Lisatud: 02 September 2021

Tartu Ülikooli Kliinikumi vestlusringid on kliinikumi töötajate poolt pakutav tasuta teenus patsientidele, lähedastele ja kõikidele teistele, kes soovivad infot ja tuge haigusest taastumisel, haiguste ennetamisel ja/või elukvaliteedi parendamisel. Vestlusringides jagatakse nii uut infot, kinnistatakse juba kuuldut kui ka toetatakse patsientide poolsete kogemuste jagamist, et kokku saaks tõenduspõhine teave ning ka reaalne patsiendi kogemus.

Kliinikumi e-vestlusringid toimuvad Teamsi keskkonnas. Vajalik on etteregistreerimine telefonil 731 8178 või e-postil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., mille järel saadetakse osalejatele e-vestlusringi link.

• september kell 15:00–16:00 e-vestlusring „Insult ja ravimid“
• oktoober kell 15:00–16:00 e-vestlusring „Mis on insult ja kuidas seda ennetada?“
• november kell 15:00–16:00 e-vestlusring „Kuidas toime tulla insuldipatsiendi lähedasena?“
• detsember kell 15:00–16:00 e-vestlusring „Insult ja dementsus“

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Juuni 2021

Langev nakkuskordaja ning vähenev haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide hulk võimaldab haiglaelul iga päevaga jõuda lähemale tavapärase, pandeemia-eelse rütmi taastamisele. Et COVID-19 on pikk ja keeruline haigus, räägitakse aina enam COVID-19 järgsest seisundist ning selle tagajärgedest. Kliinikumi Leht uuris nakkushaiguste osakonna juhatajalt dr Anne Kallastelt, millega tegu.

Dr Anne Kallaste, mida mõistetakse termini all „COVID-19 järgne seisund“?

COVID-19 peamine sümptom, mis tingib ka hospitaliseerimise vajaduse, on hingamispuudulikkuse olemasolu. Hingamispuudulikkuse raskusest ja kestusest sõltub ka haiglaravi pikkus. Paranemisprotsess võib olla haigetel erinev, sõltudes nii haiguskulu raskusest, vanusest, kaasuvatest haigustest kui ka immuunsüsteemi eripäradest. Suurel osal patsientidel taanduvad sümptomid nelja nädala jooksul pärast haigestumist, ent osadel inimestel võivad sümptomid kesta kuni kolm kuud. Kui sümptomid kestavad sellest kaugem ning neid ei ole võimalik mingi muu haigusega seletada, nimetatakse seda COVID-19 järgseks seisundiks.

COVID-19 järgne seisund on muutumas tervishoius järjest suuremaks probleemiks ning enim puutuvad sellega hetkel kokku perearstid, ent järjest enam vajavad need patsiendid suunamist ka teiste eriarstide vastuvõtule.

Millised on COVID-19 järgsele seisundile iseloomulikud sümptomid?

Sagedasemad pikaajalised sümptomid on väsimus, koormustaluvuse langus, köha, rindkerevalu, hingamisraskus, südamekloppimine. Muud kaebused esinevad harvemini. Sümptomite kestus võib suurel määral varieeruda – osad patsiendid ei tunne end ka veel aasta pärast haigestumist tervena.

Pikaajaliste kaebuste esinemissagedus on erinev. Näiteks Suurbritannias läbiviidava uuringu esmaste andmete alusel on see ca 10% nii haigust kergelt kui ka raskelt põdenute seas.

Olete ravinud COVID-19 patsiente pandeemia esimest päevast alates. Kuidas teile tundub, kas COVID-19 järgse seisundi tekkel võib olla seos ka haiguse põdemise kulu ja keerukusega?

Haiglaravi vajavate haigete seas on pikaajalised kaebused sagedasemad. Erinevate uuringute alusel rohkem kui pooltel haiglaravil viibinutest esinevad kaebused ka kolm kuud pärast ägedat haigust. Miks osadel haigetel jäävad pikaajalised sümptomid, ei ole teada. Lisaks haiguskulu raskusele on näidatud, et suurem risk on seotud ka vanuse ja sooga - naistel ja keskealistel on pikaajalised sümptomid sagedamini.

COVID-19 järgse seisundiga seonduvalt on veel palju teadmata, kuid usun, et aja jooksul tuleb uut infot juurde. Loodame ka ise oma COVID-19 põdenute immuunvastuse jälgimise uuringuga, kuhu on kaasatud üle 100 patsiendi, küsimustele vastuseid saada. Selge on siiski see, et ka pandeemia kontrolli alla saamise järgselt, on meil COVID-19 järelmõjudega tervishoius veel pikalt tegemist.

Kuidas käsitletakse patsienti, kellel on COVID-19 järgne seisund?

Nii nagu haiguse äge faaski ei haara üksnes hingamisteid, vaid on multisüsteemne, võib COVID-19 järgne seisund haarata praktiliselt kõiki organsüsteeme. Oluline on, et patsient oleks nii ägeda haiguse ajal kui ka hiljem kontaktis oma perearstiga, kes oskab hinnata, kas sümptomid progresseeruvad või on lisandunud päris uued kaebused. Siis on sageli vajalikud lähtuvalt kaebuste iseloomust täpsustavad uuringud ja vajadusel saab selleks suunata haige teiste eriarstide juurde.

Järjest enam suunataksegi perearstide poolt neid patsiente infektsioonhaiguste arstide vastuvõtule, kuid see puudutab ka teisi erialasid – kopsuarste, taastusraviarste, kardiolooge, neurolooge jt. Just multidistsiplinaarne käsitlus on COVID-19 järgse seisundiga tegeledes väga oluline.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Juuni 2021

Tulenevalt Eesti nakatumiskordaja ning haiglaravi vajavate patsientide langusest on Tartu Ülikooli Kliinikumis taastumas pandeemia-eelne töörütm.

„Kliinikumis viibib aina vähem COVID-19 tõttu isolatsiooni vajavaid patsiente ning langus on märkimisväärne. Eeim oli COVID-19 patsiente hospitaliseeritud aprillikuus, mil iga kaheksas haiglaravil viibiv patsient oli COVID-19 diagnoosiga,“ sõnas kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf.

COVID-19 pandeemia taandumise tulemusel töötavad kliinikumi intensiivravi osakonnad üle pika aja taas tavapärases töörütmis. „Nakkushaiguste osakond jääb tööle 20-kohalisena sisekliiniku L-korpuse 5. korrusele, mis võimaldab sama korpuse 7. korrusele kolida endokrinoloogia ja reumatoloogia patsiendid uroloogia osakonna pinnalt. Esialgu on nakkushaiguste osakond vaid COVID-19 patsientide päralt, ent epidemioloogilise olukorra sarnase trendi jätkudes on lähitulevikus võimalik osakonda hospitaliseerida ka teisi infektsioonhaigustega patsiente,“ selgitas prof Starkopf.

Tavapärase töötürmi taastumine tähendab, et kliinikumi operatsiooniteenistuse operatsioonitubasid on võimalik kasutada taas tavapäraselt, mis loob eeldused ka plaanilise kirurgilise ravitöö täielikule taastumisele. „Teatud erialade plaanilise kirurgilise ravitöö piiramine alates talvisest perioodist oli vajalik personali ning ruumide tagamiseks COVID-19 patsientide raviks ning omakorda pandeemia ületamiseks. See õnnestus meil hästi – kliinikumi töötajate panus eesliinil oli märkimisväärne. Oleme tänulikud kõikidele töötajatele – nii neile, kes tavapärase töö kõrvalt COVID-19 osakonda appi tulid kui ka neile, kes oma osakonnas teiste patsientide ravimisse panustasid,“ lausus dr Kotsar.

11. juunist on Tartu Ülikooli Kliinikumi COVID-19 ohutase kollane. Ohutase sätestab käitumisreeglid nii töötajatele, patsientidele, nende saatjatele ja külastajatele ning üliõpilastele. „SARS-CoV-2 testimine asümptomaatilistel statsionaarsetel ja päevakirurgia patsientidel, kui nad ei ole vaktsineeritud või kui COVID-19 diagnoosimisest on möödas rohkem kui 8 kuud, on kollase ohutaseme juures jätkuvalt vajalik. Testimise ning isikukaitsevahendite kasutamise reeglid lõdvenevad oluliselt rohelise ohutaseme juures, kuhu praegustel hinnangutel võiksime jõuda suvekuudel,“ rääkis prof Joel Starkopf.

Dr Andres Kotsar paneb suve eel inimestele südamele: „Palun kasutage suve järgmise sügis-talvise perioodi ettevalmistuseks ning vaktsineerige end COVID-19 vastu. Vaid nii on võimalik pöörduda ja jäädagi tavapärase elurütmi juurde.“  

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Juuni 2021

1. mail Tartu Ülikooli Kliinikumis tööd alustanud teadus-arendusteenistus loob teadus- ja arendustöö tegemiseks senisest kontsentreerituma ja tugevama üksuse.

 „Õppe- ja teadustöö on kaks valdkonda, mis teevad haiglast ülikoolihaigla. Teadus-arendusteenistuse eesmärk on, et meie patsientidele oleks tagatud parim võimalik teaduspõhine ravi. Teadustöö peab olema alus kliiniliste ainete õpetamisele, aga kindlasti ka vahend ja meetod meie ravipraktikate arendamisele, ravitöö tulemuste analüüsile, ravikvaliteedi parandamisele,“ lausus juhatuse liige, teadus-arendustegevuse juht professor Joel Starkopf.

Teadus-arendusteenistuses tegutsevad nii kliiniliste uuringute keskus kui ka meditsiiniinfo keskus.

Kliiniliste uuringute keskuse toel on teadustöö maht kliinikumis aasta-aastalt kasvanud – eelmisel aastal alustati kliinikumis 151 uut teadusuuringut. Alustatud uuringutest 19 uuringut tulenesid COVID-19st, 29 olid ravimifirmade uuringud ning 103 muud kliinilised uuringud. Kliiniliste uuringute keskus on kliinikumi teadustöö tegijatele abiks teadustöö projektijuhtimise ja finantsanalüüsi juures, pakub nõustamist kliinilise eetika komiteele ja Ravimiametile esitatavate dokumentide osas, aitab leida koostööpartnereid nii Eesti-siseseks kui rahvusvaheliseks koostööks ning toetab projektide kvaliteedijuhtimist.

Meditsiiniinfo keskuse põhitegevuseks on meditsiinialase informatsiooni kogumine, säilitamine ja meditsiinipersonalile kättesaadavaks tegemine. „Kui algselt oli meditsiiniinfokeskuse ülesanne olla meditsiinikirjanduse raamatukogu, siis nüüd on märksa olulisemaks muutunud töö andmebaasidega ning meie töötajatele olulistele digiväljaannetele ligipääsu pakkumine,“ sõnas meditsiiniinfo keskuse infospetsialist Ivika Rande.

Teadus-arendusteenistuse ülesandeks on edaspidi ka kliinikumi arendusfondi toetuste väljaandmine. Arendusfondi toetuste andmise põhimõtted on senisest selgemad ning fond toetab konkursipõhiselt koolitustegevusi ja teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojekte.  Koolitustegevuse taotluste esitamise tähtajad on edaspidi neli korda aastas: 1. märts, 1. juuni, 1. september ja  1. detsember. 

Finantseeritavad koolitustegevused on töötajate enesetäiendamine, sealhulgas osalemine arendus- ja teadustöös ning ka töötajate arendamiseks või teadus- ja arendustöös osalemiseks välisriigi koolitaja kutsumine.

Teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojektide taotluste esitamise ning läbivaatamise tähtaja määrab kliinikumi juhatus vastava konkursi väljakuulutamisel. Teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojektideks antakse toetust projektile, mis toetab Tartu Ülikooli Kliinikumi strateegiat ja edendab teadustulemuste rakendamist kliinilises meditsiinis ning edendab kliinikumi konkurentsivõimet ja koostööd riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Samuti antakse toetust selleks, et edendada tehnoloogilisi ja digitaalseid arendusi struktuuriüksuses, lähtudes tervisehoiusüsteemi vajadustest ja toetades innovaatiliste lahenduste katsetamist.

„Teadus-, arendus ja innovatsiooniprojektide jaoks planeerime kaks konkurssi aastas. Esimest konkurssi võib oodata 15. septembriks,“ sõnas teadus-arendusjuht professor Joel Starkopf.

Ühe arendusfondi teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojekti kestus võib olla maksimaalselt kaks aastat. Toetust võib küsida nii personalikuludeks, tarvikuteks ja materjalideks, põhivara soetamiseks kui ka muudeks kuludeks. Arendusfondi toetust võib kombineerida teiste riiklike ja rahvusvaheliste toetustega, kui nende tingimused seda lubavad.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Mai 2021

Igal kevadel tunnustab Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2020. aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks professor Joel Starkopfi ning hambaarstitudengid parimaks hambaarst-õppejõuks dr Marjo Sinijärve.

Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi üliõpilaskogu sõnul kirjeldavad üliõpilased professor Joel Starkopfi ausa, siira ja särasilmse, tudengisõbraliku ning lõbusa õppejõuna, kes suudab samaaegselt olla professionaalne, tarkusest pakatav, kaasahaaravalt õpetav ning tekitada tudengites erialast huvi. „Tema praktilised tunnid on edasiseks arstikarjääriks ääretult kasulikud ning seejuures väga kaasahaaravad, tal on eriline võime panne tudengeid mõttega kaasa töötama. Ka e-õppe ajastul suutis prof Starkopf meisterlikult korraldada auditoorseid praktikume, mida tudengid äärmiselt kõrgelt hindavad,“ vahendasid tudengid.

Kommentaar, professor Joel Starkopf: Üliõpilaste tunnustus on igale õppejõule kindlasti oluline ja innustav. Koroona-aastal saime ülikiiresti kasutusele võetud e-õppe metoodikad, mida alles hiljaaegu enda jaoks oluliseks eesmärgiks seadsime. Aga see aasta õpetas ka senisest rohkem mõistma kontaktõppe vajadust ja väärtust. Saime üheselt kinnitust, et ekraani vahendusel arstiks ei õpita. Nüüd, kevadel uuesti praktikume alustades, oli aga rõõm tõdeda nii üliõpilaste kui ka õppejõudude poolset entusiasmi ja pühendumust. Loodan väga, et kõigi koroona-aasta raskuste kiuste on üliõpilased saanud väärtuslikke „ekraaniväliseid“ õppetunde, tänu millele neist kujunevad väärikad arstid. Üliõpilaste avatus ja uudishimu on edasiviiv jõud ka kogenud kolleegide jaoks, seega – head üliõpilased, suur tänu nende õppetundide eest! Head eesseisvat lõpueksamit!

Parimat hambaarst-õppejõudu dr Marjo Sinijärve kirjeldavad hambaarstiteaduse instituudi üliõpilaskogu tudengid kui motiveerivat, rõõmsameelset ja toetavat õppejõudu, kelle praktikume oodatakse. „Õppejõu positiivne ja õppimist soodustav hoiak muudab praktikumid tudengite jaoks väga nauditavaks. Dr Sinijärv on oma töös põhjalik, kuid samal ajal leiab aega kõigi tudengite jaoks. Tema praktikumis ei pea muretsema sellepärast, kui miski läheb esimesel korral valesti. Õppejõud mõistab, et vajalike oskuste omandamine võtab aega ning julgustab järgmisel korral paremini tegema,“ kirjeldasid tudengid.

Kommentaar, dr Marjo Sinijärv: Ajal, mil õppetöö toimub erilistes tingimustes ja uudseid metoodikaid rakendades, on selline tunnustus väga ootamatu. Tajun, et tippsooritus õppejõuna pole vaatamata kõigi osapoolte ühisele pingutusele olnud seetõttu alati võimalik ja kaasnenud on ülemäärane stress. Seetõttu tänan väga tulevasi kolleege ja soovin, et nende teadmishimu iga aastaga (isegi lõpetamise järgselt) muudkui suureneks.

Õppejõuna olen püüdnud üle võtta ja edasi arendada neid õpetamismeetodeid, mida tudengina kogesin. Lisaks proovinud aidata kaasa üliõpilases arusaamise, et patsient on üks tervik ning suutervis üldtervise lahutamatu osa, tekkele. Nähes praktikumis tulevast arsti põhjalikult ja keskendunult teostatava juures olevana, ravitegevusi läbi mõtlevana, kaastöötajaid ja patsiente austavana, olen suutnud oma rolli õppejõuna täita. Hea tõde, mida ikka ja jälle üliõpilastele meelde tuletan, on see, et meie jaoks võib patsient olla päeva kümnes, kuid patsiendi jaoks oleme ilmselt selle päeva ainsaks arstiks. Seda meeles pidades on patsiendi ja arsti koostöö tõhus.

Lisatud: 26 Mai 2021

2020. aastal laekus kliinikumile tagasisidena 578 tänuavaldust. Enim patsientide tänusõnu pälvisid dr Epp Einola ja dr Jaan Eelmäe Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikust.

Dr Jaan Eelmäe: „Jään oma 7–8 aastat tagasi sama tunnustuse puhul öeldu juurde – tunnustuse on väärinud kogu osakond.

Mis puutub seekordse tunnustuse saamisesse, siis see on suhteliselt üllatav, sest aasta on olnud väga omapärane oma epidemioloogilise mustri tõttu. See tähendab, et oleme pidanud paljusid haigeid ebameeldivalt üllatama järjekordade edasilükkamisega, mis pigem võiks ähvardada hoopis rohkemate kaebustega.

Teisalt saab sellise tunnustuse kujunemine olla seotud korduvalt selekteeritud ja vääramatult kirurgilist ravi vajavate patsientidega, kelle paranemine on seetõttu garanteeritum ning vastab rohkem patsiendi lootustele.

Kuna me dr Epp Heinolaga oleme küllalt staažikad, siis selline tänusõnade tabeli esimeste seas olemine lubab meil endid tunda ikka veel vajalikuna nii patsientidele kui kollektiivile.“

Dr Epp Heinola: Ma soovin südamest tänada kõiki patsiente, kes on minu tööd tunnustuse vääriliseks pidanud. See on tunnustus kogu neurokirurgia osakonna kollektiivile, kes oma töö ja hoolitsusega on loonud meeldiva patsiendikeskse õhkkonna ning kolleegidele, ilma kelle abi ja toetuseta oleks minu igapäevatöö ja patsientide ravimine võimatu. 

Üritan patsientide ja kolleegidega suhtlemisel olla alati aus ja otsekohene. Kuigi vahel võib tõe teadasaamine raskest haigusest ja keerulistest ravivõimalustest olla patsiendile ootamatu ning hirmuäratav, leiame üheskoos probleemidele lahenduse, sest teadmatus ei ole kunagi teadmisest parem. Ma ei solvu ega üllatu, kui tervislikke eluviise selgitades katkestab patsient jutu sõnadega: „Ah, ajad siin oma arsti jura!“ Tervise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed sageli siis, kui seda enam ei ole.

Kuigi öeldakse, et tervis on inimese kõige kallim vara, siis muutub see ütlus reaalsuseks tihtipeale alles haigestudes. Meie, meedikud, olemegi selleks, et haigusi ravida ja haigete tervist parandada. Teeme seda tööd parimate teadmiste, oskuste ja ravivõimalustega.

Tänuavaldusi

• Soovin tänada dr Jaan Eelmäed, kes opereeris minu kaela. Sain suurest valust lahti ja taastumine läheb väga kenasti. Suur tänu kogu osakonnale, kõik olid väga abivalmid.
• Suured tänud neurokirurg Jaan Eelmäele, kes opereeris edukalt minu lülisambakanali kitsenemist ja parendas sellega minu elukvaliteeti.
• Avaldan tänu kliiniku administratsioonile kvaliteetse meditsiiniteenuse osutamise eest. Kogu südamest tänan dr Epp Heinolat ja dr Jaan Eelmäed, anestesioloogi ja kogu operatsioonimeeskonda superprofessionaalsuse eest ja ka operatsioonijärgse intensiivravi meeskonda. Tänan kogu osakonna personali tähelepanu, kiire abi ja südamliku suhtumise eest.
• Südamlik tänu dr Jaan Eelmäele ja dr Epp Heinolale! Olete väga abivalmid ja hoolivad. Suur tänu neurokirurgia osakonna personalile. Õed – teie abivalmidus ja hoolitsus on liigutav – olge hoitud! Hooldajad – teie abivalmidus on tänuväärne. Köögipersonal – aitäh maitsva toidu eest! Tervist ja õnne teie ellu.
• Suur, suur tänu dr Epp Heinolale, tema meeskonnale ja kogu neurokirurgia osakonna personalile, kes minuga tegelesid. Dr Heinola kuulas alati kannatlikult ja seletas, kui midagi arusaamatuks jäi.
• Avaldan südamlikku tänu osakonna kollektiivile, dr Jaan Eelmäele professionaalsuse ja tähelepaneliku suhtumise eest patsienti, dr Epp Heinolale taktitundelise suhtumise, abi ja osavõtlikkuse eest, õde Maria Gorbatšile professionaalsuse, abivalmiduse ja headuse eest. Sügav kummardus ja tunnustus kogu osakonna personalile.

Lisatud: 26 Mai 2021

Parimate kliinikumis töötavate Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengite praktikajuhendajate välja selgitamiseks ja tunnustamiseks viiakse kõrgkooli õppurite seas läbi küsitlus. Sel aastal nimetasid õppurid parimateks praktikajuhendajateks Aive Meus ja Rimma Suvorova.

Aive Meus töötab südamekliiniku kardiokirurgia osakonnas ning tema juhendatavad on iseloomustanud teda nii:

Aive Meus on sõbralik, patsiendikeskne, hooliv, tark, pädev, ambitsioonikas, hea kolleeg, usaldusväärne.

Ta võttis alati aega, et tegevusi selgitada (isegi patsiendi kuuldes) ja tagas selle, et praktikant näeks võimalikult palju erinevaid protseduure ning uuringuid.

Tänu temale õnnestus näha lisaks tavalistele südameuuringutele ka lahtist südameoperatsiooni, mis oli kirjeldamatu kogemus.

Aive Meus: väga hea on saada positiivset tagasisidet tudengitelt, keda olen juhendanud/õpetanud. Ülimalt hea meel on, kui mu tööga on rahule jäetud. Põhitöö kõrvalt tudengite juhendamine on minu jaoks meeldiv töö ning hea on näha, kuidas minu kõrval õppija areneb.

Rimma Suvorova töötab sisekliinikust gastroenteroloogia osakonnas ning on pälvinud sama tunnustuse ka 2018. aastal. Sel korral tõid juhendatavad välja järgmist:

Juhendaja juhendas suure heameelega, oli praktikandi jaoks alati olemas, aitas ja nõustas.

Selgitas kõiki protseduure ja toiminguid väga põhjalikult.

Ta julgustas praktikanti oma käega erinevaid tegevusi läbi tegema ja küsima küsimusi.

Juhendaja teeb ise hoolikalt, räägib ja õpetab kõike, mida ise teeb.

Rimma Suvorova: Mul on ääretult hea meel ja uhke tunne, et on olemas selline nominatsioon nagu "Parim praktikajuhendaja". See lisab meie igapäevasele tööle motivatsiooni ja sunnib olema igati eeskujuks nendele noortele, kes on valinud keeruka, väga mitmekülgse ja ääretult vajaliku ja tänuväärse ameti –õde.

On hea tunne tulla tööle ja näha, et iga meeskonnaliige on omal kohal ning valmis lahendama igat olukorda, mis võib ette tulla. On hea tunne vaadata, kuidas töö sujub, kõik laabub, meeskond lahendab tekkinud olukorrad operatiivselt ja professionaalselt. Vahetuse lõppedes tõstavad tehtud töö ja saavutused meeleolu ja tekitavad rahulolu.

Pälvides parim praktikajuhendaja tiitli, tahan tänada enda juhendajaid, kes õpetasid mind ja jagasid mulle enda tarkust. Aitäh Teile!

Lisatud: 26 Mai 2021

27. mail tähistatakse Euroopas erakorralise meditsiini päeva, mille eesmärk on tõsta inimeste teadlikkust erakorralisest meditsiinist ning erakorralistest terviseseisunditest. Selle päeva tunnuslause „Oleme teie jaoks olemas“ viitab nii erakorralise meditsiini arstide, õdede ja hoolduspersonali töö olulisusele kui ka ilmestab erakorralise meditsiini olemust ja turvatunnet, mida erakorraline meditsiin ühiskonnas tekitab.

Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakond oli esimene omataoline Eestis. Tänaseks annab igapäevastesse ootamatute olukordade lahendamisse oma panuse 157 töötajat. Olgugi, et erakorralist meditsiini käsitletakse iseseisva erialana alles 2000. aastast on tänaseks just EMO erinevate erialade põimumiskoht. „Meie osakonnas saavad kokku nii kiirabi töö, haiglaravi kui ka peremeditsiin. Oluline on tegeleda kiirelt ning pädevalt raskes seisundis patsientidega, mis tähendab, et töö on enamasti aegkriitiline ning töötempo kiire, nõudes pidevat valmisolekut ning kiirelt otsustamist ja tegutsemist,“ kirjeldas EMO arst-õppejõud Sander Poks. Teisalt ongi erakorralise meditsiini personal välja õppinud lahendama just ootamatuid ja ka kriitilisi situatsioone ning tegutsema operatiivselt meeskonnana, et aidata kriitilises seisundis patsiente.

„Enim väljakutseid pakuvad keerulised olukorrad, mis vajavad nii osakonnasisest koostööd kui ka teiste erialade kolleegide kaasamist. Hulgitraumade, infarktide, insultide, anafülaksia, elustamisjärgse seisundiga patsiendid – selline on meie argipäev. Paljud nendest patsientidest vajavad kompleksset abi, mille tagab mitme eriala koostöö. EMO roll on seejuures erinevate erialade spetsialistide töö sujuvalt koordineerida,“ täpsustab dr Poks. EMO vastutav õde Maarja Maisla täiendab, et erakorralised ja keerulised hetked on parimad nii oskuste kinnistamiseks kui ka enda edasi arendamiseks. „Meie töö on huvitav ja ettearvamatu, mis suurt osa meie personalist ka sütitab. Näiteks olen mina sattunud viimase poole aasta jooksul vastu võtma kahte äkksünnitust – üht L. Puusepa 8 sissepääsu juures ning teist EMO parklas,“ kirjeldab Maarja Maisla.

Oskust ootamatustes toime tulla tõestas ilmekalt EMO ka COVID-19 pandeemia lahendamisel. „Kui plaanilist ravi oli võimalik piirata, siis erakorralise abi kättesaadavus tuli tagada igas olukorras,“ sõnab dr Poks. Piirangutel oli ka teistsugune mõju – eelmisel aastal pöördus osakonda vähem patsiente kui aasta varem. „COVID-19 pandeemia ajal kaalusid inimesed senisest rohkem pöördumise põhjendatust. Ideaalis see peakski nii olema, ent süsteemi parandamiseks on vaja muutusi kogu ühiskonnas. Erakorralise meditsiini osakond on oma ööpäevaringse avatusega inimeste jaoks väga kergelt kättesaadav. Aga oluline on sellesse mitte suhtuda liiga kergekäeliselt. Kindlasti saab parendada ka perearstisüsteemi kättesaadavust ning inimeste enda teadlikkust tervise osas, mis viiks selleni, et tervishoiusüsteemi kitsaskohti lahendataks vähem erakorralise meditsiini osakonnas,“ arutles dr Poks.

Erakorralise meditsiini osakonna õde Maarja Maisla lisab, et olenemata pidevast valmisolekust on hea aeg-ajalt inimestele meelde tuletada, et EMOsse pöördumine on vajalik ennekõike juhtudel, kui inimese terviseseisund või trauma ohustab tema tervist. „Pöördumata kindlasti jätma ei peaks ning kahtluse korral tuleks esmalt nõu pidada perearsti nõuandeliiniga. Selleks, et inimene ise mõistaks oma seisundit paremini, tuleks panustada senisest enam ka inimeste tervisekasvatusse. Oskused hoolitseda tervise eest ning anda kannatanule esmaabi omavad otsest mõju kogu ühiskonnas. Sageli on abi andmine erakorralistes olukordades aegkriitiline ning oskuslik tegutsemine võib sõna otseses mõttes päästa kellegi elu,“ rõhutab Maarja Maisla.

Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda pöördus eelmisel aastal ligi 40 000 patsienti. Traumakabinetti pöördus pea 18 000 patsienti. „Meie personal on pädev ning ravi osakonnas kõrgel tasemel. Niisamuti on EMO hinnatud praktikakohana või residentuuri tsüklina,“ ütleb dr Poks.

Küsimuse peale, kuidas pidevalt ootamatustes töötades vastu pidada, toovad nii dr Sander Poks kui ka õde Maarja Maisla välja erilise meeskonnavaimu. „EMO tööd ei ole võimalik teha üksinda. Patsiendi terviserikke põhjuse leidmiseks ja seisundi stabiliseerimiseks on meil alati aega piiratult. Vahel peame tegema otsused pooliku info põhjal ning see kõik on võimalik vaid siis, kui igaüks mõistab oma rolli ja vastutust. Iga lüli on oluline ning see loob erilise „EMOliku“ meeskonnatunde,“ räägivad dr Poks ja Maisla. Nad peavad oluliseks, et tööd tehes oleks sära silmas ning samal ajal on tänulikud, et patsientide positiivne tagasiside on sagenenud.

Neile noortele kolleegidele, kes on alles eriala valimas, soovitavad dr Sander Poks ning Maarja Maisla kindlasti kaaluda erakorralise meditsiini eriala. „Erakorraline meditsiin on põnev ja väljakutseid pakkuv. See eeldab nii laiapõhjaliste teadmiste olemasolu kui ka pidevalt uute teadmiste omandamist. Vähemolulised ei ole head meeskonnatöö oskused,“ loetlevad nad EMO töö eripärasid. 

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 26 Aprill 2021

Kliinikumi COVID-19 taastusravi osakonnas kolm nädalat ravil olnud Endel on rõõmsameelne ja enesekindel härra. Endel on elukutselt maamõõtja, nooruses on ta mänginud aastakümneid korvpalli ning haige olnud väga harva. COVID-19 tõttu ravile sattumine oli alles teine pikem haiglaravil viibimine tema elus.

Kuidas te haigestusite?

Esimesed haigustunnused ilmnesid märtsi alguses. Tundsin jõuetust, söögiisu kadus ja tundsin iga päev nagu oleksin kolki saanud, iga päev keha valutas. Palavikku mul esialgu ei olnud ning esimene COVID-19 test oli negatiivne. Mõned päevad hiljem tehti teine test ning see oli siis juba positiivne. Tundsin valusid ribide all, siis tõusis ka palavik üle +38°C. Abikaasa kutsus kiirabi, mõõdeti mu kehatemperatuuri ja vere hapnikusisaldust ning siis viid mind Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Seal tuvastati mul kahepoolne kopsupõletik, kopsukahjustus oli 75%.

14. märtsil toodi mind kiirabiga vilkurite saatel Tartusse. Kõigepealt olin intensiivravi osakonnas, algul ühes, siis teises. Kokku olin intensiivravil kaks nädalat ning seejärel toodi mind COVID-19 taastusravi osakonda.

Enne haigestumist arvasin, et olen tugev, sporti teinud ja mind see haigus ei murra. Aga haigestumise järel polnud mul kuu aega üldse jõudu, jalad ja käed olid nagu makaronid. Et haigus mu nii sügavalt murdis, see oli šokk.

Milline on olnud teie taastumise protsess?

Nende kolme nädalaga siin olen ma oluliselt taastunud, lisahapnikku ma enam ei vaja. Siia tulles oli lisahapniku vajadus 6, siis vähenes järk-järgult üheni. Võtsin alguses 13 kg alla, tänu siinsele hoolitsusele on 4–5 kg taastunud.

Väga suur tänu kogu personalile siin osakonnas, siin on noored ja energilised inimesed, kes teavad oma tööd. Müts maha kliinikumi töötajate ees, ainult kiitvaid sõnu on öelda. Toit on ka hea, kohati väga hea. Eriti suur tänu füsioterapeute Kristiina Laurile, kes minuga on mässanud, mind utsitanud ja minuga koos treeninud ning ka iseseisvaks võimlemiseks harjutused kirja pannud. Päris terve ma veel pole, vaja on taastumist jätkata kodus, aga taastusravi on andnud nii palju tulemusi, et saan rahulikult koju minna.

Midagi positiivset on asja juures ka, loobun nüüd suitsetamisest, et oma kopse hoida.

Liina Raju

Ronald Rätsep, statsionaarse taastusravi osakonna arst-resident

Milline on COVID-19 patsientide taastusravi?

Kõik patsiendid, kes meie osakonda jõuavad, vajavad lisahapnikku. Kõigil neil on jõudluslangus, kas siis ägedast COVID-19 haigestumisest või siis intensiivravi järgselt. Pika intensiivravi järel võivad ka lihased olla atrofeerunud. Taastusravi on interdistsiplinaarne meeskonnatööl põhinev aktiivravivorm, kus taastusarst vaatab patsiendi üle, määrab ravi ning juhib taastusravimeeskonda. Põhiline on füsioteraapia – aeroobse võimekuse ning lihasjõu parandamine, rindkere mobiliseerivad harjutused, puhumine PEP-pudelisse, TRI-FLO sisse hingamise harjutused.

Mõni patsient vajab ka psühholoogilist tuge, on selle põhjuseks siis kurnav intensiivravi, neuropsühhiaatrilised häired (põhimeeleolu häirumine, anhedoonia, asteenianähud, kognitiivsed häired), õudusunenäod, pereliikme surm.

Mõned patsiendid vajavad ka logopeedi abi, et taastuda COVID-19 tingitud insuldi või intensiivravijärgsetest kõne- hääle- ning neelamishäiretest. Ühe kehapoole nõrkuse korral kaasame ka tegevusterapeudi, et taastada peenmotoorikat ning toetada igapäevaelutoimingutega hakkamasaamist.

Taastusravimeeskonda kuulub ka sotsiaaltöötaja, kes sõltuvalt funktsionaalse häire raskusest aitab korraldada edasist elu.

Milline on olnud Endli taastusravi?

Keskmiselt on patsiendid siin osakonnas ravil 10–17 päeva. Kuna tema kopsukahjustus oli suurem, oli ta ravil 24 päeva. Oleme saanud tema lisahapnikku vajadust järjest vähendada. Tema koormustaluvus on paranenud, kuigi see on võrreldes varasemaga langenud. Tema analüüsitulemused on järjest paremad ning ta võib edasist taastumist jätkata kodus. Tal on treeningkava ja harjutused selged, ta on väga tubli patsient.

Lisatud: 26 Aprill 2021

Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiointensiivravi osakonna juhataja dr Urmet Arus ja Eesti Kardioloogide Selts tuletavad meelde, et ka COVID-19 pandeemia perioodil tuleb oma südame tervise eest hoolt kanda. Selle rõhutamiseks on alanud kampaania „Südant ei saa pausile panna!“.

Haigestumus ja suremus südame- ja veresoonkonna haigustesse on jätkuvalt kõrge kogu Euroopas. Ka Eestis on need endiselt kõige sagedasemad surma põhjustajad. Südameinfarkti tõttu sureb maailmas aastas 7 miljonit inimest. „Uuringute alusel on selgunud, et COVID-19 pandeemia esimese laine ajal pöördus südame probleemidega haiglasse märgatavalt vähem patsiente. Tulemuseks oli, et paljud infarktihaiged jõudsid haiglasse liiga hilja. Peamiseks põhjuseks oli patsientidepoolne hirm oma kaebuste tõttu kutsuda kiirabi või pöörduda arstile,“ rääkis dr Urmet Arus. Ta lisas, et sellest tulenevalt soovivad kardioloogid rõhutada, et ägedate südamehaiguste ravi on ka pandeemia tingimustes ööpäevaringselt kättesaadav, elupäästev ja turvaline.

Et juhtida tähelepanu südame tervise olulisele, seda ka COVID-19 pandeemia aja, on valminud kampaania tarbeks koosöös Euroopa Kardioloogide Seltsiga veebileht (https://www.cantpauseaheart.org/et; www.eks.ee/covid/), kus tutvustatakse ägedate südamehaiguste peamisi sümptomeid ning kuidas vastavas olukorras käituda. Õigeaegse ja kiire ravi korral välditakse enneaegseid surmasid, raske haiguse väljakujunemist ja hilisemat elukvaliteedi langust. Krooniliste südamehaigustega inimesed saavad veebilehelt vastused sagedasematele küsimustele ning soovitusi koroonaviirusega toimetulekuks. Lisaks lükatakse ümber levinumad pandeemiast tingitud hirmud ja müüdid.

Südameinfarkti korral tuleks abi otsida koheselt ehk kutsuda kiirabi, et vähendada südame kahjustust, vähendada kaebusi, saada elupäästvat ravi. „Kiire meditsiinilise abi saamine võib päästa teie elu. Haiglad annavad endast parima, et teid turvalises keskkonnas ravida,“ kinnitas dr Arus. Südameinfarkti tunnusteks on tavaliselt rõhuv, põletav või pigistav tunne rinnus. Ühtlasi võib viidata sellele mõnikord järsku tekkinud õhupuudus. Sageli kaasneb südameinfarktiga higistamine ja iiveldus.

„Kui aga inimesel juba on teadaolev südamehaigus, on vajalik jätkata selle ravi, et vältida kaebuste teket ning südamekahjustuse teket,“ sõnas dr Arus. Ehk siis: erinevalt paljust muust, südant ei saa pausile panna.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 26 Aprill 2021

Kliinikumi Leht uuris psühhiaatriakliiniku kliiniliselt psühholoogilt Kärolin Kajalaiult, mida on oluline COVID-19 pandeemia tingimustes vaimse tervise puhul märgata.

Miks on praegusel ajal oluline töötajate vaimsele tervisele tähelepanu pööramine?

Vaimsele tervisele tuleks tegelikult tähelepanu pöörata kogu aeg, sest ilma vaimse terviseta pole paraku ka füüsilist tervist lõputult. Praegune aeg on vaimse tervise teemad rohkem esiplaanile toonud, sest inimesed on ühelt poolt hakanud rohkem rääkima sellest ja endale oma vaimse tervise probleeme tunnistama, teiselt poolt ongi praegu raske aeg ja vaimne tervis kannatab. Hetkel on aga kõige teravam see, et tervishoius töötavad inimesed on äärmiselt ülekoormatud ja väsinud ning selle pinnalt tekib korralik läbipõlemine, mis võib päädida sellega, et inimene ühel hetkel enam polegi töövõimeline.

Veel üks sagedane mure praegusel ajal on süütunne – süütunne oma laste, pere ja kodu ees. Käärid missioonitunde ja eraelu vahel on hetkel väga suured. Eelmisel kevadel muretsesid inimesed nakatumise pärast, kardeti ka, et nakatatakse kedagi teist. Ärevad pereliikmed muretsesid nende pärast, kes COVID-19 osakondades töötasid. Hirm on praeguseks väiksem, on selle haigusega töötamise kogemus.

Paljud probleemid tulevad hetkel väsimusest – inimene ei tule enam oma mõtetega toime, tekib pahameel, vihatunne ja stress.

Eelmisel kevadel pakkus psühhiaatriakliinik nõustamist nii kliinikumi töötajatele kui ka linnakodanikele ning iga päev pöördus meie poole 3–5 inimest. Nii siis kui ka nüüd teevad inimestele muret erinevad pereprobleemid, mis on COVID-kriisi tingimustes võimendunud või tekkinud.

Kuidas mõjutab meie töötajaid ühiskonnas toimuv polariseerumine?

Polariseerumine mõjub väga halvasti, see justkui tühistab meie personali tööd, eriti COVID-19 osakondades. Kõige valusam on vaadata aktsioone, kus COVIDi olemasolu eitatakse, tehakse ilma maskita grupikallistusi. Samal ajal töötajad teavad, et nendest protestijatest osad võivad sattuda haiglaravile, ja siis peab neid ikkagi aitama ühegi küsimuseta või kahtluseta – meie inimesed teevad oma tööd südamega, olenemata sellest, miks haiglasse on jõutud. Psühholoogilisest vaatevinklist on aga probleem see, et samal ajal, kui me aitame neid inimesi, on kuskil ajusopis teadmine, et nende meeleavalduste tõttu lükkub kogu aeg pandeemiast väljatulek edasi ja samal ajal, kui ma aitan tööl teisi inimesi, on mu enda lapsed kodus omapäi.

Kriisis oleme me mitte ainult üksikisikutena, vaid koos oma meeskondadega. Kuidas aidata hetkel meeskonda?
Palju sõltub sellest, kes ja kuidas meeskonda juhib. Alguse saab kõik sellest, et juht ise peab suutma oma meeleolu ja emotsioone juhtida, peab suutma analüüsida oma „mõttevigasid“. Tänapäeva juht ei saa ilma empaatiavõimeta olla. Siia alla kuulub ka see, et peaksime oma meeskondades rohkem tunnistama, et hetkeolukorras ongi läbipõlemine normaalne ning see ei tule sellest, et sa ei saa hakkama ja et läbipõlemine on nõrkadele, vaid sellest, et oled olnud just supertubli, võibolla isegi liiga tubli.

Meeskonna juht peab teadma, et inimestel on veel teatud põhivajadused peale füsioloogiliste vajaduste. Need teised vajadused on seotud tunnustamise, lugupidamise ja kuulumisetundega.

Tunnustamine ei maksa midagi, aga on väärt väga palju. Tunnustust või tänu saades või jagades vabanevad meie ajus ained, mis tekitavad heaolutunnet ja pikas perspektiivis parandavad nii vaimset kui füüsilist tervist.

Konflikti lahendamise oskused on samuti juhil olulised. Hetkel on konfliktid kergemad tekkima – inimesed on rohkem pinges, reageerivad teravamalt, konfliktid tekivad väsimuse pinnalt. Oluline on, et juht suudaks konfliktis olla erapooletu.

Meeskonnas saame üksteist toetada pisiasjadega, abiks on isegi väiksed küsimused „Kas sa jõuad  veel?“, „Kas sa vett oled joonud?“. Mõnda inimest aitab see, kui saame kasvõi mõne hetke rääkida isiklikest asjadest – perest, lastest. Need väiksed asjad aitavad meil tunda, et oleme päris inimesed, mitte lihtsalt väiksed mutrid suures masinavärgis.

Juhtkonna ettepanek pakkuda töötajatele vaimse tervise tuge on minu jaoks märk sellest, et soov inimesi hoida on olemas.

Mida inimene ise oma vaimse tervise toetamiseks teha saaks?

Tuleks võtta üks hetk ja n-ö peeglisse vaadata: Kas ma tegelen enda vajadustega? Kas ma otsin abi, kui mul on raske? Kas ma söön ja joon piisavalt? Kuidas ma kasutan oma puhkeaega? Kas ma liigun värskes õhus või veedan aega nutiseadmes? Abiks on ka oskus elada rohkem praeguses hetkes. Me ei tea, mis tulevik toob ning selle pärast pole mõtet ette muretseda. Tuleks püüda ellu jääda üks päev korraga siin ja praegu.

Loe edasi...

Lisatud: 26 Aprill 2021

Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ja kopsukliinikus testitakse kuu aja jooksul koostöös informaatikateenistuse ja AS Elisaga Ohmni roboti kasutusvõimalusi. Roboti mobiilsus, navigatsioonikaamerad ja helisüsteem võimaldavad seda rakendada nii suhtlusvahendina kui ka ravi ja õppe eesmärgil.

Patsiendil ja patsiendi lähedastel on võimalik Ohmni roboti vahendusel teha kvaliteetseid videokõnesid, luues sellega kaugkülastuse võimaluse. Tervishoiutöötajad saavad aga piltlikult öeldes olla kahes kohas korraga, konsulteerides distantsilt patsienti ning kaasates vajadusel erinevate erialade spetsialiste. Robotiga on võimalik ühendada eluliste näitajate mõõtmise seadmeid, samuti kasutada seda tarvikute transportimiseks osakonna erinevate töökohtade vahel. Ohmni robot on ka kiire suhtlusvahend patsiendi ja valvepersonali vahel, eriti COVID-19 osakondades, kus peab arvestama isikukaitsevahendite selgapanemiseks kuluva ajaga.

Robot võimaldab suuremate kuludeta kaasata väliskoolitajaid ning toetab üliõpilasi, tuues vajadusel koolipoolse praktikajuhendaja distantsilt otse praktikakeskkonda.

Esmalt testitakse Ohmni robotit anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ja seejärel kopsukliinikus. Eesmärgiks on hinnata, kas robot lihtsustab ravimeeskonna tööd ning parandab patsiendikogemust. Testitulemuste põhjal otsustatakse Ohmni roboti edasine kasutamine kliinikumis.

Richard Jalakas

Informaatikateenistus

Ilona Pastarus

Õenduse ja patsiendikogemuse juht

Lisatud: 26 Aprill 2021

2020. aastal viidi kommunikatsiooniteenistuse eestvedamisel koostöös konsultatsiooniettevõttega Miltton läbi sisekommunikatsiooni uuring, et hinnata kliinikumi erinevate sisekommunikatsiooni kanalite kasutatavust ning muuta infokanaleid, nende sisu ja kättesaadavust vastavalt töötajate ootustele. Küsitluses osales 377 kliinikumi töötajat. Uuring näitas, et kliinikumi töötajad eelistavad kliinikumi sisevõrku infokanalina kliinikumi üldise informatsiooni jaoks (57% vastanutest), sisevõrk oli sellise info kajastamisel kolmandal kohal e-posti ning uudiskirjade järel. Oma tööks vajaliku informatsiooni kanalina eelistas sisevõrku märgatavalt vähem töötajaid (37%). Ametigruppide lõikes eelistasid sisevõrku kliinikumi üldise informatsiooni kanalina õendustöötajad ning tugipersonal.

Uuringus tehtud ettepanekute hulgast toodi välja nii sisevõrgu tehnilise uuendamise vajadust kui ka soovi ühtse läbimõeldud sisevõrgu loogika järele. Tagasisides rõhutati kaasajastatud info kättesaadavuse olulisust ja ülevaatlikkust. Oluliseks peeti info sagedasemat uuendamist ning ühtlasemat info kvaliteeti kõigi üksuste kohta. Praeguse keskkonna ühe tugevusena toodi välja töötajate kontaktide ülevaatlik andmebaas.

Kliinikumi sisevõrgu kasutusandmete statistika näitab, et viimase kuue kuu (1. oktoober 2020–31. märts 2021) enim kasutatud leheküljed sisevõrgus oli esileht, töötajate kontaktid, teenused ning parkimine. Märkimisväärne on seejuures, et töötajate kontaktide otsingut on 6 kuu jooksul kasutatud ligi 80 000 korda.

Sisevõrgu uuendamiseks viidi 2020. aasta viimastel kuudel läbi kasutajamugavuse analüüs, milles kliinikumile oli abiks oli UX Estonia. Analüüsimeeskond viis läbi intervjuud kliinikumi töötajatega erinevatelt juhtimistasanditelt ning võttis arvesse nii kasutusstatistika tulemusi kui ka sisekommunikatsiooni uuringu sisendit. Prototüübi loomisel kaasati testgrupp, millega oli võimalik liituda kõigil teemast huvitatud kliinikumi töötajatel.

„Tartu Ülikooli Kliinikumi sisevõrgu loomise aluseks oli kasutajate vajaduste ja soovidega arvestamine ning pidev tagasiside küsimine, mis aitas meil luua loogilise ja arusaadava keskkonna, millega meie testgrupi kasutajad rahule jäid,“ sõnas UX Estonia analüütik Jaan Margus.

Valminud prototüübi alusel on nüüdseks leitud koostööpartner edasisteks kujundus- ja arendustöödeks. 2021. aasta märtsis valiti hinnapakkumiste ja intervjuude alusel välja sisevõrgu arendustöid tegev firma, milleks osutus Limegrow OÜ. Kujundus- ja arendustöid on plaanis alustada mais ning sisevõrgu uuendatud versioon peaks kasutajatele kättesaadav olema käesoleva aasta detsembris. Kliinikumi töötajatel on võimalus oma panus uue rakenduse testijana anda 2021. aasta sügisel.

Liina Raju

Lisatud: 23 Märts 2021

Kuni aastani 2020 raviti Tartu Ülikooli Kliinikumis ägedaid südamehaigusi erakorralise kardioloogia osakonnas, mis koosnes intensiivravi osast ja üldpalatitest. Osakonda juhtis pikki aastaid dr Üllar Soopõld. Kuna töö maht aastate jooksul pidevalt intensiivistus, tekkis vajadus optimeerida töötajate koormust ning tõhustada töökorraldust, jaotati erakorralise kardioloogia osakond kaheks. Moodustati kardiointensiivravi osakond ja 2. kardioloogia osakond.

1. jaanuaril 2020 avatud südamekliinikus uus üksus, kardiointensiivravi osakond, on 12-kohaline. Meie eesmärk on pakkuda kiiret ja professionaalset abi raskete südamehaiguste korral. Nendeks on ägedad klapihaigused, eluohtlikud rütmihäired, südame- ja hingamispuudulikkus, kopsuarteri trombemboolia. Paljud elustamisjärgses seisundis olevad haiged saavad samuti ravi just kardiointensiivravi osakonnas. Kõige suurema haigete osakaalu moodustavad aga ägeda koronaarsündroomiga haiged (STEMI, NSTEMI, ebastabiilne stenokardia).

Eestis on kolm III etapi haiglat – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaigla, kuhu koondatakse maakonna haiglatest raskemad ja keerulisemad haigusjuhud. Kardioloogilises plaanis tähendab see, et kõrgemasse etappi tuuakse valdav osa ägeda koronaarsündroomiga haigetest. Väiksemal määral tegeleb selliste patsientidega ka Ida-Tallinna Keskhaigla.

Kliinikumi kardiointensiivravi osakonnas ravime haigeid kõigist Lõuna-Eesti haiglatest, aga ka Jõgeva ja Ida-Viru keskhaiglast. Kohalike haiglate arstid ja kiirabide brigaadijuhid konsulteerivad meiega edasise käsitluse osas iga ägeda südamehaiguse kahtluse korral. Koronaarsündroomiga haiged tuuakse enamasti koheselt edasi Kliinikumi, kus kardiointensiivravi osakonna personal organiseerib kiireloomulise abi.

Ägedaid südamehaigeid iseloomustab seinast-seina kliiniline pilt. Patsiendi seisund võib olla üliraske, aga ka täiesti stabiilne, isegi kaebustevaba. Samas võib rütmihäirete tekkimisel olukord muutuda hetkega kriitiliseks. Kardiointensiivravi osakonna töötajad on ette valmistatud kiiresti reageerima ja lahendama erakorralisi/kriitilisi situatsioone. Osakonnas rakendatakse kõiki tänapäevaseid jälgimis- ja ravimeetodeid. Ühistöös teiste osakondadega (angiograafia, kardiokirurgia, funktsionaaldiagnostika) tagame patsientidele kiired diagnostikavõimalused: koronarograafia, ehhokardiograafia, südameõõnte kateteriseerimine, elektrofüsioloogiline uuring jm. Samuti saavad meie patsiendid vastavalt vajadusele ööpäevaringselt elupäästvaid protseduure: koronaarangioplastika, südame ajutine elektriline stimulatsioon, kopsude kunstlik ventilatsioon, kehaväline vereringe, erakorralised südamelõikused.

Haigete aktiiv- ja järelravis teeme igapäevaselt koostööd kõigi Lõuna- ja Kesk-Eesti haiglatega, Ida-Viru keskhaiglaga, aga ka Kliinikumi erinevate osakondadega (üldkardioloogiad, taastusravi, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku intensiivravi osakonnad jt). 

Esimese tegevusaasta jooksul ravisime 870 patsienti. Koroonapandeemia tõttu töötasime seitsmel kuul vähendatud voodiressursiga (8–10 voodikohta).

Osakonna personali moodustavad valdavalt endise erakorralise kardioloogia intensiivravis töötanud inimesed. Kaheksast arstikohast on osakonnas täidetud 4,15 ning põhitööjõu moodustavad dr Urmet Arus, dr Toomas Jalakas ja dr Erik Salum. Osalise koormusega realiseerivad end uues osakonnas dr Kristina Lotamõis, dr Alar Irs ja dr Urmas Muru. Abikäe on ka ulatanud südamekliiniku teiste osakondade tohtrid dr Kerli Lindlaan ja dr Valvo Piilberg ning kardioloogia arst-resident Kaido Paapstel, kes on leidnud jõudu oma põhitöö kõrvalt teha lisavalveid kardiointensiivis. Sügisel on osakonda oodatud värsked kardioloogid Kaido Paapstel ja Timo Alter. Õendustöötajaid on osakonnas 29 ning hooldajaid 14, lisaks kuulub osakonna koosseisu ka füsioterapeut. Osakonda juhatab Tallinnast Kliinikumi tööle asunud dr Urmet Arus, vanemõe ülesandeid täidab Liia Raud ning sekretärina on ametis Margit Krigulson.

Kardiointensiiv on hea koht, kus noore ja alustava arstina saada intensiivse töö kogemus ja tõsta enesekindlust ebastabiilsete haigete ja rütmihäirete käsitlemisel. Ootame kõiki kardioloogia, intensiivravi, erakorralise meditsiini ja sisehaiguste residente kardiointensiivi praktikale!

Dr Urmet Arus

Kardiointensiivravi osakonna juhataja

Lisatud: 23 Märts 2021

Tartu Ülikooli Kliinikum on esindatud täisliikmena või assotsieerunud liikmena 20 haruldaste haiguste Euroopa referentsvõrgustiku töös. Üks taotlus, osalemiseks kaasasündinud ainevahetushäirete (MetabERN) võrgustiku töö, on menetluses. Kokku on võrgustikke 24. Haruldaste haiguste võrgustikud ehk ERN-id (European Reference Network for Rare Diseases), millega kliinikum seotud on:

• ERN Bond (luuhaigused)
• Endo-ERN (endokriinhaigused)
• ErnEpiCare (epilepsiad)
• ERKNet (neeruhaigused)
• ERN-RND (neuroloogilised haigused)
• ERNICA (kaasasündinud anomaaliad)
• ERN LUNG (kopsuhaigused)
• ERN Skin (nahahaigused)
• ERN EUROCAN (täiskasvanute soliidtuumorid)
• ERN EuroBloodNet (hematoloogilised haigused)
• ERN EURO-NMD (neuromuskulaarsed haigused)
• ERN EYE (silmahaigused)
• ERN GENTURIS (geneetiliste kasvajate sündroomid)
• ERN GUARD-HEART (südamehaigused)
• ERN ITHACA (kaasasündinud väärarengud ja haruldased intellektipuuded)
• ERN PaedCan (laste kasvajad ehk onko-hematoloogia)
• ERN RARE-LIVER (makshaigused)
• ERN ReCONNECT (sidekoe ja lihas-skeletikoe haigused)
• ERN RITA (immuunpuudulikkuse ja autoimmuunsed haigused)
• ERN TRANSPLANT-CHILD (laste transplantatsioon)

Professor Vallo Tillmanni sõnul on liikmelisus võrgustike töös oluline. „Osalemine võrgustike töös annab võimaluse raviarstil konsulteerida keeruliste haigusjuhtude osas Euroopa selle ala tippspetsilistidega, asutades selleks vastavat turvalist veebis baseeruvat konsultatsiooni platvormi CPMS (Clinical Patient Management System). Lisaks annab ERN töös osalemine võimaluse saada kiiret infot käimasolevatest ja planeeritavates uuringutest. Samuti osalevad ERNi töös patsientide organisatsioonide esindajad, mis annab raviarstile võimaluse leida sobivad kontaktid ja edastada need oma patsiendile,“ selgitas prof Tillmann.

Võrgustike töös on võimalik osaleda nii täisliikmena kui ka assotseerunud liikmena. „Täisliikmeks saamiseks on haiglale esitatud nõuded oluliselt kõrgemad. Assotseerunud liikme esindajal puudub võimalus hääletada ERNi puudatavates küsimustes. Aga sisulist vahet ei ole: mõlema liikmelisuse korral on võimalus konsulteerida haiget läbi CPMSi, saada infot, osaleda uuringutes, jne,“ selgitas prof Vallo Tillmann. Ta lisab, et kliinikumi esindatus 20 ERNi töös on Eesti suurim. Ka teised haiglad – Tallinna Lastehaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning Ida-Tallinna Keskhaigla on liikmed erinevates võrgustikes.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Märts 2021

Prof Janika Kõrv, kliinikum on alates 2019. aasta 1. septembrist olnud insuldikeskus. Mis on sellega muutunud?

Vastavalt insuldi Eesti käsitlusjuhendile toimetab kiirabi alates 2019. aasta 1. septembrist kõik akuutse insuldi tunnustega patsiendid haiglatesse, kus on insuldiüksus (ingl Stroke Unit) või insuldikeskus (ingl Stroke Center). Insuldiüksus tähendab geograafiliselt defineeritud piirkonda või osakonda haiglas, kuhu hospitaliseeritakse insuldiga patsiendid ning neid ravitakse multidistsiplinaarse meeskonna poolt, kellel on teadmised, väljaõpe ja oskused insuldi raviks. Eestis on insuldiüksused kõikides keskhaiglates ning neis on 24/7 võimekus läbi viia intravenoosset (iv) trombolüüsravi. Võrreldes insuldiüksustega on insuldikeskus kõrgem tase, need on rajatud Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Insuldikeskusega haiglatel on lisaks iv trombolüüsravile võimekus läbi viia ka mehhaanilist trombektoomiat, olemas on muud tugiteenused kohapeal (neurokirurg, intensiivravi, vaskulaarkirurg jne). Insuldikeskuse väljaarendamisel on järgitud Euroopa Insuldi Organisatsiooni soovitusi, seda nii ruumide, jälgimisprotokollide, personali vajaduse ja nende koolitamise, jms osas. Insuldimeeskonda kuuluvad neuroloogid, õed, füsioterapeudid, hooldajad, logopeedid ja sotsiaaltöötajad.

Insuldi ravi koordineeritakse regulaarsete meeskonnakoosolekute kaudu. Kuna kliinikum on ainuke haigla Lõuna-Eestis, kus on insuldikeskus, siis tuuakse meile alates 2019. aasta sügisest ravile varasemast rohkem insuldiga patsiente, kellele pakume parimat tõenduspõhist ravi.

Milline on insuldipatsiendi raviteekond?

Raviteekond saab alguse juba sündmuspaigalt, insuldi toimumise hetkel, mil insult tuleb ära tunda ning viivitamatult kiirabi kutsuda. Väga oluline on, et teekond algab õigesti, see tähendab, et patsient toimetatakse kiirabi poolt haiglasse, kus on insuldiüksus või -keskus. Esimese nädala jooksul hinnatakse patsiendi võimekust taastusravis osalemiseks. Taastusravi võimekusega patsiendid liiguvad statsionaarsele taastusravile esimesel võimalusel, tavaliselt esimese nädala lõpus. Kui patsiendil on ainult ühe funktsiooni häire, siis sobib talle ambulatoorne taastusravi, kus temaga tegeleb logopeed või füsioterapeut. Raviteekonda mõjutab kindlasti sotsiaalne komponent. Kaugus taastusravi keskusest ja sotsiaalsed probleemid piiravad sageli ambulatoorsel taastusravil osalemist. Siin on vajalik tihe koostöö kohalike omavalitsustega.

Need, kes ei ole kohe taastusraviks võimekad või peavad veel kosuma, liiguvad kas järelravile või õendus-hooldusravile. Näiteks toimub tartlaste järelravi üldjuhul Elva haiglas, mujalt maakonnast pärit inimestel maakonnakeskuste üldhaiglates. Seal tuleb osata patsiendi seisundit hinnata ja otsustada, kas ja millal tal taastusravi võimekus tekib. Ka õendus-hooldusravil olevatel patsientidel tuleb regulaarselt taastusravi võimekust hinnata. Kõikidel seda siiski ei teki ning patsient võib vajada jätkuvalt hooldust. Osad patsiendid raske insuldi tõttu paraku surevad. Osad patsientidest saavad terveks ja taastusravi ei vaja. Nii nagu insult on väga heterogeenne haigus, on ka raviteekonnal kulgemise variandid erinevad. Kuid kõik insuldi läbi teinud patsiendid vajavad jälgimist insuldiõe või perearsti poolt tagamaks, et haiglas korraldatud ravi oleks järjepidev. Eesti Haigekassa insuldi raviteekonna projekt keskendub põhiliselt ägeda faasi järel toimuvale.

Mis on see, mis muutub insuldiprojektiga patsiendi jaoks?

Haigekassa insuldiprojekt võiks kaasa aidata sellele, et raviteekonnal liikumine pärast insulti haigestumist oleks võimalikult sujuv. Varasemast rohkem tegeldakse sotsiaalsüsteemi ja meditsiini lõimimisega. Eesmärk on see, et patsiendile põhjustaks tema raviteekond võimalikult vähe kannatusi ning teekond ei oleks nii hakitud ja et ta saaks kõige selle kohta piisavalt informatsiooni. Kliinikumis on sellesse projekti kaasatud insuldikoordinaatorid, kes võtavad patsiendiga kohe peale ravile saabumist kontakti, jälgivad tema raviteekonda ja hoolitsevad selle eest, et raviteekonnas ei tekiks soovimatuid peatusi ning kogu informatsioon oleks patsiendile kättesaadav.

Oluline on patsiendile ka inimlik tugi, eriti eakatele, kellel on väike digivõimekus või puudub ligipääs digitaalsetele vahenditele. Patsiendi ja tema lähedastega haiglas küll räägitakse ja jagatakse informatsiooni, aga neile on olukord väga värske ning nad ei oska kohe uues olukorras käituda. Koordinaatorite süsteem võiks jätkuda ka peale insuldiprojekti lõppu, et patsienti jälgitaks ja teda toetataks vähemalt aasta jooksul pärast insulti.

Maailma mõistes on insuldiprojekt innovaatiline, sarnane on käimas Saksamaal ühel liidumaal. Ka paljudes kõrgelt arenenud riikides on see, mis jääb väljaspoole haiglat ja ägeda faasi ravi, paljuski korraldamata ning nõuab tervishoiu ja sotsiaalsektori koostööd ning üksteise harimist.

KOMMENTAAR

GALINA, 56-aastane

Insuldiprojektis osaledes tunnen, et mul on tugi, et ma ei ole üksi, ma tunnen ennast turvaliselt. Mul käib kaks korda nädalas kodufüsioterapeut, teeme harjutusi. Samal ajal ta vaatab, milline on mu enesetunne. Suur moraalne tugi on väga tähtis sellises olukorras. Ise ma küll ei oleks osanud taotleda kodufüsioteraapiat, insuldiõe vastuvõttu, kogemusnõustamist. See on suureks toeks. Kui haiglast koju jõuad, siis on selline tunne, et oled unustatud, oma probleemidega jäänud silm-silma vastu.

Koordinaator hoiab kätt olukorra pulsil, see on suureks abiks. Olen koordinaatorile palju kordi helistanud probleemidega, isegi kui taastusravis olin. Ta soovitas mulle kogemusnõustajat, kes rääkis, kuidas tema insuldi üle elas ja mida ette võttis. Koordinaator tuletas mulle ka meelde töövõime hindamise ja puude taotluse tegemist.

Väga suur abi oli insuldiõega kohtumisest, kes seletas asjad lahti. Mul oli vererõhukalender tehtud, insuldiõel oli hea meel, et ta saab kahe nädala näidud üle vaadata. Ravimite doosidest rääkisime, samuti rääkis ta mulle, mida peab sööma, kus on rohkem just mulle vajalikke toitaineid ja vitamiine. Projekti tugi on suur asi, väga hea, et sattusin sellisesse projekti.

Lisatud: 23 Märts 2021

Jaanuaris uuesti uksed avanud Kohvikum jätkab uuenemist – menüü täiendamiseks ja värskendamiseks teeb toitlustusteenistus koostööd Marko Kokmanniga.  Eesti Peakokkade Ühendusse kuuluv Marko Kokmanni ülesandeks on aidata kaasa üleüldise toitlustuskvaliteedi kasvule Eestis. Kliinikumi Leht küsis, millised plaanid seisavad ees Kohvikumiga.

Millise väljakutsena teile tundub kliinikumi kohviku menüü täiendamise ülesanne, arvestades, et lühikese ajavahemiku jooksul tuleb toitlustada suur hulk inimesi suurel kiirusel?

Väljakutse on väga põnev ja mul on väga hea meel, et selline väljakutse mulle esitati.

Oma karjääri jooksul olen toitlustanud väga suurte rahva arvudega sündmuseid. Usun, et tänu nendele kogemustele suudan ka Kohvikumi menüü muudatuste tegemisel edukamalt toime tulla.

Minule endale on suur au, et saan kaasa rääkida eesrindel olevate inimeste toidulaua kujundamises.

Mis teie hinnangul kliinikumis toidumenüüs täiendamist või muutmist vajaks?

Soovin menüüd kaasajastada kasutades uuemate tehnoloogiate rakendamist. Kaasaegsed tehnoloogiad toiduvalmistamises annavad võimaluse serveerida toitu kvaliteetsemana, kiirendavad köögitööd ja annavad toidule põneva struktuuri, välimuse ja omanäolise olemuse.

Millised on teie järgmised sammud, kas olete kohtunud juba ka kliinikumi kokkadega?

Köögi personaliga oleme kohtunud, väga meeldivad inimesed ja on näha, et nad teevad oma tööd suure pühendumusega. Oleme läbi viinud ka esimesed uute roogade väljaõppe päevad.

Koolituste päevadel proovin edastada võimalikult asjakohaseid teadmisi toorainete, roogade eripärade, uute töövõtete, serveerimise osas ja loodan, et suudan motiveerida ka uute suundadega kaasa tulema.

Millal on kliinikumi töötajatel võimalik maitsta teie poolt ette pandud muudatustega menüüd?

Uued toidud lisanduvad menüüsse järk järgult juba õige pea, tõenäoliselt märtsi viimasel nädalal on leida juba menüüst muudatusi.

Milline on teie soovitus kliinikumi töötajatele – mida päeva toidukordi planeerides silmas pidada?

Mina julgustan igapäevaselt anda iseendale võimalus proovida midagi uut, mis muudab toidulaua vaheldusrikkamaks ja ka täisväärtuslikumaks.

Maailm on täis väga palju huvitavaid maitseid, elul on meile nii palju veel pakkuda, annab võimalusi avastada, kastutame seda. Avastamine oli see, mis muutis meie lapsepõlve eriliseks, kõik oli uus ja huvitav ning iga päev pani silma särama. Proovime leida endas seda avastamise geeni ülesse ja proovida midagi väljaspool oma mugavustsooni.

Toit pole ainult kõhutäitmiseks, toit stimuleerib ka väga palju teisi meeli.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Märts 2021

Milline on olnud teie raviteekond?

Ma haigestusin pisut enam kui kümme aastat tagasi – 2011. aasta alguses põdesin seagrippi, mille tagajärjel lakkasid töötamast minu neerud ja ma sattusin haiglasse. Olles 28-aastane ja seni täiesti terve sporditüdruk, muutus minu elu kardinaalselt vaid loetud päevadega. Algus oli väga keeruline, esimese viie kuu jooksul olin kodus vaid mõned üksikud päevad. Esines mitmeid hirmutavaid episoode, mis vajasid mitmel korral ka intensiivravi, aga suveks oli saavutatud enam-vähem stabiilne olukord. Sain haiglast välja ja käisin rahulikult hemodialüüsis kuni aasta lõpus siirdati mulle neer. Paraku ei läinud kõik ladusalt ning õige pea hakkasid doonorneerus ilmnema samalaadsed sümptomid nagu minu enda neerudes. Arstidel tekkisid kahtlused võimaliku diagnoosi osas ning läbiviidud geneetilise uuringu tulemusel selgus, et läbipõetud gripi tõttu on tekkinud mutatsioon CFH geenis ning mul on väga harva esinev atüüpiline hemolüütilis-ureemiline sündroom (aHUS). Siirdatud neer lakkas haiguse aktiveerumise tõttu töötamast 2012. aasta suvel. Elasin aastaid teadmises, et uut neeru mulle enam ei siirata. Tõenäosus haiguse taastekkeks uues neerus oli liiga suur ja ravim, mis võimaldaks seda ära hoida, oli väga kallis ning Eesti Haigekassa seda ei kompenseerinud. Käisin edasi dialüüsis, aga taustal käis tohutu toimetamine – arstide tõsise töö ja läbirääkimiste tulemusel lisati ravim 2020. aasta alguses haigekassa poolt hüvitatavate ravimite nimekirja. Mind võeti seejärel uuesti ootejärjekorda ning 27.06.2020 kell 4:12 hommikul sain kauaoodatud kõne: mulle on leitud uus neer!  

Kuidas on teie elu muutunud pärast neeru siirdamist?

Teekond teise doonorneeruni on olnud pikk. Käisin hemodialüüsis 3 korda nädalas ja olin masina all 4 tundi korraga – 9 aasta jooksul teeb see orienteeruvalt 1300 korda ja 5200 tundi. Elukvaliteet on kindlasti paranenud ja energiat on tublisti rohkem, aga ei saa veel öelda, et elu oleks peale siirdamist muutunud tundmatuseni. Siirdamisest on möödas liiga vähe aega, et olla saavutanud stabiilsus, käimas on kohanemise ja kohendamise periood. Aga olen sinna teel. Suur muutus on olnud kindlasti see, et enam ei pea käima kolm korda nädalas tundide viisi haiglas masina all – peale siirdamist käin iga kahe nädala tagant tunnikese ravimit manustamas ja analüüse andmas, et mina ja mu uus neer hüüdnimega Manivald ikka sõbralikult läbi saaksime ning meie kooselu kestaks kaua. Ja muutunud on toitumine! Kui varem olid väga suured piirangud toitumisel ning vedelike tarbimisel, siis nüüd saab lõpuks toituda tervislikult ja juua nii palju kui süda lustib!

Mis on olnud kõige keerulisem?

Paljud ütleksid ilmselt, et kõige keerulisemad on olnud dialüüsis veedetud aastad (torkimine, väsimus, piirangud), aga mina suhtusin sellesse nagu tööl käimisse – hommikul tööle, lõunaks vaba ja ülejäänud aja saab tegeleda oma asjadega. Mulle tundub, et minu jaoks on kõige keerulisem aeg praegu. Olles kaotanud enda neerud ja esimese siiratud neeru haiguse tõttu üsna lühikese ajaga, olen teadlik, kui kiiresti võib endast sõltumatult asi halvaks minna ning see on teinud mind praegu tavatult ärevaks. Ka tänane pandeemia olukord oma ohtudega ei tee olukorda selles osas lihtsamaks. Aga olen kindel, et see tunne ajaga lahtub.

Mis on aidanud toime tulla?

Olen haigestumise algusest saati olnud seda meelt, et ei lase haigusel ja selle tüsistustel enda vaimu murda – olen aktsepteerinud, et olukord on selline ja ma ei saa seda kuidagi ise muuta. Minu jaoks on olnud oluline mitte jääda kinni mõttesse, et ma olen haige ja ma olen püüdnud jätkata väikeste kohandustega oma tavapärast rutiini. Kui tuleb takistusi, ületan need ja elu läheb jälle edasi.

Minu suurim tugi on minu elukaaslane, kes ei ole lasknud mul norutada ja on suhtunud minusse kui tervesse inimesse. Ma olen suur unistaja ja uudishimulik inimene – olen saanud reisida ja tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Enne pandeemiat oli tegelikult reisimine ka dialüüsipatsiendile üsna lihtne – oleme külastanud kümmet erinevat Euroopa riiki ja reisinud palju ka Eestis ringi. Reisikihk ei ole pidanud jääma vaid raamatukaante vahele ja mõtetesse, vaid on olnud kättevõtmise küsimus, et ellu vaheldust ja põnevust tuua. Dialüüs ei ole takistuseks olnud, väljaspool Tartut olen käinud dialüüsis Tallinnas, Kuressaares, Milanos ja Oxfordis.

Positiivne on ka see, et tänapäeval saab üsna hõlpsasti leida palju informatsiooni erinevate haiguste (ka harvikhaiguste) osas ning suhelda erinevates gruppides sarnaste diagnoosidega inimestega üle maailma – teadmine, et sa pole üksi, annab palju juurde.

Kuidas kommenteeriksite enda ravi kliinikumis?

Minu raviteekonnal on olnud nii rahulikku kulgemist kui ka kohati väga keerulisi aegu, aga alati olen olnud Tartu Ülikooli Kliinikumi pere poolt hoitud. Tahan tänada kõiki arste, õdesid, hooldajaid ja teisi, kes kõik on sel teel olnud minu meeskond ja tugi. Intervjuuks valmistudes sirvisin ka enda 10 aasta taguseid epikriise ja tuletasin meelde haigestumise algusaegu – kohati tundub, et minu ravi on nõudnud personali poolt eneseületust, uskumatut kiirust ja head otsustusvõimet. Eriline tänu raviarstile professor Rosenbergile, kes on võidelnud minu eest aastaid, et võimaldada mulle parimat võimalikku ravi ja elukvaliteeti.

Kui kliinikum kutsus 2019. aastal ellu patsientide nõukoja, teadsin koheselt, et tahan anda ka omapoolset panust ja jagada kogemust – olen nüüd ka ise natuke justkui Kliinikumi pere liige.

Mida soovitate neile, kes põevad mõnda kroonilist haigust?

Mulle väga meeldivad Curly Stringsi laulu „Üle ilma“ sõnad:

Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda,
Alla pole üleliia vara vaja tulla,
Anda, täpselt nõnda palju nagu sul on anda,
Kanda, võta nõnda palju nagu jõuad kanda.

Olen neid laulusõnu kasutanud ka enda motona – unista ja ela! Tee nõnda palju kui jõuad ja ära jää koju norutama. Jah, krooniline haigus on raske ja seab piiranguid, aga see ei tohi saada põhjuseks elamata jätmisel. Väga oluline on tugisüsteem ja tugev meeskond arstidest, õdedest, perest ja sõpradest. Tähtis on ka inimese enda vastutus - olla ka ise kursis, mis sinuga toimub, järgida raviskeemi, toituda tervislikult, olla aktiivne aga samas puhata piisavalt, suhelda inimestega, kes on sama tee läbi käinud. Tähtis on oma hinge eest hoolt kanda!

Kommentaar, dr Mai Rosenberg, nefroloogia osakonna vanemarst-õppejõud

Olen südamest tänulik Janele jagamast kroonilise neeruhaige raviteekonda, olles ise olnud aastaid dialüüsravil ja nüüd alles saanud neerutransplantaadi. Eriti täna, rahvusvahelisel neerupäeval, mil kõik nefroloogid sooviksid, et kroonilistele neeruhaigustele pöörataks rohkem tähelepanu – selle varajasele diagnoosimisele ja progresserumise ennetamisele, patsientide igakülgsele toetamisele ja ravile, mis ongi meie peamine ülesanne. Sageli me ei saa ju kroonilist haigust välja ravida, vaid seda mõjutada ja ravida parimal viisil. Tänavuse neerupäeva loosungiks ongi: „Elagem hästi koos kroonilise neeruhaigusega“.

Jane raviteekond ei ole üldse tavalisele kroonilisele neeruhaigele sarnane, sest Jane on noor ja tal oleks olnud head väljavaated uue neeru saamise osas ammu. Enamik kroonilisi neeruhaigeid on ju pigem kesk- ja vanemaealised ja neil on peamiselt tegemist kõrgest vererõhust või diabeedist tingitud neerukahjustusega. Meie dialüüsravi patsientide keskmine vanus on 65 aasta piires ja teistes arenenud maades veelgi kõrgem.

Loe edasi...

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Hoolimata sellest, et 2020. aastal jättis koroonaviirus jälje kogu maailma tervishoiuvaldkonnale ning oli ka elundisiirdajatele keeruline, osutus aasta väga töörohkeks.

Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on Eesti ainus siirdamiskeskus, toimus 2020. aastal kokku 60 elundisiirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru-kõhunäärme siirdamist ja 1 pankrease siirdamine. Lisaks toimus Eesti-Soome koostöö raames Helsingis 4 südamesiirdamist Eesti retsipientidele.

„Eesti elundidoonorluse näitaja miljoni elaniku kohta oli surnud doonorite osas 24,8. Euroopa kahe suurima elundivahetusorganisatsiooni, Scandiatransplandi ja Eurotransplandi, näitajad olid vastavalt 19,1 ning 13,4,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall ning tundis heameelt, et olenemata keerulisest aastast, oli Eesti  näitaja Scandiatransplandi riikidest kõige kõrgem.

Virge Pall selgitab, et koroonapandeemia esimese laine ajal oli osa tegevusi (elusdoonoriga neerusiirdamised, pankreasesiirdamised, ootelehe konsiiliumid) täiesti peatatud. „Mõistagi on olnud meie tavapärane töökorraldus häiritud. Esimese laine ajal toimusid vaid elupäästvad siirdamised, ent teise laine tingimustes on kõik tegevused jätkunud. COVID-19 testimine on saanud tavapäraseks praktikaks ka siirdamiste puhul – testida tuleb nii doonoreid kui ka elundi saajaid,“ selgitas Virge Pall.

Kliinikumi transplantatsioonikeskus kasutab elundite transpordiks nii regulaarlende kui ka tellimuslende. Virge Palli sõnul on riikidevaheline elundivahetus jätkunud, ent arvestada tuleb pidevalt muutuvate piiriületuse reeglitega, lennujaamade avatusega, lennu- ja kullerfirmade ressurssiga, aga ka meeskonnaliikmete isolatsioonis viibimisega.

Aastavahetuse seisuga oli elundisiirdamise ootelehel kokku 68 Eesti patsienti, neist neerusiirdamise ootel oli 42, maksasiirdamist ootas 7, kopsusiirdamist 3, neeru ja pankrease samaaegset siirdamist 8 ning ainult pankrease siirdamist 1 patsient.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Veebruari lõpus on tavaks tähistada haruldaste haiguste päeva ja nii nagu esineb 29. kuupäev veebruaris iga 4 aasta tagant, siis see kaudselt sümboliseerib nende haiguste haruldast esinemist.

Definitsiooni järgi nimetatakse harvikhaigusteks haruldasi haigusi (ingl orphan disease), mis esineb kuni 5 inimesel 10 000-st. Käesoleval hetkel on teada ligikaudu 6000–8000 haruldast haigust, mis mõjutab 6–8% kogu elanikkonnast nende eluperioodi jooksul. Harvikhaigused võib jagada kolme suurde kategooriasse:

-geneetilised haigused, mis on tingitud ühe geeni defektist (monogeensed haigused) või ühe kromosoomipiirkonna koopiaarvu muutustest (kromosoomihaigused);

-multifaktoriaalsed haigused, mis on tingitud keskkonnafaktorite ja erinevate geenivriantide koostoimest (kaasasündinud väärarendid, näiteks kaasasündinud südamerike – Fallot’ tetraad või diafragmaalsong, autoimmuunhaigused ja kasvajad);

-keskkonnatekkelised haigused – siia kuuluvad näiteks harva esinevad infektsioonhaigused, mürgistused ja kiiritus.

Geneetilised harvikhaigused avalduvad sageli varajases lapseeas (näiteks spinaalne lihasatroofia, fenüülketonuuria, neurofibromatoos, osteogenesis imperfecta, kondrodüsplaasia või Retti sündroom). Selle tõttu on ka kuldstandard geneetilisel konsultatsioonil anda tervele abielupaarile teave 3–4% riski osas suuremate või väiksemate geneetiliste probleemidega lapse sünniks. Ja selle üldriski langetamiseks on kogu Eestis kasutusel rasedate I trimestri kombineeritud sõeluuring ja II trimestri anatoomiline ultraheli uuring. Sõeluuringul leitud suurenenud riski korral teostatakse vastavalt täiendavad kromosoomi- ja/või geeniuuringud lootel, et ennetada haige lapse sündi. Samas aga ei tohiks unustada, et ligikaudu pooled harvikhaigustest algavad alles täiskasvanueas, näiteks Fabry tõbi, Pompe haigus, Huntingtoni tõbi, Kaposi sarkoom või kilpnäärme vähk. Seetõttu tuleks mõelda harvikhaiguste esinemisele ja diagnostikale ka vanemas eas.

Harvikhaigusega patsiendid kannatavad sageli kahekordselt: esiteks esineb neil harva esinev haigusseisund, mida on arstidel raske või keeruline diagnoosida, ja teiseks ravitakse neid sageli ebapiisavalt, kuna ravi puudub või see on väga kallis ning seetõttu tihti kättesaamatu. Samas on tänapäevased teadusuuringud juba näidanud, kui olulised on teadmised ja arusaamine haruldase haiguse tekkemehhanismidest, mis võimaldab leida uusi ravivõimalusi. Samuti on näidatud, kui tähtis on rahvusvaheline koostöö erinevate riikide ja keskuste vahel, kes tegelevad harvikhaigustega. Käesoleval hetkel kirjeldatakse meditsiinilises kirjanduses igal nädalal umbes 5 uut harvikhaigust (ligikaudu 250 uut haigust aastas).

Eestis on kliinilise geneetika keskuses tegeletud geneetiliste harvikhaigustega patsientidega juba 1990. aastast alates. Käesoleval hetkel me võime öelda, et Tartu Ülikooli Kliinikum eesotsas kliinilise geneetika keskusega, on geneetiliste harvikhaiguste üheks eksperdikeskuseks Eestis, mis tegeleb harvikhaigustega patsientide nõustamise ja diagnostikaga ning korraldab ka nende ravi. Kliinilise geneetika keskuses toimub pärilike ainevahetushaiguste dieet- ja/või kofaktor ravi. Tegemist on eelkõige lastega, kellel on pärilik harvikhaigus diagnoositud vastsündinute skriiningu raames kuna keskuse ainevahetushaiguste laboris teostatakse kõigi Eesti vastsündinute skriinimist 20 kaasasündinud haiguse suhtes. Küll aga toimub harvikhaiguste ravi ka mitmetes teistes kliinikumi kliinikutes. Siinkohal võib tuua mõned näited. Sisekliinikus teostatakse täiskasvanud eas algava lüsosomaalse haiguse – Fabry tõve ensüümasendusravi, lastekliinikus mitmete lapseeas algavate neuroloogiliste (nt spinaalne lihasatroofia või Rett sündroom) või endokriinhaiguste (nt Silver-Russelli sündroom) raviga ja ortopeedia kliinik tegeleb päriliku osteogenesis imperfekta raviga.

2016. aastast alates on kliinilise geneetika keskusel aktiivne teaduskoostöö Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi, Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi Mendeleeruva Genoomika keskusega uute harvikhaiguste avastamise ja diagnostika valdkonnas. Rahvusvaheliste koostöö partnerite otsimiseks oleme kasutanud rahvusvahelist andmevahetusportaali – Matchmaker ja selle tulemusena on meil väga mitmed koostööpartnereid erinevatest riikidest. Tänu sellele on haruldase haiguse diagnoos selgunud mitmetel juhtudel, kus see oli varasemalt lahenduseta.

Tulevikku vaadates tooksin välja ka mõned mõtted ja ettepanekud, kuidas saaks parandada harvikhaigustega isikute abistamist meditsiinisüsteemis. Esiteks Tartu Ülikooli Kliinikumis võiks ametlikult luua harvikhaiguste ekspertkeskuse ja võrkustikuna tuua välja kõik alaüksused, kes tegelevad harvikhaiguste diagnostika ja raviga. Ekspertkeskuse juures tuleks avada koordineerija ametikoht, kes saaks vastata kõigile harvikhaigustega isikute küsimustele ja suunata neid vajadusel õige spetsialisti juurde.

Teiseks tuleks luua Tartu Ülikooli Kliinikumi initsiatiivil harvikhaiguste register, st iga isik, kes saab harvikhaiguste diagnoosi, siis tema digiloos peaks lisaks diagnoosile kajastuma ka Orpha kood (www.orpha.net), et kõik meditsiinitöötajad, kes selle patsiendiga mingil hetkel kokku puutuvad, oleksid informeeritud sellest haigusest ning sellest tingitud riskidest. Mõlemat ettepanekut on käsitletud juba 2014. aastal loodud harvikhaiguste arengukavas, kuid kahjuks on jäänud senini realiseerimata.

Professor Katrin Õunap

Kliinilise geneetika keskuse juhataja

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Ravimikomitee töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis alates 2000. aastast ning komitee peamine ülesanne on rakendada ellu kliinikumi ravimipoliitikat. Ravimikomiteed juhib ravijuht dr Andres Kotsar ning hetkel on komitee liikmed apteegi esindajad (Marika Saar, Jana Lass ), kliinikute esindajad (dr Heli Grünberg, dr Riina Salupere, dr Märt Elmet, dr Alar Irs, dr Innar Tõru) ning infektsioonikontrolli teenistuse esindaja (dr Piret Mitt).

Kliinikumi ravimipoliitika eesmärk on tagada kvaliteetsete, ohutute ja kindlaks tehtud tõenduspõhisusega ravimite kasutamine ning ravimiformularis olevate ravimite kättesaadavus. „Iseenesest pole ravimipoliitika ainult kliinikumile omane ja unikaalne. Ravimipoliitika on laiemalt Eesti riigil ning kitsamalt igal haiglal,“ selgitas ravimikomitee liige kliiniline proviisor Marika Saar. 

Ravimikomitee põhiline ülesanne on ravimiformulari üle vaatamine ja täiendamine. „Ravimiformular ei ole vaid formaalne nimekiri, vaid põhjalikult kaalutud juhend, mis suunab tõenduspõhiste ning parima hinna ja kvaliteedisuhtega ravimite kasutamisele,“ selgitas kliiniline proviisor Jana Lass. Ravimiformulari täiendamiseks saavad taotluse teha kõik kliinikumi arstid. Viimastel aastatel on ravimikomitee töö olnud aktiivne ning aastas esitatakse ravimiformulari muutmiseks enam kui 20 taotlust. Peamiselt esitatakse taotlusi ravimite lisamiseks, aeg-ajalt ka ravimite kustutamiseks formularist.

Järjest enam on ravimikomitees arutlusel laiemad ravimiohutuse ja ravimite ratsionaalse kasutuse teemad. „Näiteks oli seoses bioloogiliste ravimite laialdasema kasutamisega arutelu teema  biosimilaride kasutuselevõtt. See on majanduslikult otstarbekas ning võimaldab ravi suuremale arvule patsientidele,“ kommenteeris Jana Lass.

COVID-19 ei ole ravimikomitee tööd oluliselt muutnud, samuti ei ole tulnud sellega seoses täiendusi ravimiformulari. „Meie tööd COVID-19 ei vähendanud ega katkestanud,“ sõnas Lass.

Ravimikomitee edaspidiste eesmärkide hulgas on ühtse ravimipoliitika kujundamine partnerhaiglatega. „Kliinikumis on kokku lepitud, kuidas toimub uute ravimite lisamine ravimiformulari ning nende kasutuselevõtt. Selleks, et partnerhaiglatega ühtset ravimipoliitikat kujundada, peab nendeni jõudma  vajalik ravimite-alane informatsioon ja koolitus. Mõistlik on see, et ravimite hankimine ja ravimiformulari koostamine ja ravimitega seotud juhendite tegemine toimub tsentraalselt. Samas tuleb ravimipoliitikat rakendada koha peal, seetõttu on meie arvates vajalik, et igas haiglas on tööl proviisor,“ selgitas Marika Saar.

Nendel juhtudel, kui ravimiformularis olevatest ravimitest ei piisa, saab patsiendipõhiselt arsti taotluse alusel formulariväliseid ravimeid kasutada. Formulariväliste ravimite kasutamiseks esitatakse aastas ligikaudu 2500 taotlust. Kliinilised proviisorid vaatavad taotlused sisuliselt üle, et teha kindlaks, kas ravim patsiendile sobib ning millised on võimalikud koostoimed teiste ravimitega. Nende ravimite osas, mille kasutamise taotlusi kõige sagedamini esitatakse, teeb ravimikomitee ettepaneku lisada ravim formulari.

Ravimikomitee eesmärk edaspidiseks on koondada ravimite-alast informatsiooni elektroonilisse ning arstidele ja õdedele kergemini kasutatavasse formaati. Soov on avatumalt tutvustada ravimikomitee tegevuse sisu, parandada kommunikatsiooni ning anda laiemaid ravisuuniseid formularimuudatuste taustal. „Tahame arste ja õdesid abistada formulari ellu rakendamisel läbi juhendmaterjali,“ kinnitas Saar. Kommunikatsiooni tihendamiseks ja ravimikomitee töö paremaks tutvustamiseks on kliinikumi sisevõrku lisatud ravimikomitee protokollid ja muud dokumendid alates 2019. aastast. „Ravimikomitee tegevus on avalik ning ravimikomitee on  nii taotlustele kui ka tagasisidele avatud,“ kinnitas Saar.

Marika Saare ja Jana Lassiga vestles Liina Raju

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Kliinikumi insuldiprojekti „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ raames on valminud lühifilm, mille eesmärk on vahendada patsiendi kogemust ja raviteekonda alates insuldi tekkest kuni koju naasmiseni.

Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia eriala vanemarst-õppejõu Janika Kõrva sõnul on insult raske haigus, mis esineb sagedamini eakatel, kuid võib tekkida igas vanuses inimestel. „Insuldi tagajärjel muutub inimese elu ootamatult ja sageli jäädavalt ning maksimaalse paranemise tagamiseks tegelevad patsiendiga väga erinevad spetsialistid. Patsienditeekonda tutvustav film annab lühikese ülevaate sellest, mis juhtub inimesega, kes haigestub insulti,“ tutvustas dr Kõrv.

Insuldi läbi elanud ja Tartu Ülikooli Kliinikumis ravil viibinud patsient Veronika Kruustiku hinnangul on patsiendi teekonda tutvustab film vajalik materjal nii patsientidele, lähedastele kui ka erinevatele tervishoiutöötajatele. „Film annab vaatajale võimaluse suhestuda sellega, mida inimesele insuldi saamine tähendab.“

Kui senised insulditeemalised filmid on valdavalt õppefilmi suunaga, keskendudes enam insuldi olemusele, riskiteguritele, ennetusele, siis nüüd on sisu fokuseeritud just sellele, mida patsient tunneb ja kogeb insuldi ravi ja taastumise ajal. „Lisaks sellele, et film aitab illustreerida ja teadvustada insuldijärgset ravi, näitab film ka taastumise protsessi – varakult alustatud järjepidev taastusravi ning teised pakutavad teenused toetavad patsiendi taastumist oluliselt,“ rõhutas kliinikumi projektijuht Liina Pääbo. „Ühtlasi ilmestab film hästi, miks on insuldiprojekti eesmärgiks seatud sujuv raviteekond. Insuldijärgselt võib inimese raviteekond olla keeruline läbi erinevate osakondade, teenuste ja kokkupuudete paljude erinevate tervishoiutöötajatega. Haigekassa poolt rahastatava insuldiprojekti eesmärk on, et patsiendi teekond muutuks sujuvamaks ja patsiendisõbralikumaks,“ ütles Liina Pääbo.

Tartu Ülikooli Kliinikumi lühifilmi „Teekond pärast insulti“ saab vaadata kliinikumi Youtube kanalist.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Haiguste ennetamine ja varajane avastamine aitavad pikendada tervena elatud aastaid ja vähendada haigestumist ning enneaegset suremust.  Sõeluuringu eesmärk on ära hoida välditavaid haigusi. Sõeluuringule pöördumiseks Tartu Ülikooli Kliinikumi, registreeruge palun telefonil 731 9100 või täitke vorm kodulehel.

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Jaanuari lõpus taasavatud kliinikumi kohvik L. Puusepa 8 majas hakkab töötajate soovil kandma nime Kohvikum.

Kohviku nimekonkurssile esitasid kliinikumi töötajad kokku hulgaliselt erinevaid nimepakkumisi. Laekunud pakkumistest valisid kliinikumi toitlustusteenistuse, ülemõdede, personaliteenistuse ja juhatuse esindajad välja 15 nime, mille seast oli kliinikumi töötajatel võimalus meelepärasem valida.

Enim hääli pälvis nimi Kohvikum – 67 häält, Ludvig – 45  häält, Linkbergi juures – 23 häält. Kokku osales hääletusel 257 kliinikumi töötajat.

Nime Kohvikum esitasid konkursile kokku 5 töötajat. Autoreid, kelle pakutud nime kliinikumi kohvik edaspidi kandma hakkab, ootab Kohvikumis viiel päeval meelepärane lõunasöök (praad ja magustoit). Võitjatega võetakse ühendust.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 26 Jaanuar 2021

Millised COVID-19 vaktsiinid on olemas?

Eestisse ja kliinikumi jõudis esimene Euroopa Liidu ravimiametilt müügiloa saanud Pfizer/BioNTech COVID-19 vaktsiin. Kokku on Euroopa Liidu vaktsiiniportfellis seitse vaktsiinitootjat: AstraZeneca (adenoviirusvektor), Curevac (mRNA), Janssen Pharmaceutica NV (adenoviirusvektor), Moderna (mRNA), Novavax (valgupõhine), Pfizer/BioNTech (mRNA), Sanofi (valgupõhine).

Kas COVID-19 vaktsiinid on ohutud?

Müügiloa saanud vaktsiin on testitud suurtes kliinilistes uuringutes kümnetel tuhandetel inimestel ning müügiloa andmiseks peavad vaktsiinid vastama kõigile ohutuse ja efektiivsuse standarditele. Eestisse esimesena jõudnud vaktsiin on saanud müügiloa nii Ameerika Ühendriikide ravimiameti (FDA) kui ka Euroopa Ravimiameti (EMA) poolt.

Kliinilistes uuringutes on osalenud paljude riikide erineva rahvuse, vanuse, soo ja kaasuvate haigustega inimesed. Lastel ei ole senini uuringuid läbi viidud ja hetkel lapsi ei vaktsineerita.

Kas oleks ohutum haigus läbi põdeda?

Nii haigus kui ka vaktsiin on uued. Hetkel ei ole teada, kui kaua kestab immuunsus vaktsineerimise või haiguse põdemise järgselt. Küll aga on teada, et haigus võib kulgeda raskelt ja põhjustada surma. Samuti on oluline vaktsineerimisega kaitsta oma peret, kolleege ja patsiente.

Milline on COVID-19 vaktsiini olemus?

Nagu kõik varasemalt teada vaktsiinid, on ka see vaktsiin läbinud põhjalikud ohutuse uuringud. mRNA tehnoloogia on küll uus, kuid mitte tundmatu, sellel viisil vaktsiinide tegemist on uuritud üle kümne aasta, antud vaktsiin on esimene, mis sai müügiloa.

mRNA vaktsiin sisaldab infot viiruse valgulise koostisosa suhtes ning selle süstimise tulemusena toodetakse inimese kehas SARS-CoV-2 ogavalku, mis kutsub esile immuunsüsteemi vastuse ja seeläbi tekib kaitse haiguse vastu (immuunsüsteem õpib SARS-CoV-2 ära tundma).

Vaktsiin ei sisalda viiruse osakesi või viirust ennast ning ei ole võimeline haigust põhjustama. mRNA ei lülitu inimese raku DNAsse ning on inimrakkude paljunemisele ohutu.

Kui kaua vaktsiin kaitseb?

Vaktsiini toimel tekkiva immuunsuse kestuse osas ei ole veel lõplikku teadmist, kuna viiruse uudsuse tõttu ei ole olnud võimalik seda mõõta.

Kas pärast äsja läbi põetud COVID-19 haigust võib vaktsineerida?

Vaktsineerida võib niipea, kui isolatsioon on lõppenud. 

Millised on COVID-19 vaktsiini kõrvaltoimed?

Loe edasi...