Lisatud: 23 Jaanuar 2023

5. jaanuaril tähistas oma 70. sünnipäeva Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku pikaaegne juhataja, praegune arst-konsultant, emeriitprofessor Hele Everaus. Kliinikumi Leht ja Tartu Postimees küsisid, milliste mõtetega teenekas luuüdi siirdamise rajaja ja hematoloogia eriala arendaja pidupäevale vaatab.

Professor Everaus on olnud kogu oma elu seotud Tartuga. Ta lõpetas 1977. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, asudes samal aastal ka ülikooli tööle, kust tema kogemuste pagasisse kuuluvad erinevad ametid alates vanemlaborandist, hematoloogia labori juhatajast, hospitaal-sisehaiguste kateedri dotsendist, hematoloogia-onkoloogia professori ametist kuni ülikooli arendus-teadusprorektori ametini välja. „Oma meditsiinidoktori kraadi kaitsesin ma Tartu Ülikoolis, ent minu ravi,- õppe- ja teadustegevus on viinud mind nii Pariisi VII ülikooli Saint-Louis vähikeskusse, Hadassah ülikooli luuüdi transplantatsioonikeskusesse, Helsingi ülikooli haiglasse, Karolinska instituuti, Nebraska ülikooli meditsiinikeskusesse, Mayo kliinikusse, Dana-Farberi vähikeskusesse kui mitmetesse teistesse mainekatesse vähiravi keskusetesse. Lisaks on mind kutsutud mitmetesse Ameerikas tippkeskustesse ka esinema,“ rääkis prof Everaus. 

Aastatel 2000–2016 oli ta nii Tartu Ülikooli Kliinikumi kui Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja. Kliiniline töö algas aga varem – juba 1993. aastal oli prof Everaus Tartu Lastehaigla intensiivhematoloogia osakonna juhataja. „Just lastehaigla oli see, kuhu meil õnnestus paigaldada ka Eesti esimene läbivoolutsütomeeter ja teised luuüdi siirdamise ettevalmistamiseks vajalikud seadmed. Lisaks lastehaigla juhtkonnale saime seadmete hankimisel tuge ka tollaselt ministeeriumilt tänu Toomas Vilosiusele,“ meenutas prof Everaus. Olgugi, et algsete seadmete võimekus ei ole võrreldav tänase tehnoloogiaga, andsid need käsitlust muutva tõuke hematoloogia eriala arengule ning ka mitmetele uuendustele nii vereteenistustes kui ühendlaboris.

Pärast prof Everausi juhtimisel käivitatud luuüdi siirdamise programmi Eestis ja Baltimaades, viis ta 1993. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi esimese luuüdi siirdamise. Sellega oli loodud uus innovaatiline lähenemine vähiravis, mida täna kasutatakse sageli erinevate vähivormide – näiteks leukeemia ja lümfoomide ravis. Tänaseks on kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikus tehtud enam kui 719 siirdamist, sealjuures on kliinikumis ainus haigla Eestis, kus allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamisi läbi viiakse.

Kui esimene patsient, kellele luuüdi siirati, oli täiskasvanu, siis juba 1994. aastal tehti protseduur esimest korda ka lapspatsiendile. „Toona 5-aastane olnud Narva tütarlaps on minu jälgimisel, nüüd juba aastaid tervena, tänaseni. Pole suuremat rõõmu, kui näed tervenevat patsienti. Sealjuures on oluline mitte käsitleda patsiente haigetena, vaid inimestena, kellel on haigus. Halbu uudiseid on edastada alati keeruline, samas raskuste asemel tuleb koos patsiendiga keskenduda sellele, mis saab edasi, millised on võimalused ja milline on järgnev elu. Arstid käivad seda teed koos inimestega, hoolides neist ja vastutades ravi eest,“ mõtiskles prof Everaus. „Need koos käidud teekonnad on mu südames ja ma olen oma tööd armastanud. Teisiti sellel erialal ei saakski, see on paratamatult 24/7 töö. Isegi mitte töö, vaid elustiil. Kui vaatan tänaseid nooremaid hematoloogia-onkoloogia kliiniku kolleege, siis näen samasugust täielikku pühendumist. Nii nagu oli pühendumus ka minu suurimatel õpetajatel – professor Valve Saarmaal ja professor Karl Kullil,“ tundis teenekas arst heameelt.

Küsimuse peale, mis on muutunud vähiravis võrreldes 30-aastase taguse ajaga, sõnas ta, et vähk on muutunud väga paljudel juhtudel krooniliseks haiguseks. „Enamikel juhtudel on vähidiagnoosi saanud inimese ravi pikaajaline, aastatepikkune, andes juurde nii eluaastaid kui võimaldades ka paranemist. Näeme endiselt ka kiire kulu ja lõpuga haigusjuhte, ent hea on öelda, et need on pigem harvad. Minu arstitee alguses oli vastupidi ning meil polnud isegi õigeid diagnostika meetodeid,“ kirjeldas Hele Everaus. Samas möönab ta, et ootus vähi kadumisest pole realistlik. „Vähk on eksisteerinud üle 9000 aasta. Kuna loodus on meist alati targem, ei ole võimalik seda kunagi täiesti välja ravida või kaotada. Küll aga saame me vähki ennetada, diagnoosida, ravida, jälgida,“ lausus professor.

Olgugi, et Hele Everaus enam igapäevaselt intensiivset ravitööd ei tee, on ta hematoloogia-onkoloogia kliinikus endiselt oma patsientide jaoks olemas. Niisamuti seisab ta riigikogus hea selle eest, et toetada ja suunata tervishoiupoliitilisi otsuseid ennekõike just vähiravi teemal. Tema südameasjaks on Eesti vähitõrje arengukava elluviimine ning selleks vajalike tegevuste ja kavade loomine ja rakendamine.

Küsimuse peale, mis valmistab talle rõõmu, vastab ta kiirelt: „Kõige olulisem on inimeste armastamine – sinu suhtumine peegeldub alati su tegevustes. Igaüks peaks leidma oma rõõmuallika, hoolimata sellest, kas ta on terve või haige. Mõelgem korraks, kui palju meil on, mille üle tänulik olla. Mida aga elavad üle Ukrainlased täna või milline saatus oli eelmiste maailmasõdade ajal inimestel siinsamas Eestis? Soovin kogu hingest, et sõda lõppeks,“ lausus professor.

Prof Everausi sünnipäevale oli pühendatud ka hematoloogia-onkoloogia vähiraviteemaline konverents 6. jaanuaril A. Linkbergi auditooriumis.

Kliinikumi Leht

Kommentaarid

Dr Kristiina Ojamaa, hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht: Puutusin prof Everausiga esimest korda tööalaselt kokku residentuuri ajal, mil tegelesime koos päriliku vähi teemaga. Siis oli see uus teema. Imetlesin tema oskust võtta sõna ja tunda vastutust keerulistes võõrastes olukordades. Prof Everaus on kindlasti olnud juht, kellele on tähtis tulevikuvaade ja pidev areng selle poole, samas on ta patsiendi igapäevaprobleemid seadnud lahendamiseks esikohale. Täna on ta meie kliinikule nõu ja jõuga abiks ning arendab meditsiini ja  aitab patsiente Riigikogu tasandilt.

Helsingi ülikooli haigla professor Tapani Ruutu

Esimene luuüdi siirdamine toimus Eestis 30 aastat tagasi. Iseseisvuse taastamise järel oli see Eesti meditsiinis suur innovatsioon ning teil oli selles oluline roll. Kuidas sai teie koostöö alguse ning kuidas saite kindluse selle meetodi arendamiseks Eestis?

Meie koostöö sai alguse 1989. aastal, kui Hele võttis minuga Helsingis ühendust. Otsustasime hakata arendama koostööd Tartu ja Helsingi hematoloogiaüksuste vahel. Mul oli võimalus käia mitmel korral ka Tartus, sel ajal kui Hele koos oma meeskonnaga väga aktiivset hematoloogiat arendas. 1993. aastal leiti Tartus luuüdi siirdamiseks sobivad ruumid ning esimene autoloogne siirdamine, milles mul oli rõõm osaleda, läks väga hästi.

Paar aastat hiljem algas ka allogeense siirdamise programm. Selleks oli hädavajalik kudede tüpiseerimine doonoriotsinguks ning selleks tegi Tartu meeskonnaga koostööd Soome Punase Risti vereülekandeteenistuse koetüpiseerimise labor ja hiljem luuüdi doonoriregister.

Mis oli kõige olulisem, et allogeenne siirdamine saaks võimalikuks?

Allogeenne siirdamine on keeruline protseduur, mille õnnestumiseks on vaja nii kliinilisi oskusi kui ka piisavaid ressursse. Kliinilise meeskonna professionaalsuses polnud kahtlust. Lisaks oli vaja pädevat tuge nakkushaiguste, pulmoloogiliste, seedetrakti ja muude kliiniliste probleemide korral ning usaldusväärset apteegiteenust – need kõik olid olemas. Loodud oli koostöö kogenud kudede tüpiseerimise laboriga. Seega olid eeldused olemas ja allogeense siirdamise programmi algus seega võimalik.

Kõrgelt arenenud diagnostika, uued ravimid ja uus ravimetoodika on mõned märksõnad, mis iseloomustavad vähiravi. Mis on teie hinnangul kõige olulisemad arengud järgmisel kümnendil?

Loe edasi...

Lisatud: 23 Jaanuar 2023

Aasta 2022 tõi uue kriisi, mis pani taaskord haiglad situatsiooni ette, kus tuli hinnata oma valmisolekut kriisisituatsioonides toimida. Samas on rõõm tõdeda, et ka rasketel aegadel ei ole Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja töö soiku jäänud ja meie tegevus patsientide hääle kuuldavaks tegemisel jätkus kindla rutiinina. Meie igakuiseid sisukaid arutelusid ja nendest sündinud otsuseid on hinnatud ja kuulda võetud.

Eelmise aasta märksõnana tooksin välja kaasamise suuremas plaanis. Kevadel korraldas meie nõukoda Eesti haiglate patsientide nõukodade kohtumise, kus arutati ühiselt nõukodade väljundeid tervishoiuteenuste arendamisel nii haigla kui riigi tasandil. Samuti kaasati meie liikmed üleriigilise patsiendiportaali digilugu.ee uuendamise protsessi. Nõukoja liikmed täiendasid oma kogemuslugudega Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetooli „Patsiendiõpetuse“ õppeainet. Meie koosolekutega liitusid kliinikumi võrgustunud haiglate õendusjuhid, et koguda mõtteid ja jagada kogemusi.

Teemad, millega veel tegelesime ja tegeleme, on näiteks: patsiendi ja tema omaste aktiivsem kaasamine raviteekonda; vastuvõttudele registreerimise lihtsustamine ja kättesaadavuse parandamine; kliinikumi peahoone suunaviitade loogika parandamine. Oma panuse saime anda ka patsiendi infomaterjalidesse, vestlusringide metoodikasse ja kliinikumi arengukavasse.

Kliinikumi esindajad Jane Freimann ja Reet Tohvre tegutsevad südamega ja tänu neile toimib nõukoja töö probleemideta. Samuti on väga oluline, et meie igakuistel koosolekutel osaleb õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. See annab kindluse, et meie töö on vajalik ning inimkesksema tervishoiu arendamine kliinikumis on päriselt oluline. Uut hingamist 2023. aastal annavad nõukoja tööle kindlasti juurde meie uued liikmed: Kitty Kubo, Veronika Kruustik, Annika Oja ja Mae Alviste.

Endiselt on nõukoja eesmärk patsientide ja lähedaste kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaasamine kliinikumi tervishoiuteenuste arendamisel. Ootame põnevusega uut tegusat aastat. Ideid ja mõtteid, mida liikmete poolt lauale tuua, jagub. Kliinikumi suhtumine meie tegemistesse on väga hea ning tegutsemise teeb lihtsaks asjaolu, et meid võetakse tõsiseltvõetava partnerina ja meie ettepanekutel on kaalu.

Patsiendid, lähedased, kliinikumi töötajad – olge julged oma arvamust avaldama või oma soove, kogemusi, tähelepanekuid meile edastama meiliaadressile: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Margi Laurits

Kliinikumi patsientide nõukoja esimees

Lisatud: 23 Jaanuar 2023

Kliinikumi ühendlaboris ja geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus on juba mitmeid aastaid olnud kasutusel andmebaas HALA (Heade/Halbade Asjade Lahendamise Andmebaas; https://siseveeb.kliinikum.ee/hala/), kuhu registreeritakse labori tööd puudutavad ja käsitlemist vajavad head ja halvad juhtumid.

Selleks, et lihtsustada tellijatele tagasiside andmist, oleme loonud võimaluse kasutada HALA ka kõigil teistel Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatel. HALA abil on võimalik pöörata tähelepanu laborites esile kerkinud probleemidele, esitada kaebusi, teha ettepanekuid või ka kiita laboreid ja nende töötajaid. Paljuski on see seni toimunud telefoni teel, kuid telefoni teel edasi antavad tähelepanekud lähevad ajapikku meelest ja süsteemset probleemide lahendust ei pruugi järgneda.

HALA on edasiarendus POIst ehk patsiendi ohujuhtumi andmebaasist. Samas on HALA erinev POIst, HALAsse saab registreerida laboritega seotud infot või viiteid igasuguste probleemide/juhtumite/ettepanekute kohta, mis ei pea olema seotud patsiendi ohujuhtumiga. Tegemist võib olla ka kõige väiksema tähelepanekuga, mis aga laboritöös võib olla väga oluline. Andmebaasi pikaaegne kasutamine laborisiseselt on aidanud üles leida ja parandada mitmeid süsteemseid vigu, mida paratamatult juhtub igas organisatsioonis.

HALA on leitav Tartu Ülikooli Kliinikumi sisevõrgu „Infosüsteemide“ rubriigist. Väljast poolt laborit tehtavateks sissekanneteks on olemas valik „ARSTILE/ÕELE“. Juhtumi registreerimisel ei pea teadma labori osakonda ega töötajat, kuhu või kellele juhtum suunata. Kõik juhtumid koonduvad e-posti, mille omanikud oskavad ise juhtumi saata õige inimeseni. Samuti ei ole kohustuslik kasutada erinevate teemade kaupa klassifitseeritud juhtumi tüüpe. Mittevastavuse korral on soovitav märkida probleemiga seotud proovinõu vöötkoodi number või mingi muu parameeter (patsiendi isikukood, kuupäev, analüüs), mille järgi on võimalik leida konkreetne tellimus labori infosüsteemist.

Kõik HALAsse sisestatud juhtumid arutatakse/uuritakse laboris juhtumiga seotud isikutega. Juhtumi registreerija näeb seejuures kõiki sissekandeid, mida arutelu käigus portaalis tehakse.

Julgustame kolleege igati – kui kahtlete, kas kirjutada meile – siis kindlasti kirjutage ja kirjeldage probleemi või tähelepanekut! Laborite poolt saame otsustada, kas see on seotud meie tegevusega ning kui see annab väiksegi võimaluse meie tööd paremaks muuta, siis on sisestatud HALA oma eesmärgi saavutanud.

Kai Jõers
Ühendlabor

Lisatud: 23 Jaanuar 2023

Detsembrikuus tutvustati psühhiaatriakliinikus metallikunstniku Eerik Kõutsi teoseid, mille kunstnik jäädavalt kliinikule kingib.

Kunstnik liigitab ise oma taiesed steampunk’i ehk aurupungi valdkonda, kirjeldades seda kui alternatiivkunsti, mille esteetika ja ideoloogia põhineb 19. sajandi viktoriaanlikul ühiskonnal.

Kõuts kingib kliinikule kolm pannod – „Galaktika“, „Suur pauk“ ja „Nautilus“. Kunstnik selgitas, kuidas pannoodest kaks esimest illustreerivad tema suurt huvi universumiavaruste ning viimane ookeanisügavuste vastu.

Psühhiaatriakliiniku juht dr Andres Lehtmets rääkis, kuidas see on suurepärane võimalus ning rõõmus uudis, kui kliiniku seinad täituvad kunstiteostega, mida saavad kõik nautida. „Psühhiaatria peab pakkuma ka vaimutoitu ja silmailu,“ lisas dr Lehtmets.

Eerik Kõutsi pannood asuvad psühhiaatriakliiniku esimesel ja teisel korrusel.

Kristen Orin

Lisatud: 23 Jaanuar 2023

Igal aastal tekib kliinikumis ligikaudu 1372 tonni jäätmeid ehk 293 kilogrammi inimese kohta. Selleks, et jäätmetes sisalduv materjal uuesti kasutusele võtta, on vajalik, et jäätmeid kogutakse juba nende tekkekohas liigiti. Jäätmete ringlusesse võtmine vähendab vajadust toormaterjalide järele ja sellega kaasnevat mõju kliimale ja keskkonnale.

Eesti on seadnud eesmärgiks saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050, mis tähendab, et süsiniku heide ei tohi olla suurem kui selle sidumine kasvavasse metsa, mulda, turbasse ja mujale. Selle saavutamiseks oodatakse iga asutuse ja kodaniku panust.

Kliinikumi eesmärk on järjepidevalt tõsta oma töötajate teadlikkust kliimaküsimustes eesmärgiga liikuda väiksema CO₂ jalajälje suunas. Fookuses on jäätmete liigiti sorteerimine ja ka jäätmekoguse, energia tarbimise ning ühekordsete tarvikute kasutamise vähendamine.

„Kui strateegilisi otsuseid peab kliinikum asutusena tegema, siis käitumisharjumusi saab muuta iga töötaja ise – sorteeri jäätmeid, kustuta tuli, ära prindi. Kui iga töötaja teeb väikese sammu, on tulemus muljetavaldav,“ selgitas keskkonna- ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe.

2022. aastal tekitas kliinikum 10% vähem olmejäätmeid kui 2021. aastal. Kuigi see edusamm tulenes suuresti koroonapandeemia tingitud jäätmete (maskid, kindad) vähenemisest, siis olulise panuse andis ka ühekordsete toidunõude kasutamise vähendamine. Kui enne kasutati kliinikumis personali toitlustamisel aastas umbes 100 000 ühekordset bionõud, siis alates 1. oktoobrist Ringo pakendite kasutuselevõtmisega vähenes ühekordsete nõude ostmine 10 korda. Alates sellest aastast ei müüda neid üldse, mis tähendab aastas üle 4 tonni vähem olmejäätmeid. „Hea meel on tõdeda, et oma toidunõudega kaasa ostmine on märgatavalt suurenenud, mis oli ka eesmärk,“ kinnitas Arujõe. Lisaks laiendatakse kliinikumis järjest biojäätmete kogumise võimalusi. Kui 2022. aasta alguses sorteeriti biojäätmeid vaid toitlustusteenistuses, siis juba sama aasta keskel võimaldati seda ka avalikes ruumides.

Alates käesoleva aasta jaanuarikuust on kliinikumi töötajatel võimalus kontrollida või värskendada oma teadmisi jäätmete liigiti kogumisest lustliku jäätmemänguga. Enne mängimist tuleb mängijal valida, kas ta on tervishoiutöötaja või mitte, millele vastavalt kuvatakse ka sorteerimist vajavad jäätmed ja prügikastid. „Selline lahendus on personaalsem ning mõistlikum, sest tugiteenistuses töötav inimene ei peagi teadma, millisesse prügikasti näiteks aspiratsioonikateeter peab minema. Lisaks on see vajalik, et koguksime jäätmeid liigiti kõikjal, mitte ainult puhkeruumis“ selgitas Arujõe. Pärast sorteerimist on mängijal võimalus näha oma tulemust ning valede vastuste puhul ka õiget vastust.

Lisaks kliinikumi töötajatele on mängima oodatud ka patsiendid ja teised huvilised. „Meie jaoks on oluline võimaldada mäng ka patsientidele, kes saavad uute või värskendatud teadmistega jäätmeid sorteerida mitte ainult haiglas viibides, vaid ka kodus,“ sõnas keskkonna- ja puhastuse osakonna juhataja Arujõe. Kliinikum panustab oma töötajate ja patsientide keskkonnateadlikkuse tõstmisesse ning astub teadlikult samme, mis tagaks jätkusuutlikust.

„Igaüks ei jõua üleöö isikliku rohepöörde ja põhimõtteliste muutusteni, aga igaüks saab mängida väikest osa suures pildis, mis on hindamatu teene keskkonnale,“ sõnas Arujõe.

Jäätmemängu leiab kliinikumi sisevõrgust ja kodulehelt.

Kristen Orin

Lisatud: 27 Detsember 2022

Kliinikumi aastalõpu tunnustuse hulka kuulub 2016. aastast parima kolleegi preemia, mis on sündinud kliinilise eetika komitee liikme dr Ain Kaare ettepanekul. Preemia eesmärk on tunnustada häid erialade vahelisi kollegiaalseid suhteid. Parimad kolleegid nimetatakse eelmise aasta laureaatide poolt ning seda tiitlit on võimalik välja anda kõikide struktuuriüksuste töötajatele, v. a juhtidele.

2022. aastal valiti parimateks kolleegideks dr Jaanika Ilisson, kes töötab lastekliinikus üldpediaatria ja neuroloogia osakonnas, ning Rain Lehtme, kes töötab ühendlaboris immuunanalüüsi osakonna juhina.

2021. aasta kolleegipreemia laureaadi dr Eda-Ann Värimäe sõnul on dr Jaanika Ilisson energiline, oma erialast väga huvitatud ja koostööaldis kolleeg. Temaga on alati hea konsulteerida haigete ja haiguste suhtes, ta on alati nõus lastega KOHE tegelema, kui see tal vähegi võimalik on.

Dr Jaanika Ilisson: Antud tunnustuse saamine tuli mulle suure üllatusena ning olen väga tänulik sellise suure au eest. Maast ja madalast on minu vanemad mulle õpetanud, et teistega tuleb käituda sedasi nagu sa tahaksid, et nad käituksid sinuga ning sellest olen lähtunud oma kõikides tegevustes. Meditsiin on selline eriala, kus üksinda ei ole võimalik kaua vastu pidada, viimased aastad on seda tunnet pigem süvendanud. Igapäevaselt tunnen, kui palju vajan kõikide kolleegide (põetajad, õed ja arstid) abi ja tuge, seega püüan vastata samaga. Soovin kõikidele sama palju suurepäraseid kolleege nagu minul on.

2021. aasta kolleegipreemia laureaadi Rainis Kolga võttis Rain Lehtme head omadused kokku:

Olen Rain Lehtmega erinevates laboriga seotud projektides koostööd teinud üle 14 aasta. Olgu nendeks projektideks näiteks eLabori juurutamine ja järjepidev arendamine, erinevate seadmete liidestamine, eTellimine, nelja partnerhaigla võrgustumine jne. Rain panustab iga ettevõtmise õnnestumisse 100-protsendiliselt. Ta on alati väga töökas, abivalmis, kohusetundlik ja mis kõige olulisem – tema huumorisoon on klass omaette.

Rain Lehtme: Olen väga tänulik ja meeldivalt üllatunud saadud kiituse eest. Kahtlustan küll siiani, et midagi läks korraldajatel segamini, et just minule selline tunnustus langes. Selge, et parim kolleeg ei saa keegi olla üksi, seega on see saanud võimalikuks tänu kõikidele minu kaastöötajatele. Näen enda ümber iga päev palju tublisid ja sõbralikke kolleege, kes on kindlasti väärt tunnustamist. Nende professionaalsus ja abivalmidus on mindki mõjutanud. Koostöö tagab edu ning jagan saadud tunnustust kõikide oma tublide kolleegidega.

Leian, et Kliinikumi töötajate tunnustamine on igati vajalik ning peab kindlasti jätkuma. Erinevate üksuste vaheline koostöö, mida parima kolleegi statuut mainib, saab kindlasti minna veel paremaks ning Kliinikum seeläbi töötajate- ja patsiendisõbralikumaks. Meil töötab väga palju töökaid ja tublisid inimesi, kes väärivad, ja inimesena tegelikult sageli ka vajavad, tunnustust. Rohkem, kui me ise igal argipäeval seda märkame. Tunnustagem ja innustagem kolleege.

Rõõmu ja rahu! Aitäh kolleegid!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 27 Detsember 2022

Kliinikumile laekub tagasisidesüsteemi kaudu nii tänuavaldusi, ettepanekuid kui ka kaebusi. Neist enim just tänuavaldusi. Kui traditsiooniliselt on tunnustatud patsientide poolt enim tänusõnu töötajaid kevad-suvel, siis 2022. aastast kuulub preemia aastalõpu tunnustuste hulka.

Ajavahemikus 1. jaanuar–30. november 2022 laekus patsientide tänuavaldusi enim kahele töötajale. Esimene neist, kes pälvis enim patsientide tänusõnu, oli Carol Maask, kes töötab füsioterapeudina spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus statsionaarses õendusabi osakonnas.

Patsiendid on Carol Maaskist:

• Olen õenduses juba mitmendat korda. Mul on ainult tänusõnad hooldajatele ja õdedele, tervele kollektiivile. Suur tänu füsioterapeut Carol Maaskile, kes minu kõndimise ja harjutamise eest hoolitseb. 
• Soovin avaldada südamlikku tänu füsioterapeut Carol Maaskile tema professionaalsuse, tähelepanelikkuse ja oskuse eest leida õige lähenemisviis igale patsiendile sisendamaks usku ja optimismi, et tõusta uuesti jalgadele. Minu jaoks ei olnud mingit lootust, kuid tänu temale liigun.
• Soovin avaldada siirast tänu füsioterapeut Carol Maaskile tema töö kohta. Ta on vapustavalt kohusetruu ja võimekas oma tööülesannete täitmisel.

Carol Maask: See tunnustus on mulle tohutu au, aga eelkõige rõõm kinnitusest, et ajan õiget asja! Elan meie patsientidele väga kaasa ja püüan neid igati julgustada ja toetada. Väärtustan head koostööd ja tunnen siirast rõõmu kõigi edusammude üle. Mul on nii hea meel, et ka neile jääb meie ühisest harjutamisest hea tunne!

Teine enim tänu pälvinud töötaja on dr Jaak Lehtsaar, kes töötab kirurgiakliiniku kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakonnas.

Patsiendid dr Jaak Lehtsaarest:

• Tänan dr Jaak Lehtsaart operatsiooni, suhtlemise ja hoole eest! Aitäh kogu personalile töö ja teeninduse eest. Anesteesia oli eeskujulik ja operatsiooni järel valud puudusid. Kõik läks väga hästi!
• Kogu teekond rinnavähi operatsioonini on olnud uskumatult kergem tänu väga sõbralikele ja vastutulelikele mammograafia ja ultraheli uuringute tegijatele. See andis usku ja kindlust - kõik saab korda! Sõnadest jääb puudu, et väljendada tänu dr Jaak Lehtsaarele. Juba vastuvõtust alates on mind saatnud tema sõbralikkus, konkreetsus. Väga õnnestunud operatsiooni ajalgi tegi ta ülivõrdes oma tööd.
• Soovin tänada dr Jaak Lehtsaart ja dr Karin Grišani kiire tegutsemise ja abi eest. Samuti kogu personali - õdesid, hooldajaid, kes mind haiglasoleku ajal abistasid.

Dr Jaak Lehtsaar: Väga positiivne üllatus ja parim tunnustus tööle. Olen oma töös alati väga tähtsaks pidanud SUHTLEMIST patsientidega. Sõna jõud sellel patsiendiks olemise haavataval ajal on hämmastavalt suur. Oma rohkem kui 30-aastase tööstaaži ajal meditsiinis olen näinud erinevate kolleegide erinevaid suhtlemisemalle. Sellega on kaasnenud nii naljakaid kui ka tõsiseid tagajärgi. See on väärtuslik kogemusepagas.

Töötan põhiliselt onkoloogiliste patsientidega. See on tõsine töö tõsiste diagnoosidega patsientidega. Omalt poolt püüan suhtuda kõikidesse patsientidesse empaatiaga, lugupidavalt ja võimalusel suhelda nendega ka pingeid alandava huumoriga. Selle viimasega kaasneb muidugi selline tunnetuslik peenike punane joon, mille ületamine on ebasoovitav. Kõik inimesed, nende sisemine stressikäsitlus ning huumoritaju on erinevad, ilmselt olen siis oma töös suutnud seda punast joont mitte ületada.

Ravile pöörduva patsiendi kõige suurem küsimus on: „Mis toimub, mis saab minust edasi?“. Sellele vastates peab meedik oskama vastata igale konkreetsele inimesele individuaalselt arusaadavalt ja ammendavalt, soovitavalt põhjendatult optimistlikult ja valeinfot väljastamata.

Patsiendi USK raviarsti ja määratud ravisse – see on suur jõud. Seda jõudu peab tema kasuks ära kasutama. Usk võib konkreetselt lühendada operatsioonijärgset haiglas-taastumise perioodi. Kui patsient teab kasvõi poole päeva või päeva täpsusega ette, mis temaga tõenäoliselt toimuma hakkab, saab ette soovitusi, siis sageli just nii see kulgebki, ta on selleks valmis, ta usub ja teeb koostööd. Ma nimetan seda „patsiendi programmeerimiseks“. See meetod töötab. Kasutan niisugust eelhäälestamist ära kogu patsiendi kriitilise raviperioodi (kemoteraapia- või operatsiooni järgne -) ladusamaks muutmiseks. Efekt on väga hea, kui ta saab selle ravi kõrvaltoimete või operatsioonijärgse taastumise eripärad teada juba eelnevalt; valmistub ise mentaalselt ette, tahab ise, et see periood just  nii kulgeks, on ise tugev just siis, kui on tegelikult ravist nõrk. Kui hakata patsiendile informatsiooni jagama alles siis, kui ta on juba nõrk, siis seda usku ja jõudu võibolla ei tekkigi.

Mulle meeldib väga minu erialane TÖÖ – opereerimine, otsene reaalne abi patsiendile tema haiguse võitmisel. Olen püüdnud iga patsiendi jaoks anda enda teadmistest, käelistest oskustest ja positiivsest energiast maksimumi, soovin tõesti alati talle lõplikku tervenemist. Ka siis, kui seda võimalik saavutada ei ole, püüan patsiendile anda kaasa võimalikult positiivse tahte edasi võidelda.

Üritan küll koju tööd mitte viia, aga see jõuab paratamatult sinna, kasvõi ületundide varjuna.

Üldise positiivsuse säilitamine selles töös on tähtis. Aeg-ajalt on vajalik naer läbi pisarate. Läbipõlemise risk on suur, mingi kaitsekiht on igal meedikul vajalik. Mulle meeldib nali, aasimine ja rõõmsad inimesed. Ise pidevalt stressis olles ei suudaks ma anda patsiendile endast positiivset energiat. Äärmiselt tähtis on säilitada produktiivne, positiivne ja pingevaba töökeskkond. Vahel tuleb selle keskkonna säilimiseks võidelda ka süsteemiga.

Mul on vedanud oma MEESKONNAGA kliinikumis, kellega sünergias seda tööd patsientide heaks päevast päeva teeme. Meil on sarnased väärtushinnangud, naljasoon ja töökultuur.  Ma tänan oma meeskonnaliikmeid – sõpru ja kolleege, naudin igapäevast tööd koos teiega, see mulle osutatud au on kummardus ka  teile.

Aitäh!

Lisatud: 27 Detsember 2022

Kliinikumi jõuluootuse juurde kuulub juba kolmandat aastat töötajate kollektiivide humoorikas videokonkurss. Teemakonkursile „Uus tervishoiuteenus, mida keegi ei oodanud“ esitati struktuuriüksuste poolt kokku 12 videoteost.

Parimate väljaselgitamiseks täitsid ajavahemikus 2.–9. detsember žürii rolli pea 700 kliinikumi töötajat. Videokonkursi esikoha pälvis silmakliiniku video „Silmakliiniku uus teenus“, mis ühtlasi kordas oma eelmise aasta esikohta. Teise koha pälvis video „Aju restart“, mis valmis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ja närvikliiniku koostöös. Kolmandaks valisid töötajad närvikliiniku neuroloogia osakonna video „Kood 7062“.

„Silmakliiniku uus teenus“ võttemeeskond tänas kõiki, kes nende poolt hääletasid ning vihjasid, et patsient Rand Kaljut võib kliinikumis kohata veelgi: "Patsient on saadud teenusega ülirahul. Samas on Rand Kaljul ja tema kaasal küpsenud plaan kasutada järgmisena ka teisi kliinikumi teenuseid. Rand Kalju on tulnud, et jääda."

„Aju restart“ võttemeeskonna sõnul oli mõte põimida videosse nii nalja- kui murekoht: „Suur aitäh kõigile, kes meie video poolt hääletasid. Video käsitles olulist murekohta – tervishoiutöötajate läbipõlemine – aga veidi humoorikamas ja innovaatilisemas võtmes. Stsenaariumi kirjutades mõtlesime, et kõige turvalisem on iseenda üle nalja teha ja tore, et seda huumorit ka paljud teised mõistsid. Meie tänusõnad lähevad videograaf Raul Roomale, kes meie spontaanse plaaniga nii kiirelt kaasa tuli ja kõik väga osavalt kokku monteeris. Nagu meditsiinis ikka, tuleb erialade vahel tihedat koostööd teha ja nii andis ka meie videosse suure panuse neurokirurg Tõnu Rätsep. Jätkame ka edaspidi tihedat koostööd kliinikumi närvikliinikuga,“ vahendas meeskonna mõtted vanemõde Liisi Põldots.  

„Kood 7062“ videos uhkeid tantsuamme võtnud arst-resident Karl Gregori Kadatski: „Oleme Kristina Morozjukiga mõlemad tegelenud võistlustantsuga noorest east alates, tema Tallinnas, mina Tartus. Nähes, et ka see aasta toimub videokonkurss, tekkis mul mõte osaleda ning ka Kristina oli sellega kohe nõus. Loo valik oli lihtne, sest minu arvates on tegemist ühe ilusaima jõululauluga, mis juhuslikult on ka Viini valsi taktis. Kuna käimas oli ka saade „Tantsud tähtedega“, siis tuli pisut inspiratsiooni ka ühest sealsest esitusest, mis hõlmas partneri tõstmist, sest tantsutrennides seda eriti ei õpetatud. Meie meeskonnas oli ka arst-resident Karl Oliver Tomson, kes aitaks meid operaatoritööga, sobivate kaamenurkade valimisega ning montaažiga.“ 

Rahva hääle soovil esikolmiku tiitlid pälvinud teosed avalikustati  kliinikumi aastalõpukontserdil 12. detsembril Kammivabriku tehasehoones. Kolme enim hääli saanud video auhinnafondiks on meeskonna poolt vabalt valitud tehnika, millega rikastada töökeskkonda.

Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes konkursil osalesid ja jõuluootuse erilisemaks ja rõõmsamaks tegid!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 27 Detsember 2022

13. detsembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku üldarst Sanna Puusepp filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Comparison of molecular genetics and morphological findings of childhood-onset neuromuscular disorders” (“Lapseeas alanud pärilike neuromuskulaarsete haiguste molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste uuringutulemuste võrdlus”).

Juhendajad: kliinilise geneetika professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja professor Werner Stenzel (Department of Neuropathology, Charite – Universitätsmedizin, Berlin, Saksamaa).

Oponent: professor Edoardo Malfatti (PhD), IMRB INSERM U955, team Biology of the Neuromuscular System, Faculty of medicine, Université Paris-Est Créteil Val de Marne – Université Paris, Paris, Prantsusmaa.

Kokkuvõte

Pärilike neuromuskulaarsete haiguste (NMH-de) alla kuuluvad seljaaju motoneuronite, närvide, närv-lihas ülekande ja lihaste talitluse häired, mis on põhjustatud ühe geeni veast. Nende haiguste diagnoosimisel on lisaks patsiendi haigusloole ja läbivaatusele abiks erinevad instrumentaalsed uuringud, sealhulgas lihasbiopsia. Lihaskoe analüüsimiseks kasutatakse mitmeid erinevaid värvinguid ja tehnikaid, mis võimaldavad näha lihaskiudude struktuuri, keemilisi ja ensümaatilisi omadusi ning erinevate valkude olemasolu või puudumist. Lihaskoe histoloogilised muutused on ajalooliselt olnud aluseks mitmete pärilike NMH-de tuvastamisele ja diagnoosimisele ning andnud suuna, milliseid geene uurida. Kuid tänapäeval on võimalik ühe analüüsiga (kogu eksoomi sekveneerimine) uurida kõiki geene korraga, mis on näidanud ka head diagnostilist efektiivsust. Seega on lihasbiopsia roll NMH-de diagnostikas muutumas.

Käesolevasse uuringusse kaasati 70 päriliku NMH või mitokondriaalse haiguse kahtlusega patsienti, kellest 44-l kinnitus geneetiline diagnoos. Uuringust selgus, et lihasbiopsia mängis diagnostilises protsessis olulist rolli paljudel juhtudel, kusjuures 15 patsiendi lihaskoes esinesid spetsiifilised histoloogilised muutused. Mitmel juhul oli lihasbiopsia vajalik mitokondriaalses DNA-s esinevate muutuste tuvastamiseks. Lisaks andsid lihaskoest tehtud uuringud väärtuslikku lisainformatsiooni paljudel juhtudel, kus geneetilisel analüüsil leiti varem kirjeldamata geenivariant, tuvastati muutused kandidaatgeenis või kus leide polnudki. Näiteks ühel lihasdüstroofiaga patsiendil avastasime muutused uudses JAG2 geenis, mille haigusseoselisus kinnitus rahvusvahelise koostöö tulemusena. Uurides geenide ja teatud valkude avaldumist selle patsiendi lihaskoes, saime viite, et haiguse teke võib olla seotud lihase tüvirakkude talitluse häirumisega. Samas enamikel peamiselt kesknärvisüsteemi mõjutava haigusega patsientidel ei andnud lihasbiopsia informatsiooni juurde. Lisaks kirjeldati SPATA5 geeni defekti seost mitokondrite talitluse ja närvijätkete kasvu häiretega ning ühte patsienti, kellel oli kahtlus kongenitaalsele müopaatiale, kuid diagnoositi hoopis PRPS1 geeniga seotud puriinide ainevahetushaigus.

Juhendaja, prof Katrin Õunap: Sanna Puusepp on suurepärane noor teadlane, kes tunneb sügavat huvi lihashaiguste vastu ja seda kõigil tasanditel. Sanna Puusapp oskab väga detailselt uurida lihashaiguse kahtlusega patsiente, analüüsida lihase biopsiaid nii immunohistokeemiliste kui ka elektronmikroskoopiliste uuringute alusel ja neid tulemusi edukalt integreerida ülegenoomsete analüüside tulemustega. Lisaks sellele on ta suurepäraste kunstiomadustega, mida illustreerib kõige enam tema doktoritöös olev perifeerset närvisüsteemi kirjeldav joonis. Kolmandaks võib esile tuua seda, et ka on ta suurepärane teadusartiklite kirjutaja, olles oma kirjatöös sama hoolikas ja detaile haarav nagu ka lihasebiopsiaid uurides.

Lisatud: 27 Detsember 2022

1. detsember oli traditsiooniliselt AIDSi ohvrite mälestuspäev. Alates 1981. aastast, mil HIV epideemia algas USA noorte meestega seksivate meeste seas, on muutunud palju. Ülemaailmselt arvatakse HIV poolt põhjustatud surmajuhtumite arvuks 32 miljonit. Pea samapalju, 30 miljonit inimest elab ülemaailmselt koos viirusega.

Tänasel päeval on HIV ravimitega edukalt kontrolli all hoitav krooniline viirushaigus ning jälgimisel ja ravil olevad inimesed ei ole teistele nakkusohtlikud. Viirusvastane ravi koosneb ühest kuni kahest tabletist päevas. Samuti on HIV-positiivsetel naistel võimalik saada terveid lapsi. HIV-ravi on ennetus, mistõttu on oluline leida üles kõik nakatunud, et esimesel võimalusel alustada viirusvastast ravi.

HIV-positiivsel ei pruugi nakatumisel olla ühtegi sümptomit või on kaebused mitte-spetsiifilised ja ei viita kuidagi kindlalt HIV-nakkusele. Kõige sagedasemad ägeda primaarse HIV-infektsiooni sümptomite hulka kuuluvad palavik, kurguvalu, lümfisõlmede suurenemine ja lööve, sellisel juhul on haiguseks on mononukleoos. Kahjuks esineb sellist haiguspilti ainult kuni pooltel nakatunutest. Infektsiooni edasi kestmisel esinevad patsientidel jällegi mitte-spetsiifilised kaebused nagu väsimus, öine higistamine, aeg-ajalt tekkiv palavik, kõhulahtisus, samuti võib esineda verepildi muutused, nagu leukopeenia, trombotsütopeenia või aneemia. Sagedased infektsioonide põdemised, erinevad lööbed ning vöötohatis nooremal inimesel võivad samuti viidata HIV-nakatumisele.

Järgmine grupp haigusi tekib infektsiooni aastatepikkusel kestmisel ja neid nimetatakse klassikaliselt AIDSi defineerivateks haigusteks. Nimekiri on püsinud alates 1993. aastast ning hõlmab enamasti oportunistlikke või kasvajalisi haigusi nagu lümfoom, emakakaelavähk, pneumotsüstpneumoonia, krüptokokkinfektsioon jt.

Eespool nimetatud seisundite ja sümptomite esinemisel peaksid tervishoiutöötajad suunama patsiendid HIV testimisele. Lisaks kaebustele ja sümptomitele tuleks arvestada ka inimese/patsiendi riskigruppi kuulumist, mille korral on suurem tõenäosus nakatumiseks ja seega tuleks patsiente skriinida HIV suhtes. HIV riskigruppe on esmasel arstivisiidil või EMO külastamisel keeruline hinnata või selgitada ja seega meil ei ole teada kõiki inimese tegelikke riske.

Kes on HIV diagnoosi saavad inimesed?

HIV on tavaliste, tublide, edukate 30–40 aastaste haigus, nakatutakse enamasti seksuaalsel teel ja Ida-Euroopa riikidele iseloomulikult rohkem heteroseksuaalsel teel ja vähem homoseksuaalsel teel. Lääneriikides on prevaleeruvaks olnud justnimelt homoseksuaalne nakatumine, kuid suure sisserändega on ka see hakanud viimastel aastatel muutuma. Uutest juhtudest on narkootikumide süstimise kaudu nakatunute osakaal on alla 10%. Eestis on proportsionaalselt juhte kõige rohkem Harjumaal ning Tallinnas ja Ida-Virumaal, mujal vähem.

Seoses COVID-19 pandeemiaga on Eestis HIV testimine vähenenud, olles seotud kindlasti raviteenuste kättesaadavuse vähenemise ja piirangutega. Senini on Eesti olnud Euroopas HIV testimisel silmapaistev, kõige suurem küsimus on aga õige sihtrühma testimine ning raskesti kätte saadavate populatsioonide testimine. COVID-19 pandeemia ajal valmis Eestis HIV testimise ravijuhend, mis pandeemia tõttu ei ole saanud vajalikku tähelepanu. Ravijuhend annab soovitusi, keda, millal ja kuidas kõige parem HIV suhtes testida oleks. Kokkuvõttes olekski vaja HIV testimist kaaluda lähtudes sümptomitest, haigustest või riskidest, nagu joonisel näha.

Testimisjuhend soovitab sõltumata probleemist või erialast testida HIV suhtes kõiki Harjumaa ja Ida-Virumaa inimesi vanuses 16–49 eluaastat nii ambulatoorsel ravil kui ka statsionaarsel ravil, kaasaarvatud EMOdes. Kliinikumis on seega soovitus testida arvestades sümptomeid, haigusi või riske.

HIV testimise juhend annab ka Eesti kõikide nakkuskabinettide kontaktid, kuhu peaks positiivse testiga inimesed võimalikult kiiresti jõudma. Oluline on ka veenduda, et patsient vastuvõtule jõuab.

Patsientidega HIV testimist arutades võib selguda ka vajadus kokkupuute eelse profülaktika järele. Tablett-profülaktika kõrge HIV-nakatumise riskiga inimestele on kättesaadav, ravikindlustusega inimestele 50% soodustusega. Eestis on see eelkõige suunatud meestega seksivatele meestele, aga ka näiteks paaridele, kus üks partneritest on HIV-positiivne ja teine mitte või muude riskide korral. Pilootperioodil on retsepti kirjutamise õigus infektsioonhaiguste arstidel.

Seega, kutsun tänasel AIDSi ohvrite mälestuspäeval üles kõiki kolleege mõtlema HIVile ja testima oma patsiente. Niisamuti ka patsiente – kui tunnete end eespool toodu põhjal HIV-riskigrupis olevaks, on oluline pöörduda HIV testimisele kas nõustamiskabinettidesse või ükskõik millisesse tervishoiuasutusse seda ise küsides. Riski jätkudes on oluline ka regulaarne testimine. Kõrge riski korral tasub küsida kokkupuute-eelse profülaktika (PrEP) võimaluse kohta.

Dr Pilleriin Soodla
Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku infektsioonhaiguste arst-õppejõud

Juhendid

• HIV testimise juhend: https://www.ravijuhend.ee/tervishoiuvarav/juhendid-gp/6/hiv-testimise-ravijuhend
• HIV ravijuhend: https://www.ravijuhend.ee/tervishoiuvarav/juhendid/195/hiv-infektsiooni-kokkupuute-eelne-ja-jargne-profulaktika-ning-hiv-positiivsete-isikute-ravi
• Patsiendi info PrEP kohta: https://www.ravijuhend.ee/patsiendivarav/juhendid/145/hiv-i-kokkupuute-eelne-profulaktika-prep-pre-exposure-prophylaxis

Lisatud: 27 Detsember 2022

Juhan Saaring füüsika erialal „Ultrafast relaxation processes in ternary hexafluorides studied under synchrotron radiation excitation“ („Ülikiirete relaksatsiooniprotsesside uurimine kolmekomponendilistes heksafluoriidides sünkrotronkiirguse ergastusel“).

Juhendaja: prof Marco Kirm (Tartu Ülikool).

Dmitri Valiulin liikumis- ja sporditeaduste erialal „Effect of high-intensity priming added to common warm-up on performance among endurance athletes“ (Lühiajalise maksimaalse eelpingutuse mõju maksimaalsele pingutusele vastupidavusalade sportlastel).  

Juhendajad: Priit Purge (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), professor Peter Hofmann, Dr. rer. nat University of Graz, Graz, Austria.

Heigo Reima arstiteaduse erialal “Colorectal cancer care and outcomes – evaluation and possibilities for improvement in Estonia“ (Kolorektaalvähi ravi ja tulemite hindamine ning nende parandamise võimalused Eestis)

Juhendajad: Jaan Soplepmann, Kaire Innos.

Mati Arend liikumis- ja sporditeaduste erialal „Effects of specific inspiratory muscle warm-up on maximal inspiratory pressure, rowing performance, and VO2 kinetics“ (Sissehingamislihaste soojenduse mõju sõudjate sooritusvõimele, hapnikutarbimisele ja maksimaalsele suuõõnerõhule sissehingamisel). 

Juhendajad: kaasprofessor Jarek Mäestu (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), kaasprofessor Jana Kivastik (bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ).

Reeli Tamme arstiteaduse erialal “Associations between pubertal hormones and physical activity levels, and subsequent bone mineral characteristics: a longitudinal study of boys aged 12–18“ (Puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seosed hilisemate luutiheduse näitajatega: longitudinaalne uuring poistel vanuses 12–18 eluaastat)

Juhendajad: Vallo Tillmann, Jaak Jürimäe.

Nigul Ilves arstiteaduse erialal „Brain plasticity and network reorganization in children with perinatal stroke: a functional magnetic resonance imaging study“ (Aju plastilisus ja võrgustike reorganiseerumine perinataalset insulti põdenud lastel: funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring)

Juhendajad: Pilvi Ilves, Rael Laugesaar, Mairi Männamaa.

Marko Murruste  arstiteaduse erialal „Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ (Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest).

Juhendajad: Urmas Lepner, Peep Talving.

Jüri Lieberg  arstiteaduse erialal „Results of surgical treatment and role of biomarkers in pathogenesis and risk prediction in patients with abdominal aortic aneurysm and peripheral artery disease“ (Kirurgilise ravi tulemused ja biomarkerite seos haiguse patogeneesi ning riskiga kõhuaordi aneurüsmi ja alajäseme arterite haigusega patsientidel)

Juhendaja: professor Jaak Kals, Tartu Ülikool.

Sanna Puusepp arstiteaduse erialal „Comparison of molecular genetics and morphological findings of childhood-onset neuromuscular disorders“ (“Lapseeas alanud pärilike neuromuskulaarsete haiguste molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste uuringutulemuste võrdlus”).

Juhendajad: professor Katrin Õunap, Tartu Ülikool, professor Werner Stenzel, Charite – Berliini meditsiiniülikool (Saksamaa).

Lisatud: 27 Detsember 2022

15. detsembril toimus L. Puusepa 8 peamajas Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate jõululaat, mis oli mõeldud kauplemiseks just kliinikumi töötajatele ja kollektiividele. Lisaks töötajatele olid oodatud ostlema ka patsiendid.

Müügilettidel leidus nii käsitööd tekstiilitoodete näol kui ka maalitud portselani ja keraamikat. Samuti ei puudunud heegeldatud ja kootud riideesemed ning mänguasjad, ühtlasi jõulukompositsioonid. Kuna jõululaada algusaeg lähenes ka lõunapausile, kadusid lettidelt kõige kiiremini just kollektiivide poolt tehtud hõrgutised – kuumad võileivad, värsked lihapirukad, kaneelisaiad, ise küpsetatud leivad, kaneelisaiad, piparkoogid, astepaljutooted, piparkoogitaignad jne. Muusikalise vahepala oli ette valmistanud kardiointensiivravi osakond, kes oma osakonnajuhi dr Urmet Aruse klaverimängu saatel jõululaule esitasid.

Osa jõulumüügi tulust annetati ka heategevuseks Cats Help MTÜ-le.

Kliinikumi leht

Lisatud: 24 November 2022

Novembrikuu on traditsiooniliselt pühendatud meestele ja nende tervisele. Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud prof Margus Punab selgitab, millal, kui sageli  ja milliste tervisemuredega tuleb meestearsti poole pöörduda.

„Esmalt taustaks võrdlus teiste riikidega. Eesti meeste oodatav eluiga on viimastel aastakümnetel küll pikenenud, ent näeme jätkuvalt, et võrreldes naistega on meeste keskmine oodatav eluiga peaaegu 9 aastat lühem. 2021. aastal on Eestis meeste oodatav eluiga 72,8 aastat, naistel aga 81,4. Võttes võrdluseks Põhjamaade näitajad, siis näiteks Rootsi meeste oodatav eluiga on Eesti meeste omast 8,4 aastat pikem ning Rootsi meeste ja naiste eluea vahe on vaid 3,6 aastat,“ tutvustas prof Margus Punab.

Lühemate eluaastate põhjuseks on erinevad tegurid. „Mehed tarvitavad kuni 50. eluaastani märgatavalt vähem tervishoiuteenuseid. Tervishoiusüsteemi jõuavad nad alles pärast 50. eluaastaid ning siis juba väljakujunenud raskete haigustega, mis mõjutavad negatiivselt mehe enda elu kvaliteeti ning põhjustavad ka enneaegset suremust,“ selgitas prof Punab.

Oluliseks teguriks on ka meeste enda hinnang oma tervisele. „Värskelt läbi viidud terviseuuringu põhjal hindavad 60% meestest vanuses 40–49 oma tervist vähemalt heaks. See omakorda võib olla põhjuseks, miks ei pöörduda varem oma tervist kontrollima. Kahjuks ei kinnitanud „head tervist“ ka uuringutulemused. Alustades meestespetsiifiliste muredega – 32,5% meestel esines mõõdukas või oluline, see tähendab üsna kindlasti mehe elukvaliteeti mõjutav, kõrvalekalle. Kui lisada leebemad tervisemured ja mehespetsiifilised terviseriskid, siis leidsime kõrvalekaldeid kokku 71% uuritud meestest. Kui rääkida üldisematest terviseriskidest, siis neid tuvastasime pea 90% meestel. Kõige kriitilisemad nendest kõrge kolesteroolitase veres (73% uuritutest), kõrge vererõhk (54,5%), ülekaal ja rasvumine. Normaalkaalus (KMI <25) oli ainult 28% uuritud meestest. Lõpptulemusena ei tuvastanud me ühtegi terviseriski vaid 2% uuritud meestel,“ tutvustas kõnekaid tulemusi prof Punab. Ta rõhutas, et ülekaalus meestel on ka kõrgem vererõhk ja kolesterooli tase, alarmeerivad maksanäitajad ning madalam meessuguhormooni tase ja erektsioonihäired „Meeste ülekaal on kõige olulisem ennetatav tervise riskitegur. Ülekaal suurendab riski nii südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, kroonilise neeruhaiguse, luu- ja lihaskonnahaiguste, aga ka vähkkasvajate tekkimiseks,“ kinnitas meestearst Margus Punab.

Meestearsti sõnul võib otsida põhjuseid ka selles, et Eestis on seni puudunud meestele suunatud soospetsiifilised ennetavad terviseprojektid. „Eelnevat arvesse võttes töötasime meestekliinikus läbiviidud teadusuuringute alusel välja n-ö soovituste paketi, millal peaksid mehed läbima süsteemse tervisekontrolli ka siis, kui neil selgelt väljendunud tervisehäireid ei esine,“ sõnas Punab.

Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik

Eraldi tähelepanu ja spetsiifilisi lisauuringuid vajavad:

• Mehed, kelle lähisugulastel on noores eas (enne 50. eluaastat) esinenud vähkkasvajaid (eesnäärme ja rinnavähk, aga ka teised), tõsisemaid südame-veresoonkonna haiguseid või on esinenud tervisemuredest tingitud varaseid surmajuhte.
• Ülekaalulised mehed
• Suitsetavad ja alkoholi liigtarvitavad mehed
• Seksuaalse riskikäitumisega mehed

Prof Margus Punab lisas, et meeste harjumus oma tervise eest hoolitsemiseks kasvab ajaga. „Meeste ennetavate tervisekontrollidega seis on juba ajas palju paremaks muutunud. Kõige n-ö ohustatumaks grupiks peame 35–45-aastaseid mehi, kes just selles eas vajavad meeste tervise süvauuringuid. Süsteemselt pakub seda teenust täna vaid kliinikumi meestekliinik neljas Eesti keskuses,“ lausus lõpetuseks Margus Punab.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 24 November 2022

21. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud Marko Murruste filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ („Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest“).

Juhendajad: kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Peep Talving (PhD, TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: professor Eduard Jonas (PhD), Department of Surgical Gastroenterology, University of Cape Town and Groote Schuur Hospital, Cape Town, Lõuna-Aafrika Vabariik.

Kokkuvõte

Krooniline kõhunäärme põletik e pankreatiit (KP) on harv haigus – aastas haigestub ca 10 patsienti 100 000 inimese kohta. Patsientide peamisteks probleemideks on kõhuvalu ja/või KP tüsistused.

Doktoritöös uuriti KP patsientide operatsioonijärgset elulemust, seda mõjutavaid faktoreid ja surma põhjuseid; patsiendil esinevaid KP tüsistusi ja nende kirurgilise ravi efektiivsust; võrreldi pankrease ja peensoole vahelise ühenduse lühikese ja pika variandi tulemusi. Uuring põhines Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus opereeritud 166 patsiendi andmetel.

Uuringu tulemusel selgus, et KP tõttu opereeritud patsientidel oli suremus 1,8 korda suurem kui ülejäänud elanikkonnal, seejuures jätkuva alkoholi tarvitamise korral oli see 2,7 korda suurem. Surmapõhjuste analüüsimisel selgus, et 75% patsientidest suri nende haiguste tüsistustesse, mille tekkeks on oluline roll alkoholi tarvitamisel ja/või suitsetamisel (nt maksatsirroos, mürgistused, pahaloomulised kasvajad, ateroskleroosi tüsistused). KP tüsistused olid harva surma põhjuseks (4,2%).

Lisaks alkoholi tarvitamisele ja suitsetamisele, olid elulemuse määramisel olulised: kaasuvate haiguste, pankrease puudulikkuse, töötuse ja kehakaalu languse esinemine.

Tüsistuste uuringus võeti kasutusele uuenduslik klassifikaator, mis põhines tüsistuste tekkemehhanismil. See võimaldas sarnase tekkega tüsistusi grupeerida, mis omakorda võimaldas üldistavaid analüüse.  Uuring näitas, et tüsistuste peamisi tekkemehhanisme arvestav kirurgiline ravi on efektiivne olemasolevate tüsistuste kõrvaldamisel ja valdavalt ka uute tekke vältimisel.

Samas selgus, et ei ole ühte ideaalset operatsiooni meetodit kõikide situatsioonide jaoks – ühel operatsioonitüübil on ühed, teisel teised eelised. Patsiendi jaoks sobiva operatsiooni valikul tuleb lähtuda patsiendi kaebustest, pankrease anatoomilistest muutustest, tüsistuste laadist ning operatsiooni riskist.

Pankrease ja peensoolevahelise ühenduse uuring näitas, et lühike ühendus tagab ühtlaselt laienenud pankrease juha korral sama efektiivse valu taandumise kui pikk. Kuna lühikese ühenduse korral olid operatsiooni kestus ja riskid väiksemad, peaks see olema eelistatud meetod ühtlaselt laienenud pankrease juha korral.

Juhendaja, prof Urmas Lepner: Marko Murruste on väljapaistev, suure kliinilise kogemusega kirurg, kes on Eestis juurutanud praktikasse kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi, aga ka pankrease transplantatsiooni. Oma doktoritöös annab ta ülevaate kirurgiliselt ravitud kroonilise pankreatiidiga patsientide ravitulemustest, sealhulgas kroonilise pankreatiidi tüsistustest, elulemusest pärast kroonilise pankreatiidi kirurgilist ravi, riskifaktoritest ja surma põhjustest kirurgiliselt ravitud kohordis, aga samuti tehnilistest aspektidest pankrease dreneerivate operatsioonide korral. Dr Murruste suutis vaatamata oma suurele kliinilisele tööle doktoritöö kaitsta tähtajaliselt, mis ei ole üllatav, teades tema eesmärgile orienteeritud suhtumist, süsteemset ja struktuurset lähenemist probleemide lahendamisel. Olen veendunud, et dr Marko Murruste jätkab akadeemilisel rajal nii teadustööga ja doktorantide juhendamisega kui ka meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaste õpetamisega. Soovin talle selleks jõudu ja edu.

Lisatud: 24 November 2022

1. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku füüsik Nigul Ilves filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Brain plasticity and network reorganization in children with perinatal stroke: a functional magnetic resonance imaging study“ („Aju plastilisus ja võrgustike reorganiseerumine perinataalset insulti põdenud lastel: funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring”).

Juhendajad: radioloogia kaasprofessor Pilvi Ilves (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut), lastehaiguste lektor Rael Laugesaar (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kliiniline psühholoog Mairi Männamaa (PhD (pedagoogika), SA TÜK lastekliinik).

Oponent: pediaatria kaasprofessor Helen Carlson (Ph.D), Cumming School of Medicine, University of Calgary, Alberta Children's Hospital, Calgary Alberta, Kanada.

Kokkuvõte

Viimastel aastakümnetel on arstide, aga ka elanikkonna teadlikkus tõusnud, et insult võib esineda kogu elu jooksul, ka lastel. Eriti suur insuldi tõenäosus on vastsündinueas, umbes üks tuhande elussünni kohta. Insult vastsündinueas võib kaasa tuua elukestva motoorse, kognitiivse kahjustuse ning epilepsia, lisanduda võivad käitumishäired ja sotsiaalne puue. Vastsündinuea insult mõjutab väga pika aja jooksul lisaks lastele ka nende lähedasi, tuues kaasa stressi ja depressiooni kogu perele, ning koormab majanduslikult tervet ühiskonda.

Vastsündinuea insuldi järgne ajukahjustus on olenevalt tekkemehhanismist ja suurusest erinev, ka laste areng ja oskused on sellest tulenevalt erinevad. Õnneks on laste aju arenev ja plastiline ning suudab vähemalt osa ajukahjustustest võrreldes täiskasvanutega paremini kompenseerida. Kuna insult on harvaesinev ja kahjustus varieeruv, on teadmised vastsündinuea insuldi kohta piiratud.

Uurimistöö eesmärk oli uurida vastsündinuea insuldiga laste aju võimet võrreldes tervete lastega kahjustust erinevate kahjustuse tüüpide ja ulatuste puhul kompenseerida. Me kasutasime erinevaid magnetresonantstomograafilisi (MRT) uuringuid koos pilditöötlusega, et leida tunnuseid, mille abil oleks võimalik juba esimestel eluaastatel ennustada insuldiga laste kognitiivseid ja motoorseid võimeid ja paremini planeerida taastusravi.

Uuringu tulemused näitasid vastsündinuea insuldiga laste motoorsete ja kognitiivsete võimete ning aju ümberorganiseerumise seost kahjustuse ulatuse ja tüübiga. Muutused insuldiga vastsündinu ajus aitavad kompenseerida ja vähendada kahjustuse mõju, kuid ei suuda täielikult tagada eakohast arengut.

Uuringus saadud teadmisi aju plastilisuse ja ümberorganiseerumisvõime kohta on võimalik rakendada lisaks insuldihaigetele ka teiste ajukahjustusega (nt trauma, ajukasvaja või epilepsia) laste puhul. Need teadmised täiendavad vastsündinuea insuldi laste radioloogilistest uuringutest saadavat teavet, rõhutades nende vajalikkust.

Juhendaja, dr Pilvi Ilves: Nigul Ilvese doktoritöö on oluline panus kliinikumi laste insuldi uurimisrühma töösse. Doktoritöö tulemused aitavad mõista, missugused radioloogilised uuringud aitavad hinnata insuldiga laste ajukahjustuse ulatust, prognoosida kaugtulemust ja rehabilitatsiooni vajadust.

Töö tulemusel on tekkinud arusaam, et lisaks insuldi olemasolu hindamisele, tuleb radioloogidel alati täpselt hinnata ka kahjustuse lokalisatsiooni. Tööst selgub, et lisaks ajukoore kahjustuse kirjeldamisele on insuldiga laste edasise kognitiivse, keelelise kui motoorse arengu prognoosimiseks väga oluline hinnata ka insuldiga laste basaaltuumade ja talamuse kahjustuse ulatust. Nende struktuuride, eriti talamuse, ulatuslik kahjustus näitab, et lapse motoorne areng, eriti käe funktsioon võib olla oluliselt kahjustatud. Just nendel lastel tuleb alustada varase rehabilitatioooniga.

Insuldi korral tekkinud kahjustust väiksemal või suuremal alal on näha MRT ülesvõtetel. Töö näitas, et insuldi korral kahjustuvad terved võrgustikud, mis on häiritud väga laiali alal ja oluliselt kaugemal, kui tavalise MRT pildil oleva kahjustuse alusel võiks arvata. Sellised võrgustikes toimunud muutused viivad ka funktsiooni languseni.

Niguli töö oluline panus on meetodite laienemine, millega on võimalik edaspidi uurida neuroloogilisi haigusi nii täiskasvanutel kui lastel. Juba praegu on kliinikumis käigus mitmed teadustööd, kus on sarnaseid funktsionaalse magnetresonantstomograafia uuringuid kasutatud. Hea meel on, et Eestis on nüüd võimekus selliseid keerulisi aju funktsioone hindavaid uurimistöid teha ja keerulisi ajuvõrgustikke ka analüüsida. Kasutatavad arvutused on keerulised ja nõuavad põhjalikke teadmisi andmetöötlusest ja programmeerimisest. Kogu suuremahulise andmetöötluse aitab läbi viia Tartu Ülikooli arvutuskeskus.

Lisatud: 24 November 2022

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus esitleti rahvusvahelise enneaegse sünni päeva raames raamat-albumit „Minu lugu“, mille autor on kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakonna õde Kaija Piller.

Raamat „Minu lugu“ on küll mõeldud enneaegselt sündinud lapse vanematele, kuid see sobib kasutamiseks kõigile värsketele lapsevanematele. Raamat annab võimaluse koguda ja säilitada lapse sünnist alates need kordumatud hetked, mis aastate möödudes tunduvad uskumatuna.

Neonatoloogia osakonna õde Kaija Piller tugines raamatu koostamisel oma töökogemusele lastekliiniku vastsündinute osakonnas, suhtlusele enneaegsete laste vanematega ning ka programmi „Lähedane koostöö lapsevanematega“ läbimisele. „Kuulates lugusid ja nähes neid imelisi perekondi, kes alustavad oma vastsündinuga haiglas, tundus oluline anda võimalus selle kogemuse salvestamiseks,“ ütles Piller. „Esialgne kiire haiglatempo ühel hetkel aeglustub ja muutub rutiiniks, kus väikseid edusamme on raske tähele panna,“ lisas ta.

Raamatusse saab kirja panna teekonna haiglast alates kuni viienda eluaastani. Tavapäraselt kirjeldatakse beebiraamatutes lapse arengut kuni esimese eluaasta lõpuni, aga enneaegsed ja haiglaravi vajanud lapsed jäävad lastearsti vaatevälja tervise ja arengu jälgimiseks kauem.

Enneaegseteks loetakse neid lapsi, kes sünnivad enne tähtaega, 23.–37. rasedusnädalal, Eestis ligikaudu 800 last aastas. Võrreldes maailmaga on Eestis nii enneaegsuse tase madalam kui ka tulem parem – maailmas sünnib iga kümnes laps enneaegsena, Eestis iga kahekümnes. Lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht dr Heili Varendi kinnitas, et meditsiini areng viimasel 30 aastal on taganud selle, et isegi väga ebaküpsena, rohkem kui 2 kuud enneaegsena sündinud laste elušanss on Eestis viimase 10 aasta jooksul olnud üle 90%. Dr Varendi rõhutas, et oluline ei ole ainult iga hinnaga ellu jäämine, vaid ka selle lapse elukvaliteet edaspidi. Levinud müüdiks on uskumus, et kui laps läheb haiglast koju, siis on probleemid möödas, kuid nii see ei ole. „Iga lapse areng läheb tema rada pidi ja kõigile ei saa anda ühte kuldset retsepti või ennustada 100% täpsusega kaugtulemusi,“ sõnas dr Varendi.

„Iga lugu on erinev. Me ei tea, kuidas see kulgeb või kuhu viib. Nii ka see raamat. Rõngasköide võimaldab lapsevanemal lehti oma soovi kohaselt ümber paigutada või välja võtta - see on vaid põhi, millele saab kujundada oma loo,“ tutvustas Piller raamatut. Lisaks tänas Piller raamatu illustraatorit, Kadri Võsumäed: „Tänu temale on see saanud selline armas ja lapselik.“ Selleks, et toetada peresid nende raskel teekonnal, ulatab abikäe Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, kinkides raamatu väga enneaegsena sündinud ja intensiivravi vajavate vastsündinute emadele.

Enneaegselt sündinud laste päeva tähistati 17. novembril, mille puhul kattusid mitmed asutused ja hooned lilla valgusega, nii ka kliinikum. Enneaegselt sündinute tunnusvärv sirelililla sümboliseerib tundlikkust ja erandlikkust.

Kliinikumi leht

Lisatud: 24 Oktoober 2022

Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tuletab meelde, et sügistalvel tuleks vaktsineerida gripi vastu. Gripivaktsiini on vaja igal aastal kahel põhjusel. Esiteks väheneb vaktsineerimisest tulenev immuunkaitse aja jooksul, seega on optimaalse kaitse saavutamiseks vaja kord aastas gripivaktsiini korrata. Teiseks, kuna gripiviirused muutuvad pidevalt, ajakohastatakse gripivaktsiini koostist igal aastal, et kaitsta nende viiruste eest, mis prognooside kohaselt on eelseisval gripihooajal kõige levinumad.

Sel hooajal saab kliinikumis vaktsineerida neljavalentse vaktsiiniga Influvac Tetra, mis on näidustatud täiskasvanutele ja lastele alates 6 kuu vanusest. Gripivaktsiin on tasuta riiklikult alates 60. eluaastast, rasedatele, kõikidele lastele vanuses 6 kuud kuni 7 aastat ning kuni 19-aastastele riskirühma kuuluvatele lastele (südameveresoonkonna haigused, onkoloogilised haigused, immuunpuudulikkus, diabeet, obstruktiivne kopsuhaigus). Teistele on gripivaktsiini ühe doosi maksumus 16 eurot. Soovi korral saab 2-17-aastast last gripi vastu vaktsineerida Fluenz Tetra ninaspreiga, mille doosi hind on 30 eurot.

Gripi vastu vaktsineerimine toimub kliinikumi L. Puusepa 8 peamaja vaktsineerimisboksides ning kliinikumi kabinettides Kvartali ostukeskuses. Ühtlasi on võimalik neis punktides teha ka tõhustusdoos kõige uuema omikroni tüve eest kaitsva COVID-19 vaktsiiniga. Vaktsineerida saab nii registreerides kui ka registreerimata L. Puusepa 8, esmaspäevast reedeni kell 11–14 ja Kvartali keskuses esmaspäevast reedeni kell 16–18 ning laupäeviti kell 12–14. Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris või helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00. Vaktsineerima tulles tuleb esmalt pöörduda registratuuri.

Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde. Kahe vaktsiini koos manustamisel võib esineda veidi rohkem süstekoha valulikkust, pea- ja lihasvalu ning väsimust.

Eeskuju on nakkav – kliinikumi arstidest 73% otsustab igal aastal gripivaktsiini kasuks, kaitstes nii oma patsiente, kolleege, pereliikmeid.

Infektsioonikontrolli teenistus

Lisatud: 24 Oktoober 2022

7.–8. oktoobril 2022 toimus Tallinnas VIII Balti Radioloogia Kongress, mis tõi kokku oma ala tipptegijad Baltimaadest ja mujalt. Üle 700 osalejaga kongressil käsitleti Kultuurikatla viies paralleelses saalis radioloogia erinevaid aspekte: diagnostilist radioloogiat, menetlusradioloogiat, nukleaarmeditsiini, radioloogiatehnikute töö kaasaegseid seisukohti ning värskeid arenguid radioloogia valdkonnas tervikuna. Lisaks osales kongressil Ukraina radioloogide delegatsioon, kes käsitles erinevaid radioloogia aspekte sõjatingimustes ja vigastuste piltdiagnostikas.

Dr Martin Reim, Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku arst-õppejõud ja Eesti Radioloogia Ühingu president, tõi välja, et lisaks väga kõrgetasemeliste ettekannetele toimusid kongressi raames ka praktilised koolitused. „Prekongressi praktiline koolitus keskendus kõhukoopa radioloogiale ja lasteradioloogiale. Lisaks sellele toimus kongressiga paralleelselt Vascular Workshop Day, mis keskendus kõige uuematele menetlusradioloogia lahendustele ja mida live-ülekannetena kanti üle ka kongressi teemasaalis. Kongressil tutvustati innovaatilisi lahendusi, sealhulgas uuringuid, mis kajastavad tehisintellekti kasutamist radioloogias ja robotsüsteemide rakendamist menetlusradioloogias,“ tutvustas dr Reim.

Tartu Ülikooli Kliinikumist osales kongressil teadusliku ettekandega kümme radioloogi, radioloogiatehnikut ja meditsiinifüüsikut. Dr Liina Uudam ja kliinikumi radioloogiakliiniku juht dr Pilvi Ilves tutvustasid teadusuuringut „Cone beam computed tomography (3D imaging) in Lisfranc fracture detection“, mille raames uuriti, kuidas 3D-röntgen võimaldab avastada kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas paremini anatoomiliselt keerulise piirkonna luulisi vigastusi. 3D-röntgeni kasutamine on nn varjatud murdude avastamisel tavapärasest röntgenülesvõttest tundlikum meetod ja võimaldab erakorralise patsiendi käsitluses diagnoosida vastavaid vigastusi suurema kindlusega. Täiendava ettekande 3D-röntgenuuringust ja uuringu tehnilisest teostusest tegi radioloogiakliiniku radioloogiatehnik Helena Orav.

Dr Maksim Zagura radioloogiakliinikust tegi kongressil ettekande „Myocarditis: updated Lake Louise criteria“, mille käigus andis ülevaate müokardiidi uutest diagnostilistest kriteeriumitest ning sellest, mida peab teadma radioloogiliste uuringute tõlgendamisel. Südamelihase põletik on saanud COVID-19 pandeemia ajal radioloogia valdkonnas suurema tähelepanu osaliseks, kuna viirustekkeline müokardiit on üks raskekujulise COVID-19 võimalikke väljendusi.

Dr Tiina Kärner tegi ettekandes „PSMA PET/CT in prostate cancer diagnostics“ ülevaate kliinikumi nukleaarmeditsiini osakonna nelja ja poole aasta pikkusest kogemusest PSMA PET/CT kasutamisest eesnäärmevähi diagnostikas. 

Dr Norman Ilves ning meditsiinifüüsik Nigul Ilves tutvustasid oma doktoritööde raames läbiviidud uuringuid, mis keskendusid perinataalse insuldi diagnostika erinevate aspektidele ja funktsionaalse MRT kasutamisele kliinikumis.

Dr Annika Tähepõld tutvustas rasedate patsientide uurimise eripärasid erinevate radioloogiliste meetoditega „Peculiarities of pregnant patients in radiology“. Raseda patsiendi käsitlus on tundlik valdkond, kuna raviarstil tuleb alati kaaluda uuringu võimalikku mõju ka lootele. Õige ravi aluseks on lisaks kliinilisele pildile ka õigesti valitud, läbi viidud ja tõlgendatud diagnostiline uuring. Parima võimaliku diagnostika ja ravi määramiseks on vajalik raseda patsiendi eripärasid tunda.

Radioloogiatehnikud Kaari Puna ja Anna-Karin Freiberg tegid ülevaatliku ettekande MRT-uuringutel artefaktide vähendamise võimalustest endoproteesidega patsientide uurimisel. Radioloogiatehnik Raul Mastik esines kongressil ettekandega pediaatriliste patsientide varjestamisest röntgenuuringutel.

Lisaks Baltimaade kolleegidele osalesid külalislektorid ka Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Belgiast ja Iirimaalt. Ameerika Ühendriikidest oli esindatud Eesti juurdega prof dr Liina Põder (University of California) koos oma kolleegidega prof dr Antonia Carlos Westphalen (University of California), prof dr Ron Zangoria (University of California). Pea ja kaela radioloogia tipptegijad prof dr Deborah Shatzkes (Lenox Hill Hospital in Manhattan; Zucker School of Medicine at Hofstra/Northwell), prof dr C. Douglas Phillips (Weill-Cornell Medical College; Presbyterian Hospital in New York) ning mitmete erialase õpikute autor ja hinnatud lektor prof dr Stephanie Ryan (Temple Street Children’s Hospital and at the Neonatal Department of the Rotunda Hospital in Dublin). Kongressi nädala alguses külastasid prof Shatzkes, prof Phillips ja prof Ryan ka Tartut ja Tartu Ülikooli Kliinikumi, pidades kahel päeval ka Kliinilise doktorikooli raames loenguid meie radioloogidele, doktorantidele ja siduserialade esindajatele. Lisaks külastati kliinikumi radioloogiakliinikut, kus väliskülalised hindasid kõrgelt kliinikumi tehnilist võimekust, haiglasüsteemi IT-lahendusi ning töövoo korraldust.

Balti Radioloogia Kongress toimus kaheksandat korda, järgmine kohtumine toimub aastal 2024. aastal Lätis.

Kommentaar, dr Martin Reim, kongressi president: Pärast aastatepikkust korraldamist, mitmeid kongressi edasilükkamisi epideemilistel põhjustel, oli rõõm tõdeda, et kolleegide motivatsioon Eestis kohtuda, kogemusi vahetada ning seeläbi üheskoos areneda, on äärmiselt kõrge. Õnnestunud suurürituse loovad lisaks heale programmile ja suurepärasele korraldusmeeskonnale kolmanda osapoolena just kuulajad saalides, kes aktiivselt osaledes, küsimusi küsides ja innukalt töötube ning loenguid läbides sealt ikka ja jälle särasilmselt väljuvad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suur töö tasus end igati ära ning Eesti radioloogia valdkond tõestas taaskord oma võimekust rahvusvahelise koostöö tasemel. Mitmete kolleegide üles astumine Tartu Ülikooli Kliinikumist on tõendiks, et meie majas töötavad innovaatilisi ideid ja üha paremaid praktilisi lahendusi viljelevad kolleegid. 

Kliinikumi Leht

Lisatud: 24 Oktoober 2022

Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia osakond tähistas 7. oktoobril 60 aasta möödumist osakonna loomisest. Esialgu kirurgiaga seotud eriala on täna mitmete erialade ühenduspunktiks.

Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku koosseisu kuuluva osakonna juhataja dr Kaie Stroo sõnul puutuvad anestesioloogia osakonna töötajad kokku erinevate operatsioonidega, sünnitusabiga, enneaegsete ja ajaliste vastsündinutega, raskete traumadega, siirdamistega. „Teeme anesteesiaid väga paljudele erialadele ning meie osakond on justkui kohtumispaik. Lisaks sellele, et meie töötajad on professionaalsed ja abivalmid, soovime, et kõik, kes meie osakonda satuvad, tunnevad end oodatuna,“ lausus dr Stroo.

Kui täna on anestesioloogia osakonnas 152 töötajat, siis 1962. aastal alustanud osakonnas töötas lisaks osakonna juhile dr Lembit Veeberile veel üks anestesioloog – dr Jüri Samarütel, kellele hiljem lisandusid doktorid Juta Jürgens ja siis Vaike Laisaar. „Tartu Vabariikliku Kliinilise Haigla anestesioloogia osakonnas ei tuntudki end esialgu eraldi osakonnana, kuna kogu tegevus toimus koos kirurgidega. Anestesioloogid olid tegelikult õppinud kirurgiks, kuna anestesioloogia eraldi õpet ei eksisteerinud. L. Puusepa 6 majas asunud osakonna ülesanne oli teenindada kogu rajooni ning selle eesmärgi täitmiseks oli kasutusel kaks operatsioonituba,“ rääkis dr Stroo.

1980. aastal oli ametis juba 18 anestesioloogi ning täna töötab kliinikumi anestesioloogia osakonna koosseisus 44 arsti, 75 õde ja 18 arst-residenti. Algse kahe operatsioonitoa asemel tegutseb anestesioloogia osakond 23 operatsioonitoas, tagades töövoo nii operatsiooniteenistuse, aga ka kõrvakliiniku, silmakliiniku ja ambulatoorse kirurgia operatsioonitubades. Lisaks osaleb anesteesia meeskond ka operatsioonide-järgse ravi korraldamises ning osakonna üks osa on valuravikliinik, mille ülesandeks on kroonilise valuravi korraldamine.

1992. aastal sai anestesioloogiks eriinternatuuriga ja enne seda igal aastal muutuvate erinevate variantidega. Esimesed anestesioloogia residendid dr Urmas Mitt ja dr Mare Kubjas õppisid aastatel 1995–1998, mil residentuuri pikkuseks oli kolm aastat. 2023. aastast on residentuuri pikkuseks praeguse nelja aasta asemel viis aastat.  

„Anesteesiate arv on kasvanud pea 20-kordselt. Kui algusaastatel tehti aastas umbes 1000 anesteesiat, 1982 aastal 6155, siis eelmisel, 2021. aastal oli neid 18 935. Anestesioloogia osakond on ennekõike patsientide jaoks, kuid vähemtähtis ei ole see, et meie meeskond teeb oma tööd naudinguga. Meie suurim väärtus on meie hooldajad, õed, arstid ja residendid ning ka eelkäijate rajatu. Kui inimesed armastavad oma tööd, siis see paneb kõik nende ümber särama ja nii sünnivad imed,“ sõnas dr Kaie Stroo.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 24 Oktoober 2022

30. septembril 2022 kaitses kliinikumi lastekliiniku füsioterapeut Reeli Tamme filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Associations between pubertal hormones and physical activity levels, and subsequent bone mineral characteristics: a longitudinal study of boys aged 12–18“ („Puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seosed hilisemate luutiheduse näitajatega: longitudinaalne uuring poistel vanuses 12–18 eluaastat”).

Juhendajad: pediaatria professor Vallo Tillmann (PhD), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja treeninguteaduse professor Jaak Jürimäe (PhD (arstiteadus), TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut).
Oponent: professor Outi Mäkitie (PhD), Helsingi Ülikool, Soome.

Kokkuvõte

Osteoporoos on märkimisväärne rahvatervise probleem. Haiguse väljakujunemisel on oluline roll esimesel kolmel aastakümnel saavutatud luu tippmassil. Kuna ligi 95% luu tippmassist moodustub lapse- ka noorukieas ning kriitiliseim periood luukoe formeerumise seisukohalt on just murdeiga ehk puberteet, siis on tegurid, mis puberteedi perioodil luukoe juurdekasvu mõjutavad, edaspidise skeletisüsteemi tervise seisukohalt väga olulised.

Luukoe moodustumist mõjutavaid tegureid on mitmeid, olulisimateks biokeemilisteks teguriteks on suguhormoonid, kasvuhormoon koos insuliinisarnase kasvufaktor 1 ja vitamiin D, aga ka mitmed adipokiinid nagu leptiin ja adiponektiin. Oluline tegur on ka kehaline aktiivsus, mis suurendab luukoe juurdekasvu ja luutihedust läbi mehaanilise koormamise.

Sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi longitudinaalses uuringus osalesid terved poisid, keda uuriti 12, 13 ja 14 aasta vanuses. Käesoleva doktoritöö raames kutsuti samad uuritavad 18 aasta vanuses järeluuringusse, mille eesmärgiks oli uurida puberteediea testosterooni, leptiini ja adiponektiini suhte ning kehalise aktiivsuse seoseid luutiheduse näitajatega 18 aasta vanuses. Lõpliku uuringugrupi moodustasid 88 noormeest, kellel olid vastavad näitajad mõõdetud kõigil neljal ajahetkel.

Leidsime, et testosterooni tase 12 aasta vanuses on positiivselt seotud järgneva 6 aasta kogu keha volumeetrilise luutiheduse tõusuga. Samas on puberteediea leptiini-adiponektiini suhe negatiivselt seotud lülisamba luutiheduse ning lülisamba volümeetrilise luutihedusega 18 aasta vanuses ning ka samade luutiheduse näitajate juurdekasvuga 12ndast 18nda elusaastani. Noormeeste puberteediea suurem üldine kui ka tugeva intensiivsusega kehaline aktiivsus on seotud kõrgema kogu keha ja reieluu kaela luutihedusega 18 aasta vanuses.

Prof Vallo Tillmann, juhendaja: Reeli on töötanud lastekliinikus füsioterapeudina alates 2010. aastast. Juba siis jäi ta silma oma suure pühendumusega töösse. Just see pühendumus aitas tal edukalt viia lõpuni ka oma doktoritöö, millega ta alustas 2016. aastal ning mille eesmärk oli uurida puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seoseid luutiheduse näitajatega 18. eluaastal tervetel noormeestel. Uuritavad olid varasemast longitudinaalsest uuringust, mille käivitajateks olid 2010. aastal prof Toivo Jürimäe ja prof Jaak Jürimäe. Viimane oli ka Reeli doktoritöö teine juhendaja. Reeli on olnud väga motiveeritud doktorant, mille ilmekaks näiteks on tõsiasi, et doktorantuuri ajal sündis perre veel kaks last ja ema doktoritöö kaitsmise tunnistajateks olid neli imearmast tüdrukut. Suur tänu ka minu poolt Reeli lähedastele selle toe eest. Mul on väga hea meel, et lastekliiniku spetsilistide meeskond täienes uue doktorikraadiga töötajaga. Olen veendunud, et Reeli näol on tegemist oma eriala tipp-spetsialistiga, kes suudab ja soovib panustada oma eriala arengusse. Selleks talle jõudu ja edu!

Lisatud: 24 Oktoober 2022

20. septembril 2022 kaitses spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeut Mati Arend filosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Effects of specific inspiratory muscle warm-up on maximal inspiratory pressure, rowing performance, and VO2 kinetics“ (Sissehingamislihaste soojenduse mõju sõudjate sooritusvõimele, hapnikutarbimisele ja maksimaalsele suuõõnerõhule sissehingamisel). 

Töö juhendajateks olid kaasprofessor Jarek Mäestu (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), kaasprofessor Jana Kivastik (bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ).
Oponendiks professor Tomas Venckunas, Lithuanian Sports University, Kaunas, Leedu.

Kokkuvõte
Võidu saavutamine tippspordis võib sõltuda mõnest kümnendiksekundist või sentimeetrist – otsustavaks teguriks võib saada treeningu professionaalne planeerimine pisiasjadeni, mis on vastavuses sportlase ja treeneri seatud eesmärkidega. Treenerid ja sportlased on pidevalt otsimas erinevaid võimalusi kehalise töövõime parandamiseks, mis võimaldavad treenida suurema mahu või intensiivsusega. Üheks täiendavaks treeningmeetodiks on pakutud spetsiifilist sissehingamiselihaste treeningvahendeid ning levinum vahend selleks on PowerBreathe®, mida käesolevas doktoritöös kasutati, et uurida kõrgel tasemel võistlevatel Eesti sõudjatel sissehingamislihaste väsimust, spetsiifilise sissehingamislihaste soojenduse mõju sooritusvõimele.

Hingamislihaste treeningut on peamiselt kasutatud kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, astma ja ka südamehaigustega patsientidel. Mitmed uurimisrühmad on näidanud, et regulaarne sissehingamislihaste treening nelja kuni kaheksa nädala jooksul parandab ka hästitreenitud sportlastel sissehingamislihaste jõudu kuni 54% ja mõjub positiivselt sooritusvõimele nii jooksjatel, ratturitel kui ka sõudjatel. Vähem on aga uuritud ainult ühekordse sissehingamislihaste soojenduse kasutamist enne koormust ja selle mõju sõudjate sooritusvõimele.

Varasemalt arvati, et hingamissüsteem ei ole kõrge intensiivsusega kehalisel tööl limiteerivaks teguriks, kuid üha enam teadusuuringuid tõestavad, et meie keha võime treenida kõrgetel intensiivsustel võib üsna olulisel määral olla limiteeritud hingamissüsteemi võimekusest. Maksimaalse intensiivsuse lähedastel koormustel suureneb sportlaste minutiventilatsioon, mis tähendab, et hingamislihased peavad kontraheeruma suurema jõuga ning kiiremini.

Kokkuvõttes võib käesoleva doktoritöö uuringute põhjal öelda, et varasemalt kasutusel olnud spetsiifiline sissehingamislihaste soojendus intensiivsusel 40% maksimaalsest suuõõnerõhust sissehingamisel (MIP) ei parandanud sõudjate sooritusvõimet ega ka hapnikutarbimise dünaamikat. Käesoleva töö tulemusena avaldus, et hindamissüsteemi aktiveerimiseks võiks paremini sobida kõrgem intensiivsus 60% MIP, mis vajaks edasisi uuringuid nii sõudjatel kui ka teistel vastupidavusalade esindajatel.

Spetsiifilise sissehingamislihaste treenimise, treening- ja võistluseelse sissehingamislihaste soojenduse ja treeningu või võistlusjärgse lõdvestuse lisamine olemasolevatele meetoditele oleks lisaväärtus hingamislihaste väsimuse edasi lükkamiseks, mis võiks aidata sooritusvõime paranemisele kaasa.

Juhendaja, kaasprofessor Jarek Mäestu: hingamislihaste funktsiooni sportliku saavutusvõime kontekstis ei ole meil instituudis varem uuritud, aga kuna siinkohal oli tegemist doktorandi sügava huviga ning potentsiaalsete tulemuste ja teadmiste siirdega praktilisse sporti, siis sai teekond põnevusega ette võetud. Siinkohal on mul ühtlasi väga hea meel koostöö ja kaasjuhendamise osas dr Jana Kivastiku ja BSM instituudiga erinevate meetodite rakendamisel hingamisfunktsiooni analüüsimisel ning tulemuste interpreteerimisel. Kindlasti minu poolt ka suurimad õnnesoovid värskele kraadiomanikule, kel jätkus tahet, kriitilist meelt, analüüsioskust ja motivatsiooni leidmaks lahendusi nende erinevate ülesannete ja probleemide ees, mis selle doktoritöö valmimise protsessil ette tulid.

Lisatud: 24 Oktoober 2022

Oktoobri alguses toimus üleminek Tartu Ülikooli Kliinikumi seniselt sisevõrgult uuele sisevõrgule.

Sisevõrgu uuendamise vajadus

Kliinikumi sisevõrgu uuendamise vajadus tulenes kahest peamisest faktorist. Esimene neist ulatub aastasse 2020, kui viidi läbi sisekommunikatsiooni ja selle kanalite uuring. Uuringu tulemusel selgus, et olemasolev sisevõrk vajaks uuendamist, kuna selle ülesehitus ja struktuur muudab info leidmise keeruliseks.

Teiseks tingis sisevõrgu uuendamise vajaduse infotehnoloogiline tarkvara ja selle turvalisus. Kliinikumi sisevõrgu ajalugu ulatub sajandivahetusse. Senise tehnilise platvormi uuendamine ja tehniline tugi lõppeb 2023. aastal.

Sisevõrgu uuendamise etapid

Esimesed tööd hõlmasid senise kaustajamugavuse analüüsi, intervjuusid kliinikumi töötajatega erinevatest ametigruppidest ning uue sisevõrgu prototüübi testimist. Sisevõrgu arendustööd algasid 2021. aasta maikuus koostöös infotehnoloogiaettevõttega Limegrow. 2021. aasta septembri lõpuks valmis esimene uue disaini makett, mida olid oodatud testima kõik vabatahtlikud kliinikumi töötajad.

Laekunud tagasiside põhjal uuendati prototüüpi ning loodi ka sisevõrgu kujundus, eesmärgiks rahulik ja tagasihoidlik visuaal ning lihtsalt haaratav struktuur. 2022. aastal toimus liidestamine erinevate vajalike andmekogudega. 2022. aasta juunis oli töötajatel veelkord võimalus sisevõrgu testrühmaga liituda – suur tänu kõigile, kes tagasisidet andsid.

Sisevõrgu peamised uuendused

Uue sisevõrgu peamisteks muudatusteks on suurenenud kasutajamugavus, mille planeerimisse andsid panuse ka kliinikumi töötajad testides erinevaid arenduse etappe. Niisamuti on uuenenud tehniline platvorm, mis tagab turvalisuse ja töökindluse. Sisevõrgu jaoks valmib lähinädalatel ka mobiiltelefoni-sõbralik vaade.

Sisevõrk on senisest personaliseeritum. Igal töötajal on võimalik täita oma töölaud endale meelepärase ja olulise info ning viidetega. Uuenenud on ka koolituste ja sündmuste kalender, kus on võimalik sündmusi filtreerida toimumisaja järgi.

Lisaks on täienenud sisevõrgu sisu, info on senisest rohkem kategoriseeritud valdkondade lõikes ning eraldi on lisatud valdkonnana ülevaade tugiteenustest.

Kolleegidevahelise infovahetuse toetamiseks pühendatakse sisevõrgus eraldi rubriik kolleegide uudistele. Lisandunud on töötajate tänuavaldused – head sõnad on teretulnud!

Sisevõrgu järgmised sammud

Täname kõiki töötajaid, kes on olnud osalised sisevõrgu uuendamise protsessis. Töötajate ettepanekud on jätkuvalt oodatud aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Kliinikumi Leht

Lisatud: 24 Oktoober 2022

Tartu Ülikooli Kliinikum täiendas olemasolevat tagasisidesüsteemi, mille tulemusel saavad patsiendid anda tagasisidet oma vastuvõtu kohta selle toimumise järgselt.

Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on tagasisidevõimaluste laiendamine oluline, et saada vahetu tagasiside selle kohta, kuidas kliinikumi patsiendid tervishoiuteenust hindavad, ent ka selle kohta, mida patsiendid lisaks vajavad. „Nii alustasimegi oktoobris kliinikumi patsientidelt vahetu tagasiside küsimist soovitusindeksi meetodil. Soovitusindeksi meetod aitab mõista, kui edukad oleme oma tegevustes praegu ning prognoosida tulevikku meie patsientide ootustest ja kogemustest lähtuvalt. Samuti võimaldab pidev tagasiside patsientidelt saadud info põhjal teha vajadusel jooksvalt muudatusi,“ selgitas õenduse ja patsiendikogemuse juht.

Tagasiside kogumist alustati esialgu nelja kliiniku – naistekliinik, meestekliinik, lastekliinik, kõrvakliinik – ambulatoorsete osakondade patsientidelt. Järk-järgult on eesmärk laiendada tagasiside küsimine kõikidele kliinikumi patsientidele.

„Kliinikumis ambulatoorsel vastuvõtul käinud patsient saab pärast visiiti e-kirja, milles tal palutakse jagada oma kogemust külastuse kohta ning anda hinnang tervishoiuteenuse pakkuja soovitamise kohta sõbrale või lähedasele. Vastuseid analüüsib kliinikumi patsienditeenistus koos osakondade vastutavate töötajatega arenduste ning parendustegevuste kavandamiseks,“ tutvustas kliinikumi klienditeenindusjuht Gaida Mändmets. Ta lisas, et on tänulik kõikidele patsientidele, kes vastused juba teele pannud on.

Lisaks soovitusindeksi meetodil tagasiside andmisele ambulatoorsete vastuvõttude kohta, on kõigil kliinikumi patsientidel, nende esindajatel või omastel ja kliinikumi külastajatel võimalik anda tagasisidet kliinikumi kodulehel.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 September 2022

Tartu Ülikooli Kliinikum on astumas järgmist sammu keskkonnasäästlikkuse poole ning alustab üleminekut ühekordsetelt pakenditelt korduskasutatavatele. Üleminekuperiood algab 1. oktoobrist.

Kliinikumi Kohvikumist ostetakse ühes päevas toitu ja kohvijooke ühekordses pakendis keskmiselt 360 korral. „Kõik ühekordsed nõud, sealhulgas biolagunevad, satuvad Eesti tänaste tehnoloogiliste võimaluste juures segaolmejäätmetesse, mis tähendab omakorda väga suurt koormust keskkonnale. Nii oleme võtnud sihiks, et Tartu Ülikooli Kliinikumist saab Eesti esimene haigla, kes loobub toitlustamisel ühekordse pakendiprügi tekitamisest. Selle sammuga väldib kliinikum edaspidi enam kui 100 000 ühekordse pakendi teket aastas, mis on omakorda väga oluline muutus keskkonna hoidmise nimel,“ selgitas keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe.

1. oktoobrist algab kliinikumi kohvikutes üleminekuperiood, mil katsetatakse Ringo korduskasutatavaid nõusid. Lisaks jäävad üleminekuajal kasutusele ka senised ühekordsed pakendid ning võimalus osta söögi- ja joogipoolist kaasa ka isiklikes nõudes. Ringo ja ühekordsete pakendite hinnad ühtlustatakse ning muudatustega liituvad ka kliinikumi pinnal tegutsevad R-Kioski müügipunktid. „Üleminekuperiood kestab aasta lõpuni, mille lõppedes jääb lisaks Ringo süsteemile võimalus ka kohapeal söömiseks portselannõudest ning toidu kaasaostmise võimalus isiklikes korduskasutatavates nõudes,“ rääkis toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.

„Ühekordsetest pakenditest loobumisel annavad kliinikumi töötajad olulise panuse keskkonna säästmisesse, olles sellega eeskujuks ka teiste asutuste töötajatele,“ täiendas Triin Arujõe.

 Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 September 2022

Septembri lõpus liituvad kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) meeskonnaga töörõõmuspetsialistid, kelleks on kaks koera. Osakonna vanemõe Mari Teugjas-Koit sõnul on kolmekuulise pilootprojekti eesmärgiks hinnata, kas ja kuidas mõjutavad koerad EMOs töötavate inimeste töörõõmu ning millist mõju omavad nad läbipõlemise riski vähendamisele.

„Töö erakorralise meditsiini osakonnas on stressirohke ning viimasel kahel aastal on koroonapandeemia süvendanud vaimse tervise muresid tervishoiutöötajate seas veelgi – läbipõdemise risk on kõrgenenud ning samuti risk varasemate vaimse tervise probleemide korral nende süvenemisele. Uuringutes on välja toodud, et seoses koroonapandeemiaga on 55–70% erakorralise meditsiini osakondades töötavast personalist dokumenteeritud läbipõlemist, mis on alarmeeriv tulemus,“ tutvustas projekti tagamaid anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Kärt Karri.

Mari Teugjas-Koit on optimistlik töörõõmuspetsialistide kaasamisel: „Varasemad uuringud kinnitavad ka seda, et veetes teraapiakoeraga viis minutit aega, omab see sama efekti stressi vähendamisele, kui kakskümmend minutit rahus ja vaikuses viibimist“. Projektis saavad vabatahtlikena osaleda kõik EMO töötajad, kellel tuleb enne ja pärast projekti täita samasisulised testid, mis hindavad töörõõmu ja läbipõlemist. Pilootprojekti lõppemise järgselt hinnatakse tulemusi enne ja pärast sekkumist. Testid on koostatud töö- ja organisatsioonipsühholoogia dr Merle Parmaku poolt, kes tulemusi ka hindab. Täiendavad küsimustikud patsientidele ja nende lähedastele, kes võivad samuti kohtuda EMOs liikuvate koertega, on koostatud vanemõe poolt.

Üheks töörõõmuspetsialistiks on EMO õe Triinu Kivitari Nova Scotia retriiver Nala, kellega nii töötajad kui patsiendid juba ka tuttavad on. Nala ei ole erakorralise meditsiini osakonnas võõras – ta on kutsikast peale käinud kolleegide tegemistele kaasa elamas. „Nala regulaarsed külaskäigud EMOsse on pakkunud palju positiivseid emotsioone nii töötajatele kui ka patsientidele ja nende lähedastele. Näiteks on Nala aidanud ärevaid lapspatsiente, aga ka täiskasvanuid, kes tunnevad hirmu haigla ja tervishoiutöötajate ees. Just sellest positiivsest tagasisidest ajendatult sai alguse ka töörõõmuspetsialisti pilootprojekti idee,“ rääkis vanemõde. Lisaks töörõõmuspetsialistiks olemisele läbib Nala hüpokoera koolitusprogrammi. Hüpokoer ehk diabeedi abikoer õpetatakse hindama omaniku madalat veresuhkrutaset lõhna järgi ning talle sellest märku andma. Hästi koolitatud koer oskab koolituse lõpuks tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkrutaseme tõstmiseks või alarmeerida teisi inimesi tekkinud ohtlikust olukorrast.

Teine neljajalgne sõber, kes EMOs pilootprojekti raames töörõõmu jagab, on viie ja poole aastane Austraalia Lambakoer Lenna. Lenna on varem sarnast ametit pidanud teises kollektiivis. Tema omaniku Grete Pihlapuu sõnul meeldib koerale väga inimestega suhelda ning selline võimalus on tore väljakutse nii omanikule kui ka koerale, kuna erinevate olukordadega toimetulekuks peab omanikul oma koeraga väga hea side olema. Ta toob välja, et oma looma peab hästi tundma ning teadma, millised situatsioonid talle sobivad ja oskama märgata, et ka loom ennast uues keskkonnas turvaliselt ja mugavalt tunneks. Lenna on samuti enda uue töökeskkonnaga juba tutvumas käinud. EMOsse läheb ta väga hea meelega, sest teab, et ees ootavad naeratavad kolleegid, kes lahkelt paisid jagavad ning enda lõunavõileiba Lennaga jagada soovivad.

Mõlemad koeratiimid valmistuvad sooritama ka Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu teraapiakoeratiimi eksamit.

Kliinikumi Leht