Lisatud: 25 September 2017

13. augustil, mil Haapsalus peeti Valge Daami aja raames kuuendat Pitsipäeva, toimus seal ka pitsi kudumise võistlus. Parimaks Haapsalu salli pitsimotiivi kudujaks valis žürii Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus töötava dr Anne Rohtmetsa.

Kudumisvõistlusele sai registreeruda kohapeal, Pitsipäeva toimumise päeval. Seejärel anti osalejatele pitsi muster skeemina, lõng, vardad ning aega selle kudumiseks kolm tundi. Kudumisvõistlusest võttis osa 22 osalejat, kes kudusid kuningliilia kirjaga tööproovi, millele pidid olema lisatud ripsiääred – nagu Haapsalu sallile omane.

Dr Anne Rohtmets ei olnud võistlejate nimekirjas aga esimest korda ega juhuslikult. „Olin Haapsalus kudumas kolmandat korda, esimesel korral tahtsin proovida, kas üldse saan hakkama, teisel korral hinnati mu töö kolmanda koha vääriliseks ning nüüd siis selline tunnustus! Meeldiv on see kindlasti, ent ka pisut üllatav, kuna öeldakse ju, et selleks, et osata kududa õiget Haapsalu salli, tuleb olla põline haapsallane.“ Igal aastal antakse võistlejatele uus muster ning dr Rohtmetsa sõnul ei ole mustrikirjad just kergete killast, pigem ikka keerulised, mille puhul on ilusa lõpptulemuse saavutamine raske.

Dr Rohtmets on käsitööga tegelenud lapseeast peale, ema ja vanaema kõrvalt. „Kudusin ja heegeldasin juba koolis, hiljem olen teinud esemeid kogu perele. Esimese pitsirätiku kudusin seitse aastat tagasi, aga Haapsalu salli ees tundsin aukartust. Olin aastaid tagasi selle kudumist alustanud, aga kuna mulle tulemus ei meeldinud, harutasin kohe üles. Esimese Haapsalu salli kudusin alles sel aastal,“ räägib dr Anne Rohtmets.

Olgugi, et Pitsipäeva kudumisvõistluse võitja järgmistel kordadel võistlusel enam osaleda ei saa, lubab dr Rohtmets ka edaspidi Haapsalu salle kududa. „Ühe salli peale kulub mul küll aega umbes üks kuu ning selle valmimine on vahel tüütu, ent lõpptulemuse nimel tasub pingutada.“ Küsimuse peale, kas huvilised saaksid tituleeritud kuduja käest tema loomingut tellida, ütleb ta, et selleks ei jätku aega. „Olen teinud Haapsalu salle erilisteks puhkudeks – dr Ursula Klaari ja dr Ülle Kadastiku juubeliks ning pitsrätikuid teistele kolleegidele, ent rohkemaks mul paraku aega ei ole.“

Teistele kudujatele soovib dr Rohtmets julget pealehakkamist ja kinnitab, et harjutamine teeb meistriks.

Dr Anne Rohtmetsaga vestles Helen Kaju

Lisatud: 25 September 2017

Tartu Ülikooli Kliinikumi veresoontekirurge külastasid kolleegid Helsingi Ülikooli Meilahti Haiglast, kelle traditsiooniks on iga paari aasta tagant tutvuda mõne Euroopa vaskulaarkirurgia keskusega. Tänu dr Ivika Heinola´le toimus seekordne visiit Tartusse.

1. septembril, ülemaailmsel rahu- ja teadmistepäeval, tutvusid soome kolleegid eesotsas professor Maarit Venermo´ga meie osakonnaga ning ühise teabepäeva raames jagasime kogemusi nii praktilise haiglatöö kui ka teadusliku tegevuse vallas. Suutsime külalisi positiivselt üllatada oma patsientide nüüdseks väga heaks hinnatavate olmetingimustega. Töö mahu poolest jääme ilmselgelt Soome ühele juhtivale keskusele alla, kuid tulemused pole kõne alla tulnud valdkondades õnneks sugugi halvemad.

Helsingi Ülikooli Haiglas töötab umbes 20 veresoontekirurgi, kellest küllaltki arvestatav hulk on naised. Osaletakse paljudes rahvusvahelistes uuringuprogrammides ning arendatakse põnevaid kohalikke projekte. Kliinilise töö aspektist võib üheks huvitavamaks pidada igakuist treeningpäeva kogu hübriid-operatsioonitoa personalile – kuidas käituda ja mida teha, kui saabub kõhuaordi aneurüsmi ruptuuriga ebastabiilses üldseisundis patsient. Selle tulemusel on oluliselt paranenud haige käsitluse kiirus ning personali teadlikkus ja julgus antud situatsioonis hakkamasaamisel.

Meilahti Haiglas on veresoontekirurgidel võimalik igapäevaselt kasutada meilegi sel kevadel lühidalt tutvustatud fluorestsents-angiograafi, mille abil saab paremini hinnata revaskularisatsiooni angiosoomide (kindla arteri verevarustusala) tasemel. Seniste uuringute alusel on see kasulikkust näidanud eelkõige perifeersete endovaskulaarsete protseduuride planeerimisel ja efekti hindamisel.

Ühine teabepäev tekitas kindlasti kõigis huvi edaspidigi kogemusi vahetada ning koostööd arendada. Loodame siiralt, et Helsingi kolleegidele jäävad Tartus ja Lõuna-Eestis veedetud päevad nii töiste kui vähem töiste tegemistega igati positiivselt meelde.

Heli Järve
Arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal
Veresoontekirurgia osakond

Lisatud: 25 September 2017

1. septembril kaitses Živile Riispere filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „IgA Nephropathy study according to the Oxford Classification: IgA Nephropathy clinical-morphological correlations, disease progression and the effect of renoprotective therapy“ („IgA nefropaatia uuring Oxfordi klassifikatsiooni järgi: IgA nefropaatia kliinilis-morfoloogilised korrelatsioonid, haiguse progresseerumise ja renoprotektiivse ravi efekti uuringud“).

Töö juhendajaks oli professor Mai Rosenberg dr. med. (TÜ kliinilise meditsiini instituut). Oponendiks professor Jukka Mustonen (PhD), arsti- ja loodusteaduste teaduskond, Tampere Ülikooli sisehaiguste kliinik, Tampere Ülikool.

Kokkuvõte
Immuunoglobuliin A nefropaatia (IgAN) on kõige sagedasem glomerulonefriit maailmas. Diabeetilise nefropaatia kõrval on IgAN järgmine oluline nefroloogiavaldkonna probleem, kuna haigestuvad peamiselt noored inimesed ja aeglaselt progresseerudes tekib lõpp-staadiumi neerupuudulikkus ligikaudu pooltel patsientidel 25 aasta jooksul. Kuigi kahjustuse sihtmärk on neerud, pärineb esmane defekt süsteemsest aberrantsest O-seotud glükaanide glükosüleerimisest IgA1 ühenduspiirkonnas, mis põhjustab suurenenud galaktoosi-defitsiitset IgA1 taset vereseerumis. Efektiivne ja spetsiifiline ravi tänapäeval puudub.

Uuringu eesmärgid: leida erinevate glomerulopaatiate jaotuvus ja IgAN osakaal neerubiopsia materjalis ning hinnata IgAN kliinilis-morfoloogilisi seoseid.

Retrospektiivsed kliinilis-morfoloogilised uuringud viidi läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Aastatel 2001–2010 teostatud 547 adekvaatse neerubiopsia materjali (340 mest, 238 naist; keskmine vanus 39.9 ± 17.9 aastat, nendest 5% lapsed) seas registreeriti 88 IgAN juhtu. Kliinilised ja laboratoorsed andmed koguti haiguslugudest.

Uuringus leiti, et primaarsed glomerulopaatiad moodustasid peamise rühma (45,4%) kõikidest informatiivsetest neerubioptaatidest ja IgAN moodustas nendest põhiosa (35,5%). Võrreldes tulemusi 1991–1994 läbiviidud uuringuga täheldasime muutust mittepõletikuliste glomerulopaatiate esinemise suurenemise suunas. IgAN oli kõige sagedasem glomerulonefriit meie populatsioonis. Asümptomaatiline mikrohematuuria ja asümptomaatiline mikrohematuuria proteinuuriaga olid peamised kliinilised sündroomid IgAN haigetel. Tüüpiline leid päsmakestes oli mesangiaalmaatriksi rohkenemine ja mesangiaalrakkude proliferatsioon ning vähemal määral haiguse kroonilisusele viitavad muutused: segmentaarne glomeruloskleroos ja interstitsiaalne fibroos/tuubulite atroofia. Mesangiaalne hüpertsellulaarsus (M), endokapillaaarne hüpertsellulaarsus (E), segmentaarne skleroos/adhesioon (S) ja tuubulite atroofia/interstitsiaalne fibroos (T) (nn MEST skoor) korreleerusid kliiniliste andmetega ja MEST osade kõrgemad väärtused korreleerusid hinnangulise glomerulaarfiltratsiooni kiirusega (eGFR). Statistiliselt usutav korrelatsioon esines M1 ja eGFR-i vahel ainult meestel, kuid S1 korreleerus proteinuuriaga ja eGFR-iga nii naistel kui meestel. T1 korreleerus meestel eGFR-i ja proteinuuriaga. Suurem eGFR taseme langus jälgimisperioodi lõpus oli patsientidel, kellel esinesid nii kliinilised kui patomorfoloogilised riskitegurid. Suurem eGFR taseme langus jälgimisperioodi jooksul oli meestel. IgAN progresseerumist ei esinenud patsientidel ilma riskifaktoriteta ja ravita ning ka ilma riskifaktoriteta ja RASb saanud uuritavate rühmades.

Kokkuvõtteks võib öelda, et neerubiopsia materjali analüüsi tulemused sarnanesid teistes maades läbiviidud sarnaste uurimustega. IgAN levimus ei ole muutunud meie populatsioonis võrreldes 1991–1994 tehtud uuringuga – IgAN on meie populatsioonis kõige sagedasem glomerulonefriit. Uue, Oxfordi klassifikatsiooni alusel hinnatud IgAN haigete patomorfoloogia MEST skoori abil võimaldas hinnata olulisi kliinilis-morfoloogilisi seoseid ja kinnitas selle klassifikatsiooni kasutuse olulisust. Oxfordi klassifikatsioon on uus täiendav diagnostikavõimalus IgAN haigetele prognoosi tegemisel ja optimaalse ravi määramisel, mis on praeguseks juba juurutatud ka meie IgAN neerubiopsiate hindamisel kliinilisse praktikasse.

Professor Mai Rosenberg, juhendaja: Dr Zivile Riispere dissertatsiooni teema on seotud neerubiopsia materjali analüüsi ja ühe sagedasema neeruhaiguse – IgA nefropaatia morfoloogiliste iseärasustega. Selle glomerulopaatia kliinilis-morfoloogilisi korrelatsiooni-uuringuid on ajalooliselt tehtud küllaltki palju, kuid seoses uue Oxfordi klassifikatsiooni kasutuselevõtuga, omab dr Riispere uurimus vägagi olulist tähtsust. Esiteks seetõttu, et iga suurema keskuse, tavaliselt ülikoolihaigla, juures tehtud neerubiopsia materjali analüüsi peegeldab ka keskuse neeruhaiguste diagnostika taset ja haigete käsitlust. Teiseks, IgA nefropaatia kliinilis-morfoloogilisi korrelatsiooni-uuringuid uue, Oxfordi klassifikatsiooni alusel, on läbi viidud vähe ning eraldi ei ole analüüsitud selle glomerulopaatia progresseerumist meestel ja naistel. Dr Riispere publitseeris esmakordselt töö, kus näitas, et meestel progresseerub IgA nefropaatia kiiremini. Selle põhjusi on kindlasti vaja edasi uurida. Kolmandaks, tuleb esile tõsta ka dr Riispere poolt patoloogina järjekindlalt uuritud kliiniliste riskitegurite osatähtsust ja raviefekti mõju IgA nefropaatia progresseerumisele.

Selliste aeganõudvate uurimuste tegemine on toimunud kõik tavalise patoloogi töö kõrvalt, mis näitab dr Riispere pühendumist ja sihikindlust neeruhaiguste patomorfoloogia arendamisel. Uuendusena on dr Riispere juurutanud juba kliinilisse praktikasse IgA nefropaatia patomorfoloogia hindamise vastavalt Oxfordi klassifikatsioonile.

Dr Riispere on oma oskusi korduvalt täiendanud välismaa ülikoolikliinikute juures ja toonud kaasa väärtuslikke kogemusi kogu patoloogia eriala arendamiseks.

Tänan suurepärast kolleegi koostöö eest ja soovin jõudu ja tervist edaspidiseks!

Lisatud: 22 August 2017

Kui L. Puusepa 8 majas pärast meditsiinilinna II ehitusjärgu lõppu jäid endised apteegi ruumid vabaks, andis see võimaluse sisustada avar klaasustega ruum patsientidele ja nende lähedastele teabe jagamiseks. Patsiendiinfoga seotud tegevust koordineerib selles ruumis Margarita Milihhina. Eesmärk on jõuda patsientidele lähemale, et tõsta nende terviseteadlikkust ja ennetada võimalikke terviseprobleeme. Kuna kaasaegse tervishoiuteenuse juurde kuulub patsientide ja nende lähedaste informeeritus, on ka patsiendid ise aina rohkem huvitatud enda tervisest, ravist ja protseduuridest.

Margarita Milihhina selgitab, et nimi „Patsiendiinfo“ uksel ei tähenda seda, et sisseastumiseks peab olema juba haige või lausa haiglaravil. Tõsi, suurema osa külastajatest moodustavad just statsionaarsele ravile tulnud patsiendid, kellele Margarita jagab nii teabematerjale kui ka selgitab arusaamatuks jäänud nüansid üle – näiteks patsiendi õigused ja kohustused, haiglast lahkumine, kodukeskkonna sobivaks kujundamine pärast haiglaravi ning mitmed muud olulised teemad, mis võivad patsiendil endal jääda märkamata. Lisaks käivad infot kogumas ka uuringutele tulevad patsiendid – küsitakse, mis ootab ees MRT-, kompuuter-tomograafia-, koloskoopia- või ka ultraheliuuringu eel. Ning näiteks ka onkoloogilised patsiendid, kes huvituvad, kuidas edaspidi toituda, mida toob endaga kaasa kiiritus- ja keemiaravi.

Teabe jagamiseks on Margarital arvukalt infovoldikuid, kuhu on koondatud erinevate haiguste, uuringute ja protseduuride kokkuvõtlik tutvustus. Lisaks on ruumis suur interaktiivne tahvel, mida meeldib kasutada just noorematele inimestele. „Vanemad inimesed eelistavad kohe kindlasti paberkandjal materjale, neile meeldib lugeda mitu korda, nad võtavad voldiku kasvõi arstikabineti ukse taha ootamise ajaks kaasa,“ räägib Margarita. Ta kinnitab, et olgugi, et on endamisi mõelnud paberkandjal materjalide osakaalu vähenemisele, ei näe ta hetkel seda võimalust. Paberkandjal materjale käivad kasutamas ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid õppetöö eesmärgil. Niisamuti uudistasid paberkandjal infovoldikuid näiteks väliskülalised Ukrainast, kes olid väga üllatunud, et õendustöötajad on just peamiselt need, kes hoolitsevad infomaterjalide sisu kokkupanemise eest.

Vestlusringid ja tervisepäevad
Küsimuse peale, kes on need mitte-patsiendid, kes teabetoas käivad, vastab Margarita: „Patsientide omaksed – neil on väga palju küsimusi nii lähedast tabanud haiguse kui ka ravi, toitumise ja edasise paranemise kohta. Vestlusringides osalevad aga näiteks ka meie enda kolleegid.“

Lisaks eespool kirjeldatule ning nn jooksvatele küsimustele vastamisele, ongi patsiendi infokeskuse teine suurem eesmärk korraldada terviseteemalisi vestlusringe ja tervisepäevi. Vestlusringid toimuvad eelregistreerimisega ning hetkel osalejate arvule piiranguid seatud ei ole. Vestlusringe viivad läbi arstid, õendustöötajad, proviisorid, füsioterapeudid, üliõpilased ja teised spetsialistid.

Tervisepäevad on aga tegelikult linnarahvale juba tuntud formaat, varem korraldas Margarita tervislikke neljapäevi lihtsalt Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Nüüd on need kolinud kliinikumi, ent läbiviijateks on endiselt koostöös õdede liidu ja tervishoiukõrgkooliga kliinikumi õed ning tervishoiukõrgkooli töötajad. Esimene tervisepäev toimus aprillikuus, mil 2 tunni jooksul oli külastajad ligi 70. „Seda on rohkem, kui varasematel tervisepäevadel,“ lausub Margarita. Kliinikumis liigub lihtsalt rohkem linnakodanikke ning see koht on tervisenäitajatest huvituvatele inimestele lihtsamini leitav. Järgmine tervisepäev toimub 20. septembril, mil keskendutakse kolesteroolile. Sellele teemale on pühendatud eraldi vestlusring ning osalejatel on võimalik sealsamas ka enda tervisenäitajaid mõõta ning saada spetsialistidelt tagasisidet. Margarita sõnul sünnivad tervisepäevade teemad kohalkäijate tagasiside ankeetidest: „Kuna tahame ju keskenduda patsientide teadlikkuse tõstmisele, siis peame lähtuma nende ettepanekutest ja neile huvitavatest ja vajalikest teemadest,“ rõhutab Margarita.

Patsiendi inforuum on töös olnud kõigest pool aastat, ent märkamata on see jäänud vähestele. Kui küsin, millisena näeb Margarita selle ruumifunktsiooni aasta pärast, loodab ta, et see oleks pidevalt kasutusel. Ruumis saab lugeda kirjalikke ja elektroonilisi infomaterjale, pidada vestlusi, seminare, videokonverentse ja koosolekuid. Ta loodab ühtlasi, et õendusjuhid tutvustavad patsiendi inforuumi võimalusi osakondades, kust omakorda julgustataks patsiente tulema infot küsima ja vastuseid saama.

Margarita Milihhinaga vestles Helen Kaju

Ülemõde Tiina Freimann: Inglise kirjanikule George Orwellile (1903–1950) kuulub järgmine mõttetera: „Teiste abistamine on hea, kuid parem on õpetada neid ennast ise abistama“. Patsientide õpetamine kiirendab nende tervenemist, parandab enesehooldusvõimet ja vähendab sõltuvust tervishoiusüsteemist. Patsientide ja nende lähedaste informeerimine ja õpetamine on olnud kliinikumis suurema tähelepanu all juba paarkümmend aastat. Kuigi selle valdkonna arendamiseks on palju ära tehtud, peame otsima jätkuvalt uusi võimalusi, et parandada inimeste terviseteadlikkust ja ennetada terviseprobleemide tekkimist või kordumist. Patsiendi infokeskus vastavate ruumide ja spetsialistidega võimaldab arendada uusi kaasaegseid patsiendiõpetuse viise, et toetada vajaliku teabe jõudmist iga abivajajani.

Lisatud: 22 August 2017

Põlvevalu on lapseeas sage kaebus. Erinevatel hinnangutel esineb valu alajäsemes ligikaudu viiendikul koolilastest. Valu põhjuseks võib olla nii põlveliigese kui ka liigest ümbritsevate struktuuride põletik, trauma või ortopeediline (mittepõletikuline) haigus, kui ka hoopis liigesest proksimaalsema või distaalsema struktuuri kahjustus (valu kiirgumine põlve piirkonda).

Põlvevalu esmases käsitluses on olulisim eristada, kas tegemist on põletikulise või mittepõletikulise põhjuse/haigusega. Arvestama peab lapse vanusega, kuna mitmete patoloogiate avaldumine on eagrupiti erinev.

Mittepõletikulist laadi valu iseloomustab selle teke/süvenemine füüsilisel koormusel (või selle järgselt) ja leevenemine puhates, põletikulise haiguse puhune valu aga tugevneb puhkeasendis ja väheneb liigutades; viimasel juhul võib kaasneda hommikune liiges(t)e kangus.

Põlveliigese põletikku võivad kõigis lapseea vanusegruppides põhjustada erinevad tekitajad (bakterid, viirused), samuti võib artriit olla mitmesuguste reumaatiliste haiguste (üheks) ilminguks.

Kiiret sekkumist ja hospitaliseerimist vajab bakteriaalne artriit, mis on reeglina monoartriit ja mille puhul on lapsel febriilne palavik, tugev valusündroom ning veres põletikunäitajate tõus. Raviks rakendatakse intravenoosset antibakteriaalset ravi.

Kõige sagedasem reumaatiline haigus lapseeas (0–16 a) on juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) – põletik vähemalt ühes liigeses kestusega vähemalt kuus nädalat, mille puhul on teised võimalikud tekkepõhjused välistatud. Haigusel on seitse erinevat alatüüpi, väga heterogeenne avaldumine ja kulg; põlveliiges(t)e haaratus on tihti esmaste ilmingute hulgas. JIA võib alata igas vanuses, eelistatud on väikelapseiga (kuni 3-aastased tüdrukud) ja puberteediealised lapsed (sagedamini tüdrukud). Kõige sagedasema avaldumisvormi – oligoartriidi (1–4 liigese haaratus) – puhul on vere põletikunäitajad sageli normis. Tuumavastased antikehad võivad olla positiivsed (eriti kuni 3-aastastel tüdrukutel), reumatoidfaktor ja tsüklilise tsitrullineeritud peptiidi vastased antikehad seevastu on lastel harva positiivsed. JIA diagnoosimisel alustab reumatoloog immunomoduleeriva baasraviga, viimase ebaefektiivsuse korral minnakse üle bioloogilisele ravile.

Artralgia ja/või artriit on sage ka süsteemsete sidekoehaiguste ja vaskuliitide nii esmaste ilmingute hulgas kui ka haiguskulus.

Mittepõletikuliste põlvevalu põhjuste hulgas on igas lapseea vanusegrupis esikohal trauma, järgnevad ortopeedilised patoloogiad ja valusündroomid.

Ülekoormussündroomid avalduvad puberteedieas kasvuspurdi perioodil aktiivselt treeningutega tegelevatel lastel, sagedamini poistel. Neist üks levinumaid on Schlatteri tõbi e sääreluu köbrukese apofüsiit (7–15 aastastel). Ülekoormusprobleemide ravis on esikohal koormuse oluline vähendamine.

Valu kiirguvat iseloomu arvestades tasub meeles pidada, et mitmete puusaliigese patoloogiate puhul (nt Perthes’e tõbi) on esiplaanil just nimelt põlvevalu.

Abistavateks uuringuteks põlvevalu põhjuste eristamisel on liigese ultraheli ja röntgenuuring (soovitavalt lisaks ka sümmeetrilisest liigesest ja puusaliigestest), vajadusel magnetuuring.

Valusündroomidest on praktikas levinuimad kasvuvalud (tüüpiline vanusegrupp 4–10-aastat, õhtune/öine tuim valu alajäseme(te)s ja kaebuste puudumine hommikul) ning fibromüalgia (10–19-aastased neiud, kellel kaasnevad unehäired, väsimus ja ärevus).

Põlvevalul võib lapseeas olla väga erinevaid põhjuseid. Põlvevalu ei pruugi alati olla tõsisema haiguse väljenduseks, kuid üsna levinud arvamus nagu oleks reumaatilised haigused pigem vanemate inimeste probleem ja lapseea kaebused enamasti seotud kasvamise, ülekoormuse ja traumadega, on paraku ekslik ja võib viia eriarstile saatmise ja diagnoosi hilinemiseni.

Chris Pruunsild
Vanemarst-õppejõud pediaatria erialal
Lastekliinik

Lisatud: 22 August 2017

Osalesin kevadel Haapsalus toimunud täienduskoolitusel „NDT/Bobath Certificate Course in The Management and Treatment of Adults with Hemiplegia" eesmärgiga õppida kasutama NDT/Bobathi meetodit insuldist või ajutraumast tingitud neuroloogilise defitsiidiga täiskasvanutel. Täiendust finantseeris kliinikumi arendusfond.

NDT/Bobathi metoodika arendasid välja Berta ja Karel Bobath 1950ndatel ning antud lähenemine on sellest ajast päris palju edasi arenenud. Teraapia tähendas algselt peamiselt patoloogiliste liigutusmustrite pärssimist ning soovitud liigutuste fastsiliteerimist, kuid nüüd rakendatakse lisaks asjaomaste võtmepunktide fastsiliteerimisele (patsiendi käsitsemisele) motoorse õppimise põhimõtteid, mõjutatakse/muudetakse vastavalt vajadustele keskkonda, et hõlbustada soovitud liigutusmustrit ja aidata patsiendil funktsionaalseid tegevusi läbi viia. Oluline on ära märkida, et enam ei keskenduta hierarhilisele mudelile ning täiskasvanuid ei sunnita läbi tegema liigutusliku arengu kõiki etappe (näiteks roomamine ja põlvitamine), kui see pole just funktsionaalselt põhjendatud (näiteks aedniku puhul on põlvituses töötamine igati normaalne ja põhjendatud). Kui varem läks põhirõhk positiivsete sümptomite (nt spastilisus) pärssimisele, siis tänapäeval käsitletakse NDT-s võrdselt funktsiooni piirajatena nii negatiivseid (lihasnõrkus, häirunud posturaalne kontroll, liigutuste vähesus) kui ka positiivseid sümptomeid.

NDT on teadusuuringutel tuginev interdistsiplinaarne kliinilise praktika mudel, mis rõhutab liigutustegevuse süvaanalüüsist tulenevat individuaalset käsitlust. Funktsionaalse seisundi hindamine on ülitähtis, kuid patsienti ei hinnata ühe liigese ja lihasgrupi kaupa selililamangust, vaid tervikuna ning selleks tuleb jälgida patsiendi tegutsemist ja liikumist. Abivahendina kasutatakse seejuures enda käsi, millega tunnetades üritatakse välja selgitada, millised keha süsteemid toimivad ja millised on häirunud.

Teraapia eesmärkide paika panemisel ja edasise tegevuse tähtsuse järjekorda seadmisel kasutatakse ICF-i, millest lähtudes hinnatakse tegevust ja osalust. Koostöös terapeudi, patsiendi ja tema lähedastega püstitatakse lühi- ja pikaajalised funktsionaalsed eesmärgid, mis peavad olema patsiendi jaoks tähenduslikud. Tähenduslik eesmärk motiveerib omakorda patsienti tegutsema ja soodustab teraapia (ja selle tulemuste) ülekandumist igapäevaelu tegevustesse. Kasutatakse peamiselt funktsionaalseid tegevusi patsiendi jaoks äratuntavate ja tähenduslike esemetega, minimaalselt rakendatakse aga traditsioonilisi matiharjutusi.

Koolitusel osales kokku 2 tegevusterapeuti ja 7 füsioterapeuti. Osalejaid oli tulnud nii Haapsalust, Tallinnast, Tartust kui ka lausa Alaskalt. Koolitaja Cathy Hazzard on Kanada füsioterapeut, kel on selja taga 27-aastane töökogemus neuroloogiliste haigetega. NDT metoodika õpetaja on Hazzard olnud 1998. aastast ning on läbi viinud NDT kursusi erinevatele tasemetele üle kogu maailma: Põhja-Ameerikas, Iirimaal, Hong Kongis, Indias, Singapuris, Columbias ja Peruus. Eestis on Hazzard NDT koolitusi läbi viinud alates 2002. aastast.

Koolituspäevad olid pikad ja intensiivsed ning sisaldasid teooriatunde ja praktilist tööd koos paarilisega. Analüüsisime põhjalikult normaalset ja ebanormaalset põhiliikumist ning tegime muuhulgas ka videoanalüüse. Väga palju õppisime ülipõhjaliku kõnnianalüüsi ja treppidel siirdumise praktikumides. Ka HNRK patsiendid osalesid koolitusel: nimelt oli meil töövõtete ja fastsiliteerimise üksteise peal harjutamise järgselt võimalik õpitut kohe neuroloogiliste haigete peal rakendada ja seda kõike juhendaja valvsa pilgu all, kes vajadusel nõu andis ja suunas. Kuna meid oli 9, siis vahetasime pidevalt paarilisi ja saime ka juhendaja enda peal fastsiliteerimist harjutada. Terve kursuse vältel (tegelikult juba paar nädalat enne kursuse ametlikku algust) anti koduseid ülesandeid: töötasime individuaalselt läbi teadusartikleid ja täitsime töölehti. Tähtsa osa moodustas ka paarilisega kahe peale tehtav põhjalik füsioteraapia aruannete ja teraapiaplaanide koostamine, mida pidime täitma kahe patsiendi kohta. Kursus lõppes kirjaliku eksamiga. Koolituse läbinutena saime NDT-terapeudi sertifikaadi.

Tahaksin veel esile tuua paar mõttekohta, mis koolituselt kõlama jäid. Pidevalt rõhutati, et insuldijärgse taastumise potentsiaal on tohutu, olenemata patsiendi vanusest ja sellest palju insuldist aega möödunud on.

Loe edasi...

Lisatud: 22 August 2017

Mobiilne nahakasvajate diagnostikakabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks, mis võimaldab inimestel kiiremini õigeaegselt jõuda nahaarsti vastuvõtule naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel.
Kabinetis võtavad patsiente vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann.

Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või internetiaadressil http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine. Interneti broneeringul tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.

Valgamaa
24. august Valga Haigla, Peetri 2, Valga

Põlvamaa
31. august Räpina Haigla, Võru 1, Räpina

Järvamaa
7. september Türi Tervisekeskus, Viljandi 4, Türi

Ida-Virumaa
28.–29. september Ida- Viru Keskhaigla, Ravi 10D, Kohtla-Järve

Raplamaa
5. oktoober Rapla Maakonnahaigla, Alu tee 1, kiirabi sissepääsu juures

Tartumaa
12. oktoober Kesk 23, Elva, Elva Kesklinna apteegi juures

Lääne-Virumaa
26. oktoober Rakvere Haigla, Lõuna-põik 1

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 August 2017

Androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tegelevad meestearstid kõigi meestele eriomaste haigustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise, munandikoti haigused, rinnahaigused meestel. Diagnoosikabineti koordinaator on meditsiiniõde Olda Raudik, arstidest töötavad kabinetis doktorid Margus Punab, Stanislav Tjagur ja Sven Tennisberg.

August
23.–25.08 Viljandi, Turu 8/10
28.–31.08 Rapla, Alu tee 1

September
4.–7.09 Haapsalu, Vaba 6
11.–14.09 Kärdla, Rahu 2
18.–20.09 Võru, Jüri 19a
21.–22.09 Valga, Peetri 2
25.–27.09 Rakvere, Lõuna põik 1

Oktoober
28.09–2.10 Ahtme, Ilmajaama 14
3.–6.10 Narva, Haigla 5
9.–12.10 Rapla, Alu tee 1
16.–19.10 Haapsalu, Vaba 6
23.–24.10 Põltsamaa, Lossi 49
25.–27.10 Viljandi, Turu 8/10

November
30.10–1.11 Rakvere, Lõuna põik 1

Meestearsti vastuvõtule haigekassa tingimustel pöördumine eeldab saatekirja. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule pöörduda tasulises korras.

Mobiilse androloogia diagnoosikabineti vastuvõtule on võimalik registreerida:
• kliinikumi kodulehel: http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine,
• meestekliiniku kodulehel http://www.kliinikum.ee/meestekliinik,
• e-kirjaga: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
• telefonil 731 9100, 731 9323.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 August 2017

23.01.–23.02.2017 osalesin Johns Hopkins University korraldatud MOOC’i kursusel „Introduction to Systematic Review and Meta-Analysis“, mis tutvustas süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside koostamise ja hindamise põhimõtteid. MOOC ehk massive open online course on e-õppe vorm, mis koosneb videoloengutest, testidest ja ülesannete lahendamisest. Kursusel osalemise eesmärgiks oli tutvuda teemaga infospetsialisti vaatenurgast, et pakkuda arstidele tuge infootsingute tegemisel süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside jaoks vajalike alusuuringute leidmiseks. Kursust viisid läbi prof Kay Dickersin ja dots Tianjing Li, kelle uurimisvaldkondadeks on erinevate tervishoiu alaste uuringute metoodika.

Kursus koosnes kuuest moodulist, milles võeti samm-sammult läbi süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside koostamise etapid.

1. moodulis seletati lahti, mis on süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs, milleks ja kellele on need kasulikud ja kuidas hinnata nende koostamise mõttekust ja vajalikkust.

Esimeses teemas tuli vaatluse alla uurimisküsimuse erinevad tahud. Alustati küsimuse tüübiga, mis määrab ära selle, mis laadi tõendusmaterjalist on üldse võimalik vastuseid otsida. Seejärel vaadeldi lähemalt, kuidas üht head küsimust formuleerida ja seletati lahti PICO-formaadi erinevad elemendid.

Järgmiseks sammuks on allikate valimine, otsinguterminite leidmine, otsingustrateegia kujundamine ja alusuuringute kvaliteedi hindamine. Alustada tuleks sellest, kust otsima hakatakse; rõhutati, et ainult suurtest elektroonilistest andmebaasidest ei piisa tulemuste objektiivsuse tagamiseks. Lisaks võtmeandmebaasidele (nt Medline, Embase) tuleks vaadata ka kitsama spetsiifikaga andmebaase (PsycINFO jms) ja erinevaid registreid (ClinicalTrials.gov, riiklikud ravimiregistrid jts), dissertatsioonide andmebaase (nt Proquest ) ja nn „halli kirjanduse“ andmebaase (Opengrey). Kolmas oluline komponent otsingute tegemisel on sirveotsing, mis tähendab ajakirjade ja konverentsiteeside kogumike jms käsitsi läbi vaatamist.

Otsinguterminite ja -strateegia juures tuletati meelde põhitõdesid nagu Boole´i operaatorid, kontrollitud sõnastiku (Medline´is MeSH, EmBase´is EmTree) kasutamise nõuet, sünonüümide, lühendite, akronüümide jms kasutamist ja nende mõju otsingutulemustele. Selle osa lõpetuseks tutvustati PRESS’i kontrollnimekirja lõpliku strateegia kontrollimiseks ja PRISMA diagrammi otsingute dokumenteerimiseks.

Pärast otsingute tegemist ja enne süstemaatilise ülevaate kirjutamist tuleks hinnata alusuuringute kvaliteeti, mis tähendab nihke (bias) tõenäosuse esinemise hindamist. Uuringus võib esineda:

- valikunihe (selection bias) – kuidas uuringus osalejaid valiti ja kuidas nad erinevatesse gruppidesse jaotati. Millised on head meetodid, mis tagavad objektiivsuse ja millised halvad meetodid, mille abil saab tulemusi kallutada.

- informatsiooninihe (information bias) ehk kuidas uuringus osalejaid (patsient, arst, ülejäänud personal) pimendati ja millised on pimendamise head ja halvad meetodid.

- analüüsinihe (analyse bias) ehk tulemuste analüüsimise käigus tekkivad nihked (nt uuringu katkestanud patsiendid, uuringutulemuste sõnastamine pärast uuringu lõppu). Analüüsinihke vähendamise üks võimalus on CONSORT-diagrammi kasutamine.

Edasi liiguti süstemaatilisi ülevaateid puudutavate metanihete vähendamise juurde; ka metanihetel on mitu alaliiki:

- valikunihe (selection bias). Valikunihke all võib vaadelda raporteerimisnihet (reporting bias), mida omakorda on kolme tüüpi. Esiteks publikatsiooninihe (publication bias), mille vältimiseks tuleks lisaks publitseeritud uuringutele oma ülevaatesse kaasata ka publitseerimata jäänud uuringute tulemused. On tehtud kindlaks, et publitseerimata ja publitseeritud uuringute tulemused on erinevad, publitseeritakse pigem positiivseid tulemusi. Võib esineda valikulist tulemuste avaldamist (selective outcome bias) ehk statistiliselt olulisi tulemusi raporteeritakse rohkem. Tulemusenihe (ascertainment bias) – kas lihtsasti leitavatel uuringutel võivad olla teistsugused tulemused kui raskemini leitavatel? Samuti võib valikunihe peituda kaasamises (inclusion bias) – kui me teame, millised on uuringutulemused enne kui me määrame kindlaks uuringu kaasamise tingimused, siis võib see mõjutada meta-analüüsi tulemusi;

- informatsiooninihe (information bias) – kvaliteedi hindamise täpsus, andmete väljasõelumise täpsus ja täielikkus;

- analüüsinihe (bias in analysis) – statistilised meetodid ja uuringutulemuste heterogeenuse seletamine.

Selle osa lõpetuseks tutvustati tööriistu, mille abil oma uuringutulemuste nihet vähendada ja neid arusaadavalt näidata. Veelkord tuli vaatluse alla PRISMA diagramm, lisaks MOOSE jälgimisuuringute (observational studies) jaoks ja GRADE, mis mõeldud tõendusmaterjali kvaliteedi hindamiseks.

Koolituse viimaseks teemaks oli meta-analüüsi koostamise põhimõtted. Õpetati tõlgendama forest plot´i – mis on riskide suhe (risk ratio), šansside suhe (odd ratio), riskide vahe (risk difference). Miks on vaja teada 95% usaldusvahemikku (confidence interval) ja selle määramise põhimõtted ja kuidas tulemusi tõlgendada.

Koolituse lõpetuseks võeti õpitu kokku ja kõik osalejad pidid hindama üht süstemaatilist ülevaadet.

MOOC-i materjalide põhjal valmib meditsiininfo keskuses uus koolitus, millele saab registreeruda sügisest.

Ivika Rande
Meditsiiniinfokeskuse infospetsialist

Lisatud: 22 Juuni 2017

14. juunil kaitses dr Kalev Nõupuu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Autosomal-recessive Stargardt disease: phenotypic heterogeneity and genotype-phenotype associations“ („Autosoom-retsessiivne Stargardti tõbi: fenotüübiline heterogeensus ja genotüübi-fenotüübi seosed“).

Töö juhendajateks olid lektor Kuldar Kaljurand, PhD (arstiteadus) (TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja professor Rando Allikmets, PhD (Columbia Ülikool, USA). Oponendiks professorBart Peter Leroy (MD, PhD), Genti Ülikool, Belgia.

Kokkuvõte
Stargardti tõbi (STGD1) on kõige sagedasem pärilik võrkkesta kollatähni düstroofia põhjustades progresseeruvat nägemislangust sageli juba lapseeast. Haigust põhjustavad mutatsioonid ABCA4 geenis, mille tulemusena ladestuvad võrkkesta toksilised jääkproduktid põhjustades fotoretseptorite kadu. Praeguseks on teada üle 1000 haigustekkelise mutatsiooni ABCA4 geenis, mille tõttu on haiguse kliiniline pilt (fenotüüp) väga mitmekesine.

Meie uuringu peamisteks eesmärkideks olid STGD1 puhuste võrkkesta struktuurimuutuste analüüs ja leida võimalikke seoseid haiguse fenotüüpide ja (ABCA4) mutatsioonide vahel.

Doktoritöös leidsime, et vastupidiselt senise arusaama kohaselt esineb varases haiguse faasis noortel STGD1 haigetel lisaks fotoretseptorite kihi õhenemisele välise piirimembraani oluline paksenemine võrreldes kontrollgrupiga. Tõenäoliselt iseloomustab leid võrkkesta gliiarakkude mööduvat hüpertroofiat, olles STGD1 varajaseks kliiniliseks markeriks, mis omab kliinilist potentsiaali diagnoosimaks haigust varases faasis. Teiseks analüüsisime STGD1 korral harva esinevat fenotüüpi, mida nimetatakse fovea kavitatsiooniks. Tegemist on fokaalse kollatähni tsentris paiknevate fotoretseptorite kaoga, mille tulemusena tekkib võrkkesta väliskihtidesse struktuurne tühimik. Võrkkesta kuvamisuuringute analüüsil näitasime, kuidas fenotüüp dünaamiliselt kujuneb ja kaob ning lõime selle baasil arengustaadiumid. Vastupidiselt siiani juhtivale arusaamale, et STGD1 puhul esineb primaarselt võrkkesta pigmentepiteelirakkude (RPE) kõhetumine näitasime kuvamisuuringutel, et fovea kavitatsiooni korral toimub esmaselt just fotoretseptorite kadu, millele järgneb RPE atroofia. Ühtlasi leidsime genotüübi-fenotüübi analüüsil, et STGD1 haigetel esineb statistiliselt tugev seos ABCA4 geenis paikneva p. G1961E mutatsiooni ja fovea kavitatsiooni vahel. Kolmandaks näitasime, et STGD1 võib fenotüübilt sarnaneda hüdroksüklorokviin (Plaquenil) võrkkesta toksiliste muutusega. Tekkib nn „foveat säilitava“ fenotüübi variant, mille tulemusena on kollatähni teravanägemise punktis võrkkest suhteliselt hästi säilinud ning patsiendid on avastamise hetkel enamasti sümptomite vabad.

Fenotüüpide detailne iseloomustamine, dünaamika hindamine ja genotüübi-fenotüübi seoste kirjeldamine võiks potentsiaalset paremini aidata planeerida ja analüüsida ravimi, geeniteraapia ja tüvirakuteraapia uuringuid ja nende tulemusi STGD1 kontekstis.

Dr Kalev Nõupuu: Sooviksin tänada oma juhendajaid dr Kuldar Kaljuranda ja professor Rando Allikmetsa ning kõiki, kes on töö valmimisse oma panuse andnud. Lisaks sooviksin eraldi tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorandistipendiumi eest. Lisaks kliinikumipoolsele tunnustusele on stipendium aidanud võtta ka vaba aega doktoritöö kirjutamiseks.

Juhendaja dr Kuldar Kaljurand: See on igale kliinikule õnneks ja rõõmuks, kui majas on selline töökas ja andekas noor kolleeg. Öeldut kinnitab see, et Kalev lõpetas kraadiõpingud nominaalajal, mis ei ole kliinilisel erialal just igapäevane. Samal ajal, paralleelselt, läbib dr Nõupuu silmakirurgia residentuuri. Sellele lisaks on Kalev hoolitsev isa oma üheksakuusele tütrele – seda kõike 24-tunnise ööpäeva sees!
Minu teada on ka enneolematu, et veerand tundi peale kaitsmisprotseduuri lõppu teeb oponent eksamineeritavale ääri-veeri värbamisettepaneku.

Lisatud: 22 Juuni 2017

26.–27. mail toimus Vilniuses rahvusvaheline uroloogia eriala kongress „Baltic17“ koostöös Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooniga.

Kokku osales kongressil ligi 300 uroloogi. Lisaks Baltikumi uroloogidele oli osavõtjaid ka Hollandist, Poolast, Venemaalt, Türgist, Ukrainast, Valgevenest jm.

State of art loenguid pidasid enamjaolt Euroopa tippkeskuste eksperdid, sealhulgas tegi dr Jaanus Kahu ettekande renovaskulaarse rekonstruktsiooni võimalustest neerusiirdamisoperatsioonide korral. Kongressi ajal toimusid erinevad hands-on treeningu sessioonid, kus oli võimalik wet lab tingimustes õppida ja harjutada erinevaid uroloogilisi protseduure. Üks kongressi tipphetk oli kindlasti eri riikide noorte uroloogide omavaheline võistlus, kus dr Rauno Okas tõi Eestile väga hea esinemisega teise koha.

Ka originaalteaduslike ettekannete osas osalesid kliinikumi uroloogid konverentsil proaktiivselt. Dr Roomet Ots esines kongressil videopresentatsiooniga kusepõie divertikli operatiivsest ravist kombineeritud laparoskoopilis-tsüstoskoopilisel meetodil. Dr Mihhail Žarkovski, kes on Eesti üks tuntumaid eesnäärmevähi eksperte, tutvustas oma posterettekandes aktiivse jälgimise 5 aasta kaugtulemusi madala progressiooniriskiga eesnäärmevähihaigetel Tartus. Ettekandmisel oli kolleegide epidemioloogidega, eesotsas dr Katrin Langiga, valminud töö eesnäärmevähi esinemuse ja suremuse trendidest Eestis. Tutvustati ka koostöös Tampere Ülikooliga valminud posterettekannet metaboolse sündroomi eri komponentide mõjust neeruvähi prognoosile. Kokku oli posterettekandeid antud kongressile vastu võetud üle 120. Kliinikumi uroloogid olid esindatud 6 originaalteadusliku ettekandega.

Uroloogia ja neerusiirdamise osakond võitis kongressil teadustöödega ka kaks tunnustust. Kliiniliste uurimustööde kategoorias saavutas dr Priit Veskimäe koos kolleegidega kolmanda auhinnalise koha esimeste neeru-pankrease samaaegse siirdamise tulemuste kohta Eestis.

Baasteaduslike tööde kategoorias pälvis esikoha dr Andres Kotsari uurimus 5-alfa-reduktaasi inhibiitorite kasutamise ja kusepõie vähi-spetsiifilise suremuse seose kohta. Uurimus valmis koostöös Soome kolleegidega.

Järgmine kongress „Baltic18“ peetakse aasta pärast Riias, kuid juba 2019. aastal on Euroopa uroloogidel võimalus külastada samal eesmärgil Eestit.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 Juuni 2017

19. mail kaitses Liina Haring filosoofiadoktori kraadi (PhD (neuroteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Cognitive functioning after first psychotic episode“ („Esmase psühhoosiepisoodiga patsientide kognitiivne funktsionaalsus“).
Tööd juhendasid René Mõttus (PhD, Edinburghi Ülikool; Tartu Ülikool), prof Aleksandr Žarkovski (MD, PhD, Tartu Ülikool), prof Eduard Maron (MD, PhD, Tartu Ülikool; Põhja-Eesti Regionaalhaigla). Oponendiks oli Annamari Tuulio-Henriksson, (PhD, Research Professor, The Social Insurance Institution, Helsinki, Finland).

Kokkuvõte
Psühhootilised häired on bioloogiliste põhjustega aju toimimise eripärad. Enamlevinud krooniline psühhootiline häire on skisofreenia, mille puhul võivad ilmneda psühhopatoloogilised ilmingud tajumises, mõtlemises, tunde- ja tahteelus. Üha suuremat kliinilist ja teadusuuringute põhist tähelepanu pööratakse häire avaldumise esmasele episoodile ning haiguse tuumsümptomina käsitletakse kognitiivse funktsionaalsuse omapära.

Uurimustöö eesmärgiks oli iseloomustada esmase psühhootilise episoodi ilmnemise järgselt patsientide kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse eripärasid võrreldes tervete eakaaslastega. Lisaks, hinnata patsientide objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud kognitiivset funktsionaalsust ajalises dünaamikas ning kirjeldada aju morfoloogiliste tunnuste (ajukoore paksuse ja pindala) seoseid aju funktsionaalse toimimisega.

Uuritavate kognitiivseid funktsioone hinnati arvutipõhise neuropsühholoogilise testipatarei abil, mille patsiendid läbisid võimalusel kuuekuulise ajaintervalliga ka teistkordselt. Hinnatud kognitiivsete funktsioonide valdkonnad olid: visuaalne ja ruumiline äratundmismälu, õppimisvõime, tähelepanu ümberlülitumisvõime, tegevuse planeerimis- ja täidesaatmisvõimekus, töömälu maht, töömälus oleva infoga toimetamisvõimekus, strateegiate kasutus ning infotöötluskiirus. Lisaks andsid patsiendid tagasisidet subjektiivselt tajutud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse kohta. Magnetresonantstomograafilise ajukuvamisuuringu kasutamine võimaldas määratleda osalejate ajukoore paksust ja pindala iseloomustavaid väärtuseid.

Tulemustest selgus, et esmase psühhoosiepisoodi järgselt ilmneb patsientide grupi tasandil laiaulatuslik kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse langus võrreldes tervete eakaaslastega. Patsientidel avalduv kognitiivne düsfunktsionaalsus ei piirdu üksnes kvantitatiivsete muutustega, neil esinevad lisaks ka kvalitatiivsed ehk funktsionaalsuse struktuurilised erinevused. Lisaks selgitasime, et hinnatud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse muutused ajas võivad ilmneda määra, viisi ja suuna erinevustes. Ilmnes, et objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud vaimse tegevuse sooritussuutlikkus on teineteisest eristuvad ja tõenäoliselt teineteist täiendavad konstruktid. Saamaks laiapõhjalisemat ülevaadet patsiendi igapäevasest vaimsest toimimisest tuleks kasutada samaaegselt mõlemat lähenemist. Osalejate ajukuvamisuuringute ja neuropsühholoogiliste testide tulemuste seosteanalüüsidele tuginedes näitasime, et eeskätt morfoloogilised muutused eesaju, oimu- ja kiirusagara ning vöökääru aladel korreleeruvad kognitiivse funktsionaalsuse eripäradega. Lisaks ilmnesid erinevused aju struktuuri ja funktsiooni korrelatsioonimustrites haigete ja kontrollgruppi kuulujate osas.

Uurimustöö tulemused rõhutavad kognitiivse düsfunktsionaalsuse kui haigusspetsiifilise tunnuse olemasolu juba kroonilise psühhootilise häire varajases staadiumis.

Juhendaja Rene Mõttus: Liina doktoritöö kombineerib psühhiaatria sellega, mida psühholoogid hästi oskavad: kirjeldada kognitiivseid võimeid. Töö oluliseks järelduseks on, et psühhootiline häire ole seotud mitte üksnes kontrollgrupiga võrreldes madalamate võimetega. Strukturaalsed iseärasused viitavad ka süstemaatilistele kvalitatiivsetele erinevustele.

Lisatud: 22 Juuni 2017

Tartu Ülikooli Arendusfond andis mulle suurepärase võimaluse osaleda üritusel „50th Anniversary Annual Acientific Meeting“, mis toimus 3.05–5.05.2017 Inglismaal Birminghamis. Konverentsi läbiviijaks oli The British Pain Society, mis on üks Euroopa vanim ja suurim multidistsiplinaarne valuga tegelev organisatsioon, kelle tegevus on tihedalt seotud ka ravimitööstusega.

Konverentsi programm oli väga huvitav ja mitmekülgne ning mõeldud laiale auditooriumile. Paralleelselt toimusid nii suulised kui ka postersessioonid, avatud oli näitus ning tutvustati mitmeid huvitavaid teadusprojekte. On teada, et umbes kolmandik elanikkonnast kannatab valu all ja paljud neist on seetõttu kaotanud töövõime. Konverentsi eripära seisnes selles, et kohtusid nii teadlased kui ka kliinilist tööd tegevad erinevate erialade arstid, kelle ühine eesmärk on pakkuda patsientidele kaasaegset tõenduspõhist valuravi ja seeläbi parandada elukvaliteeti (s.h ka unekvaliteeti).

Konverentsi üks fookustest oli suunatud opioidide kasutamisele kroonilise valu ja haiguste korral. Toodi välja opioidide sõltuvustest tingitud probleemid, näiteks Austraalias ja Ameerikas on suureks probleemiks opioidide kasutamine suurtes annustes ja tolerantsuse tekkimine. Selle tulemusena on patsientidel kõrgem risk jääda töötuks, nad teevad rohkem enesetappe ja kasutavad teisi narkootilisi ained. Kroonilist valu kontrolli alla saada on keeruline, tekivad seksuaalprobleemid, patsientide lastel võib olla rohkem vaimseid väärarenguid jne.

Mitmete krooniliste haiguste puhul soovitati opioididest kasutada tapentadooli, kuna sellega esineb vähem kõrvalmõjusid ning ei teki sõltuvust.

Põhjalikult käsitleti erinevaid valu tüüpe: äge, krooniline, pahaloomulise kasvajaga seotud valu, neuropaatiline, postkirurgiline, pea- ja seljavalu ning nende valude iseärasustest lastel ja vanuritel. Põhjalikult diskuteeriti pea- ja seljavalude tekke ja ravivõimaluste üle, tähelepanu all oli ka fibromüalgia koos täpsema klassifikatsiooni ja ravivõimalustega.

Tutvustati põhjalikult multidisiplinaarset valuravi, mille põhieesmärgiks on patsiendi elukvaliteedi parandamine. Inglismaal on väljatöötatud programm (pain management program), mille alusel tegelevad kroonilise valuga mitme eriala spetsialistid (valuraviarst, õde, psühholoog, psühhiaater). 82% programmis osalejatel on valu vähenenud, elu- ja unekvaliteet paranenud. Programmi strateegiad on:

Loe edasi...

Lisatud: 22 Juuni 2017

Gruusia pealinna Tbilisi haigla Open Heart General Hospital ja 5th Clinical Hospital sünnitus- ja günekoloogiaosakonna juhataja dr Mamuka Nemsadze viibis täiendusel naistekliinikus. Mida ta kolmeteistkümne päevaga nägi ja koges, küsis Kliinikumi Leht.

Kliinikumi naistekliiniku ja dr Nemsadze koduhaigla vaheline koostöö sai alguse juba paar aastat tagasi, varem on naistekliinikus õppimas käinud sama haigla günekoloog Shorena Samushia. Eelmisel sügisel tegid doktorid Fred ja Anne Kirss ning Pille ja Jaan Soplepmann aga vastuvisiidi, mille käigus nad muuhulgas ka õpetasid sealses haiglas hüsteroskoopilisi ja laparoskoopilisi operatsioone.

Dr Mamuka Nemsadze on seotud Eestiga mitmeti – tema koduhaigla tegevdirektor dr David Mikeltadze on lõpetanud Tartu Ülikooli ning juba 1990. aastal külastas dr Nemsadze esimest korda ka Eestit. „Kohtusin Narva haigla doktori Anna Kovalenkoga ning tegin temaga koos elu esimese lõikuse assisteerimise. Võin öelda, et see muutis minu kui noore arsti elu,“ meenutab dr Nemsadze.

Nüüd, mil ta koos poja Giorgiga, kel on samuti käsil arstiõpingud, taas Eestit külastas, oli tal eesmärk koguda võimalikult palju kogemusi meie kliinikumi töökorraldust jälgides, et viia koju nn lääneliku haigla praktikat.

Dr Mamuka Nemsadze osales naistekliiniku töö erinevates protsessides. Esmalt võttis ta osa günekoloogilistest lõikustest naistekliiniku arste assisteerides. Dr Jaan Soplepmanni juhendamisel viibis meie väliskülaline ka onkoloogilistel lõikustel ning päevakirurgias tehtavatel operatsioonidel ja protseduuridel. Kuna Gruusias on 98% haiglatest erakätes, ei pruugi seal leiduda nii laia spetsiifikaga haiguste valikut kui ülikoolihaiglas, mis on dr Nemsadzele jätnud mulje kui kaasaegse meditsiini lipulaevast. „Meie haiglas Gruusias on esindatud ka teised erialad ning tegelikult nägin ma siin just erinevate erialade koostööd, mitte ainult naistekliiniku töökorraldust. Tahtsin kogeda ka haiglatöö organisatoorset poolt, näiteks kuidas on tagatud töö sujuv korraldus ning milline on patsiendikäsitlus ning suhtlemine patsientidega,“ selgitab ta. Küsimuse peale, miks valituks on osutunud just Eesti haigla, kiidab Gruusia kolleeg esmalt siin töötavate inimeste lahkust ja osavõtlikkust. „Ma olen lummatud sellest, millised inimesed töötavad kliinikumis – kõik on olnud meie vastu äärmiselt lahked, eestlased on väga head võõrustajad ning meie siinviibimine on tehtud väga mugavaks. Oleme teretulnud ja me tunneme, et eestlastele läheb meie käekäik ja areng korda. Gruusia on ju tegelikult samamoodi väike nagu Eesti ning meie tervishoius on viimaste 10–15 aasta jooksul tehtud ära suured reformid. Meie üleanne on viia koju tagasi läänelikku kogemust, mida veel teisiti teha, sest meil ei ole väga pikk tee minna võrreldes Eestiga. Meie eeliseks on väiksus, meil on võimalik muutusi teha kiirelt ja paindlikult. Kindlasti see, mida praegu Eesti pealt näeme, aitab meil teha kodus targemaid otsuseid – peame mõjutama meie riigi tervishoiupoliitikat ning enda ideed arusaavaks tegema ka tervisehoiuministrile. Meie eesmärk ei ole ju ainult suremust vähendada, vaid, et meie maal töötaksid oskuslikud, targad, suure tahtevõimega ning oma tööst inspireeritud arstid – just nagu näen töötajaskonda siin, naistekliinikus,“ rõhutab dr Nemsadze.

Rääkides töötajatest, tõstab Mamuka esile õenduspersonali.

Loe edasi...

Lisatud: 22 Juuni 2017

Mitu aastat väldanud koostöö kliinikumi ja Chisinau erakorralise meditsiini haigla vahel on olnud tulemuslik.

Moldova Chisinau erakorralise meditsiini haigla arstid-õed on kliinikumi kogemusest õppinud nii haigla infektsioonikontrolli loomist kui erinevaid infektsioonide ennetamise nüansse. Ühiselt on üle vaadatud, meelde tuletatud ja läbi proovitud algteadmised alates kätepesust ja antiseptikast lõpetades kateetrite panemise ja ravimite manustamise tõdedeni.

Projekti ühe eestvedaja dr Matti Maimetsa sõnul on põhjust rahul olla, sest partnerhaigla arstid-õed on uuest tõsiselt kinni hakanud: „Kaks aastat tagasi lõkkele puhutud õhin ei ole tänaseks raugenud,“ rõõmustas Maimets. „Uuega kaasaminemisel on oluline nii uudishimu kui tahe ja seda meie partneritel jagub. Peaasi, et haiglajuhid suudaksid noort meeskonda haiglas hoida.“

Välisministeeriumi arengukoostöö valdkonna raames rahastatud projektidega on kliinikum jaganud oma kogemust sealse haigla infektsioonikontrolli käimalükkamisel. Kliinikumi poolt saadud kogemusi ja teadmisi on Chisinau erakorralise meditsiini haigla arstid-õed edasi jaganud ka teiste haiglate kolleegidele.

Projekti „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas" rahastab välisministeerium arengukoostöö valdkonna raames. Projekti eesmärk on juurutada kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse loomisel saadud kogemused ja teadmised kliinikumi projektipartnerite juures Moldovas.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 Juuni 2017

Juunikuu esimesel päeval külastasid Urmas Siigur, Margus Ulst, Ago Kõrgvee, Anu Tamm ning Toomas Kivastik Riia Pauls Stradins ülikoolihaiglat, et osaleda selle uue modernse korpuse avamisel ning sõlmida kahe haigla vaheline koostöökokkulepe. Tegemist on haigla uue hoone I ehitusjärguga, kus muuhulgas asuvad polikliinik, palatiosakonnad, endoskoopiatoad, labor ja sterilisatsiooni osakond.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 Juuni 2017

Alaseljavalu on väga sage terviseprobleem. Kuni 84% inimestest tunneb mingi hetk oma elus alaseljavalu, kuid 5–10% neist probleem ei lahene ja tekib n-ö krooniline ehk püsiv alaseljavalu, mis põhjustab inimestele tõsiseid kannatusi mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Viimased uuringud on näidanud, et krooniline alaseljavalu põhjustab kõige rohkem töövõimetusega ja n-ö vaevusega elamist võrrelduna kõikide teiste haigustega. Seega on tegemist kogu ühiskonda haarava probleemiga koormates patsienti, tema perekonda ja lähedasi, haigekassasüsteemi, tööandjat jne. Sellest lähtuvalt ei saa tegeleda alaseljavaluga ja ravida alaseljavalu kui puhtalt biomeditsiinilist probleemi, mis ei võta arvesse näiteks psühholoogilisi või sotsiaalseid faktoreid.

Mis on krooniline alaseljavalu?
Krooniline alaseljavalu on valu, mis on kestnud üle 3 kuu – ehk et üle ajaperioodi, mis võiks kuluda bioloogiliselt kudede paranemisele. Lisaks valule ja kehalise võimekuse langusele, kogevad kroonilise alaseljavaluga inimesed ärevust ja depressiooni, mis mõjutavad nende sotsiaalset ja majanduslikku toimimist. Kartus liigutamise ees ja hirm uue alaseljavalu tekkimise episoodi ees esinevad väga paljudel kroonilise alaseljavaluga patsientidel. Seega on kindlasti haaratud probleemi ka psühholoogilised faktorid, mis mõjutavad probleemi püsimist või paranemist.

Samuti on antud inimestel häirunud asenditundlikkus ja kontroll oma keha üle, mis omakorda vähendavad tõenäosust, et neile meeldiks olla kehaliselt aktiivne ja sellest sõltuvalt võib nende olukord jällegi halveneda.

Mis on biopsühhosotsiaalne mudel?

Loe edasi...

Lisatud: 22 Juuni 2017

Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) korraldas seitsmendat korda konkurssi Maakonnasipelgas. Lõppvoorus, kus määravaks sai nädal aega kestnud rahvahääletus, sai Tartumaa projektidest enim hääli kliinikumi keskkonnaosakonna uus jäätmeautoklaav tervishoius tekkivate nakkusohtlike jäätmete käitlemiseks.

Keskkonnaosakonna juhataja Triin Arujõe sõnul on meeldiv tõdeda, et rahvale läheb kliinikumi uus jäätmeautoklaav korda. „Lisaks rahvahääletusele on meile suur tunnustus, et Keskkonnainvesteeringute Keskus valis meie autoklaavi ostmise Tartumaa viie projekti hulka, mis pääsesid lõpphääletusele,“ lisab ta. „KIK on olnud meie projekti osas hea partner ning kliinikumi ja KIK-i vaheline koostöö on olnud meeldiv,“ rõhutab Triin Arujõe.

Esialgu valisid Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektidega tegelevad inimesed välja üle 1000 projekti, mille hulgast pääses lõpphääletusele igast maakonnast viis projekti, millel on suur positiivne keskkonnamõju ning mis on eeskujulikult ellu viidud. Projektid olid rahastatud nii siseriiklikust keskkonnaprogrammist kui ka eurorahadest ning lõpetatud 2016. aastal. Lemmiku projekti poolt sai hääletada Facebookis.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 17 Mai 2017

Traditsiooniliselt valib Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu ehk MVÜK igal aastal parima arst-õppejõu ning hambaarst-õppejõu. Parima meditsiiniteaduste valdkonna arst-õppejõu tiitel kuulub seekord kirurgiakliiniku juhatajale dotsent Urmas Lepnerile ning parima hambaarst-õppejõu tiitel stomatoloogia kliiniku hambaproteesikeskuses ametis olevale dr Priit Niibole.

Üldkirurgia dotsent Urmas Lepnerit iseloomustatakse tudengite poolt kui äärmiselt laia silmaringiga motiveerivat õppejõudu. Enim hindavad tudengid just tema positiivsust, tudengisõbralikkust ja inspireerivat õpetamisviisi. Tuuakse välja, et ei ole olemas küsimust, millele doktor Lepner vastust ei tea. Sageli ilmestab ta mõnd fakti ka enda põneva kogemusega. Urmas Lepner on suureks eeskujuks paljudele arstitudengitele ning teda hinnatakse väga kõrgelt.

Dotsent Urmas Lepner: Iga tunnustus on meeldiv, kuid eriti teeb meele rõõmsaks, et see on tulnud tudengitelt. Ma olen õpetanud üliõpilastele üldkirurgiat ja kirurgilisi haigusi 30 aastat ja olen seda püüdnud teha alati parimal võimalikul moel. Vahel on see õnnestunud paremini, vahel mitte nii hästi. Ma arvan, et õnnestumine sõltub ka sellest, kas meil on piisavalt palju (huvitavaid) haigusjuhte, mida koos tudengitega uurida, arutada ja analüüsida. Kui on, siis on õpetamine ja ka õppimine puhas rõõm. Õpetades pean silmas, et tänased tudengid on homsed arstid, kes hakkavad ka mind ravima ja kes tahaks endale väheste teadmiste ja oskustega raviarsti? Samas, õpetades õpin ma alati midagi ka tudengitelt ja loodetavasti saan seeläbi veidi targemaks, paremaks. Tudengite küsimused, mõtted ning probleemid panevad õppejõudu lugema, otsima vastuseid tõstatatud küsimustele ja kerkinud probleemidele. Seega on õppeprotsess koostöö ja parima tulemuse saavutame siis, kui mõlemad osapooled panustavad maksimaalselt. Tänased tudengid on väga motiveeritud ja teadmishimulised ning meie õppejõududena peame vastama samaga.

Ortopeedilise stomatoloogia assistenti Priit Niibot iseloomustavad tudengid kui meeletult sõbralikku ning sütitavat õppejõudu, kes oma põhjalikkuse ning entusiasmiga paneb õppima ning praktikumi ootama kõik hambaarstitudengid. Priit Niibo kohta jagub tudengitel vaid kiidusõnu: enim hinnatakse õppejõus just tema toetavat hoiakut ning abivalmidust.

Dr Priit Niibo: Innustav on õpetada tudengeid, kes tunnevad oma tulevase elukutse vastu huvi. Arstitudengeid iseloomustab enamasti keskmisest suurem seesmine soov saada oma erialal paremaks. Meie ülesanne nende kolleegidena on seda seesmist tuld toita, mitte lämmatada. Tudengitega on meil tavaliselt semestri alguses kokkulepe, et arstiteaduskonna üliõpilase eesmärk pole mitte eksamil A pälvimine, vaid arstiks saamine. See loob praktikumides vaba ja usaldusliku õhkkonna, tudengid on hakanud aru saama, et pole olemas rumalaid küsimusi, rumal on rumalaks jäädagi.

Hambaproteesi keskusesse on selline tunnustus tulnud viimase viie aasta jooksul kolmandat korda. Mul on hea meel töötada sellises kollektiivis, kus tunnetan kolleegide pädevust ja tuge. Tudengitele on väga palju toeks meie kabinetiõed Kadri ja Tiina. Paljuski tänu nendele on selline sujuv praktikumide toimumine võimalik.

Tahan tänada tudengeid selle toreda tunnustuse eest. Teiega koos veedetud aeg on mulle oluline ning arendav. Aitäh!

Tudengid tänavad Urmas Lepnerit ja Priit Niibot suure panuse eest tudengite õpetamisse ning soovivad kindlat meelt ja jõudu edaspidiseks!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 16 Mai 2017

Tartu Kultuurkapitali juurde asutati 2008. aastal Neinar Seli poolt meditsiini valdkonna alakapital, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Katrin Õunap, kes töötab ühendlabori Tartus asuva kliinilise geneetika keskuse juhatajana. Kliinikumi kevadkonverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.

Professor Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik mulle määratud Neinar Seli stipendiumi eest viie aasta teaduspublikatsioonide arvestuses. Teadustöö tegemine igapäevatöö kõrvalt ei ole alati kerge ja sageli olen näpistanud aega oma vabast ajast, st reeglina kirjutan tavaliselt õhtuti kodus ning vahel ka nädalavahetustel. Motivatsiooni selleks aga olen ammutanud esiteks oma patsientidelt, kelle keerulised terviseprobleemid panevad mind leidma lahendust nende küsimustele ning soov aidata raviga kui see on võimalik. Teiseks olen saanud suurt innustust oma juhendatavatelt toredatelt meditsiinigeneetika residentidelt ja doktorantidelt, kes motiveerivad mind ikka ja taas uusi uurimisteemasid algatama. Ka on mind palju edasi aidanud koostöö rahvusvaheliste töögruppidega, näiteks Nijmegeni ülikooli erinevate uurimisrühmadega on meil mitmeid ühiseid avaldatud töid, aga ka hiljuti alanud koostöö Broadi Instituudi Daniel McArthuri töögrupiga on meid viinud väga huvitavate avastusteni, mida plaanime lähiajal avaldada.

Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2016. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest Dr Margus Punab. Dr Punab on ametis androloogiakeskuse direktorina.

Dr Margus Punab: Mulle meeldib, et meie meditsiinimaastikul tunnustatakse teaduspublikatsioonide ilmumist. Mul on hea meel juhtida keskust, kus saame pakkuda maailmatasemel ravi ja diagnostikat ning kus minu kolleegid on motiveeritud tegema teadustööd. Olen endiselt seda meelt, et Neinar Seli tunnustus minu autorlusega teaduspublikatsioonidele saab võimalikuks tänu meeskonnale, kes mind ümbritseb. Vähetähtsad ei ole ka meie patsiendid, „tänu“ kellele on meil ainest, mida uurida, diagnoosida ja ravida. Aitäh!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 16 Mai 2017

2016. aastal laekus kliinikumi 870 arvamust jagunedes tänuavaldusteks, ettepanekuteks ja kaebusteks. Ühes arvamuses võisid esineda ka kõik kolm kategooriat. Tänuavaldusi registreeriti möödunud aastal 575, ettepanekuid 111 ning kaebusi 184. Möödunud, 2016. aastal, tänasid patsiendid enim dr Epp Heinolat ja dr Karin Varikut.

Epp Heinola on arst-õppejõud neurokirurgia erialal närvikliinikus. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna ning alates 1978. aastast olnud seotud ülikoolihaigla närvikliinikuga. Dr Heinola ravib haigeid neurokirurgia osakonnas, teeb ambulatoorset tööd ja assisteerib lõikustel. Ta rõhutab, et ükski tänu ei kuulu ainuüksi arstile, vaid pigem ikka osakonnale.

Dr Epp Heinola: Olen üllatunud, et mina sellise tänu osaliseks sain, sest arvan, et tegelikult kujuneb patsiendil mulje ikka kogu osakonnast, mille ta siis adresseerib arstile. Võin öelda, et patsientidele kindlasti meeldib suhtlemine, kuid kahjuks jääb meie kiire elutempo tõttu suhtlemist aina vähemaks. Teine oluline aspekt on patsiendile arusaadav selgitus tema haigusest, ravi võimalustest ja võimalikest tüsistustest. On vaja kuulata patsiendi arvamust ja ka sellega võimalusel arvestada. Sageli kipuvad küsimused arstile korduma, järelikult pole vastused olnud arusaadavad ja vajavad täiendavat selgitust. See on meeldiv, kui patsiendid tunnevad end meie osakonnas koduselt!

• Dr Epp Heinola on väga hea arst, kes süstib patsientidele positiivsust ja tunneb hoolt ja muret oma patsientide suhtes.
• Suur tänu sooja südamega armsale dr Epp Heinolale. Tänan õdesid Liisa Kruse, Helen Vilu ja teisi usinaid töömesilasi. Aitäh kokkadele maitsva eine eest!
• Olen väga liigutatud tähelepanust, hoolivusest ja südamlikust suhtumisest. Minu eriline tänu kuulub dr Heinolale, kes päästis mind piinavast valust ja oli minuga nii mõistev. Kogu osakonna personal väärib siirast imetlust. Mul ei õnnestunud "komistada" mitte kordagi kellegi pahale tujule või mossis näole. Sügav tänu ja lugupidamine kogu personalile – nii peaks see kõikjal olema.

Karin Varik töötab kirurgiakliinikus vanemarst-õppejõuna lastekirurgia erialal. 40-aastase tööstaaži jooksul on ta enim pühendunud neonataalkirurgiale ja lasteuroloogiale. Ta on õpetanud ja juhendanud põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Laste parema käekäigu nimel oli dr Varik üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajaliikmetest olles ka praegu fondi püsiannetaja ning SOS Lasteküla ja Unicefi toetaja.

Dr Karin Varik: Mulle meeldib lapsi ravida. Juba väikelapse east peale tuleb patsiente kohelda võrdse partnerina. Ja loomulikult käib sinna hulka ka vanemate informeerimine, lapse haigusloo lahti rääkimine. Tänu meditsiinitehnika arengule on muutunud kirurgide töö oluliselt – lõikuse-eelne diagnostika on niivõrd heal tasemel, et teame juba üsna täpselt ette, mis meid operatsioonilaual ees ootab. See, et minu tööd on märgatud, on kindlasti meeskonnatöö tulemus, olen tänulik nii enda õpetajatele, kolleegidele kui ka tudengitele. Tänan ka väikeste patsientide peresid, kes mind on usaldanud, sest kõige suurem tänu lastearstile on siiralt naeratav terveks ravitud laps!

• Minu 4-aastast poega opereeriti teie kliinikus. Ravi ja teenindus olid eeskujulikud. Personal oli professionaalne ja kõikidele küsimustele saime vastused. Kõik oli väga puhas ja mu poeg oli rahul. Eriliselt täname dr Karin Varikut.
• Olin väga üllatunud – nii meeldiv suhtumine. Kõik töötajad olid lastesõbralikud ja kenad. Eriti suured tänud dr Karin Varikule. Kogemus oli nii positiivne, et seda ei oska kohe kirjeldada. Me jäime väga, väga rahule!
• Tahaksin tänada minu last opereerinud dr Karin Varikut. Arsti lähenemine oli väga personaalne, seletas ja tutvustas protseduuri detailselt. Lapsega suhtles sõbralikult ja mõistvalt.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 16 Mai 2017

Kliinikum annab 2011. aastast välja preemia parimale ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklile. Preemia eesmärk on toetada ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikust ning arendada eestikeelset teaduskeelt.
Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. Sel aastal hindas toimetuskolleegium parimaks Rahu Kaja ja Rahu Mati artikli „Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014.“ Eesti Arst 2016; 95(9):575–80.

Kaja Rahu: Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: lühiülevaade

Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring sai alguse Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (praegu Tervise Arengu Instituut) epidemioloogia ja biostatistika osakonnas 1992. aastal tänu soodsatele tingimustele: tegutses toimekas epidemioloogide rühm; Eestis oli olemas nii vähiregister kui ka surmaregister, rahvastikuregistri abiga sai lisada isikukoodid; USA Riiklik Vähiinstituut otsustas uuringut rahastada; uuringut alustati koostöös Soome ja USA kolleegidega. Kohorti kuulub 4831 meest, kes 1986–1991 töötasid Tšernobõli piirkonnas. Neist meestest 20 pole õnnestunud registrite vahendusel jälgida. Esialgne eesmärk oli uurida vähihaigestumust, eriti leukeemiahaigestumust, sest leukeemiarisk radiatsioonile eksponeeritud kohordis tõuseb juba 2–5 aastat pärast ekspositsiooni, kui saadud kiirgusannused ületavad 0,1 Gy.

Võimaluste kasvades viidi läbi mitmed alauuringud: 1) postiküsitlus (3888 vastajat) oli põhiline allikas teabe saamiseks veteranide sotsiaal-demograafiliste tunnuste, tervisekäitumise ja töö iseloomu kohta saastatud piirkonnas; 2) biodosimeetria (3197 veterani vereproovid) kinnitas, et saadud kiirgusannused (keskmine 0,1 Gy) ei ületanud sõjaväepiletites märgituid; 3) kilpnäärmehaiguste sõeluuring (1984 skriinitud veterani) ei tuvastanud sagedasemat haigestumust; 4) minisatelliitide mutatsioonide esinemise sagedus pärast Tšernobõli avariid sündinud veteranide lastel (147 perekonda) oli mõnevõrra (kuid mitte statistiliselt oluliselt) kõrgem, kui nende enne avariid sündinud õvedel; 5) veteranide vähihaigestumus 1986–2012 (369 vähijuhtu) ei erinenud oluliselt meesrahvastiku vähihaigestumusest; esines 10 leukeemiajuhtu võrreldes 8,03 eeldatuga (esimene leukeemia diagnoositi 2000. a); oluliselt kõrgem risk ilmnes alkoholisõltuvate vähipaikmete korral; 6) veteranide suremus 1986–2014 (1176 surmajuhtu) oli samal tasemel kui meesrahvastiku suremus, kuid 30% kõrgem enesetapurisk ei olnud ajas vähenenud; 7) haigekassa andmetel põhinev haigestumusuuring (v. a vähk) (3680 veterani võrreldud 7631 mehega rahvastikust) näitas kõrgemat kilpnäärmehaiguste riski, mis ei sõltunud Tšernobõli piirkonda mineku ajast; veteranidel esines enam südame isheemiatõbe, alkoholist ja välispõhjustest tingitud seisundeid; 8) veteranide vaimse tervise uuring (614 veterani ja 706 kontrolli) tõi esile sagedasema enesetapumõtete, meeleoluhäirete ja alkoholisõltuvuse esinemise kohordis.

Eest Arstis 2016 avaldatud artiklis („Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014“. Eesti Arst 2016; 95:575–80) analüüsisime veteranide vähihaigestumust ja suremust võrreldes Eesti meesrahvastikuga. Uuring kujutab endast tüüpilist registripõhist kohortuuringut, kus haigestumuse ja suremuse andmed lingiti kokku registritest. Tulemused kinnitavad, et Tšernobõli piirkonnas saadud radioaktiivne kiirgus ei ole suurendanud veteranide vähihaigestumust ega suremust.

Lisatud: 16 Mai 2017

3. aprillil kaitses dr Aleksei Rakitin filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Metabolic effects of acute and chronic treatment with valproic acid in people with epilepsy“ („Valproaadi metaboolsed mõjud epilepsiaga patsientidel akuutse ja kroonilise ravi puhul“).

Töö juhendajateks olid dotsent Sulev Haldre (TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja professor Sulev Kõks (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). Oponendiks professor Torbjörn Tomson (MD, PhD), Karolinska Ülikooli haigla, Stockholm, Rootsi.

Kokkuvõte
Valproaat (VPA) on maailmas laialt kasutatav epileptiliste hoogude kontrollimiseks mõeldud preparaat, mida erinevatel hinnangutel kasutab iga päev rohkem kui üks miljon inimest. Üheks kõige sagedasemaks VPA kõrvaltoimeks peetakse kehakaalu tõusu. Sellega võivad sageli kaasneda metaboolsed ja endokriinsed häired, mida hästi kirjeldab metaboolse sündroomi (MS) kontseptsioon. Vähesed uuringuid, mis kirjeldavad MS-i levimust ja riskifaktoreid VPA-i tarvitavatel patsientidel on andnud vastuolulisi tulemusi. Ei ole ka täpselt teada VPA-st tingitud kaalutõusu molekulaarsed mehhanismid.

Käesoleva uuringu eesmärkideks oli hinnata MS-i ja selle komponentide levimust VPA-d tarvitavatel epilepsiaga inimestel, võrrelda seda üldpopulatsiooni ja teist antikonvulsanti - karbamasepiini (CBZ) tarvitavate patsientidega, iseloomustada veeni manustatava VPA-i akuutset mõju glükoosi vere kontsentratsioonile ning kirjeldada VPA-i kroonilise ravi toimet geeniekspressioonile esmaselt diagnoositud epilepsiaga patsientidel.

Uuringus leiti, et MS-i levimus VPA-monoteraapial olevatel patsientidel on 25.8%, mis oluliselt ei erine MS-i levimusest Eesti üldpopulatsioonis ja CBZ-i tarvitavatel patsientidel. Samas, VPA-i tarvitavatel naistel on MS-i risk tendentsina kõrgem kui meestel. Seega, naistel, kellel juba enne ravi algust esineb kõrgem südame-veresoonkonna haiguste risk, ei ole VPA kasutamine ekvivalentse alternatiivi olemasolul soovitav. Pikem VPA ravi kestus ja kõrgem annus tõstsid samuti MS-i riski. Üllatavalt madal geenide transkriptsiooni aktivatsiooni tase meie uuringus on tingitud tõenäoliselt suhteliselt madalatest kasutatud VPA-i annustest. Järelikult, muutunud geenide ekspressiooniga seotud kõrvaltoimete tõenäosuse vähendamiseks on soovitav kasutada võimalikult väikest VPA-i annust. Pärast veenisisese VPA-i manustamist, glükoositaluvuse testi käigus, langes patsientidel plasma glükoosi kontsentratsioon. VPA-i otsene hüpogükeemiline toime ja sellega kaasnev võimalik söögiisu suurenemine võib seletada kaalu muutusi VPA-i tarvitavatel patsientidel. Antud töö tulemused annavad lisainformatsiooni VPA-raviga seotud riskidest ning aitavad ohutumalt kasutada seda efektiivset antikonvulsanti.

Juhendaja Sulev Haldre, arst-õppejõud neuroloogia erialal: Dr Aleksei Rakitin on initsiatiivikas noor kolleeg, kes suurepäraselt ühendab kliinilise ja teadusliku kompetentsi. Aleksei doktoritöö teema tulenes tema sügavamast epilepsia huvist. Ise valides ja soovitades epilepsiaga patsientidele ravimeid, tekkis küsimus ka ravimite võimalikest kõrvaltoimetest. Praktilisest vajadusest tulenevalt, teisalt professor Sulev Kõksi teadusrühma huvist valproaadi toimete vastu, tekkis ja arenes Aleksei dissertatsiooni sisu.

Aleksei omandas töö käigus rea molekulaarbioloogias vajalikke metoodilisi oskusi, rääkimata otsesest kliinilisest teadmistest.

Töö tulemusi ja teadmisi laiemas kontekstis näitas Aleksei oma dissertatsiooni edukal kaitsmisel, kus oponendiks oli valproaadi kasutamise kliiniliste aspektide maailmaekspert professor Torbjörn Tomson.

Loodetavasti jätkab Aleksei teadustööd ka edaspidi ühildades seda intensiivse kliinilise tööga.

Lisatud: 16 Mai 2017

28. aprillil kaitses Tiina Freimann filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Musculoskeletal pain among nurses: prevalence, risk factors, and intervention“ („Skeleti-lihasvalud õdedel: levimus, ohutegurid ja sekkumine“).

Töö juhendajateks olid professor Mati Pääsuke (TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut) ja töötehnoloogia ja ergonoomika dotsent Eda Merisalu (EMÜ tehnikainstituut). Oponendiks professor Maija Eglīte (MD, Dr hab med), Head of the Department Faculty of Medicine, Department of Occupational and Environmental Medicine, Rīga Stradiņš University, Läti.

Lühikokkuvõte
Skeleti-lihasvalud (SLVd) on kõige levinum ja jätkuvalt lahendamata probleem kogu Euroopa töötajaskonna hulgas, ohustades kõige enam haiglatöötajaid, sh õdesid. SLVd halvendavad oluliselt õdede tööga toimetulekut ja elukvaliteeti, põhjustades füüsilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme. Õdede töövõime langus ja töölt puudumine ägeda või kroonilise SLV tõttu tekitab märkimisväärseid töövõimetusega seotud kulusid ning on oluliseks finantskoormuseks vananeva elanikkonnaga Eesti majandusele.

Käesoleva doktoritöö eesmärk oli välja selgitada SLVde esinemine ja võimalikud ohutegurid õdedel ning hinnata koduvõimlemisel põhineva treeningteraapia mõju õdede lülisamba kaela- ja nimmepiirkonna liikuvusulatusele, et ennetada või vähendada SLVsid. Andmed koguti Tartu Ülikooli Kliinikumi 686 õelt kolme uuringu käigus, millest esimene toimus rahvusvahelise uuringu raames. Kõikide uuringute tulemused publitseeriti rahvusvahelistes teadusajakirjades.

Uuringud näitasid, et SLV esinemissagedus õdede hulgas on kõrge (70–85%), hõlmates kõige sagedamini alaselja- (56–57%) ja kaelapiirkonda (52–56%). Kahes ja enamas kehapiirkonnas koges SLVsid 60–61% õdedest. Vanus ja halb tervis olid seotud SLV esinemisega ühes või mitmes kehapiirkonnas. Stress, läbipõlemine ja psühhosomaatilised sümptomid suurendasid SLV esinemise tõenäosust. Olulisemad tööga seotud füüsilised ohutegurid SLVde tekkeks olid raskuste tõstmine ja töötamine sundasendis. Suurimad psühhosotsiaalsed riskid olid kiire töötempo ja emotsionaalsed nõudmised. Rahulolematus tööga ja töö-pereelu konflikt tõstsid samuti valude riski.

Sekkumisuuringu tulemused näitasid, et koduvõimlemisel põhinev treeningteraapia parandas oluliselt õdede lülisamba kaela- ja nimmeosa liikuvusulatust. Treeningteraapia mõjul suurenes lülisamba kaelaosa liikuvusulatus kõikides liikumissuundades ning lülisamba nimmeosa liikuvusulatus painutamisel ette. Kõige suurem efekt saavutati lülisamba kaelaosa liikuvusulatuses painutamisel ette (26%).

Käesoleval doktoritööl on oluline praktiline väärtus, kuna SLVdega seotud riske on võimalik leevendada ennetavate tegevustega. Antud uurimistööle tuginedes tuleks jälgida ja reguleerida õdede töökoormust, töötempot ja emotsionaalset koormust ning arendada juhtimise kvaliteeti. Sekkumisuuringu positiivsed tulemused julgustavad koduvõimlemist kasutama õdede SLVde ennetamiseks ja vähendamiseks.

Juhendaja Mati Pääsuke, kinesioloogia ja biomehaanika professor
Enamikel juhtudel ülekoormussündroomina avalduvad skeleti-lihassüsteemi vaevused moodustavad suure osa kutsehaigustest ja on kõige levinum tööga seotud terviseprobleem. Tervishoiutöötajatest on skeleti-lihasvalude levimus kõrge õdedel, hambaarstidel, samuti füsioterapeutidel. Õdedel on kõrge tööstress ja vanusega hakkab neil töövõime langema märgatavalt varem kui näiteks arstidel, kontoritöötajatel või isegi raske käsitsitöö tegijatel. Tiina Freimanni doktoritöö täiendab oluliselt teadmisi skeleti-lihasvalude levimuse ning esinemissageduse, samuti nende vaevuste ohutegurite kohta õdedel. Tööst selgus, et skeleti-lihasvalude esinemine õdedel on seotud vanuse ja madala tervisehinnangu ning stressirohkete füüsiliste tegevustega, samuti psühholoogiliste teguritega nagu emotsionaalne kurnatus, depersonalisatsioon jt. Õdedel on töökoormus ja töötempo, emotsionaalsed nõudmised ning rollikonfliktid seotud vaimse tervise probleemidega. Praktiline väärtus on saadud tulemusel, mis kinnitab, et spetsiaalse treeningteraapia abil võib parandada lülisamba kaela- ja nimmeosa funktsionaalset seisundit õdedel, kellel esinevad kroonilised valud nendes kehapiirkondades. Tiina Freimanni iseloomustamiseks tuleb öelda, et ta on kujunenud doktoriõppe jooksul iseseisvaks uurijaks terviseteaduste valdkonnas, kellel on kõrge motivatsioon, hea analüüsivõime ning oskus juhendada magistritöid. Tema puhul on tähelepanuväärne veel kaks asjaolu: Tiina Freimann on üks väheseid õendusalase haridusega inimesi Eestis, kellel on doktorikraad ja väitekirja jaoks vajalikud uuringud viis ta läbi paralleelselt pingelise administratiivse tööga Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõena.

Lisatud: 16 Mai 2017

Märtsi lõpus toimus Hollandis Nijmegenis Radboudi ülikoolis juba viiendat korda rahvusvaheline koolitus „Cancer Genetic & Cytogenetic Diagnostics“, kuhu kogunes 88 spetsialisti 27 riigist. Tartu Ülikooli Kliinikumi Arendusfondi toel osales tänavusel koolitusel kliinilise geneetika keskuse Tallinna filiaali laborispetsialist Kadi Jairus.

Nijmegen on kaunite parkidega rahulik ülikoolilinn. Siin saab eheda kogemuse ühest tüüpilisest kirglikult jalgrattaid armastavast Hollandi linnast, mis ei ole turismindusest läbi imbunud nagu Amsterdam. Kauni Nijmegeni nautimiseks jäi paraku vähe aega, sest koolituse programm oli tihe. Oma eriala tippspetsialistid tutvustasid ühelt poolt konkreetsete onkoloogiliste haiguste olemust ja diagnostikat, teiselt poolt uuemaid diagnostikameetodeid, nagu geenikiip, PCR-il põhinevad meetodid ja sekveneerimine. Lisaks jagati juhiseid tulemuste tõlgendamise ja raporteerimise ning labori kvaliteedisüsteemi kohta. Iga teema juures lahendati interaktiivseid ülesandeid, kus kuulajad pidid valima raviotsuste vahel või kirjeldama uuringute tulemusi ISCN nomenklatuuri alusel.

Mind tsütogeneetikuna huvitas enim pahaloomuliste hematoloogiliste haiguste diagnostika. Luuüdi kromosoomianalüüside hulga pideva kasvu tõttu tunnen igapäevatöös puudust parematest meditsiiniteadmistest. Kui geneetikal põhinev personaalmeditsiin kõlab paljudel erialadel veel ulmeliselt, siis hematoloogias on see jõudnud igapäevasesse kasutusse. Lähtudes kasvajarakkude geneetilistest muutustest, valitakse patsiendile sobivaim raviskeem ja hinnatakse haiguse prognoosi. Vähigeneetika on kiirelt arenev valdkond, pidevalt avastatakse uusi prognostiliselt olulisi mutatsioone. Parima ravi tagamiseks tuleb arstidel olla kursis uuemate teadusuuringutega ning labor peab vajaduse tekkides kasutusele võtma uusi metoodikaid. Selleks, et paigal püsida, tuleb kogu aeg joosta!

Lisaks meditsiiniteadmiste täiendamisele oli suur abi koolitusel jagatud praktilistest nõuannetest laboritöös. Sain palju targemaks FISH-analüüside interpreteerimise vallas. Loodetavasti oleme nüüd sammukese võrra lähemal päevale, mil alustame luuüdi FISH-analüüside tegemist kliinilise geneetika keskuse Tallinna filiaalis ja kallite Tartu kolleegide silmad saavad natuke puhkust. Kindlasti tuleb kõrva taha panna kogenumate Euroopa kolleegide soovitused geenikiibi kasutamisel vähi diagnostikas. Praegu astume sel teel veel esimesi sammukesi, kuid loodetavasti lähiaastatel on võimalik seda analüüsi pakkuda ka Eesti leukeemiahaigetele.

Uuemad meetodid, nagu sekveneerimine ja geenikiip, annavad geneetilise materjali kohta palju rohkem infot kui klassikaline kromosoomianalüüs. Näiteks kultuuris halvasti kasvavate rakkudega kroonilise lümfoidse leukeemia (KLL) korral on paljudes laborites kromosoomianalüüs juba asendatud geenikiibi analüüsiga. Kuid taaskord tuleb tõdeda, et kuuldused tsütogeneetika peatsest surmast on liialdatud. Praktikas on vanemad diagnostikavõimalused jätkuvalt kasutusel ... ja mitte ainult rahalistel põhjustel. Tuleb meeles pidada, et ka uuematel meetoditel on omad puudused. Näiteks ägeda müeloidse leukeemia (AML) korral ei olekski mõistlik asendada kromosoomianalüüsi oluliselt täpsema kiibianalüüsiga, sest nii jäävad leidmata selle haiguse korral sagedased tasakaalustatud translokatsioonid, mida ei ole kuidagi võimalik kiibil näha. Kromosoomianalüüs suudab leida tasakaalustatud translokatsioone, annab üldistatud ülevaate kogu geneetilisest materjalist ning näitab selgelt klonaalset arengut. Kuid ülevaatlikkuse vastukaaluks kaotame täpsuses: leidmata võivad jääda väikesed deletsioonid ja isegi teatud krüptilised translokatsioonid. FISH-analüüs on kromosoomianalüüsist parema lahutusvõimega ja suudab tuvastada ka translokatsioone, kuid paraku vastab ainult neile küsimustele, mida me küsida oskame. Rohkema info saamiseks mitme üksiku FISH-analüüsi tegemine on jällegi ebapraktiline ning läheb kokkuvõtteks isegi geenikiibist kallimaks. Kuldne kesktee on uuema ja vanema metoodika oskuslik kombineerimine.

Äärmiselt silmi avav oli hambuni automatiseeritud Müncheni leukeemialabori tutvustus ja ringkäik Radboudi ülikooli meditsiinigeneetika laborites, kus töötab rohkem pipeteerimisroboteid kui inimesi. Väikeste analüüsimahtudega Eestis ei ole praegu kulutõhus rajada täisautomaatset tsütogeneetika laborit, kuid mõningane nüüdisajastamine on hädavajalik. Konverentsil osalenutega suheldes torkas silma, et ka Euroopa väiksemad krooniliselt alarahastatud laborid peavad iseenesestmõistetavaks, et kromosoome pildistab üles masin ning kõrgharitud laborispetsialisti tööaega preparaatide läbikammimisele ei raisata.

Mitmes ettekandes rõhutati arstide ja labori vahelise suhtluse olulisust. Koolitus tõigi need harva silmast silma kohtuvad osapooled kokku ja suurendas teadmiste ühisosa. Kuna viibisime koolitusel koos hematoloogia residendi dr Epp Valteriga, siis avanes meil kohe hea võimalus alustada Eesti hematoloogide ja tsütogeneetikute dialoogi rohujuure tasandil. Avastasin üllatusega, et isegi uuemal ajal ülikooli lõpetanud hematoloogide geneetikaalane väljaõpe on üsna napp. Tsütogeneetikud tunnevad ennast jällegi meditsiinivaldkonnas ebakindlalt ega pruugi olla teadlikud uusimatest WHO soovitatud diagnostilistest testidest. Aga mida hematoloogid ei küsi, seda labor ei paku. Kui peame üksteist kõiketeadvaks, siis kardame esitada rumalaid küsimusi ning jäämegi surnud ringi. Kuna hematoloogid ja tsütogeneetikud suhtlevad peamiselt paberi kaudu, siis võiksime vastavalt saatekirja diagnoosi lahtrisse ja analüüsiraportisse kirjutada pigem rohkem kui vähem selgitavat infot. Püüame üksteise valdkondi paremini tundma õppida, kasvatame teadmiste ühisosa ja peame meeles, et segase olukorra lahendus võib olla vaid telefonikõne kaugusel!

Arutasime koolitusel kuuldut teiste tsütogeneetikutega ja tekkis hulk mõtteid, kuidas saaksime praegust praktikat parandada. Ei tohiks eeldada, et arstid teavad kõigi analüüside piiranguid, ning võiksime ise julgemalt soovitada näiteks täiendavaid FISH-analüüse. Ja vastupidi – kui laboris märgatakse, et tellitud kallis lisaanalüüs on kromosoomianalüüsi tulemuste valguses mõttetu, siis tuleks sellest arstile teada anda. Plaanis on hematoloogidega kokku leppida tüüptellimustes, et tsütogeneetik oskaks kontrollida, kas kõik patsiendi diagnoosi valguses olulised lisaanalüüsid ikka on töös või tellida kiirelt täiendavaid analüüse vastavalt kromosoomianalüüsi tulemusele. Püüame oma analüüsivastuseid selgemalt sõnastada ja lisada sinna kommentaare leitud muutuste kliinilise tähenduse kohta. Oleme teadlikud, et hematoloogid ei armasta pikki keerukaid karüotüübivalemeid. Keerulisemate leidude korral on analüüsi vastamise kiirus ja leiu kirjelduse täpsus pahatihti pöördvõrdelises seoses. Tsütogeneetikutena peame teinekord maha suruma uurimiskire ning meeles pidama, et väga keerulise karüotüübi korral on arstil rohkem kasu kiirelt saabuvast üldisemast infost, kui hilinemisega saabuvast vastusest, kus nähtud kromosoomianomaalia on piinliku täpsusega ära kirjeldatud. Anname oma parima ühisel sõidul selle igimuutuva valdkonna Ameerika mägedel!

Kadi Jairus