Lisatud: 25 Jaanuar 2018

Residendid on aastaid pöördunud Eesti Nooremarstide Ühenduse (ENÜ) poole erinevate muredega, kuid siiani puudus tõstatatud probleemidest süstemaatiline ülevaade ning nende tekkepõhjused jäid tihti ebaselgeks. Seetõttu alustas ENÜ 2016. aastal koostööd poliitikauuringute keskusega Praxis, et analüüsida Eesti arstide residentuuriõpet ning võrrelda seda rahvusvaheliste World Federation for Medical Education (WFME) residentuuriõppe kvaliteedistandarditega.

Detsembris ilmus Praxiselt residentuuri käsitlev poliitikaanalüüs, mis põhineb möödunud aastal residentide, hiljuti residentuuri lõpetanute ning juhendajate seas läbiviidud küsitluse tulemustel. 2018. aasta alguses on ilmumas detailsem aruanne, kus Eesti residentuure on kõrvutatud WFME “Postgraduate Medical Education Global Standards for Quality Improvement. The 2015 Revision” standarditega.

Analüüsist selgub, et kõige suuremaks probleemiks on kvaliteedi ebaühtlus, mis võib viia tulevaste eriarstide oskuste ja teadmiste varieeruvuseni. Ebaühtlust esineb nii residentuuri erialade, õppetsüklite, baasasutuste kui ka nende struktuuriüksuste vahel. Mõnedes õppetsüklites, baasasutustes või nende osakondades võib tahaplaanile jääda residentuuri õppimise aspekt ja domineerima hakkab igapäevane teenuseosutamine. Alati ei suudeta leida tasakaalu teoreetilise ja praktilise õppe vahel ja/või on need omavahel seostamata. Vastanute sõnul on mõned õppetsüklid pealiskaudsed ja/või lähtudes erialast ebapraktilised. Samal ajal ei valmista olemasolevad õppetsüklid residente ette kõikideks rollideks, mida arstikutse eeldab. Kliiniliste teadmiste omandamise kõrval peab õpe süsteemselt pakkuma teistegi pädevuste omandamist, näiteks oskust teha meeskonnatööd ja teadustööd, suhtlemisoskuseid või teadmisi juhtimisest ning ettevõtlusest.

Analüüsi alusel on kvaliteedi ebaühtluse üheks põhjuseks suur varieeruvus juhendamise kvaliteedis. Eestis on residendi juhendamise korraldamine baasasutuste ülesanne ja residentuuri eeskirja järgi kvalifitseerub juhendajaks iga vähemalt viieaastase erialase töökogemusega arst. Küsitlusest selgus, et juhendamise võimekus kõigis baasasutustes ei ole alati kooskõlas ei standardiga ega eeskirjades viidatud tingimustega. Probleeme on olnud nii juhendaja olemasolu, tema kättesaadavuse kui ka juhendamise sisukusega.

Analüüsis selgus, et probleeme on nii juhendajalt residendile antavas kui ka residendilt kogutavas tagasiside süsteemis. Baasasutustele ja juhendajatele tagasiside andmine on vabatahtlik ning hetkel kasutatav süsteem ei taga residendile anonüümsust. Sageli ei järgne sisulisele tagasisidele analüüsi ega arendustegevusi. Juhendaja hinnang residendile on määrav residendi edasijõudmise hindamisel, kuid residentide sõnul on tagasiside sageli napp ja mittemidagiütlev, jättes residendi ilma võimalusest planeerida enda professionaalset arengut ning saada hinnang oma pädevusele.

Kvaliteedi ebaühtluse üheks võimalikuks lahenduseks on residentuuri miinimumstandardite väljatöötamine, mis määratleksid taseme, millele iga residendi kogemus peaks vastama. Standardites tuleks määratleda nõuded ka juhendamisele. See võimaldaks kõigil osapooltel üheselt mõista, missugune peaks olema juhendaja tegevus ja mida see juhendajale tähendab. Arsti üks enesestmõistetav roll on kolleegide juhendamine, mistõttu on loomulik, et ka arstide ettevalmistusprotsessis pöörataks õpetamise oskustele süsteemset tähelepanu ning aidataks mõista selle rolli olulisust. Lisaks oleks mõistlik töötada välja tagasiside mehhanism, mis residentide hinnangutele tuginedes annaks infot baasasutuse ja juhendajate vastavusest residentuuri standarditele.

Käesolevas kirjutises on toodud vaid murdosa valminud analüüsis toodud probleemkohtadest ning võimalikest lahendustest. Tervishoiusüsteemi osapooltel on oluline neid puudujääke teadvustada, et leida ühiselt viise residentuuriõppe kvaliteedi parandamiseks. Tegemist on aga komplekssete probleemidega, millele ei ole ühte lihtsat lahendust ning millega tegelemist ei saa panna üksikute osapoolte õlule. Parimad lahendused peituvad sidusrühmade – residentide, otseste juhendajate, baasasutuste, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna ning üldjuhendajate – süsteemses ja hästi läbimõeldud koostöös. Poliitikaanalüüsi tervikteksti ja 180-leheküljelise lisaga saab tutvuda Praxise kodulehel www.praxis.ee.

Käesolev poliitikaanalüüs on esimene etapp Eesti residentuuriõppe hindamise projektist, mida viib läbi poliitikauuringute keskus Praxis. Projekti raames valmivad võrdlused ka Läti ja Leedu residentuuriõppega ning viiakse läbi arutelusid Põhjamaade esindajatega residentuurikorralduse teemadel. Projekt kestab 2016 kuni 2019 ning selle kogumaksumuseks on üle 100 000 €. Sellest pool rahastatakse Nordplus Horizontal programmist ning ülejäänud osa Sotsiaalministeeriumi, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Eesti Nooremarstide Ühenduse poolt. Projekt lõppfaasi osana toimub 25. oktoobril 2018 Tartus rahvusvaheline konverents, mille fookuses on arstide tasemeharidusjärgne spetsialiseerumine ja selle kvaliteedi parandamine.

Eesti Nooremarstide Ühenduse juhatus

Lisatud: 25 Jaanuar 2018

Rinnavähi varajaseks avastamiseks tehakse Eestis sõeluuringut 50–62 aastastele naistele. 2018. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule naisi sünniaastatega 1949, 1950, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966 ja 1968, kellel on kehtiv Eesti haigekassa kindlustus ja kellele viimase kahe aasta jooksul ei ole mammograafilist uuringut tehtud.

Haigekassa saadab eelnimetatud aastail sündinud naistele rahvastikuregistris oleva aadressi järgi kutsed, kuid andmebaasi ebatäpsuse tõttu ei pruugi kõik naised kutseid siiski saada – see ei ole takistuseks uuringule tulemisel. Sõeluuringu kutse on mõeldud naisele meeldetuletuseks sõeluuringus osalemiseks.

Mammograafia sõeluuring on kindlustatud naisele tasuta.

Naised, kes on sõeluuringu sihtgrupist nooremad või vanemad, peaksid rinnakaebuste korral pöörduma perearsti või naistearsti poole, kes teeb esmase läbivaatuse ning suunab vajadusel rinnauuringutele. Saatekirjaga on ka neile naistele kliinikumis uuringud tasuta.

Sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Ootame naiste aktiivset osavõttu!

JÕGEVAMAA
15.01–24.01 Põltsamaa Tervisekeskuse hoovis, Lossi 49, Põltsamaa
25.01–09.02 Jõgeva Vallavalitsuse ees, Suur 5, Jõgeva
12.02–15.02 Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee

TARTUMAA
16.02 Kallaste, Oja tn turismiinfo kõrval

PÕLVAMAA
19.02–23.02 Räpina Haigla, Võru 1, Räpina
26.02–27.02 Värska Vallamaja juures
28.02–16.03 Põlva Haigla juures, Uus 2, Põlva

VÕRUMAA
19.03–06.04 Võru Polikliiniku ees, Jüri 19a, Võru
09.04–11.04 Antsla Perearstikeskuse hoovis, Kooli tee 12, Antsla

VALGAMAA
12.04–13.04 Sangaste vallamaja juures
16.04–18.04 Otepää Vallavalitsuse ees, Lipuväljak 13, Otepää
19.04–04.05 Valga Haigla ees, Peetri 2, Valga
07.05–09.05 Tõrva Tervisekeskuse hoovis, Tartu 1, Tõrva

VILJANDIMAA
10.05–11.05 Nuia Perearstikeskuse ees, Kalda 6A, Karksi-Nuia
14.05–16.05 Abja Vallavalitsuse parklas, Pärnu mnt.30, Abja-Paluoja
17.05–13.06 Viljandi turu parkimisplatsil
14.06–15.06 Suure-Jaani vallamaja juures, Lembitu 42

JÄRVAMAA
18.06–22.06 Türi Tervisekeskuse hoovis, Viljandi 4, Türi
25.06–26.06 Aravete, kaupluse „Meie pood“ juures
27.06–28.06 Järva-Jaani vallamaja parklas
29.06–13.07 Järvamaa Haigla hoovis, Tiigi 8, Paide

TARTUMAA
21.08–31.08 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1, Tartu
03.09–07.09 Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva

II ring SÜGIS
10.09–14.09 Jõgeva Vallavalitsuse ees, Suur 5, Jõgeva
17.09–21.09 Põlva Haigla juures, Uus 2, Põlva
24.09–05.10 Võru Polikliiniku ees, Jüri 19a, Võru
08.10–12.10 Valga Haigla ees, Peetri 2, Valga
15.10–26.10 Viljandi turu parkimisplatsil
29.10–09.11 Järvamaa Haigla hoovis, Tiigi 8, Paide

TARTUMAA
12.11–23.11 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1, Tartu

10.12–21.12 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1, Tartu

ÜRITUSED
19.05 SEB Maijooks

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Jaanuar 2018

9.–16. detsembril 2017 viibis Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus kolmeliikmeline delegatsioon Moldovast: taastusarstid dr Victoria Chihai ja Alisa Tabirta (State University of Medicine and Pharmacy „Nicolae Testimitanu – SUMPh “ ning ortopeed dr Dorin Balmus (Moldova rahvuslik spordimeditsiini keskus „Atletmed“).

Moldova kolleegid väisasid Tartut seoses Eesti Välisministeeriumi poolt rahastatava arengukoostöö projektiga „Eesti-Moldova koostöö taastusravi ja spordimeditsiini tervishoiuteenuse kvaliteedi tõstmiseks vastavalt Euroopa standarditele: jätkuprojekt“. Tegemist on koostöö jätkutegevustega ning praeguses etapis keskendutakse eelkõige praktiliste koolituste läbiviimisele. Varasema koostöö tulemusena (välisministeeriumi projektid ajavahemikul 2013–2016) käivitati Moldovas spordimeditsiini eriala õpetamine residentuuris ning kaasajastati taastusravi õpetamise mooduleid.

Oma nädalasel visiidil viibisid Moldova taastusravi kolleegid kliinikumi ambulatoorses ja statsionaarses taastusravi osakonnas, kus neile anti põhjalik ülevaade taastusravi meeskonnatöö korraldamisest. Demonstreeriti mitmeid kaasaegseid uuringute ja taastusravi võimalusi, sealhulgas jalgade koormusjaotuse 3D-uuringut (Footscan), lööklaine teraapiat, antigravitatsiooniraja (Alter-G) kasutuse võimalusi, spastilisuse ravi botuliinumtoksiini süstetega jne. Lisaks tutvustati Baltimaades ainulaadset kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskust, kus näidati kaasaegseimale metoodikale baseeruvat neelamishäirete instrumentaalset diagnostikat ja ravi. Kolleegid osalesid südame- ja neeruhaigete funktsionaalse seisundi hindamisel ja taastusravi plaanide koostamisel. Täiendavalt jälgiti südame- ja neeruhaigete taastusravi treeninguid, kus kliinikumil on kasutusel ainulaadne monitoorimise süsteem.

Ortopeed dr Balmusel oli võimalus tutvuda dr Leho Ripsi ja dr Madis Rahu juhendamisel sporditraumatoloogia keskuse igapäevatööga – nii ambulatoorse vastuvõtu, operatiivse ravi kui ka sporditraumade taastusravi võimaluste ja korraldusega.

Projekt lõpeb augustis 2018 ning seda rahastab välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Dr Eve Unt
Vanemarst-õppejõud taastusravi ja füsiaatria erialal

Lisatud: 25 Jaanuar 2018

Uuel aastal uue hooga – Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendi infokeskus peab plaani oma tegevust laiendada, et kaasata rohkem kliinikumi töötajaid. Lisaks tavapärastele terviseteemalistele vestlusringidele ja päevadele on mitmed tegevused suunatud oma maja töötajatele.

Tegelikult tehti esimene proov juba eelmise aasta sügisel, kui hingehoidja Kai Jõemets viis läbi tunniajase probleemipõhise rühmanõustamise „Surija ja tema lähedaste toetamine“. Surma teema on vaieldamatult üks raskemaid tervishoiutöötajate töös ja tihti ei tulda sellega emotsionaalses mõttes toime ning see võib põhjustada personali läbipõlemist. Kuna rasketel teemadel on vajalik rääkida, arutleda ja üksteist toetada, sündiski idee anda kliinikumi töötajatele võimalus jagada kogemusi vestlusringis. Selle rühmanõustamise maksimaalseks suuruseks oli planeeritud 10 inimest, et kõik osalejad saaksid oma arvamust jagada. Patsiendi infokeskuse projektijuhi Margarita Milihhina sõnul oli tagasiside vestlusringi toimumisele ja formaadile väga positiivne. Leiti, et rühmas osalejad võivad olla nii erinevate kliinikute kui ka ühe osakonna kolleegid. Seetõttu on plaanis jätkata ka edaspidi probleemidest lähtuvaid kliinikumi töötajate rühmanõustamisi.

Tervisepäevad elanikkonnale
Elanikkonnale mõeldud tervisepäevade korraldamine on saanud juba traditsiooniks. Sellele formaadile panevad lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile õla alla ka Eesti Õdede Liit ning Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Projektijuht Margarita Milihhina selgitab, et tervisepäevade teemad tulenevad möödunud aastal osalenute ettepanekutest. „Eelmise aasta viimasel tervisepäeval külastas meid kahe tunni jooksul ligi 100 inimest, neist 25 inimest osales terviseteemalistes vestlusringides. Rõõm on tõdeda, et inimesed usaldavad meid ning on harjunud tulema enda ja oma lähedaste osas nõu küsima,“ lausub Margarita Milihhina.

2018. aastal on patsiendi infokeskusel plaanis korraldata kokku neli tervisepäeva, millest kolm on suunatud linnarahvale, üks aga kliinikumi töötajatele ja üliõpilastele. „Kliinikum kui tööandja hoolib oma töötajate tervisest ning tervislikud eluviisid on eeskujuks meie patsientidele,“ rõhutab Margarita. Ta lisab, et töötajatele mõeldud spetsiaalne päev korraldatakse maailma tervisepäeva raames, mida tähistatakse aprillikuus. Tervisepäeval on kõikidel soovijatel võimalus mõõta vererõhku, veresuhkru- ja kolesteroolisisaldust ning kehakoostist ning lisaks kuulata huvitavat loengut. Täpsema info tervisepäeva kohta leiab lähiajal kliinikumi kodulehelt ja sisevõrgust.

Vestlusringid
Patsiendi infokeskus koordineerib ka vestlusringe, mis mõeldud nii patsientidele, nende lähedastele, üliõpilastele, aga ka oma töötajatele. Vestlusringide toimumisajad ja käsitletavad teemad hakkavad alates sellest aastast olema seotud ülemaailmsete terviseprobleemidele viitavate päevadega. Lähikuudel on oodata vestlusringe nii ülemaailmsel vähi vastu võitlemise päeval kui ka rahvusvahelisel neerupäeval.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Jaanuar 2018

6. veebruar   Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine
14. veebruar   Kirjanduse otsing kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaaside põhjal (EBM Reviews, Medline OVID, PubMed Clinical Queries)
20. veebruar   Hea uurimisküsimuse moodustamine
5. märts   Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks
13. märts   Mis on infokirjaoskus? Põhimõisted ja päringu (infootsingu küsimuse) ülesehitamine ning teostamine erinevate andmebaaside näitel
15. märts   Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast
21. märts   PICO-küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine
4. aprill   Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks
11. aprill   OvidMD
18. aprill   Micromedex. CareNotes System (Patsiendiinfo andmekogu)
25. aprill   UpToDate
9. mai   Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley, Endnote
16. mai   Vabatarkvara PubMed
23. mai   OVID andmebaasid Medline, EBM Collection, OvidMD, LWW ajakirjad ja raamatud

Kursused toimuvad: L. Puusepa 2, ruum 123, meditsiiniinfo keskus.

E-kursused
5. veebruar–9. märts   Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides
5. märts–27. aprill   Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted
2. aprill– 4. mai   Abivahendid parema otsistrateegia ülesehitamiseks ja eelkontrollimiseks

Kursustele registreerimine: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8185
Lisateave kursuste kohta: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8186, http://www.kliinikum.ee/infokeskus

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Detsember 2017

13. detsembril kaitses Sander Pajusalu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Genome-wide diagnostics of Mendelian disorders: from chromosomal microarrays to next-generation sequencing“ („Mendeliaarsete haiguste ülegenoomne diagnostika: kromosomaalsest mikrokiibi analüüsist järgmise põlvkonna sekveneerimiseni“).

Töö juhendajateks olid professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut ja dotsent/teadur Tiia Reimand (dr. med. (arstiteadus)), TÜ bio-ja siirdemeditsiini instituut/kliinilise meditsiini instituut.

Tööd oponeeris professor Helena Kääriäinen (MD, PhD) National Institute for Health and Welfare, Helsingi, Soome.

Probleemi kirjeldus
Haruldaste pärilike haiguste diagnostika ja ravi keskne paradigma on täpse molekulaarse haiguspõhjuse (mutatsiooni) tuvastamine igal patsiendil. See on aluseks nii patsiendi ravile, perekonna nõustamisele kui ka sünnieelsele diagnostikale. Kui traditsiooniliselt on geneetiliste haiguste diagnostika olnud võimalik vaid üksikute geenide kaupa, siis tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad uurida kõiki enam kui 20 000 geeni korraga. Kuigi teadusuuringutes on kromosoomianalüüsideks kasutatavad mikrokiibid ja kõigi geenide järjestamist võimaldavad järgmise põlvkonna sekveneerimisanalüüsid juba ennast hästi tõestanud, on kliinilisse kasutusse rakendamisel vajalik neid metoodikaid teaduslikult analüüsida, et leida igale patsiendile parim uuringustrateegia.

Tulemus ja kasutegur
Käesoleva uuringuga selgitati nii kromosoomikiipidelt sageli leitud ebaselge tähendusega muutuste, homosügootsete alade, kliinilist tähendust. Näidati, et kolmandik sellistest regioonidest on patsientidel korduvad ja seega tõenäoliselt haigust mittepõhjustavad. Samuti leiti, et üksikud homosügootsed alad sisaldavad harva patsiendi haigusega seostatavat geeni, ent kui selline geen tuvastatakse, on väga tõenäoline leida sealt ka geneetilise haiguse põhjus. Teine osa doktoritööst käsitles suurte geenipaneelide sekveneerimise tulemuslikkust tavapärases kliinilises töös. Töö tulemusena selgus, et ligi 5000 pärilike haigustega seostatud geeni paneeli uuringu tulemuslikkus on võrreldav kõikide geenide ehk eksoomi analüüsiga. Uuringusse kaasatud 501 patsiendist leiti kindel geneetiline haiguspõhjus 132-l (26%). Ligi pooled muutused olid varem kirjeldamata. Doktoritöö viimases osas käsitleti kahte haigusjuhtu. Esiteks kirjeldati maailmas teist korda KPTN geeni mutatsioone intellektipuude põhjusena. Teine haigusjuht, kus lihashaigust põdeva poisi haiguspõhjusena tuvastati uudne MYH7 geeni defekt, laiendas MYH7-seoseliste lihashaiguste teadaolevat kliinilist ja geneetilist spektrit.

Käesolev uuring näitas ülegenoomsete analüüside kasu mitmete erinevate diagnostiliste stsenaariumite korral ja võimaldas hinnata erinevate geneetiliste uuringute diagnostilist efektiivsust kliinilises praktikas. Järgmise põlvkonna sekveneerimise ja kromosoomikiipide juurutamine rutiinsete meditsiiniuuringutena on võimaldanud oluliselt parandada mendeliaarsete haiguste diagnostikat Eestis. Antud uuringu tulemusi saab tulevikus kasutada erinevate haiguste kliiniliste käsitlusjuhiste arendamiseks.

Professor Katrin Õunap, juhendaja: Tunnen Sander Pajusalu juba kuus aastat, kui ta tuli kliinilise geneetika keskusesse abiarstina tööle. Sellest ajast alates on Sander Pajusalu näidanud ennast kui erakordselt suure töövõimega noore inimesena, kes tunneb suurt huvi nii teadustöö kui ka igapäevase kliinilise töö vastu. Sander Pajusalul on väga suur roll ülegenoomsete analüüside juurutamisel kliinilise praktikasse ühendlabori kliinilise geneetika keskuses, mis on oluliselt parandanud haruldaste pärilike haiguste diagnostikat Eestis. Lisaks sellele on tegemist ka väga abivalmi ja sõbraliku kolleegiga. Soovin talle edu ja tuult tiibadesse teadlase karjääris.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Detsember 2017

Oktoobrikuus käivitus kliinikumis infektsioonikontrolliteenistuse kampaania „Kaitsen nõrgemaid“, mille eesmärk oli tuletada kliinikumi töötajatele meelde gripivastase vaktsiini tegemise olulisust ja vajalikkust.
Detsembrikuuks olid end vaktsineerinud 63% kõikidest töötajatest. Arstide vaktsineerituse tase oli 74%, õdedel 60% ja hooldajatel 53%. Kliinikumi Leht uuris Matti Maimetsalt, kas infektsioonikontrolliteenistus kiidab tulemuse heaks.

Dr Matti Maimets, kuidas te hindate käesoleva aasta vaktsineerimise tulemust? Kas olete sellega rahul?
Töötajate hõlmatus gripivaktsineerimisega on ravi kvaliteedi mõõdik. Möödunud aastal oli meil parim tulemus Eestis. Usume, et see on nii ka käesoleval aastal. Aga sajaprotsendini on veel pikk tee minna.

Kuidas on vaktsineerituse tase kliinikumi töötajate seas aastate lõikes muutunud?
Kümme aastat tagasi olid meil gripi vastu vaktsineeritud ainult need töötajad, kes töötasid paralleelselt nii kliinikumis kui ka mõnes Soome raviasutuses. 2010. aastal vaktsineeriti kliinikumis kokku 107 töötajat, 2017. aastal 2246.

Millised on kliinikumi vaktsineerimise tulemused võrreldes teiste Eesti ja/või Euroopa haiglatega?
Ootame Eesti haiglate 2017/18 tulemused ära. 2014/2015 publitseeritud andmed tervishoiupersonali gripivaktsineerimise kohta on sellised: Poola 10%, Leedu 30%, UK 50%, Madalmaad 70%. Soome haiglates on see praktiliselt 100%.

Mille poolest erines 2017. aasta vaktsiin varasemate aastate omadest?
Varasemad vaktsiinid kaitsesid kolme gripiviiruse vastu (2A+B), uus vaktsiin on nelja viiruse vastu (2A+2B).

Kuidas peaksid käituma need meditsiinitöötajad, kes pole lasknud end gripi vastu vaktsineerida?
Need töötajad peaksid väga tõsiselt mõtlema selle peale, miks nad ei soovi panustada oma töö kvaliteeti. Nende tööandjad peaksid väga tõsiselt mõtlema, kuidas selliste töötajate käitumine mõjutab kogu struktuuriüksuse töö kvaliteeti.

JKL-162v02, mis kehtib kõikides kliinikumi struktuuriüksustes, ütleb: kõikidel töötajatel, kes tööalaselt puutuvad kokku patsientidega, on kohustuslik iga-aastaselt end vaktsineerida gripi vastu. Töötajad, kes ei ole vaktsineeritud (sõltumata põhjusest), peavad kokkupuutel patsientidega kandma kogu gripihooaja vältel kirurgilist maski.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Detsember 2017

5. detsembril kuulutati välja üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi preemiasaajad.

Eesti Teadusagentuuri korraldatud konkursil sai terviseuuringute valdkonna doktoriõppe üliõpilaste astmes 1. koha preemia dr Liina Haring. Preemia määrati konkursitöö „Esmase psühhoosiepisoodiga patsientide kognitiivne funktsionaalsus” eest.

Terviseuuringute valdkonna magistriõppe astmes pälvis 2. koha Eeva-Liisa Sibul konkursitöö „Kroonilise prostatiidi/kroonilise vaagnavalu sündroomiga patsientide kaebuste ning diagnoosiga seostatud biopsühhosotsiaalsete tegurite hindamine” eest.

Liina Haring on kliinikumis ametis vanemarst-õppejõuna ning Eva-Liisa Sibul füsioterapeudina spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus ning androloogiakeskuses. Terviseuuringute valdkonna konkursitööde preemia suurus 1. koha eest oli 1600 eurot ning teise koha eest 1300 eurot.

Terviseuuringute valdkonna rakenduskõrgharidusõppe ja bakalaureuseõppe üliõpilaste astmes hinnati 2. koha preemia vääriliseks (650 eurot) Kadri Niin`e ja Triinu Trossmanni konkursitöö „Eesti haiglate sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakud ja kogemused seoses normaalse sünnitusega“. Diplomiga märgiti ära Jekaterina Lammartsoni konkursitöö „Astma diagnoosiga laps ning alternatiivsed ja täiendavad ravimeetodid“. Kadri Niin on ametis õena psühhiaatriakliinikus, Triinu Trossmann hematoloogia-onkoloogia kliinikus ning Jekaterina Lammartson operatsiooniteenistuses.

Üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi eesmärgiks on väärtustada teadustööd üliõpilaste seas, tõsta üliõpilaste aktiivsust ja avaldada tunnustust neile, kes on saavutanud oma töös väljapaistvaid tulemusi. Konkursil võivad osaleda kõik konkursi toimumisega samal või sellele eelneval kalendriaastal Haridus- ja Teadusministeeriumi õppekavade registris registreeritud õppekavade järgi õppivad üliõpilased või välismaal õppinud Eesti kodakondsed ja ka Eestis sel perioodil õppinud välismaalased, samuti üliõpilaskollektiivid.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Detsember 2017

Silmakliiniku arst-õppejõud Mari Petraudze külastas oktoobrikuus Rostocki haiglat. Külaskäigu eesmärk oli näha, kuidas viivad läbi ja tõlgendavad elektrofüsioloogilisi uuringuid Saksamaa kolleegid.

Dr Petraudze hindab õppereisi õnnestunuks: „Rostocki Ülikoolihaiglas on kasutusel sama Roland Consult elektroretinograaf nagu meil silmakliinikus alates 2014. aastast, mis soetati Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi abiga. See masin võimaldab teha seitset erinevat uuringut, millest kõige levinumad on silmapõhja fotoretseptorite uuringud: kepikeste-kolvikeste funktsiooni (ERG) ja nägemisnärvi seisundi hindamise (VEP) uuringud.“ Lisaks võivad olla uuringule suunamise põhjuseks ebaselge nägemislangus, pärilike silmapõhjahaiguste, amblüoopia e „laisa silma“ diagnostika, Sclerosis multiplexi haigetel korduvate optikusneuriitide järgselt nägemisnärvi funktsiooni hindamine, imikute nägemisfunktsiooni hindamine jpm.

Dr Petraudze osales Rostockis oftalmoloogidega nende igapäevatöös nähes uuringuvastuste tõlgendamist ning arsti vastuvõtte. See tõi positiivse äratundmisrõõmu: „Tõdesin, et nii meie kui ka nende töökorralduses on palju sarnasusi.“

Kui Rostockis tehakse elektrofüsioloogilisi uuringuid iga päev, siis hetkel silmakliinikus vaid kahel päeval nädalas. „Seetõttu on ka Rostocki kolleegid rohkem kogenud ning nende andmebaas on märksa mahukam. Olgugi, et teated esimesest elektroretinograafist pärinevad juba 19. sajandist, on praegu silmakliinikus töös olev tippklassi aparatuur Eestis kasutusel olnud vaid paar aastat. Meie elektroretinograaf võimaldab kasutada tegelikult rohkem funktsioone ning neid nippe minuga ka Rostockis jagati,“ selgitab dr Petraudze.

Suure osa uuringu patsientidest moodustavad laps-patsiendid. Elektrofüsioloogiliste uuringute eesmärk on diagnoosi välistamine või kinnitamine, viimase puhul ka haiguse sümptomite ja nende raskuse hindamine.

Ühele patsiendile võib kuluda kuni kaks tundi. Dr Petraudze ise uuringuid läbi ei vii, seda teevad kaks uuringuõde, Terell Pihlak ja Irina Tihhonova. Küll aga hindab dr Petraudze uuringujärgseid tulemusi silma, silmanärvi ja aju koostöö osas ning lisaks diagnoosile planeerib vajadusel ka edasise raviplaani. Elektrofüsioloogiliste uuringute läbiviimiseks kasutatakse kahte kuni viite elektroodi, mis registreerivad ja salvestavad valgusärritusele tekkivaid impulsse. Elektroodid kinnitatakse otsmikule, pealaele, kuklale, silma välisnurkadesse ja alalaule. See ei põhjusta valu, kuid mõnel puhul võib olla vajalik laiendustilkade kasutamine. Laiendustilgad muudavad pupilli laiaks ning patsiendi nägemise hägusaks, endine nägemine taastub hiljemalt järgmiseks hommikuks.

Enim tellivad elektrofüsioloogilisi uuringuid silmaarstid, lastekliiniku neuroloogid ning ka endokrinoloogid. Valmidus uuringut teha on aga suurem, mistõttu julgustab dr Petraudze ka nendega ühendust võtma. Protseduuri jaoks on vajalik eriarsti või perearsti saatekiri.

Helen Kaju

Lisatud: 23 November 2017

09.10–19.10.17 viibisin koolitusel Oslo Ülikooli Haiglas (Oslo Universitetsykehus, Rikshospitalet) hepatobiliaarse gastroenteroloogia osakonnas. Koolitus sai teoks Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi toel. Antud õppe eesmärgiks oli vaadelda ja võrrelda maksa siirikut vajava patsiendi käsitlust: siirdamise ootelehele suunamise protsessi, konsiiliumi korraldust ning maksa siirdamise eelsete ja järgsete probleemide lahendamist.

Oslo Ülikooli Haigla on ainus siirdamiskeskus Norras. 2016. aastal tehti seal 110 maksa siirdamist, millest 10 lastele. Peamiseks täiskasvanute maksa siirdamise näidustuseks Norras on primaarne skleroseeriv kolangiit. Norra paistab silma sellega, et neil on maailma üks lühemaid maksa siirdamise ootelehel viibimise aegu, keskmiselt 2–4 kuud. Üheks põhjuseks võib pidada inimeste suuremat teadlikkust doonorlusest. Samuti sujuvalt korraldatud potentsiaalsete organdoonorite käsitlust meditsiinisüsteemis.

Gastroenteroloogia osakond moodustab ühtse siirdamiskeskuse koos nefroloogia osakonnaga. Osakonnas on kokku 30 voodikohta, mida sõbralikult omavahel jagatakse. Patsiendid suunatakse osakonda ravile teistest haiglatest. Hospitaliseerimise peamisteks näidustusteks on siirdamise ootelehele võtmise uuringud ning siirdamisjärgsed probleemid. Samuti sapiteede endoskoopiliste uuringute vajadus.

Töö algab hommikuti sisehaiguste eriala hommikukonverentsiga, kus arutatakse läbi viimase ööpäeva jooksul valves toimunu. Sellele järgneb osakonna koosolek radioloogi, gastroenteroloogide ja endoskopistide osalusel. Koosolekul näitab ja kommenteerib radioloog kõiki gastroenteroloogia osakonnas eelmisel päeval tehtud radioloogilisi uuringuid. Samuti kommenteerivad endoskopistid tehtud uuringuid. Arutletakse täiendavate uuringute vajaduse üle, tuuakse välja seniste uuringute puudujäägid ning koostatakse edasine uuringute ja raviplaan. Järgneb gastroenteroloogia osakonna arstide ja valveõdede koosolek. Selle käigus arutatakse kõigi osakonnas viibivate patsientide haiguskulgu, planeeritakse täiendavad uuringud, vereanalüüsid ja ravi.

Igapäevane multidistsiplinaarne haigete arutelu on vajalik, kuna antud osakonnas ei ole arstil kindlat patsienti. Residendid võtavad uute haigete anamneesi ja teevad esmase raviplaani. Teisel haiglasoleku päeval peab patsienti külastama arst-õppejõud. Seejärel, olenevalt haiglas viibimise ajast, tegeleb patsiendiga vahepeal resident ning kindlasti teeb visiidi ülepäeviti ka arst-õppejõud. Arstid vahetuvad igapäevaselt. Arst ei lähe kunagi üksi patsienti vaatama, ta teeb seda alati koos palatiõega, kuna õde peab olema kursis kõigega, mis patsiendiga toimub. Visiidi järgselt tegeleb patsiendiga õde ning teades raviplaani ning patsiendi seisundit, oskab õde tähelepanu pöörata patsiendi seisundi muutustele. Osakonna arstid tegelevad vaid statsionaarse tööga, endoskoopiaid ega ambulatoorset vastuvõttu nad ei tee.

Ülepäeviti toimub lõunakoosolek, kus demonstreeritakse keerulisi haigusjuhte, tutvustatakse ravijuhiseid jne. Kahel päeval nädalas on kaasatud patoloog, kellega koos vaadatakse üle statsionaarses ja ambulatoorses osakonnas tehtud biopsiad. Arutatakse haiguse põhjuse ja edasise käsitluse üle. Iganädalaselt toimub ka maksa siirdamise ootelehele võtmise koosolek. Seal on arutlusel patsiendid, kellel on näidustus koheselt siirdamise ootelehele saada. Samuti need patsiendid, kes võivad maksasiirdamist vajada edaspidiselt, et hõlbustada siirdamiseelsete uuringute tegemist.

Gastroenteroloogia osakonnas töötavad samuti ka ambulatoorse ja päevaravi osakonna arstid. Enamus ambulatoorse osakonna patsientidest on maksasiirikuga patsiendid, kes tulevad rutiinsesse kontrolli. Kui patsient on kaugemast piirkonnast pärit, peab ta tulema ülikooli haiglasse visiidile vaid kord aastas, muul ajal käib patsient elukohajärgses haiglas jälgimisel ning probleemide tekkimisel suunatakse ta ülikoolihaiglasse.

Koolituse suurimaks eeliseks oli võimalus jälgida igapäevatööd suures siirdamiskeskuses. Sain palju ideid, mida võiks Tartu Ülikooli Kliinikumis ja ka Eestis üldisemalt kasutusele võtta siirdamiseelsete- ja järgsete patsientide käsitluse ühtlustamiseks. Sain väärtusliku kogemuse, kuivõrd oluline on tõhus ja laialdane koostöö erinevate erialade vahel maksasiirdamise patsientide sujuval käsitlemisel.

Kristi Rusin
Arst-õppejõud gastroenteroloogia erialal
Sisekliinik

Lisatud: 23 November 2017

Eesti haiglad korraldavad regulaarselt patsientide rahulolu-uuringuid, mis on tervishoiuteenuste kvaliteedi jälgimise ja parandamise oluliseks osaks. Alates 2011. aastast on Eesti kuus suuremat haiglat – Tartu Ülikooli Kliinikum (TÜK), Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH), Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK), Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH), Ida-Viru Keskhaigla (IVKH), Pärnu Haigla (PH) – analüüsinud küsitluse tulemusi ühiselt.

2017. aasta aprillis toimus kõigis nimetatud haiglates üheaegselt ja ühesuguse ankeedi alusel statsionaarsete patsientide küsitlus. Uuringus osales kokku 5397 patsienti, sh 1721 kliinikumi patsienti. Küsitluses osalenutest moodustasid 60% naised ja 40% mehed. Patsientide keskmine vanus oli 53 aastat. Venekeelsete ankeetide osakaal oli 32% (sh IVKH 81%, PH 11%).

Küsimustiku usaldusväärsuse hindamiseks kasutati Cronbachi alfa koefitsienti, mis põhineb küsimuste omavahelistel korrelatsioonidel. Küsimustiku erinevate valdkondade Cronbachi alfa koefitsiendi väärtused jäid vahemikku 0,79–0,90. Tulemust hinnatakse heaks, kui koefitsiendi väärtused jäävad vahemikku 0,7≤α≤0,9. Võime öelda, et meie küsimustik hõlmab kõiki patsientide rahulolu olulisi tegureid.

Patsientide üldine rahulolu haiglaraviga on hea, väga rahul oli 75% uuringus osalenutest. Võrreldes 2015. aastal läbi viidud uuringu tulemustega on patsientide üldine rahulolu tõusnud kõigis haiglates. Sama tervishoiuteenuse osutaja juurde tuleks vajadusel tagasi 84% vastanutest.

Kliinikumis tõusis patsientide üldine rahulolu võrreldes 2015. aastaga 2,3 protsendipunkti võrra, väga rahul oli 76% patsientidest. Ravivajadusel tuleks kliinikumi tagasi 89% patsientidest.

Patsientide üldist rahulolu väljendab vastus küsimusele Kas Te jäite haiglaraviga rahule? Samas üldist rahulolu mõjutavad väga paljud tegurid ja väga erinevas määras. Ankeedis oli 23 küsimust erinevate haiglaraviga seotud valdkondade kohta. Kõige rohkem oldi rahul arstide ja õdede viisakusega, õdede kättesaadavusega vajadusel ning arstide ja õdede usaldusväärsuse ja oskustega. Rahul oldi samuti õdede poolt patsiendi murede ja soovide mõistmisega, palatisse abi kutsumise võimalustega ning ruumide puhtuse ja korrashoiuga. Kõige madalam oli rahulolu raviotsuste tegemisse kaasamisega, ooteaja pikkusega, teabega ravimite kohta ja haiglatoiduga.

Patsientide üldist rahulolu haiglaraviga mõjutavad analüüsitud teguritest kõige tugevamini arstide ja õdede usaldusväärsus ja oskused, teave uuringute ja protseduuride kohta, õdede poolt patsientide murede ja soovide mõistmine, teave erinevate ravivõimaluste kohta ning asjaajamise selgus ja kiirus haiglasse vastuvõtmisel.

Parendusvaldkondade väljaselgitamiseks kasutati rahulolu-mõjususe kaarti (SQP-the Quality, Satisfaction, Performance model), mille eeliseks on selge graafiline esitus ja kohene praktiline kasutatavus. Kõik uuritavad tegurid paigutati graafikule vastavalt sellele, kui suur oli teguriga väga rahul olnud patsientide hulk (Y-telg) ja kui suur oli selle teguri korrelatsioon üldise rahuloluga (X-telg). Graafik jaguneb mõlema telje suhtelisest keskkohast neljaks alaks. Strateegilisteks parendusvaldkondadeks peetakse selles piirkonnas paiknevaid tegureid, kus on tugev seos üldise rahuloluga aga rahulolutase on madal. Strateegilised tugevused on need tegurid, mis paiknevad graafiku piirkonnas, kus on tugev seos üldise rahuloluga ja rahulolutase on kõrge.

Rahulolu-mõjususe kaart (QSP mudel)

Patsientide üldise rahulolu tõstmiseks tulebki esmajärjekorras tegeleda nende rahuloluteguritega,

Loe edasi...

Lisatud: 23 November 2017

Septembris külastasid neurokirurgia arst-õppejõud Simmo Savisaar, neurokirurgia residendid Allan Avi ja Liis Kadastik-Eerme ning neuroloogia vanemarst-õppejõud Aita Napa Helsingi Ülikooli Töölo haiglat. Sõidu eesmärk oli osaleda spastilisuse raviks kasutatava baklofeenpumba ravimeetodi koolitusel, mida finantseeris Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond.

Dr Simmo Savisaare sõnul oli konkreetsem eesmärk näha põhjanaabrite töömeetodeid ja spetsiifilisi nippe pumba paigaldamisel, pumba hooldamist, ravidooside mõõtmist ja täitmist. Helsingi Ülikooli Töölo haigla kolleegid on paigaldanud 46 baklofeenpumpa.

Ka Eestis ei ole baklofeenpumbad uudsed, varem on neid paigaldatud lastele, ent sel aastal sai kliinikumis pumba ka esimene täiskasvanu Eestis. Baklofeenpump on hokilitrit meenutav seade, mis paigaldatakse kõhunaha alla. Pump eraldab kindlaks määratud ning kontrollitud annustena ja ajavahega ravimit baklofeen, mis suunatakse kateetri vahendusel vahetult seljaaju rindkere piirkonda. Meetodit kasutatakse kesknärvisüsteemi haiguste ja vigastustega kaasneva spastilisuse leevendamiseks.

Dr Savisaare sõnul ongi potentsiaalsed pumba saajad need patsiendid, kellel on pea- või seljaaju haigus või traumajärgne seisund, mis väljendub alakeha tõmblemisena ning millega võib sageli kaasneda ka valuaisting. „Et jõuda õige patsiendini, kellele baklofeenpump näidustatud on, tuleb läbi viia testid. Alakeha ja/või jalgade spastilisuse alla kannatavatele patsientidele süstitakse lumbaalpunktsiooni teel baklofeeni ning hinnatakse ravimi mõju tunni-kahe pärast. Vähese efekti korral suurendatakse annust ning tehakse uus hindamine,“ selgitab dr Savisaar. Ta lisab, et kokku kestab testimine kaks kuni kolm päeva ja kui testi käigus patsiendi seisund paraneb, on ta potentsiaalne kandidaat baklofeenpumbale. Et aga pump on inimorganismi jaoks üsnagi suur võõrkeha, hinnatakse patsiendi kõiki tervisenäitajaid ning baklofeenpumba paigaldamise eelduseks on veatud analüüsivastused.

Olgugi, et ravimit saab manustada ka teistel meetoditel – süstide või tablettidena, on pumba suureks eeliseks ühtlasem ja väiksem ravidoos. „Ravim jõuab otse patsiendi kesknärvisüsteemi pumba toru kaudu, mis transpordib selle seljaajukanalisse. See tagab aga parema ravitulemuse, samal ajal kui ravidoos on väiksem ning kõrvalmõjusid vähem,“ rõhutab dr Savisaar.

Baklofeenpumba paigaldamise operatsioon kestab keskmiselt 1,5 tundi, mille järgselt peab patsient veetma nädalapäevad haiglas ning alustama ka taastusraviga, kuna pump võib tekitada esialgu veidi ebamugavust. Hiljem aga saavad patsiendid jätkata tavapärast elu. Dr Savisaar lisab, et pumba ja ravimidooside kohta saab andmeid kehavälise puldi abil, mille asetamisel pumba piirkonda saab öelda, millise pumbaga on tegu, millised on ravimidoosid, kui palju on ravimiannuseid on järel ja millal peaks patsient pumpa täitma tulema.

„Helsinki Ülikooli Töölo haiglas toimus operatsioonijärgsel päeval õe visiit, kus hinnati, kuidas patsient ise tunnetab enda seisundit ja muutusi. Lisaks õpetati patsiendile pumba dooside jälgimist ja mõõtmist, et tagada pumba õigeaegne ravimiannusega täitmine. Pumba täitmine baklofeeniga toimus haiglas haige jälgimist läbiviiva õe poolt,“ räägib dr Simmo Savisaar. Soome kolleegid on täheldanud baklofeenpumba kandidaatide arvu tõusu, mille on ilmselt tinginud teadlikkuse tõus tõhusast meetodist arstide seas.

Eestis on baklofeenpumba ravi nüüdseks ka haigekassa hinnakirjas, mille eest seisid Tallinna kolleegid dr Tarmo Areda ja dr Valentin Sander. Esialgse prognoosi järgi võiks Eestis aastas olla potentsiaalseid baklofeenpumba kandidaate täiskasvanute seas umbes 3–4.

Lõpetuseks lisab dr Savisaar, et koolitusreisi tulemusel loodi Helsingi kolleegidega isiklikud kontaktid, kelle poole saab vajadusel pöörduda ja nõua küsida. „Uudsete ravimeetodite puhul on see heaks seljataguseks,“ lausub dr Savisaar.

Helen Kaju

Lisatud: 23 November 2017

Kopsukliiniku füsioterapeudid Karine Rüütel ja Kristiina Saksniit osalesid oktoobris hingamishäirete testimise ja ventilaatorravi koolitusel Sloveenias. Õppereis sai teoks tänu kliinikumi arendusfondile.

Koolituse korraldas aparatuuri tootjafirma Philips Respironics ning koolituse viisid läbi Kesk- ja Ida-Euroopa tippspetsialistid. Teoreetiline osa keskendus hingamishäiretele ja ravivalikutele, kaasati kliinilisi juhtumeid ning nende lahendamist. Praktiline õpe toimus workshop-ides hilistel õhtutundidel Golniku ülikooli kliinikus (University Clinic Golnik). Käsitleti ka erinevaid diagnostilisi meetodeid, nagu polüsomnograafia jms, ning simuleeritud haigusjuhtumeid püüti lahendada erinevate hingamisfunktsiooni toetavate aparaatidega.

Karine Rüüteli sõnul oli hea oli tõdeda, et koolitusel olid kasutusel samad seadmed, mis kopsukliinikus – CPAP ja VPAP, mis andis võimaluse jälgida aparaatidega töötamist, nende seadistamist ja hooldamist. Kliinikumis alustas tema selle haigusseisundi testimisega juba aastaid tagasi, ent pidevalt funktsioonides täiustuv aparatuur vajab ka meedikute pidevat väljaõpet.

„Õppereis andis positiivse emotsiooni – saime kinnitust, et meie ravimeetodid ja -vahendid siin, kopsukliinikus, on väga heal tasemel. Mitmetel teistel koolitusel osalenud maadel, näiteks Balkani riikidel ja isegi ka Tallinna haiglatel, ei ole sellist aparatuuri nagu meil,“ selgitab Karine Rüütel. „Erinevus meie une- ja hingamishäirete korraldusest oli see, et Sloveenias oli loodud ühtne unekeskus,“ lisab ta.

Kopsukliiniku pulmonoloogia ja torakaalkirurgia ambulatoorses vastuvõtus uneapnoe testimisega tegelev Karine Rüüteli arvates on uneapnoe endiselt veel aladiagnoositud ja ta prognoosib vastuvõtuarvude tõusu. „Esiteks on tõusmas teadlikkus selle haigusseisundi eri vormidest ja tõsidusest, teiseks on alates 2016. aastast autojuhtide tervisetõendi väljastamiseks kohustuslik mõõta lisaks muule ka kaelaümbermõõtu ja kehamassiindeksit, et leida üles uneapnoe kahtlus,“ ütleb Rüütel. Ta lisab, uneaegsetest hingamishäiretest moodustavad obstruktiivset laadi hingamishäired umbes 95%. Kui ülemiste hingamisteede õhuvool seiskub rohkem kui 10 sekundiks, on tegemist obstruktiivse uneapnoe episoodiga. Olgugi, et täiskasvanutest norskab ligi 60%, esineb uneapnoe sagedamini 40–65-aastastel patsientidel ning sagedamini meesterahvastel. Pärast uneapnoe diagnoosimist, alustatakse ravi CPAP-aparaadiga, mis antakse patsiendile koju, eeldusel, et aparaati kasutatakse korrektselt öösiti kahe nädala jooksul vähemalt neli tundi korraga. Patsiendi andmed salvestatakse aparaadis olevale kiibile, et saada infot aparaadi kasutuse ja unegraafikute kohta. Alates mõõdukast uneapnoest on patsiendile näidustatud CPAP-aparaadi ravi. „Üks nüanss on aparaadist andmete lugemine, teine selle programmide ja rõhkude seadistamine ning kolmas aparaadi hooldamine (õhufiltrite ja maski vahetus ning tehniline kontroll). Sloveenias sain case-study loengutes kasutada kõige uuemaid aparaate erinevate raskusastmetega haigete peal. Ka oma igapäevatöös kasutan just neidsamu CPAP-aparaate,“ räägib Karine Rüütel.

Karine Rüütel paneb ka patsientidele südamele, et nad oskaksid märgata väsimust, sest ei ole ühte rusikareeglit, mis määraks, kes on potentsiaalne hingamishäirete patsient. Norskamise, väsimuse ja muude unehäirete esmaseks kõige kiiremaks kontrolliks soovitatakse pöörduda perearstile, kes teeb operatiivselt öise uuringu pulssoksümeetriga, mis mõõdab südame löögisageduse ja vere hapnikusisalduse une ajal.

Teised seadmed, mille kasutamise nippe Sloveenias õpiti, on VPAP-aparaadid. Neid, peenhäälestusega seadmeid, vajavad näiteks kroonilised kopsuhaiged ja akuutsed haiged. Ventilaatorravi läbiviijaks on pulmonoloogia ja torakaalkirurgia statsionaarse osakonna füsioterapeut Kristiina Saksniit. Tema juurde jõuavad haiged, kes mingil põhjusel ei suuda ise tekitada hingamismehaanikat ning seetõttu vaevlevad hüpoventilatsiooni käes. Et kopsud saaksid piisavalt hapnikku ja süsihappegaas ei jääks organismi,

Loe edasi...

Lisatud: 24 Oktoober 2017

30. september–2. oktoober käisid südamekliiniku arstid Kaili Saparuu ja Urmas Kuum ehhokardiograafia kursusel Valencias. Koolitust finantseeris kliinikumi arendusfond. Kliinikumi Leht uuris, millised on doktorite muljed.

Dr Kaili Saparuu ja dr Urmas Kuum, miks te otsustasite minna just sellele ehhokardiograafia kursusele Valenciasse?

Tänapäevane kardiokirugia praktika nõuab anestesioloogidelt nii söögitorukaudse kui ka transtorakaalse EHHO (ehhokardiograafiline uuring) kasutamist operatsiooniaegselt ning postoperatiivselt intensiivravi perioodil. Vastavasisulisi koolitusi korraldab European Association of Cardiothoracic Anaesthesiology (EACTA). Antud koolitus toimuski EACTA egiidi all Valencia Ülikooli Haiglas.

Ehhokardiograafia on juba päris vana südame uurimise meetod, ent ilmselt mõjutab meditsiinitehnika kiire areng ka selle meetodi käekäiku järjepidevalt?

Konventsionaalne EHHO on kasutusel olnud juba aastakümneid, kuid seoses kirurgilise ravi kvaliteedinõuetega on saanud selle tagamisel oluliseks osaks ka abistavad monitooringud – muuhulgas ka eelpoolnimetatud EHHO uuringud operatsiooni ajal ja sellele vahetult järgneval perioodil.

Mis olid need teadmised ja/või meetodid, mis avaldasid teile sellel paaripäevasel koolitusel enim muljet?

Kõige enam väärivad äramärkimist koolitusel kasutatud õppetehnikad, mille puhul oli paralleelselt võimalik rakendada nii teoreetilisi kui ka praktilisi oskuseid. Samas oli muljetavaldav – nagu iga teisegi tehnilise ala puhul – uuringukvaliteedi kõrge tase tänapäevase uue aparatuuri kasutamisel.

Nüüd, mil olete tagasi igapäevasel tööpostil – kas saate omandatud teadmisi rakendada ka enda töös südamekliinikus kardiokirurgia osakonnas?

Alates sellest suvest on kardiokirurgia osakonnas olemas oma EHHO aparatuur, millega on võimalik igal ajal vajalik uuring kiiresti teostada. Kahjuks on hetkel tehnilistel põhjustel operatsioonitoas antud metoodika kasutamine siiski piiratud, ootame pikisilmi uue tänapäevastele nõudmistele vastava EHHO aparatuuri soetamist. Seni töötame vananenud (kolleegidelt funktsionaaldiagnostikast saadud) eelmise põlvkonna aparatuuriga, mille pildikvaliteet on sageli kahjuks suboptimaalne.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 24 Oktoober 2017

Kliinikumi Lehe kõrvu jõudis kuuldus, et pärast ühendlabori kolimist uutesse ruumidesse on seal aina rohkem näha ka välisriikide tudengeid. Augustis saabus kliinikumi Judith Obermair Austriast, kes õpib kodumaal kõrgkoolis Health University of Applied Sciences Tyrol bioanalüütikuks. Tema praktika kliinikumis kestab 12 nädalat, selle aja jooksul võimaldab ühendlabor entusiastlikul õppuril tutvuda labori erinevate valdkondade tööspetsiifikaga.

Ühendlaboris on praktikantide ja välistudengite siinviibimise programmi eest vastutavaks Riin Tamm, kes samal ajal töötab ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas. Riin Tamm on koos ühendlabori direktori ja osakonnajuhatajatega välja töötanud nii Eesti kui ka mujalt tulnud praktikantidele programmi, mis oleks võimalikult mitmekülgne, võimaldaks kasutada labori maailmatasemel aparatuuri ning oleks täidetud praktiliste tööülesannetega, et tasakaalustada teoreetilisi kooliteadmisi.

Judith Obermair otsis enda praktika sooritamiseks kohta, mis oleks kindlasti väljaspool Austriat ja mille programm oleks sarnane tema enda õpingute omale ning kus praktiline töö oleks ülekaalus. Esmalt jõudis ta interneti vahendusel Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kust välistudeng omakorda ühendlaborisse suunati. Olgugi, et Judith Obermairil oli kaasas kooli poolt kindlate nõudmistega programm, pakkus ühendlabor talle enda valdkondadest lähtuvalt mahukamat praktikasessiooni. Nii saab väliskülaline praktiseerida labori erinevates osakondades, omades igas valdkonnas ka laboripoolset juhendajat, ning lisaks tutvuda nii Eesti Geenivaramu ja Eesti Biokeskuse tuumiklaborite tööga kui ka kliinikumi patoloogiateenistuse labori eripäradega.

Olgugi, et Judith kirjutab enda lõputöö hoopis kvaliteedinäitajate teemal, on tal ühendlaboris ette nähtud praktika ka teistes valdkondades. Immuunanalüüsid, kliiniline geneetika, kliiniline mikrobioloogia, kliiniline keemia ja laboratoorne hematoloogia, mükobakterioloogia ja patoloogia – need on valdkonnad, kus välistudeng praktilisi kogemusi omandab.

Judith, olete olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis peaaegu kaks kuud. Kuidas meie haigla teile tundub?
Kui ma esimest korda haiglat nägin, avaldas mulle vägagi muljet kaasaegne välis- ja sisearhitektuur. See, kuidas siin on vana ja uus hoone omavahel ühendatud, muudab L. Puusepa 8 hoonekompleksi eriliseks. Ka kliinikumi ümbrus on väga ilus, eriti meeldib mulle, et ruumi on jäänud ka rohelisele loodusele.

Pean ütlema, et kui käia keelt oskamata kliinikumis ringi, on viidete kaudu osakonnad hästi leitavad. Muidugi tuleb vahel abi paluda, ent kõik inimesed, keda ma olen seni kohanud, on olnud sõbralikud ja viisakad. Lõuna ajal meeldib mulle käia sööklas, kuna sealne toit on esiteks maitsev, teiseks väga odav ning mitmed road meenutavad mulle kodu.

Mis on teile kliinikumi ühendlaboris enim muljet avaldanud?
Kliinikumi ühendlabor on ju suurim Eestis, mistõttu on mul võimalus enda 12-kuulise praktika jooksul proovida kätt kõikides valdkondades.

Eriliselt tahaksin esile tõsta aga töökeskkonda ja siin töötavaid kolleege. Kõik on väga abivalmid, ma võin küsida mistahes küsimusi mistahes ajal ning oma vastustes püüavad labori töötajad selgitada nii hästi kui võimalik. Selline abivalmidus võimaldab mul õppida pidevalt, ka analüüside tegemise ajal.

Siinne õhkkond on mõnus ja vaba, kolleegid on mind kutsunud kaasa ka väljasõitudele ja näidanud kauneid kohti, tutvustanud maitsvad roogi (suitsukala on väga maitsev!) ja traditsioone.

Kas praktika kliinikumis aitab teil teha edasisi karjäärivalikuid?
Jah, aitab küll. Ma eelistaksin töötada molekulaardiagnostika valdkonnas, see eriala on lai ja väga huvitav.

Olen olnud teismeliseeast peale kriminaalseriaalide, näiteks Criminal Minds ja Medical Detectives, fänn. Nende vaatamine võib olla küll hirmutav, aga mind lummab, kuidas uurijad lahendavad kuritegusid kasutades labori meetodeid ja aparatuuri üle maailma. Kuna ma olen eriti huvitatud kriminalistikast, plaaningi edasisi õpinguid molekulaardiagnostika alal.

Kui te koju tagasi lähete, kas soovitaksite teistel tudengitel tulla praktikale Tartusse?
Kindlasti, Tartu on imeline koht ja minu siinviibimise kogemus on seni ainult positiivne. Siinsed inimesed on väga sõbralikud ja Tartu linn on hubane, kus lisaks tööle on mõnus puhata ja jalutada linnas olevates parkides. Tartu on paraja suurusega, et mitte ära eksida, siin on palju häid restorane ja kohvikuid. Ja öösiti see linn tõesti ei maga, sest Tartus on lihtsalt nii palju tudengeid.

Tartust on väga lihtne külastada ka naaberriike, näiteks Lätit, Venemaad ja Soomet. Ühistransport on hästi organiseeritud ja taskukohane ning transpordiühendused on head, ükskõik, kas sõita bussiga või rongiga. Kokkuvõtvalt – soovitaksin kindlasti teistele tudengitele praktika tegemiseks Tartut!

Helen Kaju

Kommentaar

Riin Tamm, laborispetsialist: Miks ma seda tööd teen? Mulle meeldib inimestega suhelda ja praktikantide tööd korraldada. Organiseerimise kaudu omandan ise uusi kogemusi, kohtun kliinikumis töötavate uute huvitavate inimestega ning nagu juhendamise ja õpetamise puhul ikka – õpetades teisi õpid ise kõige rohkem.

Uued ruumid ja labori osakondade kokkukolimine on andnud võimaluse pakkuda suurepärast kliinilise laboritöö kogemust. Lisaks on meie ühendlaboril väga heal tasemel aparatuur ja töötajaskond ning töö laboris ei ole enam pelgalt analüüside tegemine.

Mul on hea meel, et ühendlabori töö vastu tuntakse huvi ja tee meie juurde leitakse nii siitsamast Tartu ülikoolist, tervishoiukõrgkoolist kui ka mujalt maailmast. Näiteks eelmisel aastal võõrustasime Inglismaal õppivat eestlasest tudengit, kellel oli kindel soov teha praktikat just meie laboris. Soovime, et meie praktikaprogramm aitaks tudengeid nende teoreetilises õppetöös ning suunaks edasisi karjäärivalikuid kliinilises laboritöös.
 

Lisatud: 24 Oktoober 2017

22. septembril külastasid kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonda kolleegid Turu ülikoolihaiglast. Külalistele esitleti nii uroloogia ja neerusiirdamise statsionaarset osakonda kui ka ambulatoorset vastuvõttu. Lisaks tutvustas dr Toomas Ellervee operatsiooniosakonna töökorraldust ning dr Stanislav Tjagur omakorda androloogiakeskust. Pärast visiiti tõi Turu ülikoolihaigla uroloogia osakonna juhataja Jukka Häkkinen välja aspektid, mis talle kliinikumis kõige enam muljet avaldasid ning mida saaks tema hinnangul teha paremini.

Dr Jukka Häkkinen´i tähelepanekud, mis olid tema hinnangul väga positiivsed:

• Uroloogide tiimi hea koostöö ja teineteise mõistmine.
• Osavad ja kõrgete tehniliste oskustega kirurgid.
• Ilusad ja praktilised tööruumid.
• Kirurgiakeskne töökorraldus, ambulatoorne töö osaliselt androloogiakeskuse poolt kaetud.
• Entusiastlikud ja innustunud noored kirurgid ja samas kogenud seeniorid.
• Arsti positsioon on tugev, asjatundja arvamust kuulatakse.
• Osakonna töö on aktiivne, eriti hea mulje jättis postoperatiivne jälgimise palat.

Parandamist vajavate aspektidena tõi ta välja:

• Operatsioonitubade aega jagub liiga vähe. Uroloogia ja neerusiirdamise osakonnal peaks nädalas olema operatsioonitube praeguse 5 asemel 10–15. Sellest tingituna on beniigse haigusega operatsioonile pääsemiseks liiga pikk ootejärjekord.
• Liiga vähe meditsiiniõdesid, arvestades osakonna tegevuse laialdast ampluaad.
• Tekkis küsimus, kas osa androloogiakeskuses ravil käivatest patsientidest ei peaks kuuluma hoopis perearstidele?
• Majandamine tundub manipuleerituna – teenuste hinnad ei vasta tegelikele kulutustele.
• Osakonnas peaks rohkem tegema ja planeerima teadustööd.

Kokkuvõttes jättis kliinikum külalistele väga hea mulje ja potentsiaal kitsaskohtadega tegelemiseks on kindlasti olemas.

Uroloogia ja neerusiirdamise osakond

Lisatud: 24 Oktoober 2017

8. novembril tähistavad Euroopa Radioloogia Ühing (ESR), Põhja-Ameerika Radioloogia Ühing (RSNA) ja Ameerika Radioloogia Kolledž (ACR) kuuendat ülemaailmset radioloogiapäeva, korraldades sel päeval radioloogiat tutvustavaid üritusi kogu maailmas. 8. november 1895 oli päev, mil Wilhelm Conrad Röntgen avastas röntgenikiired.

Rahvusvahelist radioloogiapäeva tähistatakse alates aastast 2012 ja selle eesmärgiks on suurendada teadlikkust radioloogia vallas, et tagada patsiendi ohutus radioloogilistel uuringutel ning tähtsustada radioloogi rolli tervishoius. Selle aastal on teemaks valitud erakorraline radioloogia, et rõhutada radioloogi rolli olulisust erakorralises meditsiinis.

Seoses röntgenikiirte sünnipäevaga tähistamisega võib sünnipäevanädalal osa saada ka erinevatest üritustest Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Esmaspäeval, 6. novembril on kliinikumi koolituskeskuses radioloogiateemaline koolitus "Radiodiagnostika – ohutu või ohtlik?". Antud koolitus on mõeldud kõigile õdedele ja hooldajatele. Loengupäev annab ülevaate erinevatest radioloogilistest uuringutest ja patsiendi ettevalmistuse eripäradest radioloogilisteks uuringuteks. Koolitusel osaleja saab teada, mis on kiirgus, kiirguskaitse ja ioniseeriv kiirgus ning milliseid kontrastaineid kasutatakse radioloogiliste uuringute läbiviimisel. Ühtlasi tutvustatakse erinevaid radioloogilisi uurimismeetodeid: kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia, mammograafia, röntgenülesvõte ja läbivalgustus, ultraheli, nukleaarmeditsiin, angiograafia. Koolitajateks on radioloogiakliiniku radioloogiatehnikud ja angiograafia osakonna operatsiooniõde.

Kolmapäeval, 8.novembril on kõik huvilised oodatud tähistama rahvusvahelist radioloogiapäeva Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus radioloogiatehniku õppekava 3. kursuse üliõpilased räägivad magnetresonantstomograafia ajaloost. Ettekandele tuleb ka kliinikumis filmitud humoorikas lühifilm. Mis on filmi sisu, seda saab ise vaadata kooli aulas algusega kell 11.45. Üritus on avalik ja kõik huvilised on oodatud!

Reedel, 10. novembril korraldab Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit koos radioteraapia osakonna radioloogiatehnikutega ja füüsikuga kiiritusraviteemalise teabepäeva. Teabepäev toimub Linkbergi auditooriumis algusega kell 9.00. Teabepäeva eesmärgiks on anda lihtsustatud ülevaade kiiritusravist, tänapäevase vähiravi olulisest osast. Teabepäeval osaleja saab teada, kellele on kiiritusravi suunatud ja millised on selle raviviisi omadused, kuidas on kiiritusravi aastakümnete jooksul arenenud ja milline roll on arstidel, füüsikutel ja radioloogiatehnikutel multidistsiplinaarses kiiritusravi meeskonnas. Koolituse päeva lõpus on võimalus külastada radioteraapia osakonda, teejuhtideks on füüsik Markus Vardja ja radioloogiatehnik Triin Murumets.

Ürituste täpsemat infot on võimalik leida ka Facebookist.

Triin Kasesalu
radioloogiatehnik

Lisatud: 25 September 2017

Aprillis toimus kliinikumis järjekordne statsionaarsete patsientide rahulolu küsitlus. Sel perioodil haiglast lahkunud 3235-st patsiendist täitsid ankeedi 1721 patsienti ehk 53%. Küsitluses osalenute keskmine vanus oli 49 aastat ja naiste osakaal oli 55%.

Võrreldes eelnevate statsionaarsete uuringutega on jätkunud patsientide üldise rahulolu tõus. Haiglaraviga jäi väga rahule 76% vastanutest (võrdluseks 2011.a 69%, 2013.a 72% ja 2015.a 74%).

Kliinikumis tõusis patsientide üldine rahulolu haiglaraviga võrreldes 2015. aastaga 2,3 protsendipunkti võrra. See tulenes patsientide rahulolu tõusust järgmiste rahuloluteguritega:

• asjaajamise selgus ja kiirus haiglasse vastuvõtul,
• õdede viisakus,
• õdede usaldusväärsus ja oskused,
• ruumide puhtus,
• patsientide murede ja soovide mõistmine õdede poolt.

Võrreldes 2015. aastaga on patsientide rahulolu tõusnud kõige rohkem sisekliinikus, see on ka arusaadav, sest sisekliinik kolis uude majja. Patsientide rahulolu on tõusnud ka stomatoloogia kliinikus, traumatoloogia ja ortopeediakliinikus, lastekliinikus, nahahaiguste kliinikus ja hematoloogia-onkoloogia kliinikus.

Vaike Soodla
Analüüsi-marketingiteenistuse vanemspetsialist

Kommentaarid

Marina Beljaev, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ülemõe kohusetäitja: Rahulolu tõus teeb meile heameelt, sest peame oma kliinikus patsiente kõige tähtsamaks – ei oleks ju ilma patsientideta meil kellelgi põhjust tööle tulla.

Patsiendi jaoks on olulisim õnnestunud operatsioon, sellest sõltub tema edaspidine elu. Meie ortopeedid on kogenud oma eriala spetsialistid, kes annavad igal juhul endast parima.

Et patsient ennast hästi tunneks, ootab ta meeldivat suhtlemist. Suhtlemine saab alguse iga üksiku töötaja suhtumisest. Kui töötaja tunneb ennast kollektiivis hästi, kandub positiivsus üle ka patsiendini. Professionaalse ja üksmeelse kollektiivi tagamiseks korraldame regulaarselt sisekoolitusi ja seminare.

Püüame võimaluse piires arvestada kõikide patsientide soovidega ning suurim rõõm tööst on paranev patsient. Meie kliiniku töötajad saavad sageli head tagasisidet otse patsiendilt ning see motiveerib tegema tööd hästi. Loomulikult pole meie kliinikus kõik ainult positiivne, probleeme jagub omajagu. Tegeleme nendega, aga päris ära ei kao need kunagi. Kitsaskohtade leidmine ja märkamine on aga edasiviiv jõud.

Loe edasi...

Lisatud: 25 September 2017

Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku arst-õppejõud Katrin Elmet osales augustikuu viimasel nädalavahetusel kliinikumi arendusfondi kaudu koolitusel Advanced Communication Skills Course for Doctors, mis toimus Londonis. Kliinikumi Leht uuris, miks käis dr Elmet just suhtlemisalasel koolitusel.

Dr Katrin Elmet, mis koolitusega oli täpsemalt tegu ning miks te just selle valisite?
Nagu nimigi ütleb, oli tegemist arstidele mõeldud suhtlemisoskustele ja -tehnikatele spetsialiseerunud koolitusega.

Arstitöös ei saa alahinnata suhtlemise jõudu, kuna igapäevaselt tuleb rääkida nii patsientide kui ka nende lähedastega, selgitada ravitööd puudutavaid nüansse, aga ka edastada väga halbu uudiseid. See ei ole kerge kummalegi vestluspartnerile ning kui aus olla, siis minu eriala spetsiifikast tulenevalt ongi uudised suuremalt jaolt halvad. Vajadus saada ravi intensiivravi osakonnas on juba iseenesest halb sündmus. Hakkasin huvi tundma suhtlemistehnikate vastu juba noore arstina, kui tunnetasin, et kriisisituatsioonides hakkama saamiseks on minu ettevalmistus lünklikuks jäänud. Meile ülikoolis eetikat ja suhtlemispsühholoogiat ei õpetatud, mistõttu olen olnud iseõppija, mida on toetanud pikk praktika.

Praegu on arstiõppes olukord veidi parem – II kursusel õpetatakse meditsiinieetikat ja III kursusel puudutatakse veidi patsiendikeskse suhtlemise põhialuseid. Siiski pole ma päris kindel, kui hästi need teadmised kinnistuvad tudengis, kes on kokku puutunud vaid prekliiniliste õppeainetega ja haigete ravist veel midagi ei tea. Õpetan tulevastele arstidele ülikoolis elu lõpu eetikat ja olen pidanud erinevatele auditooriumidele loenguid halbade uudiste edastamisest ning olen sügavalt veendunud, et hea arst peab rasketes olukordades oskama suhelda professionaalselt. See on õpitav oskus. Loomupäraselt hea suhtlemisoskus on muidugi boonuseks, kuid paljudes olukordades sellest ei piisa. Suhtlemiskoolitus peaks olema arstiõppe kohustuslik osa ja selle maht oluliselt suurem. Samuti peaks kõigil arstidel olema võimalus, isegi kohustus, oma oskusi arendada ka diplomijärgselt, muuhulgas peaks erilise tähelepanu all olema ka hea meeskonnatöö.

Konverentsil Kliinik 2017 oli mul oma ettekande raames põhjust rõhutada, et kuigi ülikool võimaldab meil saada hea ettevalmistusega eriarstideks, on meie hariduses väga oluline tühik – kuidas arstipraktikas realiseerida meditsiinieetika printsiipe, saada hakkama keerulistes olukordades ja suhelda professionaalselt. Peale konverentsi tuli professor Joel Starkopfilt ettepanek korraldada neid teemasid käsitlev diplomijärgne õppeüritus, alustuseks meie eriala, anestesioloogia, residentidele. Diletandina tundsin ma põhjendatud vajadust esmalt ise osaleda mõnel kursusel, et näha kuidas lihvitakse arstide suhtlemisoskust seal, kus sellised koolitused on tavapärane praktika.

Kuidas oli koolitus üles ehitatud?
Koolitust viis läbi firma Oxford Medical Training ning selle aitas mul välja valida dr Tiina Tamm, kes on Suurbritannias anestesioloogi ja intensiivraviarstina töötanud juba 13 aastat ja kellel on samuti erihuvi meditsiinieetika vastu. Tema praktilised kogemused väga keerulistes olukordades suhtlemises on märkimisväärsed, sest multikultuurne ja mitmekeelne keskkond veeretab arstide ette ikka väga suuri väljakutseid. Suhtlemisel peab sageli kasutama tõlgi abi. Patsientide arusaamised elust, surmast ja väärtustest on väga erinevad, tihti vääramatud ja arstile raskesti mõistetavad. Et kunagi ei saa olla liiga hea suhtleja olla, osales ka dr Tamm sellel kursusel.

Oxford Medical Training on spetsialiseerunud arstide karjääri arendamisele ning pakub erinevaid meditsiinivaldkonna koolitusi: meditsiini õpetamine (medical teaching skills), meditsiinitöötajate intervjuu andmise oskus, mis on vajalik tööle kandideerimiseks (medical interview skills), tervishoiu korraldamine ja juhtimine (medical management and leadership) ja suhtlemisoskus meditsiinis (communication skills).

Esimene koolituspäev keskendus meeskonnatööle, kus muuhulgas oli kõigil kursuslastel võimalus vastava testi tulemusena saada teada ühtteist iseenda kohta, vastavalt isiksusetüübile. Tulemused olid ehmatavalt tõepärased, seda pidime kõik tunnistama. Teine päev oli pühendatud patsientidega suhtlemisele. Olukorrad, millel peatuti, olid väga erinevad. Meeldivalt üllatas eriliselt suur avatus meie grupi liikmete vahel ja olgem ausad – on raske õppida suhtlemist, kui sa ennast ei ava.

Olin koolitusel ainuke välisarst. Kuna koolitaja oli teadlik minu ja dr Tamme soovist edastada õpitut Eesti arstidele, saime me lausa mõningase eritähelepanu osaliseks ja koolitajad pakkusid lahkelt oma abi, kui meil seda vaja peaks minema.

Kahe päeva jooksul tutvustas dr Tiina Tamm mulle Wexham Parki haiglat, kus ta ise töötab. Sain jälgida intensiivraviga seonduvat, kuid põhitähelepanu pöörasin ikka ravipiirangute praktikale – kuidas otsustatakse, otsus dokumenteeritakse ja kuidas reaalsus patsiendi lähedasteni viiakse. Arvan, et meie siin Eestis tihti ei hooma, et meie kultuuriline ja religioosne taust teevad meie patsiendid ja nende lähedased arstidele suhteliselt lihtsasti ligipääsetavaks ja arusaadavaks. Miskipärast usun, et konfliktid patsiendiga ongi enamasti vallandatud meditsiinitöötaja oskamatu käitumise poolt. Ka meeldiva käitumisega meediku ja käitumishäirega patsiendi konflikti lahendamises on määrav arsti suhtlemisoskus, kasvõi teadmine, kuidas oskuslikult öelda patsiendile „ei“.

Sõnal on suur jõud, kui oluline aga tegelikult on suhtlemine ja suhtlemisoskus arstitöös?

Loe edasi...

Lisatud: 25 September 2017

Juulikuus tegi kliinikumi mammograafiabussi meeskond väljasõidu Tallinnasse Politsei- ja Piirivalveameti juurde. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA), Rahvusvahelise Politseiassotsiatsiooni Eesti Osakonna (IPA) ja Eesti Vähiliidu koostöös kaasati naispolitseinikud rinnavähi ennetuskampaaniasse „Kingi endale kindlustunne, iga tükike sinust on hoolimist väärt“.

Kliinikumi mammograafiabussi vastutava radioloogiatehniku Ele Virolaineni sõnul oli osavõtjaid palju – koguni 37 naist käis mammograafiabussis end kontrollimas. „On oluline, et Eesti elanike turvalisuse eest seisjad ei unustaks ka iseenda heaolu ning hooliksid enda tervisest. See oli väga kena žest PPA poolt, et pakkuda enda naistöötajatele võimalust rinnavähi sõeluuringuks töö juures kohapeal,“ lausub Ele Virolainen.

Lisaks Tallinnas toimunud rinnavähi ennetus- ja kontrollipäevale, tehti samasugune väljasõit ka Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna juurde 9. augustil, mil sõeluuringul käis 14 PPA Rapla ja Paide jaoskondade naistöötajat.

Tartus oli Lõuna prefektuuri töötajatel võimalik külastada mammograafiabussi augusti viimastel nädalatel Tartu Kaubamaja juures ning uuesti oodatakse politsei- ja piirivalveametnikke uuringule aasta lõpus, mil buss seab enda taas sisse Tartu Kaubamaja ette.

Maret Tamra, IPA Eesti osakonna juhatuse liige: IPA (International Police Association) Eesti osakond alustas rinnavähi teavituskampaaniat septembris 2016, et toetada Eesti Vähiliitu, kus 25 aasta jooksul on kogetud nii muret kui rõõmu. Oma heategevusliku kampaania käigus julgustame Eesti Politseis töötavaid naisi osalema rinnavähi uuringutes, sest vajame tervet kolleegi, ema, partnerit.

Korraldame prefektuurides infopäevi, kuhu kutsume esinema rinnavähi spetsialiste. Oma nõusoleku on andnud ka kliinikumi radioloog dr Sulev Ulp, kes peab 10. oktoobril Lõuna prefektuuris loengu „Mida peab teadma naine rinnavähist“.

Kogu kampaania ja üritused selle raames ei oleks võimalikud ilma teiste toetuse ja koostööta. Suur tänu mammograafiabussi töökale kollektiivile!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 September 2017

13. augustil, mil Haapsalus peeti Valge Daami aja raames kuuendat Pitsipäeva, toimus seal ka pitsi kudumise võistlus. Parimaks Haapsalu salli pitsimotiivi kudujaks valis žürii Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus töötava dr Anne Rohtmetsa.

Kudumisvõistlusele sai registreeruda kohapeal, Pitsipäeva toimumise päeval. Seejärel anti osalejatele pitsi muster skeemina, lõng, vardad ning aega selle kudumiseks kolm tundi. Kudumisvõistlusest võttis osa 22 osalejat, kes kudusid kuningliilia kirjaga tööproovi, millele pidid olema lisatud ripsiääred – nagu Haapsalu sallile omane.

Dr Anne Rohtmets ei olnud võistlejate nimekirjas aga esimest korda ega juhuslikult. „Olin Haapsalus kudumas kolmandat korda, esimesel korral tahtsin proovida, kas üldse saan hakkama, teisel korral hinnati mu töö kolmanda koha vääriliseks ning nüüd siis selline tunnustus! Meeldiv on see kindlasti, ent ka pisut üllatav, kuna öeldakse ju, et selleks, et osata kududa õiget Haapsalu salli, tuleb olla põline haapsallane.“ Igal aastal antakse võistlejatele uus muster ning dr Rohtmetsa sõnul ei ole mustrikirjad just kergete killast, pigem ikka keerulised, mille puhul on ilusa lõpptulemuse saavutamine raske.

Dr Rohtmets on käsitööga tegelenud lapseeast peale, ema ja vanaema kõrvalt. „Kudusin ja heegeldasin juba koolis, hiljem olen teinud esemeid kogu perele. Esimese pitsirätiku kudusin seitse aastat tagasi, aga Haapsalu salli ees tundsin aukartust. Olin aastaid tagasi selle kudumist alustanud, aga kuna mulle tulemus ei meeldinud, harutasin kohe üles. Esimese Haapsalu salli kudusin alles sel aastal,“ räägib dr Anne Rohtmets.

Olgugi, et Pitsipäeva kudumisvõistluse võitja järgmistel kordadel võistlusel enam osaleda ei saa, lubab dr Rohtmets ka edaspidi Haapsalu salle kududa. „Ühe salli peale kulub mul küll aega umbes üks kuu ning selle valmimine on vahel tüütu, ent lõpptulemuse nimel tasub pingutada.“ Küsimuse peale, kas huvilised saaksid tituleeritud kuduja käest tema loomingut tellida, ütleb ta, et selleks ei jätku aega. „Olen teinud Haapsalu salle erilisteks puhkudeks – dr Ursula Klaari ja dr Ülle Kadastiku juubeliks ning pitsrätikuid teistele kolleegidele, ent rohkemaks mul paraku aega ei ole.“

Teistele kudujatele soovib dr Rohtmets julget pealehakkamist ja kinnitab, et harjutamine teeb meistriks.

Dr Anne Rohtmetsaga vestles Helen Kaju

Lisatud: 25 September 2017

Tartu Ülikooli Kliinikumi veresoontekirurge külastasid kolleegid Helsingi Ülikooli Meilahti Haiglast, kelle traditsiooniks on iga paari aasta tagant tutvuda mõne Euroopa vaskulaarkirurgia keskusega. Tänu dr Ivika Heinola´le toimus seekordne visiit Tartusse.

1. septembril, ülemaailmsel rahu- ja teadmistepäeval, tutvusid soome kolleegid eesotsas professor Maarit Venermo´ga meie osakonnaga ning ühise teabepäeva raames jagasime kogemusi nii praktilise haiglatöö kui ka teadusliku tegevuse vallas. Suutsime külalisi positiivselt üllatada oma patsientide nüüdseks väga heaks hinnatavate olmetingimustega. Töö mahu poolest jääme ilmselgelt Soome ühele juhtivale keskusele alla, kuid tulemused pole kõne alla tulnud valdkondades õnneks sugugi halvemad.

Helsingi Ülikooli Haiglas töötab umbes 20 veresoontekirurgi, kellest küllaltki arvestatav hulk on naised. Osaletakse paljudes rahvusvahelistes uuringuprogrammides ning arendatakse põnevaid kohalikke projekte. Kliinilise töö aspektist võib üheks huvitavamaks pidada igakuist treeningpäeva kogu hübriid-operatsioonitoa personalile – kuidas käituda ja mida teha, kui saabub kõhuaordi aneurüsmi ruptuuriga ebastabiilses üldseisundis patsient. Selle tulemusel on oluliselt paranenud haige käsitluse kiirus ning personali teadlikkus ja julgus antud situatsioonis hakkamasaamisel.

Meilahti Haiglas on veresoontekirurgidel võimalik igapäevaselt kasutada meilegi sel kevadel lühidalt tutvustatud fluorestsents-angiograafi, mille abil saab paremini hinnata revaskularisatsiooni angiosoomide (kindla arteri verevarustusala) tasemel. Seniste uuringute alusel on see kasulikkust näidanud eelkõige perifeersete endovaskulaarsete protseduuride planeerimisel ja efekti hindamisel.

Ühine teabepäev tekitas kindlasti kõigis huvi edaspidigi kogemusi vahetada ning koostööd arendada. Loodame siiralt, et Helsingi kolleegidele jäävad Tartus ja Lõuna-Eestis veedetud päevad nii töiste kui vähem töiste tegemistega igati positiivselt meelde.

Heli Järve
Arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal
Veresoontekirurgia osakond

Lisatud: 25 September 2017

1. septembril kaitses Živile Riispere filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „IgA Nephropathy study according to the Oxford Classification: IgA Nephropathy clinical-morphological correlations, disease progression and the effect of renoprotective therapy“ („IgA nefropaatia uuring Oxfordi klassifikatsiooni järgi: IgA nefropaatia kliinilis-morfoloogilised korrelatsioonid, haiguse progresseerumise ja renoprotektiivse ravi efekti uuringud“).

Töö juhendajaks oli professor Mai Rosenberg dr. med. (TÜ kliinilise meditsiini instituut). Oponendiks professor Jukka Mustonen (PhD), arsti- ja loodusteaduste teaduskond, Tampere Ülikooli sisehaiguste kliinik, Tampere Ülikool.

Kokkuvõte
Immuunoglobuliin A nefropaatia (IgAN) on kõige sagedasem glomerulonefriit maailmas. Diabeetilise nefropaatia kõrval on IgAN järgmine oluline nefroloogiavaldkonna probleem, kuna haigestuvad peamiselt noored inimesed ja aeglaselt progresseerudes tekib lõpp-staadiumi neerupuudulikkus ligikaudu pooltel patsientidel 25 aasta jooksul. Kuigi kahjustuse sihtmärk on neerud, pärineb esmane defekt süsteemsest aberrantsest O-seotud glükaanide glükosüleerimisest IgA1 ühenduspiirkonnas, mis põhjustab suurenenud galaktoosi-defitsiitset IgA1 taset vereseerumis. Efektiivne ja spetsiifiline ravi tänapäeval puudub.

Uuringu eesmärgid: leida erinevate glomerulopaatiate jaotuvus ja IgAN osakaal neerubiopsia materjalis ning hinnata IgAN kliinilis-morfoloogilisi seoseid.

Retrospektiivsed kliinilis-morfoloogilised uuringud viidi läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Aastatel 2001–2010 teostatud 547 adekvaatse neerubiopsia materjali (340 mest, 238 naist; keskmine vanus 39.9 ± 17.9 aastat, nendest 5% lapsed) seas registreeriti 88 IgAN juhtu. Kliinilised ja laboratoorsed andmed koguti haiguslugudest.

Uuringus leiti, et primaarsed glomerulopaatiad moodustasid peamise rühma (45,4%) kõikidest informatiivsetest neerubioptaatidest ja IgAN moodustas nendest põhiosa (35,5%). Võrreldes tulemusi 1991–1994 läbiviidud uuringuga täheldasime muutust mittepõletikuliste glomerulopaatiate esinemise suurenemise suunas. IgAN oli kõige sagedasem glomerulonefriit meie populatsioonis. Asümptomaatiline mikrohematuuria ja asümptomaatiline mikrohematuuria proteinuuriaga olid peamised kliinilised sündroomid IgAN haigetel. Tüüpiline leid päsmakestes oli mesangiaalmaatriksi rohkenemine ja mesangiaalrakkude proliferatsioon ning vähemal määral haiguse kroonilisusele viitavad muutused: segmentaarne glomeruloskleroos ja interstitsiaalne fibroos/tuubulite atroofia. Mesangiaalne hüpertsellulaarsus (M), endokapillaaarne hüpertsellulaarsus (E), segmentaarne skleroos/adhesioon (S) ja tuubulite atroofia/interstitsiaalne fibroos (T) (nn MEST skoor) korreleerusid kliiniliste andmetega ja MEST osade kõrgemad väärtused korreleerusid hinnangulise glomerulaarfiltratsiooni kiirusega (eGFR). Statistiliselt usutav korrelatsioon esines M1 ja eGFR-i vahel ainult meestel, kuid S1 korreleerus proteinuuriaga ja eGFR-iga nii naistel kui meestel. T1 korreleerus meestel eGFR-i ja proteinuuriaga. Suurem eGFR taseme langus jälgimisperioodi lõpus oli patsientidel, kellel esinesid nii kliinilised kui patomorfoloogilised riskitegurid. Suurem eGFR taseme langus jälgimisperioodi jooksul oli meestel. IgAN progresseerumist ei esinenud patsientidel ilma riskifaktoriteta ja ravita ning ka ilma riskifaktoriteta ja RASb saanud uuritavate rühmades.

Kokkuvõtteks võib öelda, et neerubiopsia materjali analüüsi tulemused sarnanesid teistes maades läbiviidud sarnaste uurimustega. IgAN levimus ei ole muutunud meie populatsioonis võrreldes 1991–1994 tehtud uuringuga – IgAN on meie populatsioonis kõige sagedasem glomerulonefriit. Uue, Oxfordi klassifikatsiooni alusel hinnatud IgAN haigete patomorfoloogia MEST skoori abil võimaldas hinnata olulisi kliinilis-morfoloogilisi seoseid ja kinnitas selle klassifikatsiooni kasutuse olulisust. Oxfordi klassifikatsioon on uus täiendav diagnostikavõimalus IgAN haigetele prognoosi tegemisel ja optimaalse ravi määramisel, mis on praeguseks juba juurutatud ka meie IgAN neerubiopsiate hindamisel kliinilisse praktikasse.

Professor Mai Rosenberg, juhendaja: Dr Zivile Riispere dissertatsiooni teema on seotud neerubiopsia materjali analüüsi ja ühe sagedasema neeruhaiguse – IgA nefropaatia morfoloogiliste iseärasustega. Selle glomerulopaatia kliinilis-morfoloogilisi korrelatsiooni-uuringuid on ajalooliselt tehtud küllaltki palju, kuid seoses uue Oxfordi klassifikatsiooni kasutuselevõtuga, omab dr Riispere uurimus vägagi olulist tähtsust. Esiteks seetõttu, et iga suurema keskuse, tavaliselt ülikoolihaigla, juures tehtud neerubiopsia materjali analüüsi peegeldab ka keskuse neeruhaiguste diagnostika taset ja haigete käsitlust. Teiseks, IgA nefropaatia kliinilis-morfoloogilisi korrelatsiooni-uuringuid uue, Oxfordi klassifikatsiooni alusel, on läbi viidud vähe ning eraldi ei ole analüüsitud selle glomerulopaatia progresseerumist meestel ja naistel. Dr Riispere publitseeris esmakordselt töö, kus näitas, et meestel progresseerub IgA nefropaatia kiiremini. Selle põhjusi on kindlasti vaja edasi uurida. Kolmandaks, tuleb esile tõsta ka dr Riispere poolt patoloogina järjekindlalt uuritud kliiniliste riskitegurite osatähtsust ja raviefekti mõju IgA nefropaatia progresseerumisele.

Selliste aeganõudvate uurimuste tegemine on toimunud kõik tavalise patoloogi töö kõrvalt, mis näitab dr Riispere pühendumist ja sihikindlust neeruhaiguste patomorfoloogia arendamisel. Uuendusena on dr Riispere juurutanud juba kliinilisse praktikasse IgA nefropaatia patomorfoloogia hindamise vastavalt Oxfordi klassifikatsioonile.

Dr Riispere on oma oskusi korduvalt täiendanud välismaa ülikoolikliinikute juures ja toonud kaasa väärtuslikke kogemusi kogu patoloogia eriala arendamiseks.

Tänan suurepärast kolleegi koostöö eest ja soovin jõudu ja tervist edaspidiseks!

Lisatud: 22 August 2017

Kui L. Puusepa 8 majas pärast meditsiinilinna II ehitusjärgu lõppu jäid endised apteegi ruumid vabaks, andis see võimaluse sisustada avar klaasustega ruum patsientidele ja nende lähedastele teabe jagamiseks. Patsiendiinfoga seotud tegevust koordineerib selles ruumis Margarita Milihhina. Eesmärk on jõuda patsientidele lähemale, et tõsta nende terviseteadlikkust ja ennetada võimalikke terviseprobleeme. Kuna kaasaegse tervishoiuteenuse juurde kuulub patsientide ja nende lähedaste informeeritus, on ka patsiendid ise aina rohkem huvitatud enda tervisest, ravist ja protseduuridest.

Margarita Milihhina selgitab, et nimi „Patsiendiinfo“ uksel ei tähenda seda, et sisseastumiseks peab olema juba haige või lausa haiglaravil. Tõsi, suurema osa külastajatest moodustavad just statsionaarsele ravile tulnud patsiendid, kellele Margarita jagab nii teabematerjale kui ka selgitab arusaamatuks jäänud nüansid üle – näiteks patsiendi õigused ja kohustused, haiglast lahkumine, kodukeskkonna sobivaks kujundamine pärast haiglaravi ning mitmed muud olulised teemad, mis võivad patsiendil endal jääda märkamata. Lisaks käivad infot kogumas ka uuringutele tulevad patsiendid – küsitakse, mis ootab ees MRT-, kompuuter-tomograafia-, koloskoopia- või ka ultraheliuuringu eel. Ning näiteks ka onkoloogilised patsiendid, kes huvituvad, kuidas edaspidi toituda, mida toob endaga kaasa kiiritus- ja keemiaravi.

Teabe jagamiseks on Margarital arvukalt infovoldikuid, kuhu on koondatud erinevate haiguste, uuringute ja protseduuride kokkuvõtlik tutvustus. Lisaks on ruumis suur interaktiivne tahvel, mida meeldib kasutada just noorematele inimestele. „Vanemad inimesed eelistavad kohe kindlasti paberkandjal materjale, neile meeldib lugeda mitu korda, nad võtavad voldiku kasvõi arstikabineti ukse taha ootamise ajaks kaasa,“ räägib Margarita. Ta kinnitab, et olgugi, et on endamisi mõelnud paberkandjal materjalide osakaalu vähenemisele, ei näe ta hetkel seda võimalust. Paberkandjal materjale käivad kasutamas ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid õppetöö eesmärgil. Niisamuti uudistasid paberkandjal infovoldikuid näiteks väliskülalised Ukrainast, kes olid väga üllatunud, et õendustöötajad on just peamiselt need, kes hoolitsevad infomaterjalide sisu kokkupanemise eest.

Vestlusringid ja tervisepäevad
Küsimuse peale, kes on need mitte-patsiendid, kes teabetoas käivad, vastab Margarita: „Patsientide omaksed – neil on väga palju küsimusi nii lähedast tabanud haiguse kui ka ravi, toitumise ja edasise paranemise kohta. Vestlusringides osalevad aga näiteks ka meie enda kolleegid.“

Lisaks eespool kirjeldatule ning nn jooksvatele küsimustele vastamisele, ongi patsiendi infokeskuse teine suurem eesmärk korraldada terviseteemalisi vestlusringe ja tervisepäevi. Vestlusringid toimuvad eelregistreerimisega ning hetkel osalejate arvule piiranguid seatud ei ole. Vestlusringe viivad läbi arstid, õendustöötajad, proviisorid, füsioterapeudid, üliõpilased ja teised spetsialistid.

Tervisepäevad on aga tegelikult linnarahvale juba tuntud formaat, varem korraldas Margarita tervislikke neljapäevi lihtsalt Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Nüüd on need kolinud kliinikumi, ent läbiviijateks on endiselt koostöös õdede liidu ja tervishoiukõrgkooliga kliinikumi õed ning tervishoiukõrgkooli töötajad. Esimene tervisepäev toimus aprillikuus, mil 2 tunni jooksul oli külastajad ligi 70. „Seda on rohkem, kui varasematel tervisepäevadel,“ lausub Margarita. Kliinikumis liigub lihtsalt rohkem linnakodanikke ning see koht on tervisenäitajatest huvituvatele inimestele lihtsamini leitav. Järgmine tervisepäev toimub 20. septembril, mil keskendutakse kolesteroolile. Sellele teemale on pühendatud eraldi vestlusring ning osalejatel on võimalik sealsamas ka enda tervisenäitajaid mõõta ning saada spetsialistidelt tagasisidet. Margarita sõnul sünnivad tervisepäevade teemad kohalkäijate tagasiside ankeetidest: „Kuna tahame ju keskenduda patsientide teadlikkuse tõstmisele, siis peame lähtuma nende ettepanekutest ja neile huvitavatest ja vajalikest teemadest,“ rõhutab Margarita.

Patsiendi inforuum on töös olnud kõigest pool aastat, ent märkamata on see jäänud vähestele. Kui küsin, millisena näeb Margarita selle ruumifunktsiooni aasta pärast, loodab ta, et see oleks pidevalt kasutusel. Ruumis saab lugeda kirjalikke ja elektroonilisi infomaterjale, pidada vestlusi, seminare, videokonverentse ja koosolekuid. Ta loodab ühtlasi, et õendusjuhid tutvustavad patsiendi inforuumi võimalusi osakondades, kust omakorda julgustataks patsiente tulema infot küsima ja vastuseid saama.

Margarita Milihhinaga vestles Helen Kaju

Ülemõde Tiina Freimann: Inglise kirjanikule George Orwellile (1903–1950) kuulub järgmine mõttetera: „Teiste abistamine on hea, kuid parem on õpetada neid ennast ise abistama“. Patsientide õpetamine kiirendab nende tervenemist, parandab enesehooldusvõimet ja vähendab sõltuvust tervishoiusüsteemist. Patsientide ja nende lähedaste informeerimine ja õpetamine on olnud kliinikumis suurema tähelepanu all juba paarkümmend aastat. Kuigi selle valdkonna arendamiseks on palju ära tehtud, peame otsima jätkuvalt uusi võimalusi, et parandada inimeste terviseteadlikkust ja ennetada terviseprobleemide tekkimist või kordumist. Patsiendi infokeskus vastavate ruumide ja spetsialistidega võimaldab arendada uusi kaasaegseid patsiendiõpetuse viise, et toetada vajaliku teabe jõudmist iga abivajajani.

Lisatud: 22 August 2017

Põlvevalu on lapseeas sage kaebus. Erinevatel hinnangutel esineb valu alajäsemes ligikaudu viiendikul koolilastest. Valu põhjuseks võib olla nii põlveliigese kui ka liigest ümbritsevate struktuuride põletik, trauma või ortopeediline (mittepõletikuline) haigus, kui ka hoopis liigesest proksimaalsema või distaalsema struktuuri kahjustus (valu kiirgumine põlve piirkonda).

Põlvevalu esmases käsitluses on olulisim eristada, kas tegemist on põletikulise või mittepõletikulise põhjuse/haigusega. Arvestama peab lapse vanusega, kuna mitmete patoloogiate avaldumine on eagrupiti erinev.

Mittepõletikulist laadi valu iseloomustab selle teke/süvenemine füüsilisel koormusel (või selle järgselt) ja leevenemine puhates, põletikulise haiguse puhune valu aga tugevneb puhkeasendis ja väheneb liigutades; viimasel juhul võib kaasneda hommikune liiges(t)e kangus.

Põlveliigese põletikku võivad kõigis lapseea vanusegruppides põhjustada erinevad tekitajad (bakterid, viirused), samuti võib artriit olla mitmesuguste reumaatiliste haiguste (üheks) ilminguks.

Kiiret sekkumist ja hospitaliseerimist vajab bakteriaalne artriit, mis on reeglina monoartriit ja mille puhul on lapsel febriilne palavik, tugev valusündroom ning veres põletikunäitajate tõus. Raviks rakendatakse intravenoosset antibakteriaalset ravi.

Kõige sagedasem reumaatiline haigus lapseeas (0–16 a) on juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) – põletik vähemalt ühes liigeses kestusega vähemalt kuus nädalat, mille puhul on teised võimalikud tekkepõhjused välistatud. Haigusel on seitse erinevat alatüüpi, väga heterogeenne avaldumine ja kulg; põlveliiges(t)e haaratus on tihti esmaste ilmingute hulgas. JIA võib alata igas vanuses, eelistatud on väikelapseiga (kuni 3-aastased tüdrukud) ja puberteediealised lapsed (sagedamini tüdrukud). Kõige sagedasema avaldumisvormi – oligoartriidi (1–4 liigese haaratus) – puhul on vere põletikunäitajad sageli normis. Tuumavastased antikehad võivad olla positiivsed (eriti kuni 3-aastastel tüdrukutel), reumatoidfaktor ja tsüklilise tsitrullineeritud peptiidi vastased antikehad seevastu on lastel harva positiivsed. JIA diagnoosimisel alustab reumatoloog immunomoduleeriva baasraviga, viimase ebaefektiivsuse korral minnakse üle bioloogilisele ravile.

Artralgia ja/või artriit on sage ka süsteemsete sidekoehaiguste ja vaskuliitide nii esmaste ilmingute hulgas kui ka haiguskulus.

Mittepõletikuliste põlvevalu põhjuste hulgas on igas lapseea vanusegrupis esikohal trauma, järgnevad ortopeedilised patoloogiad ja valusündroomid.

Ülekoormussündroomid avalduvad puberteedieas kasvuspurdi perioodil aktiivselt treeningutega tegelevatel lastel, sagedamini poistel. Neist üks levinumaid on Schlatteri tõbi e sääreluu köbrukese apofüsiit (7–15 aastastel). Ülekoormusprobleemide ravis on esikohal koormuse oluline vähendamine.

Valu kiirguvat iseloomu arvestades tasub meeles pidada, et mitmete puusaliigese patoloogiate puhul (nt Perthes’e tõbi) on esiplaanil just nimelt põlvevalu.

Abistavateks uuringuteks põlvevalu põhjuste eristamisel on liigese ultraheli ja röntgenuuring (soovitavalt lisaks ka sümmeetrilisest liigesest ja puusaliigestest), vajadusel magnetuuring.

Valusündroomidest on praktikas levinuimad kasvuvalud (tüüpiline vanusegrupp 4–10-aastat, õhtune/öine tuim valu alajäseme(te)s ja kaebuste puudumine hommikul) ning fibromüalgia (10–19-aastased neiud, kellel kaasnevad unehäired, väsimus ja ärevus).

Põlvevalul võib lapseeas olla väga erinevaid põhjuseid. Põlvevalu ei pruugi alati olla tõsisema haiguse väljenduseks, kuid üsna levinud arvamus nagu oleks reumaatilised haigused pigem vanemate inimeste probleem ja lapseea kaebused enamasti seotud kasvamise, ülekoormuse ja traumadega, on paraku ekslik ja võib viia eriarstile saatmise ja diagnoosi hilinemiseni.

Chris Pruunsild
Vanemarst-õppejõud pediaatria erialal
Lastekliinik