ent ka teiste erialade esindajad on teretulnud. Programm ja registreerimine on leitavad kodulehel www.tartucarotis.ee. 

Heli Järve
Arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal
Kirurgiakliinik

Lisatud: 04 Märts 2019

President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 112 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks.

Teenetemärgid on tunnustus Eesti inimestele ja meie toetajatele välisriikides nende sihikindluse eest oma tegevuses ning lojaalsuses põhimõtetele, millele toetub kaasaegne Eesti – avatusele ja demokraatiale, teadmistele ja ettevõtlikkusele, hoolimisele ja märkamisele.

Professor Helle Karro on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhataja alates 1999. aastast. Oma pikaajalise tegevusega on ta aidanud kaasa tervishoiu maine tõstmisele nii Eestis kui rahvusvaheliselt ning parandanud Eesti inimeste tervist, eriti reproduktiiv- ja seksuaaltervist, mille näitajatest on suurem osa täna maailma parimate hulgas.

Professor Karro on lõpetanud Tartu Riiklikus Ülikoolis 1981. aastal arsti eriala ning meditsiinidoktorikraadi kaitses 1999. aastal. Tartu Ülikoolis on ta ametis olnud nii sünnitusabi ja günekoloogia dotsendi kui ka professorina. Lisaks on ta olnud mitmete riiklike ja rahvusvaheliste seltside, komisjonide ja muude organisatsioonide liige – näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni koordinaator Eesti taasiseseisvumise alguses, aga ka Euroopa regiooni nõuandva paneeli juhataja; Eesti Pereplaneerimise Liidu president, TÜ Inimuuringute Eetika Komitee liige; Eesti Naistearstide Seltsi president; IPPF ja EBCOGi juhtkomitee liige, Medicina valdkonna nõukogu liige jne. Jätkuvalt on Helle Karro Entre Nous toimetuse kolleegiumi liige ning Eesti Haigekassa Ravikvaliteedi indikaatorite nõukoja liige.

Professor Helle Karro: Eesti Vabariigi presidendi teenetemärk on suur tunnustus ja au! Olen õnnelik, et olen saanud kaasa aidata sünnitusabi ja günekoloogia arengule nii Eestis kui teha rahvusvahelist koostööd. Eesmärk on parem naiste ja laste tervis, seksuaal- ja reproduktiivtervise näitajad, teenuste kättesaadavus ning ravikvaliteet. Mul on vedanud, minu ümber on alati olnud head mõttekaaslased, kaasteelised ja kolleegid. Edu saavutatakse ainult koostöös.

Dr Made Laanpere töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Dr Laanpere on andnud olulise panuse arenenud maailmas juba pikka aega tegutsenud, kuid Eestis uute, seksuaalvägivalla ohvrite kriisiabi keskuste loomisele ja arendamisele.

Dr Laanpere on lõpetanud 1988. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna cum laude ning läbinud internatuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Doktoritöö kaitses dr Laanpere 2015. aastal. Ta töötab lektorina Tartu Ülikoolis ja naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus, mille üks asutajatest ta ühtlasi on. Tartu Seksuaaltervise Kliinik loodi 1995. aastal ja selle eesmärk on pakkuda noortesõbralikke seksuaaltervise teenuseid sihtrühmale. 

Made Laanpere on kuuendat aastat Eesti Naistearstide Seltsi president, lisaks on ta olnud Eesti esindaja Euroopa naistearstide ühenduses.

Dr Made Laanpere: Olen väga rõõmus, et valdkond, mis oli Eesti jaoks uus ja on ka täna varjatud – seksuaalvägivald ja abi ohvritele – on leidunud kajastamist läbi minu paljude kolleegide töö. Seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud abi ei ole tagajärgede likvideerimine, vaid uute kahjude ennetamine. See on multidistsiplinaarne koostöö meditsiiniväliste erialadega ja see on tõeline väljakutse kõigile. Soovin siinkohal tänada koostööpartnereid ja kõiki inimesi, kes seksuaalvägivalla lubamatust ning ohvrikeskse käsitlemise olulisust igapäevaelus mõistavad ja toetavad.

Dr Kai Part töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ka tema on andnud olulise panuse seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste korraldamisse neljas Eesti piirkonnas.

Dr Kai Part on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1993. aastal, üldinternatuuri 1997. aastal, residentuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal 2005. aastal ning doktoriõppe lõpetas dr Part 2015. aastal. Dr Part on lisaks ametis lektorina Tartu Ülikoolis ning ka naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus.

Ta on Eesti Naistearstide Seltsi Teataja toimetuse liige ning Maailma Terviseorganisatsiooni Kölnis asuva seksuaalhariduse ekspertgrupi liige. Dr Part on kaasa aidanud seksuaalhariduse kooli õppekavasse viimisele ja sellega seotud õppevara loomisesse.

Nii dr Kai Part kui ka Made Laanpere osalesid ekspertidena üleriigilise seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud standardiseeritud esmase abi ja järelravi teenuse väljatöötamisel.

Dr Kai Part: Olen rõõmus ja tänulik, et kolleege ja sõpru pole seksuaalvägivalla ohvrite jaoks tehtav töö ükskõikseks jätnud. See on tunnustus kogu meeskonnale, kes on südamega kaasa aidanud sellele, et meditsiinisüsteemis oleks tagatud ohvritele professionaalne ja väärikas abi. Arstina teisiti ei saagi, kuid lisaks abiandmisele saame ka ühiskonnas valgust näidata, et niigi kannatanuid ei taasohvristataks ja inimõigusi senisest rohkem sisuliselt lahti mõtestataks.

Dr Kadri Sikk on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal. Koos dr Laanpere ja dr Pardiga on andnud ka tema panuse seksuaalvägivalla ohvriabi korraldamisse. Dr Sikk on ametis ka Tartu Seksuaaltervise Kliinikus nii naha- ja suguhaiguste arstina, noortenõustajana ja ka kliiniku juhina.

Dr Sikk on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1994. aastal, internatuuri 1998. aastal ning dermatoveneroloogia eriala residentuuri 2015. aastal.

Dr Kadri Sikk: On väga austav olla nii kõrgelt tunnustatud. Suur rõõm on, kui tehtud tööd märgatakse ja tunnustatakse. Olen kuulunud meeskonda, kus patsiendikeskne lähenemine ja vajaduste märkamine on olnud prioriteediks. Kai Pardi ja Made Laanpere algatusel ja initsiatiivil on sellest lähtuvalt praeguseks loodud ohvrikesksel lähenemisel põhinev abi seksuaalvägivalla ohvreile. Noorte nõustamiskeskuse ja seksuaaltervise kliiniku töö üks osa on alati olnud seksuaalvägivalla ohvritele abi pakkumine. Et abi oleks Eestis süsteemne ja samaväärselt korraldatud kõikjal, selles on Tartu Seksuaaltervise Kliinikul olnud oma roll.

Palju õnne ka Kliinikumi Lehe poolt!

Lisatud: 05 Veebruar 2019

Veebruarikuu toob endaga kaasa siirdamistele pühendatud rahvusvahelise juubelikonverentsi. Tartu Ülikooli Kliinikumis on neere siiratud juba pool sajandit, maksasiirdamine tähistab 20. aastapäeva ning esimesest kopsusiirdamisest on möödunud 10 aastat.

Kliinikumi Leht uuris uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõult Peeter Dmitrievilt, millised on olnud neerusiirdamise olulisemad etapid tänaseni ning mida võiks tuua tulevik.

Esimene neerusiirdamine Eestis toimus Tartus Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968. „Mäletan seda sündmust hästi, olin siis I kursuse arstitudeng, osalesin kirurgia ringis ning töötasin Toome haavakliinikus operatsioonitoa sanitarina. Sel ööl, kui esimene neerusiirdamine aset leidis, ma tööpostil ei olnud, ent hommikul kliinikusse minnes oli teada, et professor Linkberg on neerusiirdamise operatsiooni teoks teinud,“ meenutab dr Dmitriev. Ta lisab, et professor Linkberg läks küll kirja kui operatsiooni läbiviija, ent tegelikult oli väga suur roll noortel kolleegidel ja professori õpilastel Endel Tünder´il ja Kalju Põder´il, kes ajaloolise tähtsusega neeru patsiendile külge õmblesid. Lisaks osalesid lõikusel Harri Tihane ja Raul Talvik. Patsient, kellele neer esimest korda siirati, oli 24-aastane naisterahvas. Erilisust lisab ka fakt, et neerusiirdamine Toomel oli tollal üks esimesi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas.

Dr Dmitrievi sõnul oli sel ajal eriline ka Toome haavakliinik ise. „Maja oli ju projekteeritud tänapäevase aseptika rajaja professor Ernst von Bergmanni poolt hobuserauakujulisena, et oleks eraldatud aseptiline ja septiline pool. „150 aastat tagasi, mil baltisaksa professor Bergmann oma aja kohta väga moodsa projekti tegi, ei teatud mikrobioloogiast veel midagi,“ ütleb doktor.

Sealsamas moodsas hoones asus esimene dialüüsiaparaat, millega tehti esimene hemadialüüsi protseduur 13. aprillil 1966. aastal. Hemodialüüsi juurutamine Toome kliinikus 1966. aastal oli üheks neerusiirdamise eelduseks ning selle eestvedajaks oli ka esimesel neerusiirdamise lõikusel osalenud dr Harri Tihane. „Dr Tihane oli 60ndatel aastatel seotud Rootsi arstidega, kel õnnestus ka ise piiri taga käia. Tooksin välja, et olulist rolli mängib esimese hemodialüüsi ajaloos ka dr Lembit Norvit, kes õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, lõpetas selle cum laude ning töötas aastatel 1939–1943 sisekliinikus. Kui ta 1944. aastal sõja tõttu Rootsi põgenes, jätkas ta enda tegevusega professor Nils Alwalli juures Lundi ülikoolis. Teatavasti on professor Alwall ajalukku läinud kui tehisneeru leiutaja ning tänapäevase nefroloogia rajaja. Dr Norvit täiustas tehisneeru aparaati nii, et sellega hakati ka organismist ka üleliigset vedelikku eemaldama,“ räägib dr Dmitriev. Kui tänapäeval on hemodialüüsi keskmine kestvusaeg 3–4 tundi, siis algusaegadel oli see kuni 8 tundi.

Seitse päeva pärast esimest neerusiirdamist tehti ka teine siirdamine 40-aastasele naisterahvale, kuid mõlemad esimesed ajaloolised operatsioonid lõppesid patsiendi surmaga vastavalt kolm ja viis päeva pärast lõikust. Esimeseks n-ö õnnestunud operatsioon toimus 1972. aastal, kui noormehest patsient sai neeru oma emalt. „Ta väljus haiglast omal jalal ning tundis end nii hästi, et kadus arstide vaateväljast. Raviplaani mittejälgimise tagajärjel patsient siiski suri,“ meenutab dr Dmitriev. Ta toob välja, et olgugi, et tollal oli tegemist uue ning eksperimentaalse meetodiga, oli patsientide ja nende lähedaste meelestatus koostööaldis ning arstide suhtes austav ja lugupidav.

Lisaks hemodialüüsile olid neerusiirdamise teerajajateks ka närvikliiniku hingamiskeskuse ülepiirililise kooma käsitluse kümneaastane kogemus ning interdistsiplinaarsus erialade vahel. „Esimene neerusiirdamine osutus võimalikuks tänu neuroloogiaprofessor Ernst Raudami, kirurgiaprofessor Artur Linkbergi ja kohtuarsti dotsent Eugen Murashevi kollegiaalsusele ja koostööle,“ kirjutab dr Dmitriev „Eesti Arstis“*. Olgugi, et esimesed ebaõnnestumised peatasid neerusiirdamise kolmeks aastaks, andsid uuenduslike koesobivusproovide juurutamine ja immuunosupressioonravi edusammud lootust ravitulemuste paranemisele.

Dr Dmitrievi enda esimene neerusiirdamise operatsioon toimus 15. detsembril 1974. aastal. Samal aastal lõpetas ta ka arstiteaduskonna Tartu ülikoolis. See oli viies neerusiirdamine Eestis.

Loe edasi...

Lisatud: 26 Detsember 2018

Kliinikumi ja meditsiiniteaduse valdkonna ühisel aastalõpukontserdil kuulutati välja kolleegipreemia laureaadid. Kliinikumi parimateks kolleegideks nimetati üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu kirurgiakliinikust ning pediaatria eriala vanemarst-õppejõud Inga Vainumäe lastekliinikust.

Kolleegipreemia eesmärk on väärtustada arstidevahelisi häid kollegiaalseid suhteid. Preemia mõte on saanud alguse kliinilise eetika komitee liikmelt dr Ain Kaarelt, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just komitee. Nüüd nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad tehes ettepaneku kliinikumi ravijuhile, kes kooskõlastab selle kliinilise eetika komiteega.

Traditsioon näeb ette, et parimatele kolleegidele kingitakse maalid.

Dr Živile Riispere, eelmise aasta kolleegipreemia laureaat: Iga-aastane kliinikumi kolleegipreemia on tunnustus, mis on enam kui materiaalne lisatasu tubli töö eest. See annab inimesele teada, et oled oma töö ja tegemistega, suhtlemisega kolleegide ja patsientidega oluline, et oled vajalik ja märgatud. Eelmisel aastal, kui mina sain kolleegipreemia, sai sellest räägitud auväärse professor Uiboga, kes võttis toimunud ühe lausega kokku: „Kui inimene teeb oma igapäevast tööd ausalt ja armastusega, püüab teha rohkem, kui temalt nõutud, näitab initsiatiivi seal, kus ei ole küsitud, siis ühel päeval teda kindlasti märgatakse.“

Kolleegipreemia on üle Eesti olnud hea traditsioon tunnustada oma asutuste tublisid tegijaid. Kliinikumi parimateks kolleegideks valiti sel aastal dr Margot Peetsalu ja dr Inga Vainumäe. Esimene neist on kopsaka tööstaažiga kirurg, teine aga lastearst. Nad mõlemad on oma erialade professionaalid, südamlikud nii kolleegide kui ka patsientide suhtes, väärtustavad teise kolleegi aega, on oma olemuselt lihtsad ja avatud inimesed ja oma tegude poolest väga tublid teiste väga tublide seas.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 29 November 2018

19.–23. oktoobril toimus Saksamaal Münchenis ESMO (European Society for Medical Oncology) 2018. aasta kongress. Ligikaudu 26 000 onkoloogia eriala meditsiinitöötaja koondava ühingu aastakongress hõlmas endas ka EONS (European Oncolgy Nursing Society) konverentsi EONS11. Kolmepäevane õenduse konverents keskendus viiele peamisele teemale – onkoloogia eriala õendusjuhtimine, sümptomite käsitlus, patsientide turvalisus, uusimad vähiuuringud ning onkoloogiaõdede roll. Konverents lõppes paljutähenduslike ning nii mõnegi kategooria puhul esmakordsete tunnustuste jagamisega.
Laureaadiks osutus ka Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli, pälvides rahvusvahelise tunnustuse RECaN - Recognising Cancer Nursing Award 2018. Esimest korda välja antud tunnustuse eesmärk oli väärtustada onkoloogia eriala õdesid ning nende tööd. Lemme-Liisi puhul sooviti esile tõsta tema avatud olekut, pidevat arenemise soovi ning Eesti kogemuse Euroopasse toomist.

Tegelikult oli Lemme-Liis Aruväli, kes esines Münchenis kahe ettekandega, RECaN projektiga seotud aga juba varem. „Osalesin 2016. aastal Euroopa onkoloogia õdede meistriklassi kursusel, kus kohtusin EONSi praeguse presidendi Lena Sharp’iga. Samal ajal oli käivitunud ka RECaN projekt, mis võttis uurimise alla neli Euroopa riiki, millest üheks valiti meistriklassi järgselt Eesti. Projekti eesmärk oli koguda andmeid onkoloogia õenduse kohta ning uuringu üks osa oli ka töörühma Eestis viibimine, igapäevase töökorralduse jälgimine ja vestlemine kliiniku personaliga,“ selgitab Lemme-Liis. Tema sõnul olid andmete kogujad üllatunud Eesti õdede professionaalsusest.

Rahvusvaheliselt tunnustatud õde on kliinikumis töötanud kuus ja pool aastat. Selle aja sisse on mahtunud väga tormiline erialane areng, aga ka läbipõlemine. Ta toob välja, et Eestis ei ole eraldi spetsialiseerumist onkoloogia õendusele, vajalikud spetsiifilised oskused omandatakse hoopis töö käigus. Et onkoloogiliste patsientide arv on liikunud pidevas tõusutrendis ning õdede töö võib olla emotsionaalselt keeruline, otsustas Lemme-Liis 2017. aastal Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu (EOÜ) presidendi Heleri-Mall Roosmäe julgustusel luua noorte kolleegide toetamiseks onkoloogiaõdede ühingu tütarrühmituse ESTYCaN (Eesti Noored Onkoõed). Rühmituse eesmärk on ühendada noored (35 eluaastat ja vähem) töötavad õed üle kogu Eesti. Rühmitus seisab hea selle eest, et liikmetele oleks tagatud teadmised võimalustest end koolitada erialaselt nii Eestis kui ka välismaal, tagatud emotsionaalne tugi ning et alustavad õed tunneksid julgustust jätkata töötamist antud erialal. „Lisaks igapäevastele töökohustustele peavad õed olema toeks nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Meie töö hõlmab väga palju erinevaid stressitekitavaid aspekte, aga samal ajal ei tohi me unustada iseennast. Euroopa tasemel tunnustus annab kinnitust, et meie väikese riigi onkoloogiaõdede tööd hinnatakse ja väärtustatakse kõrgelt. See on julgustav ja lootustustandev,“ ütleb Lemme-Liis.

Ta usub, et mistahes erialal on kogemuste vahetamine, teineteise tunnustamine ning hästi toimiv meeskonnatöö edasiviivaks jõuks.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 30 Oktoober 2018

Arstiteaduskonna aastapäeva üritused kulmineerusid dekaani vastuvõtuga 12. oktoobri õhtul, kus muuhulgas andis kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe üle ka kliinikumi teadustöö preemia. Seekord kuulus preemia ettekandele „Vanuse mõju substantia nigra hüperehhogeensusele Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel isikutel“, mille autorid on Toomas Toomsoo, Allan-Hermann Pool, Riina Kerner, Inga Liepelt–Scarfone, Liis Kadastik-Eerme, Inna Rubanovits, Toomas Asser, Daniela Berg ja Pille Taba.

Substantia nigra hüperehhogeensus (SN+) transkraniaalsel ultraheliuuringul on oluline biomarker, et kinnitada Parkinsoni tõve (PT) kliiniline diagnoos. Nimetatud autorite poolt läbi viidud uuringu eesmärgiks oli hinnata SN+ seost mitmete kliiniliste või demograafiliste parameetritega, kuid olulisemaks osutus uuritavate vanus sõltuvalt Parkinsoni tõve patsientide esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontra- ja ipsilateraalses ajupooles ning tervetel kontrollisikutel. Uuringusse kaasati 300 QSBB (Queen Square Brain Bank) diagnoosikriteeriumitelevastavat PT-patsienti ning 200 tervet kontrolli. SN+ hinnati kahepoolselt transkraniaalse ultraheliuuringu abil. Kummaski ajupooles tehti kolm mõõtmist, Parkinsoni tõve patsientide SN+ leiti kummagi ajupoole kohta kolme mõõtmise keskmisena, kontrollide SN+ avaldati kuue mõõtmise keskmisena.

Transkraniaalne ultraheliuuring oli võimalik läbi viia 266 Parkinsoni tõve patsiendil ja 168 kontrollil. Patsientide ja kontrollide rühm soolise ja vanuselise jaotuse poolest ei erinenud. Mõlema poole SN+ keskmine PT-patsientidel oli 0,33 (SD 0,10) cm2, kontrollidel 0,16 (SD 0,05) cm2 (erinevuse p < 0,001). Patsientidel oli esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontralateraalses ajupooles SN+ 17,6% suurem kui ipsilateraalses (p < 0,001). Kliinilistele näitajatele kohandatud regressioonimudelites oli PT esmassümptomite avaldumise kontralateraalse ajupoole SN+ uuritava vanusega negatiivselt seotud (p = 0,0168), ipsilateraalse SN+ ja vanuse vahel statistiliselt olulist seost ei ilmnenud. Kontrollidel oli SN+ ja uuritava vanuse vahel regressioonianalüüsis positiivne seos (p < 0,001).

Uuringu tulemusel järeldati, et SN+ ei pruugi olla stabiilne Parkonsoni tõve marker. Seos vanuse ja SN+ vahel PT-haigetel on ajupooltes erinev ja sõltub esmassümptomite avaldumisele vastavast kehapoolest. Erinevalt tervetest, kellel SN+ vanusega suureneb, väheneb SN+ vanusega Parkinsoni tõve patsientide haiguse esmasavaldumisele kontralateraalses ajupooles.

Kliinikumi Leht

Dr Toomas Toomsoo: Uuringu olulisim tulemus võrreldes varasemate uuringutega seisneb selles, et meie ei summeerinud mõlemaid ajupooli kokku, vaid vaatasime neid eraldi. Teiseks näitasime, et vanus on parim indikaator SN+ muutumisel; haigetel vähenemise ja tervetel suurenemise näol. See kinnitab varasemat – SN+ on hea biomarker varaseks Parkinsoni tõve haige avastamiseks. Meie töö näitas, et SN+ suureneb tervetel vanusega, mis kinnitab selle markeri olulisust haiguse diagnoosimisel.

Meie grupi seitsme aasta pikkuse töö andmed, muuhulgas andmed, kes ja kui palju tervetest seitsme aastaga haigestusid, on kohe valmimas ja lähitulevikus ilmumas.

Lisatud: 28 September 2018

11. septembril võttis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto Instar EBC ja personalijuhtimise ühingu PARE poolt korraldatud „Atraktiivsete tööandjate päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on kliinikum meditsiinitudengite seas kõige atraktiivsem tööandja.

Üle-eestilises kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste tööootuste ja tööandja maine uuringus osales 5400 õppurit. 2018. aastal on tudengite hinnangul kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks ettevõttepoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine. Näiteks 2010. aasta olulisim valikukriteerium oli huvitav ja arendav töösisu ning võrdne kohtlemine oli alles neljandal kohal.

Atraktiivseid tööandjaid tunnustati kaheksas erinevas kategoorias, millest olulisemad olid kõrgkoolide tudengite ja kutsekoolide õpilaste atraktiivsemad tööandjad ning lisaks tudengite sihtrühma atraktiivsemad tööandjad majandustudengite, IT-, tehnika-, õiguse-, meditsiini- ja humanitaarvaldkonnas. Kliinikum valiti meditsiini eriala tudengite poolt kõige atraktiivsemaks tööandjaks 84 tööandja seast.

Kliinikumi Leht

Evamaria Elisabet Keränen, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Igal sügisel, kui uued noored arstitudengid oma õpinguid alustavad, vaadatakse Biomeedikumist üle parkla asuvat Tartu Ülikooli Kliinikumi aukartust äratava tundega. Loetakse päevi, mil jõuab kätte aeg valges kitlis arstiõppe kliinilisse õppesse asuda. Kliinikumi akadeemiline õhkkond ja kaasaegne tehnoloogia annavad tudengitele inspiratsiooni veelgi rohkem areneda. Kliinikumis saadakse esmane kliiniline kogemus ning õpitakse, kuidas erinevaid teadmisi arstikunstina rakendada. Integreeritud ravi, õppe- ja teadustöö loob kliinikumist unikaalse töökeskkonna võimaldades noortel arstidel töötada pika juhendamiskogemusega õppejõudude kõrval. Üliõpilaste õppegraafikuga arvestatakse ja luuakse töötamiseks sobiv keskkond. Mitmekülgsed arenemisvõimalused ja tudengite kaasamine kutsuvad üliõpilasi ka edaspidi Tartu Ülikooli Kliinikumi tööandjaks valima.

Lisatud: 27 August 2018

Augustikuu esimesel päeval astus ametisse närvikliiniku uueks juhatajaks valitud professor Pille Taba. Neuroloogina alustas Pille Taba tööd pärast internatuuri läbimist 1987. aastal Jõgeva Haiglas ning alates 1992. aastast uue spetsialiseerumisprogrammi alusel residendina Tartu Ülikooli närvikliinikus. Samal ajal astus ta ka doktorantuuri prof Toomas Asseri juhendamisel, teemaks Parkinsoni tõbi, töötades ka neuroloogina ja õpetades üliõpilasi. Pärast meditsiinidoktori kraadi kaitsmist 2003. aastal valiti Pille Taba närvikliiniku dotsendiks ja alates 2016. aastast professoriks; ent ta on jätkanud ka kliinilist tööd vanemarst-õppejõuna.

Pille Taba on olnud aktiivne konverentside ja koolituste korraldaja. Aastatel 2006.–2013 juhatas ta Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskust. Alates 2008. aastast on Pille Taba Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi president ning sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni esimees. 2008.–2018 oli ta Eesti Liigutushäirete Seltsi president. Pille Taba osaleb mitmetes otsustuskogudes, olles Ravijuhendite Nõukoja esimees ning Tartu Ülikooli Inimuuringute Eetika Komitee, Eesti Teadusagentuuri Terviseuuringute Ekspertkomisjoni ja Ravimiameti Müügilubade Komisjoni liige.
Pille Taba teadustöö on olnud pühendanud liigutushäiretele, sh Parkinsoni tõbi, toksilised liigutushäired ja hüperkineetilised häired, ning neuroinfektsioonidele. Tähtsal kohal on kraadiõpe: Pille Taba juhendamisel on kaitstud 3 doktoridissertatsiooni ja 15 magistritööd, praegu on juhendamisel 9 doktoritööd. Professor Taba ja kaastöötajate poolt on avaldatud kokku ligi 300 publikatsiooni, neist 50 artiklit eelretsenseeritavates ajakirjades ning 18 monograafiat ja raamatu-peatükki; teadustöö tulemusi on kutsutud lektorina esitama rahvusvahelistele kongressidele. Ta on Rahvusvahelise Liigutushäirete Seltsi juhatuse, Euroopa Neuroloogiaakadeemia Programmikomitee ja Euroopa Ravimiameti neuroloogia nõuandva komitee liige.

Pille Taba tegevuses on tähtsal kohal olnud innovaatiliste meetodite rakendamine kliinilises neuroloogias: botulismitoksiini süstimine düstooniate, spastilisuse ja sialorröa ravis, pumbaravimite kasutamine parkinsonismi ja spastilisuse ravis. Erialaseltsi presidendina on Pille Taba koordineerinud taotluste esitamist raviteenuste nimekirja.

Pille Tabale on omistatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medal 2011. aastal ning Tartu Ülikooli aumärk 2013. aastal.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 28 Juuni 2018

Maikuu viimasel päeval kohtusid ämmaemandusabi esindajad Tartus, et arutada nii praeguse kui ka tuleviku koostöö võimalusi. Teatavasti suletakse Valga haigla sünnitusosakond 1. juulist, mistõttu oli ümarlaua eesmärgiks pakkuda uusi erialaseid teadmisi ja oskusi lapseootel naiste jälgimiseks Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele. Seminaril olid esindatud nii Valga ja Põlva kui ka Lõuna-Eesti haigla ja Viljandi haigla ämmaemandad, kuna kliinikumis käivad sünnitamas ka teiste Lõuna-Eesti piirkondade naised.

Tartu Ülikooli Kliinikumist osales lisaks ämmaemandatele ka ülem- ja vanemämmaemandad, aga ka vanemarst-õppejõud Anne Kirss. Naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu juhatas päeva sisse ülevaatega raseduse jälgimisest, pärast mida tutvustas Anne Ilves vahetut sünnitusjärgset jälgimist lapse ja ema puhul ning peatus ka imetamisnõustamisel. Sirje Kõvermägi tegi ülevaate sünnitusjärgsetest visiitidest, mis toimuvad 6–8 nädalat pärast lapse sündi. Sama teema jätkuks tegi Siiri Põllumaa ülevaate ka kliinikumis paar aastat tagasi alustatud koduvisiitidest ning nende võimalikkusest Lõuna-Eestis.

On oluline, et Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele õpetati ka rasedusdiabeediga patsiendi nõustamist ja patsiendi jälgimise eripärasid – dr Anne Kirss tutvustas rasedusdiabeet (GDM), GTT korraldust ja ravi ning Svetlana Noga omakorda rasedusdiabeedi nõustamist ja ravi efektiivsuse jälgimist.

Ettekannete osa lõpetasid Pille Teesalu ja Siiri Põllumaa, kes peatusid kontratseptsiooninõustamise, emakakaela vähiskriiningu ja muude pöördumiste ning retseptiõiguse olulistel nüanssidel.

Kliinikumi naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul oli ühise laua taha kogunemine väga vajalik. „Ümarlaua õhkkond oli töine ja positiivne ning pilk suunatud tulevikku. Peatusime ümarlauas ka ämmemanduse maastikul üldisemalt ning tõdesime, et kõikides haiglates on kasvuruumi ämmaemandate vastuvõttudele.“ Ta selgitab, et raseduse jälgimise juhend näeb normaalse raseduse puhul ette kahte arsti visiiti ning kaheksat ämmaemanda visiiti, ent tegelikult käivad 50% rasedaist endiselt arsti ning vaid 50% rasedatest ämmaemandate vastuvõtul.

„Teeme tööd selle nimel, et Valga lapseootel naised saaksid kaasaegse teenuse enda kodukohas. Seetõttu tulevad Valga ämmaemandad ka kliinikumi naistekliinikusse stažeerima. Kohe on algamas imetamisnõustamise õpe ning sügisel ootame ämmaemandaid ultraheli koolitusele, kuna ka ämmaemand võib olla raseduse tuvastajaks, mitte ilmtingimata arst,“ selgitab Pille Teesalu. Kindlasti vajab tema sõnul suurt tähelepanu ka aina sagedamini esinev rasedusdiabeet. „Väga oluline on gestatsioonidiabeedi tuvastamine emal, et sündivad lapsed ei kasvaks liiga suureks, mis omakorda võib olla takistuseks normaalsele sünnitusele,“ rõhutab ülemämmaemand.

Lisaks raseduse jälgimisele hakkab edaspidi Valga ämmaemandate kohustuseks olema ka sünnitusejärgne lapse ja ema läbivaatus. „Sünnitus on elu osa ning terve ema ja laps ei pea tingimata ootama haiglas kolm päeva kojusaamist ning siis tagasi tulema lapse tervisenäitajaid kontrollima. Seda kõike saab teha ka koduhaigla juures väljaõppinud ämmaemandate juures. Lõuna-Eesti asuvates haiglates töötavad tublid ämmaemandad, kes kindlasti soovivad pakkuda enda rasedatele väga head tervishoiuteenust. Lisaks saavad nad end alati täiendada Tartu Ülikooli Kliinikumis,“ lõpetab Pille Teesalu positiivselt.

Kliinikumi Leht

Agnes Aart, Lõuna-Eesti Haigla ravijuht: Maikuus toimus kaks kohtumist kliinikumi ja Kagu-Eesti haiglate vahel, kus arutati ämmaemandusabi olevikku ja tulevikku ning koostöövõimaluste tihendamist. Esimesel kohtumisel jõuti selgusele, mis enim „põletab“ ja sõlmiti kokkulepped koolitusteemade osas. Ühe olulise teemana toodi välja viimasel ajal oluliselt suurenenud gestatsioonidiabeediga rasedate hulk. Seni on selle probleemiga rasedate nõustamine ja ravi toimunud ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. Samas on maakondades iseseisvat vastuvõttu tegevate ämmaemandate suutlikkus ja valmisolek uute teenuste osutamiseks olemas. Seetõttu otsustati esmalt korraldada gestatsioonidiabeedi nõustamise koolitus, mis maikuu viimasel päeval ka toimus.

Haiglates, kus sünnitusosakonnad suletakse, muutub ämmaemanda roll väga oluliseks. Ämmaemand suudab lahendada enamiku naise tervisega seotud probleemidest ja vajadusel leiab kiiresti aja ka naistearsti vastuvõtule. Kindlustunde tagamiseks vastutusrikkas rollis on ämmaemandatele vaja nii koolitusi kui ka kogu võrgustikusisest suhtlemist.

Lõuna-Eesti ja Valga haiglad plaanivad alates 1. juulist, s.o Valga sünnitusosakonna sulgemise järel, vastastikust koostööd. Lõuna-Eesti Haigla naistearstid toetavad nõu ja jõuga Valga ämmaemandaid. Professionaalsuse säilitamiseks on Valga ämmaemandatel soovi korral võimalus osaleda Lõuna-Eesti Haigla sünnitusosakonna ämmaemandate valveringis. Juhul, kui Valgast tulnud sünnitaja soovib sünnitusele kaasa oma ämmaemandat, siis ka selle teenuse osutamiseks on kokkulepe olemas.

Kätlin Mannas, Valga haigla ämmaemand: Alates 1. juulist 2018 ei paku AS Valga Haigla enam sünnitusabi teenust. Iga muutus vajab kohanemist, seda nii teenusepakkuja kui ka teenusevajajate poole pealt. AS Valga Haigla kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumi võrgustikku ning et tagada naistele terviklik käsitlus, on oluline võrgustiku koostöö.

31. mail toimunud koosviibimise eesmärgiks oli arutleda, millised on maakonnahaigla võimalused praegu ning milliseid erialaseid täiendusi pakub kliinikum maakonnahaiglate ämmaemandatele rasedate ning üldiselt naiste tervise pädevamaks jälgimiseks. Seoses sünnitusosakonna sulgemisega sünnitavad Valgamaa naised naabermaakondades, ent koju kirjutamisel vajavad naised ja lapsed tihtipeale veel jälgimist ja nõustamist. Seetõttu on meil plaanis pakkuda sünnitusjärgset koduvisiiti.

Missiooniks on pakkuda ka spetsiifilist ambulatoorset teenust. Näiteks GTT uuringuid tehaske küll Valgas, kuid gestatsioonidiabeedi välja diagnoosimisel suunatakse rase gestatsioonidiabeediõe juurde Tartusse, kus tuleb käia korduvalt. Sama teenuse pakkumine Valgas kohapeal oleks mugavam rasedatele. Hetkel ei ole Valga haiglas veel imetamisnõustamise kabinetti ning spetsiifiliste murede korral suunatakse naised Tartusse. Meie ämmaemandad on valmis haarama kliinikumi poolt pakutavast imetamisnõustamise stažeerimise võimalusest, et nõustada tulevikus ise imetavaid emasid.

Ümarlauas saime palju positiivset energiat edasiseks ämmaemanda tööpõlluks. Tõdesime, et on veel palju areneda. Ämmaemandal on võimalus haarata endale tööd nii ennetuses kui ka probleemide käsitluses naise ning lapsega seotud tervise osas.

Lisatud: 22 Mai 2018

Dr Tiiu Aro on pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana jätnud hindamatu pärandi tervisevaldkonna ja tervisekaitse arengusse arsti, sotsiaalministri, Tervisekaitseinspektsiooni ja Terviseameti juhina.

Dr Tiiu Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal, pärast mida alustas ta tegevust naistearstina Viljandi keskhaiglas. 1978. aastal asus ta Tartu linna onkoloogia dispanseris tööle arsti ja osakonnajuhatajana. 1986. aastal hakkas Tiiu Aro peaarstina juhtima Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikut.

Aastatel 1996–1999 oli Tiiu Aru sotsiaalminister, olles tervishoiu reformide keskmes. Tema ametiajal viidi läbi perearstiabi reform, ajavahemikul 1997–1999 kehtestati mitu seadust, millega reguleeriti selliseid valdkondi nagu psühhiaatriline abi, kunstlik viljastamine ja embrüokaitse, raseduse katkestamine ja steriliseerimine, ning töötervishoid ja tööohutus. Tema ametiajal, 1997. aastal tsentraliseeriti rahastamine Keskhaigekassasse ning piirkondlikud erinevused teenuse rahastamisel kadusid. Tiiu Aro osales aktiivselt ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamise protsessis ning oli üks kolmest asutamisotsuse allkirjastajast 1998. aastal. Aastatel 2003–2007 oli Tiiru Aro Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimees.

1999. aastal astus Tiiu Aro ametisse Tervisekaitseinspektsiooni peadirektorina ning kui 2010. aastal moodustati Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide teabekeskuse ühendamisel Terviseamet, sai Tiiu Arost uue ühendameti peadirektor, kus ta töötas kuni 2017. aasta juulini. 2017. aasta novembrist juhib Tiiu Aro vallavolikogu esimehena Saaremaa vallavolikogu tööd ning kuulub ka Kuressaare haigla nõukokku.

Tiiu Arot peetakse suure empaatiavõimega kolleegiks ning suurepäraseks inimeseks, kelleta Eesti tervishoid ei oleks täna enda nägu.

Dr Tiiu Aro: Olen sügavalt liigutatud selle tähelepanu eest! Minu esimene tõeline töökoht on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tartu vaim ja ülikool on minu elu esimesi 18 tööaastat oluliselt mõjutanud. Võimalus areneda ja kaasa rääkida on kingitus. Kümme aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhina on olnud mu elu parimad! Ja suur oli rõõm, kui 1998. aasta detsembris olin üks kolmest, kelle allkiri oli Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamislepingul.

Sügav kummardus kaasteelistele ja kolleegidele selle aja ning kogemuse eest!

Lisatud: 26 Märts 2018

Eelmisel aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik abi pakkumisega seksuaalvägivalla üleelanutele. See samm on riikliku tähtsusega, kuna nüüdsest on Eestis võimalik seksuaalvägivalla ohvritel saada standardiseeritud esmast abi ja järelravi neljas keskuses: Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas. Teenuse väljatöötamise juures osalesid ekspertidena naistekliiniku arst-õppejõud Kai Part ja Made Laanpere. Sarnased abivõimalused (ingl sexual assault centres) tekkisid Euroopas paarkümmend aastat tagasi just haiglate juurde, sest märgati, et seksuaalvägivalla üleelanud pöördusid abi saamiseks ööpäevaringselt töötavatesse tervishoiuasutustesse.

Küsimuse peale, mis keskuse töös erineb senisest abi andmisest, selgitab dr Kai Part, et nüüdsest on kliinikumis olemas eriettevalmistusega meeskond, seda küll olemasoleva tervishoiuteenuse baasil, kuid potentsiaalsete ohvrite seisukohast vaadates nimetatakse teenust seksuaalvägivalla keskuseks. Seksuaalvägivalla keskusi toetab ja koordineerib sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond. Ohvri abistamine toimub nüüd ühes etapis, lisaks meditsiinilisele abile kogutakse ka kohtumeditsiinilisi tõendeid.

Seksuaalvägivallaks peetakse tahtevastast seksuaalvahekorda, sellega ähvardamist või muud seksuaalse iseloomuga tegu. Dr Kai Pardi sõnul võivad seksuaalvägivalda kogeda nii naised kui mehed, kahjuks ka lapsed, noored ning ka vanemaealised inimesed. Ta rõhutab, et seksuaalvägivalla puhul tõuseb nõusoleku küsimus. Nõusolekut ei saa küsida ja anda, kui üks osapool magas, oli joobes, uimastatud, tundis hirmu või oli teise poolega ebavõrdses positsioonis (nt täiskasvanu ja laps). „Oluline on, et ohver teaks, et seksuaalvägivald on üheselt mõistetav kuritegu ning ennast ei pea tundma süüdi. Vastutus kuriteo eest lasub selle toimepanijal, mitte seksuaalvägivalla üleelanul,“ toonitab dr Part.

Kuidas käituda pärast seksuaalvägivalla toimumist?
2017. aastal pöördus Tartu Ülikooli Kliinikumi 15 seksuaalvägivalla üleelanut, aasta varem 10. Kahe aasta jooksul (2016–2017) on Tartus ja Tallinnas pöördunud haiglasse abi järele kokku 80 seksuaalvägivalla ohvrit. Loodud seksuaalvägivalla keskuste ülesanne on pakkuda ööpäevaringset professionaalset abi täiskasvanud ja alaealistele naistele ja meestele, kes on kogenud seksuaalvägivalda.

Dr Kai Part palub meeles pidada, et vastuvõtule pöördumine on aegkriitiline – mida varem, seda parem. „Loomulikult tuleb esmalt veenduda enda turvalisuses ning vajadusel helistada hädaabinumbrile 112. Samuti siis, kui vajatakse kiiret meditsiiniabi. Tõendite kogumise jaoks ei tohiks end pesta ega riideid vahetada ning tuleks pöörduda kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda kas ise või saatjaga hoolimata kellaajast ning omamata saatekirja,“ selgitab dr Part. Erakorralise meditsiini osakonna töötajad on seksuaalvägivalda kogenud patsiendi tundlikuks kohtlemiseks ette valmistatud. Edasi suunatakse patsient naistekliinikusse, kus tuleb kohale eriväljaõppega õde, kes nõustab patsienti algusest lõpuni ja abistab valvenaistearsti läbivaatuse juures. Ohvrile pakutakse tema enda valikul ja nõusolekul esmast abi: psühholoogiline toetus, meditsiiniline läbivaatus ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine, vigastuste dokumenteerimine, suguhaiguste testimine, HIV-ennetav ravi, vigastuste dokumenteerimine ja soovimatu raseduse ennetamine. Patsient suunatakse edasi järelravisse (kliinikumi partneriks on Tartu Seksuaaltervise Kliinik), mille eesmärk on olukorra ja enesetunde jälgimine, naistearstiga kontakti hoidmine, suguhaiguste kordustestimine ja vajadusel psühholoogilisele abile suunamine.

Kliinikumi töötajad aitavad ohvril soovi korral ka politseisse pöörduda. Dr Kai Part toob välja, et kohtumeditsiinilist tõendmaterjali saab koguda 7 ööpäeva jooksul, soovitavalt siiski esimese 24 tunni jooksul, HIV profülaktikat saab alustada 72 tunni jooksul, rasestumisvastaseid, nn SOS-pille, saab manustada kuni 5 ööpäeva jooksul. Ravimid on patsiendile tasuta. Kui ohver on vanem kui 16-aastane ja pöördub esmalt politseisse, tuuakse ta samuti kliinikumi arstlikule läbivaatusele. Alla 16-aastaste ohvrite läbivaatus samuti kliinikumis, ent koos kohtumeedikuga.

Mida saavad lähedased teha?
Kui kellegi lähedane inimene on kogenud seksuaalvägivalda, on oluline mitte küsida miks-küsimusi. Seksuaalvägivalla üleelanu tunneb sageli lisaks füüsilistele üleelamistele ka häbi- ning süütunnet, mistõttu ei tohiks mitte kuidagi soodustada selle kumuleerumist. Pereliikmele või sõbrale saab toeks olla kohal olles, kuulates, mitte liigsete detailide kohta uurides. Oluline on olla kannatlik, uskuda lähedase juttu ning lubada tal väljendada oma tundeid. Austada tuleb ka lähedase otsust politseisse pöördumise või mitte-pöördumise osas.

Juhul, kui seksuaalvägivalla ohvriga puutub kokku meedik, õpetaja, sotsiaaltöötaja vms, tuleb tal seista oma hoolealuse parimate huvide eest juhendades teda pöörduma esmase abi saamiseks erakorralise meditsiini osakonda. Lastevastase seksuaalvägivalla või selle kahtluse korral tuleb alati teavitada politseid või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.

Kliinikumi naistekliiniku kodulehel on seksuaalvägivalda puudutava teema kohta koostatud alaleht, mis on mõeldud nii ohvritele kui ka nende lähedastele. https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/seksuaalvaegivald.

Kliinikumi Leht

Teised abivõimalused
• Tugitelefon 1492 vägivalda kogenutele
• Naiste varjupaigad üle Eesti
• Lasteabi telefon 116 111 www.lasteabi.ee
• Politsei 112
• Pöörduda võib ka naistearsti erakorralisse vastuvõttu Tartu Ülikooli Kliinikumi naistenõuandlasse ja alla 25-aastasetel Tartu Seksuaaltervise Kliinikusse www.tstk.ee, telefon 744 2086.
• Sotsiaalministeeriumi ohvriabiteenuse kaudu on nii ohvril kui tema pereliikmetel õigus saada tasuta psühholoogilist abi menetluse algatamise korral. Lapsed saavad ohvriabi kaudu psühholoogilist abi ka siis, kui menetlust ei ole algatatud. http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/ohvriabi-ja-lepitusteenus#Ohvriabi.

Lisatud: 22 Veebruar 2018

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid tänuks 166 inimesele, kes on muutnud Eesti elu paremaks. „Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa. Kõik need inimesed on andnud enam, kui nõuab nende igapäevatöö ja teinud Eestit paremaks," ütles president Kaljulaid.

Eesti Punase Risti II klassi teenemärgi pälvis presidendilt Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu ning Eesti Punase Risti III klassi teenemärgiga tunnustas president Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõudu Ülle Kadastikku.

Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. President Kersti Kaljulaid andis teenetemärgid üle 21. veebruaril Tartu Ülikooli Narva kolledžis.

Dr Margot Peetsalu panust ravi-, teadus- ja õppetöösse tunnustas president Eesti Punase Risti II klassi teenemärgiga.
Dr Peetsalu töötab Tartu Ülikoolis kirurgiliste haiguste dotsendina. Kirurgitööd teeb ta Tartu Ülikooli Kliinikumi abdominaalkirurgia osakonnas vanemarst-õppejõuna.

Dr Margot Peetsalu on põline tartlane, kes õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis arstiteaduskonna raviosakonnas aastatel 1972–1978, millele järgnes Maarjamõisa Haigla internatuur. Sellest ajast peale, alates 1979. aastast, on dr Peetsalu pidanud üldkirurgi ametit Tartu Ülikooli Kliinikumis, olles enam keskendunud seedetrakti haigustele ja gastrontestinaalsele endoskoopiale. Viimased kümme aastat on ta süvendatult tegelenud beniigse proktoloogia arendamisega ja arstide täiendamisega sellel alal. Aastal 2003 kaitses ta Tartu Ülikoolis enda doktoriväitekirja ning sealtpeale on ta ülikoolis töötanud kirurgiliste haiguste vanemteaduri, erakorralise teaduri ning dotsendina.

Dr Margot Peetsalu kuulub mitmetesse erialaliitudesse, ta on Euroopa Koloproktoloogia Seltsi, Tartu Kirurgide Seltsi, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni, Eesti Gastroenteroloogide Seltsi ja Eesti Gastrointestinaalse Endoskoopia Ühingu liige.

Dr Peetsalu on kõrgelt hinnatud nii patsientide, tudengite kui ka kolleegide poolt. 2013. aastal pälvis ta kliinikumi patsientidelt enim tänuavaldusi ning 2017. aastal nimetasid tudengid dr Peetsalu parimaks õppejõuks.

Dr Margot Peetsalu: Päeval, mil uudis teatavaks tehti, saadeti mulle juba hommikul õnnitlusi, ent oma silmaga sain mahti seda lugeda pärast tööpäeva lõppu. Esmaspäev on minu kõige kiirem päev, kuna hommikuti teen endoskoopilisi protseduure ja alates lõunast konsultatiivset vastuvõttu. Sel päeval oli kogunenud tavalisest enam erakorralisi uuringuid.

Presidendilt teenemärgi saamine oli minu jaoks väga ootamatu, olen tunnustusest siiani heas mõttes vapustatud, see on minu jaoks väga erakordne. Olen tänulik Eesti Kirurgide Assotsiatsioonile, kes mind tunnustuse saamiseks esitas. Võtan seda kui tunnustust kirurgiale ja kõikidele kirurgidele. Kirurgia on tiimitöö.

Et olla teenetemärgi saaja vääriline – eks see stimuleerib tööl veelgi enam panustama. Olen õnnelik inimene, kuna saan öelda, et mulle meeldib mu töö. See pole küll lihtne ja muresid on reeglina enam kui rõõmu, kuid kindlasti ei saa öelda, et kirurgia eriala oleks igav ja üksluine. Praktilisele kirurgitöö kõrval olen ma põhikohaga kirurgia õppejõud. Õpetades õpid pidevalt juurde ka ise. Õppejõu amet sunnib lugema, end tuleb pidevalt täiendada, et uuemate uurimuste ja meetoditega kursis olla. Tudengite küsimustele tuleb vastused leida ja kui vaja, siis ka tunnistada, et mõnele küsimusele vastamiseks pean võtma aega.

Ilma kirurgina praktiseerimata on raske kirurgiat õpetada. Üldkirurgia eriala on eriline, ajalooliselt on see olnud ju peamiselt maskuliinne. See olukord on tasapisi muutumas, lisandumas on väga tublisid naiskirurge. Olen „oma poistele“ meie kirurgiakliinikus tänulik, sest kollegiaalsus toimib siin selle sõna kõige paremas tähenduses ning saame alati üksteisele loota ja kindlad olla. Seetõttu on presidenti teenemärk kohe kindlasti tunnustus kogu meie kliinikule.

Igale inimesele on elus olulisel kohal perekond. Ka minule on pere toetus väga oluline. Olen tänulik abikaasale professor Ants Peetsalule, kes on mind kirurgia teel õpetanud, juhendanud ja toetanud. Olen tänulik oma tublidele poegadele, kes kasvasid üles nii, et vanemad ei olnud alati neid toetamas. Aga nad said hakkama ja saan praegu juba tunda rõõmu oma kahest lapselapsest, kellele mõtlemine naeratuse näkku toob.

Usun, et keegi ei tee oma tööd tunnustuse eesmärgil, samas olen õnnelik, et minu tööd on märgatud ja see teeb hingele head.

Dr Ülle Kadastik pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.

Dr Kadastik on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ta õppis aastatel 1975–1981 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ravi erialal, misjärel läbis günekoloogia eriala internatuuri ning omandas günekoloogi eriala.

Ülle Kadastiku tööelu on olnud seotud kliinikumiga, ta on siin töötanud alates ülikooli lõpetamisest. Dr Kadastik on juhtinud günekoloogia osakonda alates 2000. aastast ning ta on olnud oma eriala üks pioneere Eestis. Dr Kadastik on juurutanud mitmeid naiste elukvaliteeti mõjutavaid operatsioone, nt teinud esimesena Eestis naiste inkontinentsuse operatsiooni. Alates 1997. aastast on ta teinud keerulisi laparoskoopilisi operatsioone, nt hüsterektoomia, mis on tänases günekoloogias igapäevane operatsioon. 2003. aastal viis dr Kadastik esmakordselt Eestis läbi laparoskoopilise kolposakropeksia operatsiooni tupe allavaje tõttu.

Dr Kadastik on kahel viimasel aastakümnel järjepidevalt koolitanud ka noori arste günekoloogiliste operatsioonide vallas ning esinenud regulaarselt ettekannetega arstide täienduskursustel.

Tema tööd hindavad ka patsiendid – 2016. aastal pälvis ta enim kirjalikke tänusõnu. Patsiendid toovad esile dr Kadastiku sooja ja mõistvat suhtlusstiili, professionaalsust, pühendumust ja südamlikkust.
Kolleegide sõnul on dr Kadastik oma ala vaieldamatu tippasjatundja ja abivalmis soe inimene.

Dr Ülle Kadastik: Mulle tuli presidendi teenetemärgi teade väga väga ootamatult. Kuna esimesed varahommikused õnnitlejad ei täpsustanud, mille puhul nad õnnesoovid teele panid, arvasin, et tegemist on eksitusega, mida ikka juhtub. Kui aga juba kolmas inimene mind õnnitles, palusin talt täpsustust, mille puhul ta mind meeles peab. Vastust, et olen pälvinud teenetärgi presidendilt, ei tahtnud ma muidugi uskuda ning kontrollisin uudise ise üle.

Võiksin öelda, et see uudis oli mu elu kõige ootamatum, ettearvamatum, üllatavam ja uskumatum. Nii palju südamlikke õnnesoove, kui mulle järgneval kahel päeval saadeti, pole ma terve elu jooksul saanud. Aitäh nende siirate ja südamest saadetud soovide eest, olen väga tänulik kõigile!

Minu suur lugupidamine toredatele kolleegidele, kogu naistekliiniku personalile ja muidugi minu patsientidele – ilma teieta poleks seda tunnustust kunagi olnud!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Jaanuar 2018

9. jaanuaril pidas kliinikumis töökoosolekut Scandiatransplandi juhatus. Esimest korda Eestis toimuvale koosolekule olid kohale tulnud kõik juhatuse liikmed nii Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist kui Islandilt.
Scandiatransplandi juhatuse esimees Bo-Göran Ericzon Rootsist kirjeldas oma muljeid kliinikumist ülivõrdes. „Tunnen isegi teatavat kadedust, kui päris aus olla,“ naeris Ericzon ja lisas „tutvusime täna labori, operatsioonitubade ja intensiivraviosakondadega ja, olgugi et olen siin varemgi käinud, olen endiselt vaimustunud. Osakonnad on ruumikad ning kadedustekitavalt hästi on lahendatud personali ruumid,“ ütles Bo-Göran Ericzon.

Arno Nordin Soomest tõi välja personali professionaalsuse ja sõbralikkuse. Arno Nordin lisas, et traditsiooniliselt on Scandiatransplandi töökoosolekutel õhkkond alati väga avatud, sest oluline on läbi rääkida võimalikud kitsaskohad. Nordin tõi esile ka Tartus valitsenud avatuse.

Bo-Göran Ericzoni sõnul annab kuulumine Scandiatransplandi organisatsiooni nii märkimisväärseid eeliseid, kuid seab meie kui uue liikme ette ka teatavaid kohustusi – igapäevases töös tuleb arvestada terve rea liikmelisusest tulenevate reeglitega. Kui tööd on alustatud ning tutvutud kõikide erinevate organsiirdamise meeskondadega, arutatakse ühiselt läbi, mis on senini hästi läinud ja vaadatakse üle ka vajakajäämised. Edasiseks koostööks on oluline, et erinevate riikide meeskonnad saaksid üksteist tundma.

Kliinikum on Eestis ainus siirdamisoperatsioone tegev haigla. Transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall rõõmustab senise õnnestunud koostöökogemuse üle, näiteks 13. novembril siirati Tartus kriitilises seisundis eestlannale Rootsist pärit doonormaks.

10. mail võttis Scandiatransplant Tartu Ülikooli Kliinikumi oma assotsieerunud liikmeks. Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mille ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.

Fakte:
2017. aastal leidis Tartu Ülikooli Kliinikumis aset:
• 35 neerusiirdamist, sh kolmel juhul siirati samal ajal kõhunääre ja neer
• 10 maksasiirdamist
• 5 kopsude siirdamist.

Tänu Scandiantransplandiga liitumisele 2017. aastal:
• Siirati kahele Eesti patsiendile Soomes süda, mõlemal korral pärines süda Soomest.
• Ühele Eesti väikelapsele siirati Soomes neer, elund pärines Soomest.
• Kahele Eesti patsiendile siirati kliinikumis Rootsist pärinenud maks.
• Liitumisest alates on Eestist Scandiatransplanti keskustesse siirdamiseks välja saadetud 6 elundit: 2 südant, 2 maksa ja 2 neeru.

Kliinikumi Leht