Lisatud: 29 August 2016

20.–22. mail 2016 toimus Poolas Sopotis Esimene Hamba Transplantatsiooni Kongress, kuhu oli kogunenud väga rahvusvaheline esinejaskond alates Jaapanist ja lõpetades USA-ga. Hamba autotransplantatsioon on hamba ümberistutamine samal indiviidil suuõõne ühest piirkonnast teise. Kasutatakse ära kõik üleliigsed, vales asendis või kasutud hambad. Lähtutakse nn Robin Hoodi põhimõttest: võetakse rikastelt, ehk siis sellest hambakaarest, kus on hambumusanomaalia poolest rohkem hambaid, ja jagatakse vaestele, ehk siis sinna, kuhu anomaalia poolest oleks vaja hambaid juurde. Selline raviviis hamba asendamiseks ei ole kuigivõrd sageli pakutav lahendus, kuna täiskasvanutel peetakse parimaks siiski implantatsiooni. Kongressi korraldajateks olid ortodont Ewa Czochrowska ja kirurg Pawel Plakwicz, kes on aktiivselt selle ravitaktikaga Poolas tegelenud alates 2000ndast aastast. Oma teadmised on nad mõlemad saanud Taanis õppides, kus antud ravimeetodit on arendatud juba üle kolmekümne aasta. Hamba ümberistutamist on peetud siiani implantatsiooni kõrval alternatiivseks ravivõimaluseks, kuna antud valdkonnas tegutsevaid hambaarste ja pikaajalisi tõenduspõhiseid häid kaugtulemusi on olnud vähe võrreldes implantatsiooniga. Seetõttu andis kongress hea ülevaate erinevate maade ligi kolmekümneaastasest praktikast ja kaugtulemustest antud valdkonnas.

Parimaks peetakse autotransplantatsiooni just kasvavatel noortel, kuna lapseeas puuduvate hammaste asendamine implantaatidega on vastunäidustatud. Erinevalt transplanteeritud hammastest, implantaadid näo-koljuluudega kaasa ei kasva ja pikaajalises perspektiivis lõppeb ravi esihammaste osas esteetilise läbikukkumisega. Senine implantatsioonipraktika lubab ravi alustada alates 18ndast eluaastast. Samas tõdeti, et näo-koljuluud võivad kasvada ja muutuda kuni 30nda eluaastani, mis tähendab esteetilisi probleeme implantaatidega esihammaste osas ka täiskasvanueas. Transplantatsiooniga kaasnevad kõik või enamik naturaalse hamba kasulikest omadustest. Autotransplantatsioon nõuab interdistsiplinaarset hambaravi käsitlust, kus patsiendiga tegelevad erinevate spetsialiteetidega hambaarstid: ortodont, kirurg, endodont, protesist ja lastehambaarst. Põhjamaades ja USA-s on eriti arenenud just eespurihammaste autotransplantatsioon esihammaste asendamiseks trauma tagajärjel kaotatud või arenguliselt puuduvate hammaste asendamisel. Esimeses etapis alustatakse ortodontilise raviga ruumi loomise eesmärgil hambakaarde. Teises etapis toimub eespurihamba siirdamine vastavalt hamba arenguastmele ja olemasolevat luuseisu hinnates hambaritta. Seejärel kujundatakse transplanteeritud hamba kroon komposiitmaterjale kasutades esihamba sarnaseks. Pärast kahekuulist paranemist liigutatakse hammas ortodontiliselt hambakaarde soovitud kõrgusele. Ravi lõpus asetatakse hambale portselanlaminaat minimaalse invasiivse tehnikaga, et anda tööle parim esteetiline efekt. Parimad näidatud case-report juhtumid hammaste esteetika osas olid USA ja Poola arstidelt.

Järelkontrollid tehakse protokolli järgi 2 nädala, 1 kuu, 3 kuu, 6 kuu ja 1 aasta pärast. Oluline on jälgida areneva hamba luustumist, juurekanali obliteratsiooni ehk sulgumist ja juure kasvu. 1/3 hammastel juur areneb edasi, 1/3 hammastel juure kasv aeglustub ja 1/3 pidurdub täielikult. Juurekanali obliteratsiooni peetakse normileiuks, kuid kui hamba juurekanal ei sulgu, siis ei ole hammas traumat üle elanud ja tegemist ei ole enam vitaalse hambaga. Hammas vajab juureravi, mis avatud tipuga hambal on komplitseeritud ja me võime hamba kaotada. Parimaks peetakse 2/3 juure arengufaasis olevat hammast siirdamiseks. Siis on apeks piisavalt avatud, et saaksime loota veresvarustuse sissekasvule (keskmiselt 0,5mm/päevas) juurekanaliruumi. Samas on juurel ka piisav pikkus, et vajadusel juureravituna krooni kanda. Rõhutati, et alati on vajalik patsiendile selgitada võimalikke kaasnevaid probleeme, mis transplantaadi ohtu seavad (retsipienthamba põletik, retsipientpiirkonna problemaatiline luu hulk ja kvaliteet, doonorhamba operatsioonitrauma ja -aeg, immuunsüsteemi vallandatud protsessid, mis väljenduvad sisemise või välimise põletikulise resorptsioonina ning asendusresorptsiooni ehk anküloosina.

Siiani on vaieldud transplantaadile ortodontilise ravi tegemise üle. Korea esineja soovitas breketravi alates 8. nädalast, et motiveerida periodontaalligamenti arenema. Tema sõnul liiga kaua oodates soodustame me anküloosi teket. Samas selgitati, et 10%-l resorptsioonijuhtumitest on põhjuseks just breketravist tingitud trauma, mistõttu paljud ortodondid soovitasid ravi alles pärast poolt aastat. Resorptsiooni põhjuseks peeti lõikumata hammastel ka atroofilist, veel töös olemata periodontaalligamenti, mis hamba ekstraktsioonil kergelt eemaldub. Islandi esineja mainis, et hiliseid komplikatsioone (periapikaalsed lesioonid, juure- ja kroonimurrud, kaaries ja resorptsioonid) on ette tulnud transplanteeritud hammastel iseg 15 aastat pärast operatsiooni. Kirjeldati, et 7% premolaaridest ja 40% molaaridest on pärast 10 aastat anküloseerunud.

Loe edasi...

Lisatud: 29 August 2016

21. september Teaduskirjanduse otsingud andmebaasides. Otsingu strateegia ülesehitamine
14. oktoober  Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni
16. november Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

3. oktoober – 30. november E-kursus "Infokirjaoskus ja meditsiinialased infoallikad"

Kursustele saab registreeruda aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Meditsiiniinfo keskus

Lisatud: 29 August 2016

Kliinikumi meditsiiniinfo keskuse töö üheks oluliseks osaks on eesti arstiteadlaste publikatsioonide andmebaasi koostamine ja täiendamine. Suure osa nendest publikatsioonidest moodustavad praegu kliinikumis töötavate või varem töötanud meedikute publikatsioonid. Nüüdseks oleme sealmaal, et meditsiiniinfo keskuse kodulehel on saadaval viimasel kümnel aastal, s.o aastatel 2006 kuni 2015 ilmunud materjalid. Edaspidi lisatakse andmebaasi materjali juba varasematest aastatest, loomulikult täieneb andmebaas jooksvalt ka publikatsioonidega, mis on ilmunud pärast 2015. aastat.

Publikatsioonide andmebaasi aluseks on rahvusvahelised andmebaasid Medline (OVID), Web of Science, Scopus ja EBSCO. Eestis ilmuvatest meditsiinialastest väljaannetest on esindatud ajakirjad Eesti Arst, Perearst, Pereõde ja Apteeker, lisaks neile konverentsikogumikud jms. Kirjetes on andmed autori nime, artikli pealkirja ja allika kohta, kus artikkel on ilmunud. Kus võimalik, on olemas lingid andmebaasi PubMed sisukokkuvõtetele.

Publikatsioone saab andmebaasist otsida nii autori, publikatsiooni pealkirja kui ka ilmumisaasta järgi. Publikatsioonid on liigitatud vastavalt Eesti Teadusinfosüsteemi ehk ETIS-e klassifikaatoritele (https://www.etis.ee/Home/HtmlToDoc?url=www.etis.ee%2FPortal%2FClassifiers%2FPdfReport%2F81e52bde-a1a1-490a-a9c4-2df9f3fc3a70).

Lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate avaldatud publikatsioonidele on andmebaasis olemas arstide nimekirja alusel kontrollitud andmed Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstide ja muu meditsiinipersonali aastail 2013–2015 ilmunud artiklite kohta. Ülejäänud Eesti haiglate töötajate publikatsioonid on andmebaasist leitavad juhul, kui autor on avaldanud oma töökoha ja selle aadressi. Eesti arstiteadlaste publikatsioonide andmebaas on välja toodud meditsiiniinfo keskuse kodulehel kahe eraldi osana: kliinikumi töötajate teaduspublikatsioonid ja eesti arstiteadlaste teaduspublikatsioonid.

Meie eesmärgiks on koguda kokku võimalikult täiuslik info ilmunud meditsiinialaste, eelkõige teaduslike publikatsioonide kohta, kuid loomulikult võib alati ette tulla mõningaid puudujääke, seda eriti populaarteaduslikes väljaannetes ilmunud artiklite osas. Ka ülalmainitud rahvusvahelised andmebaasid täiendavad oma ilmunud andmeid, mille tulemusena võib meiegi andmebaasis esineda vigu.

Meditsiiniinfo keskuse töötajad täiendavad publikatsioonide andmebaase jooksvalt – lisatakse puuduolevaid publikatsioone ja parandatakse võimalikke ebatäpsusi. Selleks palume kõigil neil, kes Eesti arstiteadlaste publikatsioonide andmebaasiga tutvudes on leidnud, et midagi on puudu või valesti, kindlasti anda oma tähelepanekutest teada aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Teaduspublikatsioonide andmebaasid on leitavad meditsiiniinfo keskuse kodulehelt http://www.kliinikum.ee/infokeskus

Teie meditsiiniinfo keskus

Lisatud: 21 Juuni 2016

Ravimite tootmisel kasutatakse lisaks toimeainele üle tuhande farmatseutilise abiaine, mis moodustavad keskmiselt 90% ravimvormi massist.[1] Abiained on vajalikud ravimite säilitamiseks, välimuse ja maitseomaduste parandamiseks, erinevate ravimvormide väljatöötamiseks, biosaadavuse parandamiseks jne.[2] Lastele mõeldud ravim peab olema hea maitsega; lapsed ei saa tablette neelata ning seega on vajalikud alternatiivsed ravimvormid ja suhteliselt suured toimeaine kontsentratsioonid, eriti parenteraalsetes ravimvormides, et mitte manustada liigset vedelikku (see on tähtis just vastsündinutel). See kõik aga sõltub otseselt abiainetest. Kuigi abiained ei oma otsest raviefekti, pole nad täiesti ohutud, seda eriti väikelastele. Arvestades ainevahetuse iseärasusi ja sellest tingitud farmakokineetika/farmakodünaamika erinevusi täiskasvanute ja vanemate lastega võrreldes, on teatud abiainete kasutamisega seotud riskid enam väljendunud vastsündinutel.[3,4]

Kuigi on andmeid, et mõned abiainetest võivad olla vastsündinutele ohtlikud ja üksikute riikide/osakondade uuringud kinnitavad probleemi olulisust, puudus seni põhjalik tervet Euroopat hõlmav ülevaade vastsündinute ekspositsioonist abiainetele.

ESNEE (European Study of Neonatal Exposure to Excipients) projektis osaleva Tartu Ülikooli töögrupi eesmärgiks oli iseloomustada ravimites esinevate teadaolevate kõrvaltoimetega abiainete (excipients of interest, EOI) manustamist Euroopa haiglaravil olevatele vastsündinutele ning hinnata ravimite asendamise võimalusi vältimaks nende abiainete kasutamist. Uuritavateks EOIdeks olid parabeenid, propüleenglükool, bensoaadid, polüsorbaat 80, etanool, naatriumsahhariin, sorbitool ja bensalkooniumkloriid. Viisime Euroopa vastsündinute osakondades läbi 3-päevase küsimustiku (service evaluation survey, SES) ja ühepäevase hetklevimusuuringu (point prevalence study, PPS). SES hõlmas võimalikult palju osakondi eesmärgiga koostada kasutatavate ravimite/abiainete nimistu. PPS uuring andis võimaluse kirjeldada individuaalset ekspositsiooni ja teha kindlaks sellega seotud riskifaktorid. Uuringute käigus kogutud ravimite abiainete koostise saamiseks vaatasime läbi vastavate riikide ravimiinfo materjalid ja ravimite veebipõhised andmebaasid.

Kokku osales SES uuringus 20 ja PPS uuringus 21 Euroopa riiki ning vastavalt 115 ja 89 vastsündinute osakonda. SES uuringus registreeriti 313 aktiivainet, mida manustati 1065 erineva ravimpreparaadina 332 tootjalt. PPS uuringus 726-le vastsündinule oli tehtud kokku 2199 ravimikorraldust.

Kõigist ravimitest 31% sisaldasid vähemalt ühte ning 17% enam kui ühte EOI. Kuna abiaineid kasutatakse sageli lahustuvuse parandamiseks, oli ootuspäraselt parenteraalsetes ravimites EOIsid oluliselt vähem kui suukaudsetes. Kõige sagedamini kasutati parabeene (manustati 43%-le vastsündinutest), polüsorbaat 80 (19%) ja propüleenglükooli (17%). Ravitud vastsündinutest 65% (456/726) said vähemalt ühe EOI.[5]

Mõnede abiainete kasutamises esinesid erinevused erinevate Euroopa regioonide vahel. Näiteks võrreldes ida regiooniga polüsorbaat 80 kasutati rohkem lõunas, propüleenglükooli põhjas, parabeene põhjas ja lõunas. Siit järeldasime, et mitte kõigi EOI olemasolu ravimites pole hädavajalik ja turul on juba abiainete vabad ravimid olemas. Lisaks viitab see asjaolule, et ühes riigis kasutatava EOI sisaldava ravimpreparaadi saab asendada teises riigis kasutusel oleva abiaine vaba ravimiga, ilma et muutuks toimeaine sisaldus või kvaliteet. Ühtekokku oleks 66% sagedamini kasutatavatest EOIsid sisaldavatest ravimpreparaatidest asendatavad EOI-vabade ravimvormidega. Ainuüksi sageli kasutatavate ravimite asendamine vähendaks kõigi EOIsid saavate vastsündinute hulka 44% võrra (456-lt 257-le). Siiski pole niisugune asendus võimalik vältimaks kõiki EOIsid. Pole piisavalt alternatiivseid ravimpreparaate, et vähendada etanooli, sorbitooli ja naatriumsahhariini kasutust.[6] Oluline on märkida, et asendamisvõimalustega ravimpreparaatide hulka kuulusid raua, kolekaltsiferooli ja foolhappe preparaadid. Neid ravimeid kasutatakse enneaegsetel vastsündinutel pikaajaliselt ja seega nende asendamine väldiks EOIde kroonilist manustamist.

Kokkuvõtvalt: koos oma partneritega viisime läbi esimese üle-Euroopalise uuringu abiainete kasutamisest ja näitasime, et mitte kõigis ravimvormides pole abiainete olemasolu hädavajalik. Veelgi enam, uuringust selgus, et Euroopa turul on abiainetest vabad ravimid olemas ja seega on võimalik potentsiaalselt ohtlike abiaineid sisaldavad ravimpreparaadid asendada neist abiainetest vabade ravimvormidega. Selle uuringu tulemusena on näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku vastsündinute osakonnas hiljuti kasutusele võetud parabeenidevaba gentamütsiini ravimpreparaat.

Dr Georgi Nellis
lastekliiniku neonatoloogia osakonna arst-õppejõud

TÜ ESNEE projekti töögrupp: Georgi Nellis, Tuuli Metsvaht, Heili Varendi, Karolin Toompere, Jana Lass, Inge Mesek, Irja Lutsar.
ESNEE konsortsiumi liikmed: M.A.Turner, S.Graham, A.Rieutord, T.Storme, P.Vaconsin, A.J.Nunn, J.McElnay, K.Millership, S.Yakkundi, H.Mulla, H.Pandya.

1. Haywood A, Glass BD. Pharmaceutical excipients – where do we begin ? Aust. Prescr. 2011;34:112–4.
2. Fabiano V, Mameli C, Zuccotti GV. Paediatric pharmacology: remember the excipients. Pharmacol. Res. 2011;63:362–5.
3. European Medicines Agency. Reflection paper: formulations of choice for the paediatric population. 2006; Available from: http://www.ema.europa.eu/docs/en_GB/document_library/Scientific_guideline/2009/09/WC500003782.pdf
4. Grandjean P, Landrigan P. Developmental neurotoxicity of industrial chemicals. Lancet [Internet]. 2006;368:2167–78. Available from: http://linkinghub.elsevier.com/retrieve/pii/S0140673606696657
5. Nellis G, Metsvaht T, Varendi H, Toompere K, Lass J, Mesek I, et al. Potentially harmful excipients in neonatal medicines : a pan-European observational study. Arch. Dis. Child. 2015;100:694–9.
6. Nellis G, Metsvaht T, Varendi H, Lass J, Duncan J, Nunn AJ, et al. Product Substitution as a Way Forward in Avoiding Potentially Harmful Excipients in Neonates. Pediatr. Drugs. 2016;18:221–30.

Lisatud: 21 Juuni 2016

Lootemeditsiin (fetal medicine) on eriala, mis tegeleb loote arengu, kasvu ja haigustega ning on Põhjamaades praegu sünnitusabi alaeriala. Eestis eraldi alaeriala ei ole, kuid meil on keskustes arstid, keda võib pidada antud eriala esindajateks.

Teaduse ja meditsiini areng, mis võimaldab oluliselt täpsemalt jälgida loote arengut (nt ultraheli uuringud, MRT) ning diagnoosida geneetilisi haigusi juba üsasiseselt, muudab lootemeditsiini väga kiiresti arenevaks ning aina olulisemaks meditsiini erialaks. Kui tehnika võimaldab meil sünnieelselt järjest täpsemalt ja varem diagnoosida arengurikkeid, geneetilisi haigusi, ja mõnel juhul neid ka juba sünnieelselt ravida, muutub varasemast olulisemaks, et erinevate erialade spetsialistid, nagu günekoloogid, meditsiinigeneetikud, neonatoloogid, lastekirurgid, lastekardioloogid, radioloogid ja teised spetsialistid, töötaksid koos nn lootemeditsiini töögrupis, kui on kahtlus või lootel juba on üsasiseselt diagnoositud kaasasündinud arengurike või geneetiline haigus.

Reeglina pakutakse lootemeditsiinilist teenust (sünnieelseid uuringuid) kõrgema etapi haiglas, kuid ikkagi on tegemist harulaste haigustega ning seetõttu on oluline riikidevaheline koostöö. Eelnevast lähtuvalt pidasid vajalikuks lootemeditsiini ja geneetika eriala arstid tihendada koostööd just naaberriikides: Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island) ning Baltimaade (Eesti, Läti ja Leedu) vahel ning 2014. aastal asutati Põhjamaade Lootemeditsiini koostöövõrgustik (Nordic Network of Fetal Medicine). Ühenduse eesmärgiks on koostöö just kliinilises praktikas: teadmiste ühendamine, ekspertkeskuste arendamine ning samuti eriala õpetamise koordineerimine.

Koostöövõrgustiku teine kokkusaamine toimus 5.–7. aprillil 2016 Kopenhaagenis, kus ka mina osalesin kliinikumi arendusfondi toel Eesti esindajana. Kokkusaamisel olid peamisteks aruteluteemadeks sünnieelne kromosoomhaiguste sõeluuring: mitteinvasiivne sünnieelne testimine, selle võimalused, skriiningustrateegia ja -taktika erinevates riikides; kas kasutada teatud juhtudel sünnieelsetel uuringutel esmavalikuna submikroskoopilist kromosoomianalüüsi; preeklampsia ja antenataalne tegelus – erinevate riikide kogemus ja praktika; sünnieelselt diafragmaalhernia ravi ning rahvusvaheline kogemus, kaugtulemused antenataalse ravi korral; seljaaju songa antenataalne ravi ning ravi kaugtulemused. Olulisel kohal aruteludes oli lootemeditsiini kui meditsiinieriala spetsialistide koolitusvõimalused erinevates riikides. Hetkel on vaid Soomes korraldatud kaheaastane subspetsialiseerumine lootemedistiini erialal, teistes koostöövõrgustiku riikides toimub spetsialiseerumine lisakursuste või praktilise töö läbi.

Eestile on oluline osalemine antud koostöövõrgustikus, sest oleme väike riik ning eraldiseisvalt kaasasündinud arengurikked ja geneetilised haigused on väga harvaesinevad, ning koostöö naaberriikidega võimaldab peresid aidata oluliselt paremini, kui vaid üksi tegutsedes.

Järgmine koostöövõrgustiku kokkusaamine toimub 18.–19. mail 2017 Helsingis.

Dr Kai Muru
Geneetikakeskus

Lisatud: 21 Juuni 2016

2.–20. mail toimus Eesti kaitseväe suurõppus Kevadtorm, millest võttis kokku osa üle 6000 osaleja. Õppusel harjutasid Eesti, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Belgia, Poola, Soome, Läti ja Leedu üksused. Kevadtormi meditsiiniõppus viidi läbi 13.–18. mail ning omavahelise koostöö ja suurõnnetusepuhuse tegutsemise harjutamiseks liitusid mõneks päevaks Kevadtormiga ka Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu kiirabi ja Eesti Päästemeeskonna meditsiinirühm.

Kliinikum osales Kevadtormil 15.–17. mail. Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) oli õppuse ajaks tööle kutsutud täiendav personal – traumameeskonda kuuluvate erinevate erialade arstid ja õed. Kliinikumist osales kokku 50 inimest, kes tegid 6- ja 12-tunniseid vahetusi, vastavalt päriselu vajadustele. Erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Kuido Nõmme sõnul jätkus osakonnas õppuse ajal tavaline töö täies mahus ning ükski patsient seetõttu abita ei jäänud. Kolme päeva jooksul tuli vastu võtta 120 sõjaolukorraga seotud simuleeritud patsienti, suurem osa neist kahel esimesel päeval, mil oli tegemist masskannatanute situatsioonidega. EMO ees parklas oli sisse seatud triaažitelk ning Kevadtormi tarbeks eraldatud kolm intensiivravisaali. „Õppusest osa võtvad meedikud jagati vastavalt vajadusele kahte kuni kolme meeskonda ning õppuse suureks eeliseks oli see, et vahepeal oli võimalik toimunut analüüsida ja kokkuvõtteid teha," selgitas dr Nõmm. „Pakkusime Kevadtormi jaoks EMO näol lõpp-punkti, kuhu kaitsevägi sai vigastatud, haigestunud ja haavatud sõdurid evakueerida," sõnas ta. Seetõttu pole võimalik üle hinnata võimalust meditsiinipersonalil mängida läbi masskannatanutega olukordi ning harjutada sõjavigastuste käsitlemist.

Kevadtormi meditsiinilisel õppusel osales kannatanute mängijatena ligikaudu 50 vabatahtlikku, nii lapsed kui eakad, nii mehed kui naised, kes tõetruult oma kannataja rolli sisse elasid. Panuse, et vigastused meditsiinitöötajate jaoks veelgi reaalsemad tunduksid, andis professionaalset tööd teinud grimeerijate meeskond. Kõiki protseduure siiski elus „kannatanute" peal ei õpitud, abiks olid ka mulaažid.

Kui EMO kuulub sõjaolukorras tsiviilalasse ehk rahutsooni, siis sõjatsoonis tegutseb sõjaväele kuuluv välihaigla. Välihaigla kuuepäevases töös osales 39 meedikut, kellest 11 olid kaitseväe meedikud ning 28 reservist, ehk siis igapäevaselt tsiviilmeditsiinisüsteemis töötavad arstid, õed ja kiirabitehnikud. Kaitseväe välihaigla tööd koordineeris dr Veronika Reinhard anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Välihaiglas, kus keskendutakse vaid elupäästvatele meditsiinilistele tegevustele, oli EMOs 2 kohta kriitilises seisundis traumahaige käsitlemiseks, 1 operatsioonituba, mille võimekuseks oli 6 operatsiooni ööpäevas, 4 intensiivravivoodit ja 20-kohaline palat ning vastuvõturuum kergemalt kannatada saanutele või haigestunutele. Dr Reinhardi sõnul oli välihaigla personal valitud nii, et meeskonnas oleks kogenud arste ja õdesid, kellel on olemas sõjaliste välismissioonide kogemus, mida noorematele kolleegidele harjutusel edasi anda ja seeläbi sõjakannatanute ravi õpetada. „Nii mõnedki välihaiglas simuleeritud juhtumid olidki Afganistanis päriselt aset leidnud traumad reaalsete juhukirjelduste ja piltmaterjalidega, mis tegi meedikutele harjutusel osalemise põnevamaks ja harivamaks. Lisaks sõjameditsiinile harjutas välihaigla personal ka sõjalist tegevust võimaliku haigla rünnaku korral ning osales vajadusel öistes patrull- ning raadioside vahikordades. Samuti pidid meedikud ise hakkama saama oma telkhaigla püstitamise ning kokkupakkimisega, mis oli paljudele üldse esmakordne selline töökogemus, kuid kõik pidasid kenasti vastu ning õppuse lõpuks oli kokku tulnud seltskonnast saanud ühtne, hästi toimiv ning kokkuhoidev meeskond," kirjeldas dr Veronika Reinhard.

Neil päevadel, mil kliinikum Kevadtormil kaasa mängis, evakueeriti kannatanud Luunjas asunud välihaiglast kliinikumi EMOsse, kasutades selleks nii kaitseväe evakuatsiooniautosid kui ka õppusel osalenud tsiviilkiirabibrigaade, mis omakorda võimaldas harjutada tsiviil- ning militaarmeditsiini koostööd.

Dr Kuido Nõmme sõnul on individuaalne traumakäsitlus kliinikumis väga heal tasemel, ent õppus näitas kätte ka kitsaskoha – vajalik on harjutada kriisisituatsioonis meeskonnas töötamise oskust.

Loe edasi...

Lisatud: 21 Juuni 2016

Euroopa haiglate ja tervishoiu föderatsiooni vahetusprogramm HOPE, mille põhieesmärgiks on tutvuda teistsuguste tervishoiusüsteemide ja töökorraldustega ning vahetada kogemusi, toimus ka sel aastal. Käesoleva aasta programmi pealkiri oli „Innovation in hospitals and healthcare: the way forward".

Eelpoolnimetatud programmi raames osalesin 09.05–05.06 kliinikumi arendusfondi toel Hollandis Antoni van Leeuwenhoek nimelise vähikeskuse (NKI-AVL) töös. Üldiselt tulevad sellesse haiglasse juba vähidiagnoosi omavad patsiendid esmaseks raviks või teisese arvamuse saamiseks. Asutus on saanud Euroopa Vähiinstituutide Organisatsioonilt (OECI) kõikehõlmava vähikeskuse tunnustuse. Tõepoolest, vähipatsientide diagnostikale, ravile ning jälgimisele keskendunud haigla hoones asub sama juhatuse poolt juhitud teaduskeskus, kus tegeldakse vähialaste alus-, siirde- ja kliiniliste uuringutega. Märkimisväärne osa teadustöö eelarvest tuleb haigla enda või Hollandi vähiühingu (Dutch Cancer Society) püsiva iseloomuga heategevuslikust rahakogumisest.

Hollandis üldiselt, ja ka NKI-AVL-s, on meie tervishoiusüsteemist erinevad ametikohad: arsti assistent, õde-praktik, õde-spetsialist. Selles haiglas on kõik nimetatud töötajad loomulikult spetsialiseerunud onkoloogiale, mida haigla ise vajadusel koordineerib. Igapäevase töö ümberjaotumine on sellele haiglale väga iseloomulik. Lisaks erinevatele ametikohtadele on kasutusel nö esi- ja tagakontori (front and back office) süsteem. Näitena tooksin välja patsiendi liikumise haiglas: patsient suunatakse NKI-AVL-i haiglavälise eriarsti või perearsti poolt kirjalikult. Polikliiniku tagakontori töötaja registreerib suunamise, kogub kokku olemasolevate uuringute tulemused, registreerib patsiendi vastuvõtule ning kontakteerub selles osas patsiendiga personaalselt. Esimene vastuvõtt on enamasti õde-praktiku juures, kes küsib patsiendilt anamneesi, määrab vajalikud lisauuringud ning nõustab patsienti eesoleva osas. Edasised vajalikud uuringud broneeritakse taaskord tagakontori poolt, kes valib koos patsiendiga nendeks sobivad ajad. Järgmine vastuvõtt on eriarsti juures, edasist ravi selgitatakse patsiendile õde-praktiku juuresolekul, kes taaskord tegeleb seejärel patsiendiga edasi – selgitab raviga kaasnevat ning valmistab patsiendi saabuvaks ette. Keemiaravi korral on arsti ja õde-praktiku vastuvõtud enamasti kordamööda. Päevaravis tegeleb tavapäraste vereanalüüside hindamise ja korduva keemiaravi määramisega õde-praktik. Kiiritusravis valmistavad osade patsientide raviplaane ette arsti assistendid või radioloogiatehnikud. Teistsugune tööde ümberkorraldus on lisaks eelpool kirjeldatule ka statsionaarsetes osakondades.

Märkimisväärne on selle haigla patsiendikeskne lähenemine ning tegevus algusest lõpuni. Patsientidele pakutakse informatsiooni, parimal teaduslikul tasemel ravi, sh uudseimaid ravimeetodeid, ning ravi lõppemisel toimub patsiendi jälgimine või korraldatakse patsiendi suunamine perearstile koos vajaliku informatsiooniga. Vähiravi ajal hinnatakse iga patsiendi seisundit rehabilitatsiooni meeskonna poolt, kuhu kuuluvad taastusravi arstid, füsioterapeudid, tegevusterapeudid, toitumisspetsialistid ja sotsiaaltöötajad. Mainimata ei saa ka jätta haigla omapärast lähenemist patsientide toitlustamisele, kunsti- ja tegevusteraapia pakkumist, tegevuste toetust IT-süsteemide poolt, meeldivat keskkonda nii patsientide kui ka töötajate jaoks ja kõrgelt motiveeritud personali, kes on teadlikult asunud tööle just vähipatsientide jaoks.

Olen väga tänulik võimaluse eest osaleda HOPE programmis, tänu millele sain tutvuda Hollandi tervishoiusüsteemi ning suurepärase vähikeskusega NKI-AVL. See kogemus avardas mu silmaringi ning näitas, mismoodi on võimalik kohalikke tingimusi arvestades korraldada tööd vähiravile ja -teadustööle spetsialiseerunud asutuses.

Mari-Leen Varendi
Vähikeskus

Lisatud: 21 Juuni 2016

Kliinikum sai välisministeeriumi arengukoostöö valdkonnas raames rahastuse projektile „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas". Projektiga juurutati kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse loomisel saadud kogemused ja teadmised meie partnerhaiglas Moldovas.

Projekt andis võimaluse kliinikumi infektsioonikontrolli meeskonnale jagada oma kogemusi riigis, kus hospitaalinfektsioonide valdkonnas kompetentsi ei ole. Dr Matti Maimetsa sõnul annab selline koostöö hea võimaluse rahvusvaheliste kontaktide tekkeks, teisalt aga, nagu ikka õpetamine, ka ise uue õppimiseks või senitehtu ülevaatamiseks.

Dr Maimets, millised on Teie muljed Moldovast?
Esmamulje on déjà vu. Me oleme seda kõike näinud, me oleme seda ise kogenud... Ühesõnaga, saime õpetada seda, mida oleme ise pidanud läbi tegema. Inimesed on aga lõunamaiselt avatud ja külalislahked, uuele vastuvõtlikud. Riik seisab praegu teelahkmel ida ja lääne vahel, mis tekitab riigisiseseid pingeid. Elu on raske, keskmised palgad madalad. Palju on riigist lahkunuid sinna, kus tasu töö eest on parem.

Milline on Teie hinnang projektile?
Kõik, mida lootsime korda saata, sai tehtud ja kohati suurema hoo ja entusiasmiga, kui Tartus projekti planeerides loota julgesime. Esmalt saime ülevaate olukorrast Moldova partnerhaiglas ja sellele tuginedes koostasime Tartus moldovlastele koolitusplaani. Meie juurde tulid nii õendusjuhid kui ka kaks arsti. Üks arst ja õde olid kliinikumis individuaalplaani järgi kaks nädalat. Tartu visiidi kava oli tihe, meil oli suur rõhk väga praktilisel koolitusel – nad nägid ja kogesid meie infektsioonikontrolli arstide-õdede igapäevast tööd, info liikumist, omavahelist suhtlemist. Elevust tekitas meil rutiinseks muutunud kätehügieeni tegevus – koolitused, plakatid, UV-lampide kasutamine käte hõõrdetehnika kontrollimiseks. Õed haarasid siin nähtust suure õhinaga kinni ning tagasisidevisiidil saime näha esimesi vilju. Paljud tegevused, mida moldovlased kogesid kliinikumis ja meie meeskond neile ka südamele pani, on muutumas igapäevaseks praktikaks. See tähendab, et inimesed on pidanud lühikese ajaga muutma oma igapäevaseid harjumisi. On hea meel näha, et meie soovitusi järgiti tõsiselt.

Millised on edasised plaanid koostööks?
Tegelikult suhtlevad meie infektsioonikontrolli inimesed ka praegu, väljaspool projekti, partnerhaigla õendusjuhtidega. Ma tean, et järgmise sammuna on fookusesse seatud kirurgilise kätepesu nüansid. Minu silmis on väga oluline, et kogu senine ei jääks pelgalt ühekordseks kampaaniaks. Õpitu kinnistamiseks ja samas uute sammude astumiseks on jätkuprojekt oluline.

Mõlemad haiglad on koostööst huvitatud, sestap esitasime välisministeeriumile taotluse jätkuprojektiks, mis sai ka heakskiitva otsuse. Projekti jätkamist soovib ka Moldova tervishoiuministeerium.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Mai 2016

Kliinikumi laekus 2015. aastal 746 tagasiside avaldust, mis jagunevad tänuavaldusteks, ettepanekuteks ja kaebusteks ning kõik kolm kategooriat võivad esineda ka ühes avalduses. Laekunud tagasisidest 500 avaldust olid tänuavaldused ning 246 ettepanekud ja kaebused. Enim tänasid patsiendid dr Ülle Kadastikku, naistekliiniku vanemarst-õppejõudu sünnitusabi ja günekoloogia erialal, ning dotsent Aare Märtsonit, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajat.

Ülle Kadastik, naistekliiniku vanemarst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal: „Selline teade oli mulle üsna ootamatu, kuid samas olen loomulikult meelitatud ja tänulik, et patsiendid nägid vaeva tänuavalduste kirjutamisega. Tegelikult, kui arstid armastavad oma elukutset, armastavad nad ka oma patsiente ja teevad tööd suure pühendumusega. Kliinikumis on väga palju tublisid ja toredaid arste, kes vääriksid samasugust tunnustust, kuid on erialasid, kus neid ei märgata või patsiendid lihtsalt ei kirjuta kiitust. Igal juhul mul on siiras heameel selle tunnustuse üle ja tänan omakorda toredaid naispatsiente, kes märkasid mind."

• Soovin südamest tänada dr Ülle Kadastikku ja günekoloogia osakonna õdesid, hooldajaid väga hoolitseva suhtumise ja ravi eest!
• Mul oli diagnoosiks kusepõie song ning mind opereeris dr Ülle Kadastik. Tahan väga tänada kõiki häid inimesi, kes minuga tegelesid. Mulle jääb meelde eelkõige soojus ja südamlikkus, ma ei unusta seda kunagi.
• Olin günekoloogiaosakonnas operatsioonil ja ravil. Tahan eriti tänada dr Ülle Kadastikku väga sooja ja mõistva suhtumise eest.

Aare Märtson, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja: „Arvan, et kõik teevad oma tööd nii hästi kui oskavad, kuid tulemus võib olla erinev. Kuna ka mina olen oma tööd teinud nii hästi kui oskan, siis ilmselt on mul hästi välja tulnud ja patsiendid on seetõttu tänulikud. Eks muidugi on ka erinevus erialade vahel. Ortopeedilised patsiendid on sageli suurtes valudes ja funktsioonihäirega, mistõttu nende elukvaliteet on oluliselt häiritud. Teada on, et puusaliigese endoproteesimine on kõige rohkem elukvaliteeti parandav operatsioon ja sellise operatsiooni läbi teinud patsiendid on sageli väga rahulolevad. Minu arvates on väga oluline suhtlemine ja suhtluskultuur, korrektne käitumine patsientidega, aga ka personaliga. Aeg-ajalt tasuks ikka meenutada, mida ema meile kooli minekul või esimese klassi õpetaja käitumisest rääkis. Lõpuks, aga mitte vähemolulisena on see tänu kogu meeskonnale, kliinikule ja kliinikumile, sest isegi hea arst ei suuda üksinda teha nii head tööd, et olla patsientide poolt enim hinnatud."

• Tahan südamest tänada traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajat dr Aare Märtsonit, kes süstis minusse usku ja rõõmu edasiminekuks, kes oskab haiget inimest ära kuulata ja annab jõudu! Mina isiklikult tulin kordusoperatsioonile. Ei hakka teise linna arste maha tegema. Doktor pole Jumal, kes kõike näeb. Siinne tähelepanu mind lihtsalt üllatas. Loodan ja usun, et aeg parandab haavad. Tänan kõiki õdesid ja hooldajaid, kes tegutsesid ääretult lugupidavalt.

• Ma tänan siiralt dr Aare Märtsoni ja tema meeskonda ning kogu ortopeedia personali, kes on väga hoolivad ja abivalmis. Peale operatsioonist ärkamist olid kõik nii siirad ja abivalmis. Jään tänutundega meenutama teid kõiki. Jätkugu teil ikka jõudu ja jaksu kõigega toime tulla.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Mai 2016

Tartu Kultuurkapitali juurde 2008. aastal Neinar Seli poolt asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärgiks on edendada Eesti meditsiini ja aidata kaasa Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiumile saavad kandideerida teaduspublikatsioone avaldanud kliinikumi töötajad ning konkurss toimub kahes kategoorias – viimaste kalendriaasta jooksul avaldatud publikatsioonide arvestuses ning viimase viie kalendriaasta jooksul avaldatud teaduspublikatsioonide arvestuses.

Neinar Seli stipendiumi viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis dr Margus Punab, kes on kliinikumi androloogiakeskuse direktor, arst-õppejõud ning ka dotsent Tartu ülikoolis. Stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile saab viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest stipendiumit välja anda mitte sagedamini kui kord viie aasta jooksul.

Dr Margus Punab, androloogiakeskuse direktor: Tahaksin tänada kliinikumi ja Neinar Seli kliinilise teaduse pikaaegse väärtustamise eest. Kindlasti tänan androloogiakeskuse töötajaid, kes kõik, alates sekretäridest kuni juhini, osalevad aktiivselt meie teadusprojektides. Samuti tänan keskuse tuhandeid patsiente, kes on olnud nõus osalema meie uuringutes. Tänan meie rahvusvahelisi koostööpartnereid Euroopa meeste vananemise uuringu ja Balti-Põhjamaade meeste reproduktiivse tervise uuringute meeskondadest ning olulisemaid kohalikke partnereid Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi inimese molekulaargeneetika uurimisgrupist ja mikrobioloogia instituudist. Meie keskuse teadusprojektid on tihedalt seotud igapäevase kliinilise tööga nii sisendite kui ka väljundite osas. Sageli realiseerime teadusartikliteks oma kliinilise kogemuse, aga samavõrd oluline on ka teadusest kliinilisse praktikasse siirdatav uus teadmine ja kogemus. Lõpptulemuseks on teadmiste kasv ja paremad ravitulemused.

Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2015. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvis kliinikumi lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmann. Dr Tillmann töötab kliinikumis lasteendokrinoloogina ja Tartu Ülikoolis lastehaiguste professorina. Stipendiumi suurus on 2000 eurot.

Professor Vallo Tillmann, lastekliiniku juhataja: See oli väga tore uudis! Minu arvates väärib aga kindlasti tunnustamist Neinar Seli ise, kes juba rohkem kui kaheksa aastat on leidnud võimalusi tuua esile arstide teadustööd ja neid stipendiume välja andnud. Olen väga uhke, et meil siin Eestis leidub üks tubli ettevõtja, kes on võtnud oma südameasjaks märgata ja tunnustada arste, kes igapäevase arstitöö kõrval leiavad aega ja huvi teha teadustööd. Olen siin, võrreldes teiste kliinikumi arstidega, eelisolukorras: Tartu ülikooli õppejõuna ongi teaduse tegemine minu töö. Pean seda stipendiumi eeskätt tunnustuseks kliinikumi DIABIMMUNE meeskonna väga tublile tööle aastatel 2008–2014, mille vilju me nüüd näeme. Ainuüksi möödunud aastal avaldasime neli teadusartiklit. Sealhulgas dr Aleksandr Peedi doktoritöö artikkel kasvufaktorite osast 1. tüüpi diabeedi autoantikehade tekkes ning koostööartikkel Broad Instituudi teadlastega, kus leidsime, et 1. tüübi diabeedi tekkes mängib olulist rolli esimeste eluaastate mikrofloora. Ainuüksi see teadmine, et oleme oma uurimisgrupi tööga panustanud maailma tippteadusesse, on igati rahuldust pakkuv. Veelkord, suur tänu DIABIMMUNE meeskonnale, aga ka professor Jaak Jürimäe ja professor Raivo Uibo uurimisgruppidele möödunud aastal valminud koostööartiklite eest.

Neinar Seli sihtkapitali stipendiumid antakse traditsiooniliselt üle kliinikumi kevadkonverentsil 25. mail Dorpati konverentsikeskuses.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Mai 2016

Traditsiooniline parima arst-õppejõu ja hambaarst-õppejõu valimine Meditsiinivaldkonna üliõpilaskogu (MVÜK) poolt sai teoks ka sel aastal. Parimate tiitlid pälvisid kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõud Andres Kotsar ning stomatoloogia kliiniku suukirurgia osakonna arst-õppejõud Karin Keernik.

Meditsiinivaldkonna üliõpilaskogu: parimaks arst-õppejõuks valitud Andres Kotsar vastutab uroloogia õpetamise eest 4. kursusel. Kuigi dr Kotsar on kliinikumis töötanud alates eelmise aasta algusest, on tema innukus õppetöö läbiviimisel teinud temast juba ühe tudengite lemmiku. Dr Kotsaril on oma erialast rääkides alati sära silmis ja tema entusiasm on nakkav – selle tõestuseks on värskelt käima lükatud uroloogiaring, mille esimene kokkusaamine oli üliõpilaste seas üle ootuste populaarne. Praktikumides loob dr Kotsar avatud ja toetava õhkkonna, julgustades küsima ning protseduuride tegemisel assisteerima. Küsides sageli tudengite arvamust ja püüdes siduda uroloogiaalaseid probleeme ka teiste kliiniliste erialadega, ergutab ta tudengeid kogu praktikumi vältel kaasa rääkima ning aktiivsed olema. Toetav ning entusiastlik suhtumine teevad dr Kotsarist suurepärase eeskuju ning arsti, kelle praktikume oodatakse üliõpilaste seas juba ette.

Uroloogia eriala vanemarst-õppejõud Andres Kotsar: Mul on siiralt hea meel ootamatu ja meeldiva tunnustuse üle arstiteaduskonna tudengite poolt. Üliõpilaste tagasiside on õppejõule alati kõige suurema kaaluga. Samas on see kindlasti ka kaudselt tunnustus minu endistele õpetajatele, kes oma entusiasmiga on inspireerinud kirurgia ja uroloogiaga tegelema ja oma teadmisi edasi andma. Arstiteaduskonna tudengite õppe väga oluline osa on töö patsientidega ja kindlasti sooviksin siinkohal tänada ka kõiki neid inimesi, kes vaatamata oma raskele haigusele on leidnud mõistmist ja kannatlikku meelt ja jaganud oma mõtteid ning kogemusi ka praktikumides üliõpilastega.

Meditsiinivaldkonna üliõpilaskogu: Dr Karin Keernik on saanud lühikese ajaga üheks üliõpilaste lemmikõppejõuks. Julgustavad sõnad ja toetus on see, mis meenub üliõpilastel tema nime kuuldes esimesena. Teda kirjeldatakse kui abivalmist ja meeldivat inimest, kes on nõudlik ning tunneb õpetamisest rõõmu. Enne igat praktikumi toimuvad väikesed tunnikontrollid, mis aitavad materjali kinnistada ja hoiavad õppimisega järjel. Kui praktikum läbi, siis ei torma õppejõud minema, vaid võimaldab üliõpilastel veel küsimusi küsida ja vastab nendele põhjalikult. Soovime, et rõõm õpetada kestaks veel palju-palju aastaid!

Hambaravi eriala arst-õppejõud Karin Keernik: Tänan väga tudengeid meeldiva äramärkimise eest! Tuleb tunnistada, et tunnustamine valmistas mulle suure üllatuse! Sarnane tagasiside teeb rõõmu, sest hindajateks-tunnustajateks on inimesed, kellele lähevad korda minu teadmised ja kogemused ning see, kuidas neid edastan. Õppejõu ja tudengi koostöö teeb produktiivseks eelkõige vastastikune lugupidamine ning ühine huvi meie eriala ja kogu meditsiini vastu. Seetõttu olen püüdnud olla avatud tudengite küsimustele ja aruteludele, julgustada neid tegutsema, kuid samas ka kaalutlevalt mõtlema.

Tänan üliõpilasi ja kolleege, ühtlasi on see tunnustus kõigile Teile!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Mai 2016

8. aprillil toimus kliinikumi vast avatud endoskoopiakeskuses "VIII ERCP päev". Seminar toimus koostöös Olympus Estonia OÜ-ga, kliinikumist osalesid seminari korraldamises neli kliinikut: sisekliinik, kirurgiakliinik, hematoloogia-onkoloogiakliinik ning anestesioloogia ja intensiivravikliinik. Kokku võttis seminarist osa 40 gastroenteroloogi, kirurgi ja endoskoopiaõde erinevatest Eesti haiglatest. Seminari avasõnad ütles sisekliiniku juhataja professor Margus Lember.

ERCP – endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia (endoscopic retrograde cholangiopancreatography), on sapiteede ja kõhunäärme otsene kontrastainega uuring, kus endoskoopiat kasutatakse kombinatsioonis röntgendiagnostikaga. Tänapäeval kasutatakse seda uuringut eelkõige erinevate sapiteede ja kõhunäärmejuhaga seotud raviprotseduuride läbiviimiseks (nt kivide eemaldamine ühissapijuhast, sapiteede striktuuride ravi dilatatsiooni ja stentimisega, kõhunäärmejuha stentimine jne). Kliinikumi endoskoopiakeskuses tehakse aastas enam kui 500 ERCP uuringut, uuringute arvu poolest ühe keskuse kohta ollakse selle näitajaga suurim Eestis.

Seekordsel ERCP päeval käsitleti lähemalt kolme teemat. Suure kivi eemaldamine ühissapijuhast on sageli väljakutseks endoskoopiat tegevale arstile. Siinsetest endoskoopilise ravi võimalustest tegi kirjanduse ülevaate dr Hendrik Laja sisekliinikust. Kaido Peterson Olympus Estonia OÜ-st tutvustas uut instrumenti "Stonemaster", mida hiljem ka edukalt kasutati näidisendoskoopia läbiviimisel.

Teise teemana käsitleti papilli adenoomi ravi, ettekannetega esinesid dr Marko Malvik sisekliinikust ja dr Jaan Soplepmann hematoloogia-onkoloogiakliinikust. Põhiline aspekt, mida ettekannetes käsitleti, puudutas papilli adenoomi ravi – millal endoskoopiline papillektoomia ja millal kirurgiline ampullektoomia? Järgneva näidisendoskoopia käigus teostati edukalt endoskoopiline papillektoomia adenoomi tõttu 86-aastasel naispatsiendil.

Kolmandaks teemaks oli maksasiirdamisjärgsete sapilekete ja striktuuride endoskoopiline ravi. Ettekannetega esinesid dr Toomas Väli kirurgiakliinikust ja dr Karin Kull sisekliinikust, kes rääkisid vastavalt sapiteede tüsistustest peale maksasiirdamist ja operatsioonijärgsete sapilekete ja sapijuhastriktuuride endoskoopilistest ravivõimalustest. Sellele järgnenud viimase näidisendoskoopia käigus eemaldati stent ühissapijuhast maksasiirikuga patsiendilt, mis oli paigaldatud 4ndal päeval pärast maksasiirdamist ühissapijuhaanastomoosi lekke tõttu. Kõikidele osalejatele sai edastatud võimalus esitada lühike esitlus lähiminevikus asetleidnud huvitavast haigusjuhust. Harva esinevast sapiteede arenguanomaaliast, ühissapijuhatsüstist, rääkis dr Edvard Garder Põhja-Eesti Regionaalhaiglast.

Näidisendoskoopiad viisid läbi sisekliiniku gastroenteroloogid (dr Leana Sits, dr Marko Malvik, dr Karin Kull), iga uuringu juures endoskoopiatoas osalesid ka kogenud arstid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja Ida-Tallinna Keskhaiglast ning sisekliiniku endoskoopiaõed koos külalisõdedega. Ei saa alahinnata anestesioloog dr Irina Dmitrievi ja anesteesiaõdede rolli näidisendoskoopiate läbiviimisel – tänu ladusale koostööle toimusid kõik kolm uuringut üldanesteesias ja täpselt päevakavas planeeritud aegadel. Olympus Estonia OÜ poolt loodud infotehnoloogilise lahenduse läbi toimus endoskoopiatoast reaalajas videoülekanne sisekliiniku auditooriumisse, kust endoskoopiatoas toimuvat said jälgida ja arutelus endoskoopiat tegevate arstidega osaleda kõik seminarist osavõtjad.

Päeva lõpetas ringkäik endoskoopiakeskuses, tagasiside kliinikumi endoskoopiakeskuse ruumilahenduse, funktsionaalsuse ja kontseptsiooni osas oli väga positiivne. Toimunud ERCP päev kinnitas, et ühise endoskoopiakeskusese loomine oli õigustatud ja erinevate erialade koostööst endoskoopiakeskuses võidavad kõik.

Karin Kull
gastroenteroloog,
endoskoopiakeskuse juhataja

Lisatud: 23 Mai 2016

10 000. liigeseprotees

Märtsikuu viimasel päeval paigaldas traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja dr Aare Märtson 10 000. Saksa firma W. Link poolt toodetud liigeseproteesi. 10 000. operatsioon oli parema puusaliigese endoproteesimine. Protees paigaldati 74-aastasele naisele Võrumaalt, kellele oli ka 2009. aastal paigaldatud vasaku puusaliigese endoprotees.

W. Link ortopeediatoodete kasutamiskompetentsi tõenduseks on kompanii tunnistanud kliinikumi ortopeediaosakonna oma kompetentsikeskuseks. Usaldusväärsust kliinikumi meeskonna vastu tõendab ka see, et firma on suunanud kolleege erinevaist Aasia riikidest just kliinikumi arstide käe alla liigesevahetusoperatsioonide tehnikate omandamiseks.

Dr Märtson hindab väga kõrgelt kliinikumi partnerlust Link firmaga ning rõhutab, et see on suur tunnustus, kui üks Saksamaa firma on valinud ühe haigla väikeses Eestis enda kompetentsikeskuses. Ortopeedia osakonna koostöö Link-korporatsiooniga ulatub tänaseks pea veerandsajandi taha, mil 1992. aastal pandi siinsele patsiendile esimese nende valmistatud protees. „Tegime valiku selle tootja proteeside kasuks pea 24 aastat tagasi olles äärmiselt konservatiivsed ja pikalt jälgides, mida kasutavad meie naabermaad. Näiteks on Rootsi puusaliigese endoproteesimise registri järgi just selle firma puusaproteesid kõige vastupidavamad, mistõttu on nad seal ka enim kasutatud," selgitab dr Märtson. Ta lisab, et liigeseproteeside puhul on oluline 10-aastane püsivuse näitaja ning Link proteeside puhul on praktika näidanud, et 10 aasta möödudes on proteesidest alles 98%; 22 aasta möödumisel 92,4% (2013. aasta Rootsi puusaliigese endoproteesi registri andmetel). „Tegemist on maailma tippklassiga, selliseid liigeseproteeside püsivuse näitajaid omavaid kompaniisid on maailmas üksikuid," lisab kliiniku juhataja.

Professor Tiit Haviko 75. juubel

Dotsent Aare Märtsoni hinnangul on kliinikumi arstid aastakümnete jooksul paigaldanud ühtekokku ligikaudu 16 000 liigeseproteesi. Selle numbri taga seisab professor Tiit Haviko, kes on dr Märtsoni sõnul kõikide nende aastate jooksul olnud endoproteesimise n-ö maaletooja ja eestvedaja. „Seekord saab professor oma sünnipäeva tähistada uhkete ja tunnustust pälvinud liigeseproteesi operatsioonide numbrite taustal," märgib dotsent.

Kõige sagedasemad on puusa- ja põlveliigese endoproteesimise operatsioonid. Sageduselt järgmised on õlaliigese, küünarliigese ja randmeliigese endoproteesimised ning tehakse ka labakäe liigeste endoproteesimisi. „Kui me alustasime liigeseproteeside operatsioonidega, esines rohkem puusaliigese väljavahetamist. Arenenud maades on aga põlveproteesimisi rohkem, meil kliinikumis tehakse tänaseks puusa- ja põlveliigese endoproteesimisi üsna võrdselt," sõnab dr Märtson.

Efektiivseim operatsioon
Puusa- ja põlveliigese endoproteesimine on äärmiselt kõrge efektiivsusega operatsioon, kui hinnata patsiendi operatsioonijärgset toimetulekut, rahulolu ja kulutõhusust. Kolmandik patsientidest on alla 65 eluaasta, ülejäänud üle. Dr Aare Märtsoni sõnul on kahetsusväärne ja arstidele mõistetamatu haigekassa otsus vähendada seda liiki operatsioonide rahastamist. Kui vahepealsetel aastatel vähenes endoproteesimisoperatsioonide ooteaeg aastale, siis viimasel ajal, tulenevalt haigekassa rahastamisotsusest, on järjekord taas kahetsusväärselt pikenemas kahele aastale, mis ei ole patsiendi seisukohast kaugeltki mõistlik. „On ju selge, et mida kiiremini patsient pöördub tagasi igapäevaellu, seda efektiivsem on see nii ühiskonnale kui ka meditsiinisüsteemile," toonitab dr Aare Märtson.

Küsimuse peale, kuidas oma liigeseid hoida ja haigusi ennetada, toob dotsent Märtson ennekõike välja mõistuspärase ja eakohase sportimise. „40-aastasel meesterahval lihtsalt ei ole enam võimalik teha sporti nagu 20-aastane saavutussportlane. Tema kõõlused, liigesed ja koed ei kannata seda enam. Kuigi tervisesport on liigeste jaoks ülioluline – liikumine on liigese funktsioneerimise alus – tuleb vältida mõttetut ülekoormust. Kui näiteks pärast pikemat jooksudistantsi põlv või puus valutab, tuleks siiski ala vahetada," selgitab dr Märtson. Ta lisab, et olgugi, et inimese haiguspildis on oma roll ka geneetikal, mida me ise muuta ei saa, tuleb mõõdukus igas eluvaldkonnas (nt toitumine) liigestele ainult kasuks.

Kliinikumi Leht

• Esimene puusaliigese täielik endoproteesimise operatsioon tehti Tartus 1972. aastal, esimene põlveproteesimine tehti Tartus Maarjamõisa Haiglas 1980. aastal. Puusa- ja põlveliigese endoproteesimisi tehti toona vähe, kuni aastani 1990 vähem kui sada. See oli tingitud tolleaegsete proteeside suhteliselt piiratud kasutusnäidustustest. Regulaarne põlveproteesimine algas 1994. aastal.
• Haigestumise sagedus luu-lihaskonna haigustesse on kõikides arenenud riikides aasta-aastalt tõusnud, mida põhjendatakse keskmise eluea kasvu ja vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemisega elanikkonna vanuselises struktuuris ning ülekaalulisuse tõusuga. Alates 2001. aastast on Eestis artroosidesse haigestumine järjest tõusnud. Märkimisväärseim on haigestumise tõus vanuserühmades alates 45 eluaastat nii naiste kui meeste seas, olles 2010. aastal ligikaudu kaks korda kõrgem kui 2001. aastal. Haigestumuse tõus suurendab vajadust endoproteesimiste järele.
• Esmaste puusaliigese täieliku endoproteesimise operatsioonide arv on Eestis viimase kümne aasta jooksul tõusnud. Kui 2001. aastal tehti 100 000 elaniku kohta 59,7 operatsiooni, siis 2010. aastal on esmaste puusaliigese endoproteesimiste arv juba 92,5 operatsiooni 100 000 elaniku kohta. Esmaste põlveliigese täieliku endoproteesimise operatsioonide koguarv kahekordistus aastatel 2001–2003 ja on seejärel püsinud vahemikus 78,8–93,5 operatsiooni 100 000 elaniku kohta. Siiski on vajadus nende operatsioonide järele tunduvalt suurem, mida tõestab operatsioonijärjekorra pikenemine. Samuti on muutunud reieluukaela murru käsitlus, kus vastavalt muutunud ravisoovitustele kasutatakse puusaliigese endoproteesimist kuni 60% juhtudest. Need aga on juba erakorralised operatsioonid.

Lisatud: 23 Mai 2016

Hemodialüüsi protseduuri tegemise ülikoolihaiglas algatas aprillis 1966 professor Linkberg. Loodi nn kunstliku neeru laboratoorium koos kahe palatiga, mis kuulusid Toome kirurgiakliiniku juurde. Esimese hemodialüüsi protseduuri viisid läbi professor Linkbergi eestvedamisel arstid Tihane, Pihelgas, Vinogradova-Gross koos õedega Konenkova ja Kukk. „Esimeseks patsiendiks oli 13. aprillil 1966. aastal 63-aastane naine, kellel oli püonefroos ja protseduur kestis 3 tundi ja 10 minutit," teab esimesi haiguslugusid lugenud dr Peeter Dmitriev. Järgnevalt viidi läbi hemodialüüsi protseduurid 19. aprillil samal haigel ja 19. mail, mil patsiendiks oli haige, kellel oli Crush sündroom. Kahjuks surid mõlemad haiged protseduuri tüsistuse, tsellofaani rebendi, tõttu.

Õde Taimi Puniste, kes on hemodialüüsi algatamisega seotud meedikute kaasaegne, ühines kunstliku neeru laboratooriumi meeskonnaga 1969. aastal ning oli järgmised aastakümned kuni pensionini jäämiseni 2012. aastal osakonna vanemõde. Tema järglasteks said õde Pirgit Palk ja Tatjana Malõševa. Taimi meenutab, et osakonna esimeseks vanemõeks enne teda oli õde Elle Vellamaa. Samuti töötas tol ajal endine sõjaväe õde Magda Kaunda, kes oli hea punkteerija. Kliinikumi Maarjamõisa korpuse valmimisel L. Puusepa tänaval kolis sellesse esimesena kunstliku neeru laboratoorium 1. juulil 1971. aastal ja esimesena alustati ka igapäevast tööd, sest Toomel oli antisanitaarne olukord. Tegemist olevat olnud E.coli infektsiooniga, tõenäoliselt siis hemolüütilis-ureemilise sündroomiga, kus haigetel kaasneb ka äge neerupuudulikkus. Tol ajal viidigi hemodialüüsi läbi peamiselt nendele haigetele, kellel oli äge neerupuudulikkus. Ka Maarjamõisa kolimisel sai esimese hemodialüüsi uues korpuses ägeda neerupuudulikkusega meeshaige, kellel oli salmonelloos, mille ta saanud Tallinna kohvikus „Kevade". Tegemist oli tol ajal tuntud muusikuga, kelle elu ei õnnestunud päästa.

Kroonilise hemodialüüsi läbiviimine oli toona veel lapsekingades ja dialüüsi said ägeda neerupuudulikkuse haigete kõrval vaid need haiged, kellele planeeriti neerusiirdamist. Esimese neerusiirdamise 1968. aastal viisid läbi sama meeskonna liikmed, kes alustasid hemodialüüsi protseduuriga. Maarjamõisa kolimisel vaidlesid tollased arstiteaduskonna ja ülikoolihaigla juhid palju, et kuhu peaks kunstlik neer kuuluma ja kas peaks olema eraldi osakond. Lõpuks otsustati eraldi üksuse kasuks ja see nimetati tehisneeru osakonnaks, mis kuulus kirurgiakliiniku koosseisu. Osakonna juhataks oli Toome kliinikus juba dr Tihane, edaspidi dr Ain Värimäe ning alates aastast 1975 dr Peeter Dmitriev, kes juhtis ja arendas aastaid hemodialüüsi ja neerusiirdamise meeskonda. Hemodialüüs kuulub ühe ravimeetodina neeruasendusravi meetodite hulka, kuhu kuuluvad ka peritoneaaldialüüs ja neerusiirdamine. Krooniline peritoneaaldialüüs on Eestis algatatud Tartus 1994. aastal dr Dmitrievi ja dr Lõhmuse poolt.

Tartu Ülikooli Kliinikumi moodustamisega seoses ja restruktureerimise järgselt liideti 2000. aastal hemodialüüs kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonna koosseisu, kus osakonda juhtis dr Eino Sinimäe, hiljem dr Madis Ilmoja ja praegu dr Mai Rosenberg ning vanemõde Tatjana Malõseva. Sisekliiniku nefroloogia osakond, mis varem paiknes vanas L. Puusepa 6 korpuses, koliti ka L. Puusepa 8 A-korpusesse, kokku hemodialüüsiga. Kroonilise hemodialüüsi haigete arv oli 2000. aastal väga väike – ainult 7 haiget, kuid järgnevatel aastatel suurenes järk-järgult nende lõpp-staadiumi neeruhaigete hulk, kes vajasid dialüüsravi ning praegu on regulaarsel hemodialüüsravil Tartus pidevalt ligikaudu 30 haiget. Lisaks külastavad meie nefroloogid ka Lõuna-Eesti ja Ida-Viru piirkonna hemodialüüsi üksusi, milles igaühes on ravil kümmekond haiget, kelle ravi alustatakse alati nefroloogia osakonna juures ja kes tulevad siia ka tüsistuste või ravimuutuste vajadusel.

_{Foto: Esimene hemodialüüsi aparaat, mis võeti kasutusele TÜ Toome Kliinikus 1966 aastal. Pildistatud on Maarjamõisa A-korpuses 1971. aastal. Tartu Ülikooli muuseumi fotokogu.}

Professor Mai Rosenberg
Sisekliinik
Nefroloogia osakond

Lisatud: 23 Mai 2016

„Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse loomine" ja „Ida-Virumaa vaimse tervise keskuse loomine lastele ja noorukitele" on Tartu Ülikooli Kliinikumi projektid, millele on oma õla alla pannud Norra riik ja Sotsiaalministeerium. Kahe projekti toetuse suurus on miljon eurot. Projekti viib ellu Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskus ning selle eesmärk on senisest efektiivsema ja kättesaadavama lastepsühhiaatrilise abi pakkumine. Projekti raames loodud teenused peavad olema jätkusuutlikud ka pärast projektide lõppemist.

Kõige suuremahulisem on olnud lastele ja noorukitele mõeldud vaimse tervise kabinettide loomine Põlva, Võru, Valga, Ida-Viru ja Narva maakondadesse suuremate haiglate juurde. Kabinetis töötavad kogenud ja hea väljaõppega spetsialistid – vaimse tervise õde, sotsiaaltöötaja, psühholoog ja arst-konsultant. Kabineti personalile pakutakse igakülgset tuge ka supervisiooni näol – kord kuus käib Soome noorukitepsühhiaater dr Krista Papp Eestis kabinettide personali nõustamas. Lisaks toimuvad tööjuhendamised ja igakuised kabineti psühholoogide vahelised kogemuste jagamised. Seda kõike ühel eesmärgil – pakkuda lastele ja noortele elukohajärgselt kvaliteetset vaimse tervise teenust väljaõppe läbinud spetsialistide poolt.

Tänu projektidele on meeskonnal olnud võimalus osaleda ka õppereisidel Norras, Inglismaal ja Soomes ning konverentsidel mitmes eri Euroopa riigis, et tutvuda sealsete vaimse tervise teenustega ja seada arengueesmärgid järgmisteks aastateks. Välismaa praktikast lähtudes on välja arendatud ka uusi teenuseid – home-treatment teenus koostöös Tartu Laste Tugikeskusega ja out-reach teenus ehk mobiilne lastepsühhiaatriline abi, et pakkuda patsientidele elukohajärgset abi.

Lõuna-Eesti vaimse tervise keskuse projekti toetustest arendati välja psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse noorukitepsühhiaatria osakond ning osaleti ka kvaliteedihindamisel, kuhu komisjoni kuulusid väliseksperdid eri riikidest. Saadud tagasiside ja tulemused olid vägagi positiivseid ning andsid mõtteid ka arendustegevusteks. Lisaks avaldas oma tunnustust külaskäigul Norra suursaadik Dagfinn Sørli ning Norra kolleegid Norra Rahvatervise Instituudist – Arne Holte, Solfrid Johansen ja Andrej Grijbovski.

_{Pildil: Norra suursaadik Dagfinn Sørli külastamas Narva Haigla laste ja noorukite vaimse tervise kabinetti.}

Projektides on suur roll ka võrgustiku- ja ennetustööl, et kõik lastega tegelevad spetsialistid seaksid ühiseid eesmärke ning teeksid tulemuslikku koostööd, et paremini jagada olemasolevaid teadmisi ja praktikaid abi vajava lapse toetamiseks.

Tänu tulemuslikule tööle ja Norra riigi heakskiidule, oli võimalik taotleda täiendavat toetust projekti lisategevusteks. Lõuna-Eesti vaimse tervise keskuse projektile eraldati täiendavalt 180 000 eurot ja Ida-Virumaa vaimse tervise keskuse projektile 130 000 eurot. Oodatavad tulemused täiendavate toetuste raames on:

• Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise kabinetid Põlvas, Võrus ja Valgas jätkavad teenuste osutamist, toimuvad igakuised supervisioonid ja koolitustegevused.
• Koostatakse tööjuhend vaimse tervise kabinettide töö kaardistamiseks.
• Toimuvad koolitused, võrgustikukohtumised ning planeeritud õppereisid.
• Statsionaarsete osakondade ravikeskkond on patsiendikeskne – parendamisel võetakse arvesse QNIC-kvaliteedihindamisel välja toodud ettepanekuid:
o lasteosakonnas luuakse miljööteraapia põhimõtteid arvesse võttes terapeutiline keskkond, soetatakse vajalikud diagnostikavahendid;
o viiakse läbi eHL-i arendustööd;
o täiendatakse kliinikumi psühhiaatriakliiniku kodulehte projekti sihtgruppide teadlikkuse tõstmiseks vaimse tervise keskuse tööst.
• Toimuvad planeeritud teavitustegevused, igakuised projektimeeskonna koosolekud, esitatakse aruandlusperioodi järgselt tegevus- ja finantsaruanded.

Projekti tegevustega ja planeeritud koolitustega on võimalik kursis olla kodulehel http://www.kliinikum.ee/vaimsetervisekeskus/ ja https://www.facebook.com/vaimsetervisekeskus/

Aneth Tuurmaa
Projektijuht

Lisatud: 24 Märts 2016

Kliinikumi kliinilise geneetika keskuses tegutseb toitumisterapeut Siret Saarsalu. Kliinikumi Leht käis uurimas, missugune on toitumisterapeudi töö haiglas.

Palun selgitage alustuseks, mis on toitumisteraapia?
Eestis on toitumisteraapia uus valdkond. See on toitumisteaduse rakendamine tervise edendamiseks ja terviseprobleemidega toimetulekuks läbi toitumise korrigeerimise. Mitmetes riikides on selle eriala esindajad juba aastaid tunnustatud spetsialistid olnud, tehes edukalt koostööd arstide ja teiste tervishoiutöötajatega.

Kuidas jõudsite sellise elukutse valikuni?
Pärast gümnaasiumit astusin Tartu ülikooli keemiat õppima. Magistrantuuris spetsialiseerusin orgaanilisele keemiale, kuid mõistsin, et see pole päris minule. Nii läksingi Saksamaale Hohenheim-i Ülikooli toitumismeditsiini õppima. Lisaks läbisin täienduse Šveitsi ülikoolis ETH Zürich, kus sain lisaks muudele huvitavatele ainetele läbida ka sporditoitumise kursuse. Ka minu magistritöö oli seotud Šveitsiga – viisin läbi riikliku epidemioloogilise uuringu, mille käigus analüüsisin Šveitsi koolilaste ülekaalulisuse esinemissagedust ja selle võimalikke riskitegureid.

Miks asusite tööle just geneetikakeskusesse?
Toitumisterapeut saab palju aidata just kaasasündinud ainevahetushaiguste, aga ka haigusest tingitud kaaluprobleemide, ärritatud soole sündroomi ja muude terviseprobleemide puhul. Näiteks kaasasündinud ainevahetushaiguste puhul on lubatud toiduainete valik väga piiratud ning patsiente tuleb õpetada dieeti pidama. Samal ajal on suureks väljakutseks patsientidele uute maitsete tutvustamine ja harjutamine, kuna ainevahetushaigusega patsiendid võivad toidu suhtes väga valivad olla. Piiratud toiduvaliku tõttu tuleb tihti juurde määrata ka nn ravisegusid ning omakorda anda juhiseid nende kasutamiseks. Väga oluline on luua patsiendiga hea suhe, et vajadusel saaks teha tihedamat koostööd. Näiteks levinuima ainevahetushaiguse fenüülketonuuria puhul peab patsient rasedust planeerides minuga kontaktis olema lausa kord nädalas. Samuti on tihedama jälgimise all vastsündinud, kelle menüü vajab pidevalt uuendamist.

Kuidas ja kes pääsevad teie vastuvõtule?
Minu vastuvõtule suunab tavaliselt geneetik, harvem mõne muu eriala arst. Patsientide vanus on vastsündinutest kuni 60-aastasteni välja. Kuna varem ei olnud diagnostikameetodid nii hästi arenenud, selguvad mitmed häired alles nüüd, patsientide vanemas eas.

Kuidas teie vastuvõtt välja näeb?
Vastuvõtt sõltub patsiendi probleemist. Minu juurde jõudes on geneetik juba teinud ära uuringud ning kliiniline diagnoos on teada. Minu ülesanne on panna paika haige uus menüü ning söömisharjumused. Menüü koostamine on väga ajamahukas, kuna peab arvestama kõiki peeneid nüansse. Sellest tähtsamaks pean aga uute söömisharjumuste juurutamist. Kui anda kindel menüü ette, suudab patsient seda jälgida lühikest aega, mille järel efektiivsus langeb. Kui aga patsient saab aru, mida ja kuidas ta süüa tohib ning kuidas vajalikke muudatusi praktikas ellu viia, suudab ta toiduvalmistamise ja söömise harjumusi edukamalt muuta. Kindlasti peavad patsiendid enne vastuvõttu pidama toidupäevikut, sest see annab tagasisidet, mida toiduvalikute juures korrigeerida tuleks. Hästi oluline nüanss on ka psühholoogiline nõustamine ja patsiendi motiveerimine, sest soov erimenüüst kinni pidada on kõige alus.

Kas toitumisteraapia abil on võimalik täielikult terveneda?

Loe edasi...

Lisatud: 24 Märts 2016

Tervise Arengu Instituudi algatusel valmis 2015 aastal ravijuhend „Alkoholitarvitamise häirega patsiendi käsitlus".

Alkoholi liigtarvitamine on ühiskonnas üks märkimisväärsemaid terviseriske. Hinnanguliselt on alkoholisõltuvuse levimus tööealise elanikkonna (18–64 a) hulgas Eestis kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt – naiste hulgas 2% (EL 1,5%), meeste hulgas 11% (EL 5,4%). Ravijuhendi eesmärk on parendada alkoholi liigtarvitamise avastamist, alkoholitarvitamise häire diagnoosimist ja ravi ning seeläbi vähendada alkoholi tarvitamisest tingitud kahjusid Eestis.

Alkoholi liigtarvitamise varajane avastamine annab võimaluse õigeaegselt sekkuda ning hoida ära tõsisemate tervisekahjude tekkimist. Sagedamini on alkoholi liigtarvitava patsiendi esimeseks kontaktiks perearstikeskus, erakorralise meditsiini osakond või traumapunkt. Alkoholi liigtarvitamise sõelumiseks sobib kasutada 10 küsimusest koosnevat AUDITi testi. Testi tulemuste põhjal saab otsustada edasise sekkumise vajadused olenevalt sellest, kas tegemist on ohustava tarvitamise, kuritarvitamise (tervist kahjustav tarvitamine) või alkoholisõltuvusega.

AUDITi skoor ≥ 16 võib viidata alkoholi kuritarvitamisele või alkoholisõltuvusele. Sel juhul on diagnoosi täpsustamiseks vajalik patsiendi seisundi hindamine kliinilise intervjuuga. Intervjuu käigus täpsustatakse alkoholi tarvitamise sagedusi ja koguseid, tarvitamist soodustavaid faktoreid, teiste ainete kuritarvitamist, alkoholi tarvitamisest tingitud psühhosotsiaalseid probleeme, valmisolekut muutuseks ning seda takistavaid tegureid.
Alkoholitarvitamise häire ravi koosneb alkoholivõõrutusravist (kui see osutub vajalikuks) ja sellele kohe järgnevast tagasilangust ennetavast ravist. Tagasilangust ennetav ravi koosneb farmakoloogilisest ravist ja mittefarmakoloogilisest ravist ehk psühhosotsiaalsetest sekkumistest.

Mõistet „psühhosotsiaalne sekkumine" kasutatakse laialdaselt ja seda on erinevalt defineeritud. Traditsiooniliselt mõistetakse psühhosotsiaalse sekkumise all patsiendi ja terapeudi, arsti, nõustaja või abistaja omavahelist koostööd sõltuvuskäitumise muutmiseks. Psühhosotsiaalsed lähenemised jaotatakse madala (nt lühinõustamine, motiveeriv intervjueerimine) ja kõrge intensiivsusega sekkumisteks (nt kognitiiv-käitumisteraapa).

Alkoholisõltuvuse farmakoteraapias kasutatakse aversiivseid ravimeid ja opioidretseptorite antagoniste. Opioidretseptorite antagonistid (naltreksoon ja nalmefeen) vähendavad meeldivaid aistinguid, mida alkohol tekitab ning sellega väheneb tarvitatava alkoholi kogus ning kasutamise sagedus. Aversiivseteks ravimiteks nimetatakse alkoholi suhtes ebameeldivaid reaktsioone (alkoholi suhtes vastikust) tekitavaid ravimeid, ravimirühma esindajaks on disulfiraam. Disulfiraami kasutatakse abstinentsi säilitamiseks tervishoiutöötaja poolt jälgitud suukaudse ravina. Subkutaanse implantaadi osas puudub piisavalt tõendusmaterjali selle efektiivsuse osas.

Kõiki alkoholi liigtarvitamise kahtlusega patsiente tuleb sõeluda ja lühinõustada nii üld- kui eriarstiabisüsteemis.Mittekomplitseeritud alkoholi kuritarvitamist ja kerget alkoholisõltuvust võib ravida esmatasandis, rakendades vähem intensiivsemaid psühhosotsiaalseid sekkumisi ja vajadusel farmakoteraapiat. Kaasuvate psüühikahäiretega, mõõduka või raske alkoholisõltuvusega patsiendid kuuluvad ravile psühhiaatrilises eriarstiabis (sõltuvusravikeskuses), kus lisaks kliinilisele hindamisele teostatakse täielik hindamine ja kaasatakse teised spetsialistid (nt sotsiaaltöötaja).

Alkoholitarvitamise häire on krooniliselt kulgev ajuhaigus, mis sageli hõlmab probleeme nii tervise kui sotsiaalvaldkonnas. Euroopa Sotsiaalfondi projekti „Kainem ja Tervem Eesti" raames on hetkel välja töötamisel alkoholitarvitamise häire integreeritud ravimudel, mille tulemusena paraneb alkoholi kuritarvitamise ja alkoholisõltuvuse raviteenuste kättesaadavus Eestis.

Teelia Rolko
Arst-õppejõud psühhiaatria erialal
Psühhiaatrikliinik

Lisatud: 24 Märts 2016

Alanud aasta algusest on kliinikumi majandusteenistuse keskkonnaosakonnal uus juhataja – Triin Arujõe. Siiani, alates 2003. aastast keskust juhtinud Tiina Teder peatas oma töölepingu ning täidab osakonnas tööülesandeid projektipõhiselt.

Triin Arujõe on osakonnas Tiina Tederi kõrval töötanud aastast 2003, mis lisaks Tartu ülikooli keskkonnatehnoloogia haridusele on andnud laiapõhjalise töökogemuse. „Triin on väga kursis meie valdkonnaga ning lisaks sellele, et ta on keskkonnaalase kõrgharidusega ning pädev selles valdkonnas, tunneb ja teab ta ka meie osakonna töötajaid hästi, mis omakorda lihtsustab tema uut rolli ja vastutust juhataja ametis," sõnab Tiina Teder.

Uus autoklaav
Lisaks personali muutustele on suure hüppe teinud osakonna tehnika – alates 7. detsembrist lülitati tööle uus autoklaav. Nii Triin Arujõel kui ka Tiina Tederil jagub uue seadme jaoks kiidusõnu ning selle paigaldamine osakonna jäätmekäitlusruumi oli elamus omaette. „Ostsime uue autoklaavi koostöös Keskkonnainvesteeringute Keskusega. Korraldasime riigihanke, mille kokku panemisel seadis meie ruumi suurus, näiteks lae kõrgus ja ukse ava, äärmiselt spetsiifilised piirid," selgitab Triin Arujõe. Praegune autoklaav pärineb Prantsusmaa tootjalt Ecodas. Vana autoklaavi eemaldamine, uue sissetoomine ja seadistamine võttis aega nädalajagu. „Autoklaavi paigaldamine oli nagu täppistöö ning erinevad teenistused tegid omavahel suurepärast koostööd – autoklaav sai paika sentimeetrite täpsusega, avatud kaane ja lae vahele jääb ruumi täpselt kümme sentimeetrit," lausub Triin Arujõe. Ümberkorralduste ajal töötles kliinikumi jäätmeid koostööpartner AS Epler&Lorenz.

Üks autoklaavitsükkel kestab 40–45 minutit. Aeg varieerub vastavalt jäätmete omadustele – näiteks labori klaas purustatakse kiiremini kui operatsioonitoast pärinevad jäätmed. Kogu protsess toimub kinnises trumlis ning ükski töötaja jäätmetega kokku ei puutu. Operaatori ülesandeks on autoklaavi tööd juhtida juhtimispuldi abil. Kogu protsess on automaatne: konteinerid tühjendatakse autoklaavi spetsiaalse lifti abil, edasi suletakse autoklaav ja algab jäätmete töötlemise protsess. Esmalt toimub jäätmete purustamine, seejärel jäätmed steriliseeritakse.

„Lisaks sellele, et meie uus autoklaav on märksa kaasaegsem ja võimsam, on kõige olulisem nüanss see, et kogu protsess toimub ühes kinnises seadmes, mingeid vaheetappe operaatoril teha ei ole vaja," toonitab Triin Arujõe. Kui operaator protsessi lõppedes purustatud ja steriliseeritud jäätmed välja võtab, läheb see otse õues asuvasse jäätmepressi.

Uus autoklaav võimaldab käidelda suuremaid koguseid ning viimaste aastaste statistika näitab ühe kasvavat jäätmete kogust. 2015. aastal tuli osakonnal käidelda 231 tonni jäätmeid, millest 85% pärines kliinikumist. Ülejäänud koguse saadavad siia teised Lõuna-Eesti haiglad ning isegi Kuressaare haigla. Triin Arujõe toob välja, et kliinikumi jäätmeid kasutatakse ühe komponendina jäätmekütuse tootmisel. „See on keskkonna mõistes oluliselt parem ja hinnatum kui lihtsalt prügi kõrvaldamine," lisab ta.

Uue osakonnajuhataja sõnul tuli uue autoklaavi soetamisel silmas pidada ka IV ohukategooria viirustega kokku puutunud jäätmete töötlemise võimalust. „Uue jäätmeautoklaavi suurem mahutavus ja kogu jäätmete töötlemise protsessi (purustamine, steriliseerimine) viimine ühte kinnisesse süsteemi loob võimaluse vajadusel ohutult käidelda tervishoius tekkivate IV ohukategooria viirustega kokkupuutunud jäätmeid," selgitab Triin Arujõe.

Uus kaasaegne desinfektsioonikamber

Loe edasi...

Lisatud: 22 Veebruar 2016

Eesnäärmevähk on arenenud riikides kõige levinum soliidne kasvaja meestel. Selle diagnoosimise sagedus on juba aastaid tõusva tendentsiga. Ka Eestis on viimaste aastate jooksul eesnäärmevähi uute juhtude arv iga aastaga kasvanud, kuid suremus on jäänud püsima suhteliselt stabiilsena viidates sellele, et antud varased eesnäärmevähi staadiumid kas ei ole kliiniliselt olulised või ei avaldu mitte kunagi kaebusi põhjustava haigusena. Seetõttu räägitakse viimasel ajal järjest rohkem väiksemate eesnäärmevähkide aktiivsest jälgimisest. Aktiivne jälgimine kuulub paljudes rahvusvahelistes juhtnöörides ravimeetodite hulka. Aktiivne jälgimine ei tähenda lihtsalt ravi ära jätmist, vaid need haiged käivad regulaarselt uroloogi juures kontrollil. Seisundi muutumisel rakendatakse vajadusel radikaalset ravi. Aktiivsel jälgimisel on kindlad kriteeriumid – oodatav elulemus rohkem kui 10 aastat, PSA < 10 ng/ml, PSA tihedus alla 0.2, positiivsete bioptaatide arv eesnäärme biopsial maksimaalselt kaks ja madal pahaloomulisuse aste (Gleason kuni 6).

Eestis kasutatakse hetkel Euroopa aktiivse jälgimise projekti kriteeriume (PRIAS – Prostate Cancer Research International Active Surveillance). Jälgimisel olevatel patsientidel määratakse PSA iga 3 kuu järel, kuid vajalikud on ka korduvad protokoll-biopsiad (aasta pärast esmast diagnoosi ja edasi 2-aastaste intervallidega), sest PSA analüüs üksinda ei pruugi alati peegeldada kasvaja arengut või progressiooni. Haiguse progressiooni korral viiakse patsient üle aktiivsele ravile. Tänapäeval võetakse eesnäärme biopsia lokaalses periprostaatilises tuimestuses ja protseduur kulgeb valutult. Proovitükkide arv sõltub patsiendi vanusest ja eesnäärmemahust.

Tartus alustasime aktiivse jälgimise projektiga 2013. aastal. Hetkel on meil analüüsitud andmed kuni 2014. aastani. 71-l haigel oleme võtnud juba ka esimese aasta protokoll-biopsiad. Nendest ainult 16-l (22,5%) leidsime korduval biopsial haiguse progressiooni. Teistel haigetel püsis haigus stabiilsena ja vastas endiselt aktiivse jälgimise kriteeriumitele. 16-l juhul (22,5%) kontrollbiopsial vähirakke ei leitud. Negatiivne leid ei tähenda kasvaja kadumist, vaid et see on antud hetkel väga väike ja ei pruugi alati olla tabatav. Sellisel juhul ei oma vähileid väga suurt kliiniliselt tähtsust. Käesoleval aastal on oodata suuremat aktiivsel jälgimisel olevat patsientide hulka, lisaks saame analüüsida ka juba nende patsientide kaugtulemusi, kelle jälgimine on kestnud üle kolme aasta.

Igal ravi- või jälgimisemeetodil on ka puudusi. Aktiivne jälgimine ei ole erand. Vaatamata sellele, et me võtame ühe protseduuri käigus eesnäärmest järjest rohkem proovitükke, võib ikkagi kõrgmaliigne kolle jääda vahel diagnoosimata. Seetõttu plaanime lähitulevikus alustada proovitükkide võtmist magnetresonantstomograafiaga kombineeritud meetodil. Niinimetatud fusion-biopsia võimaldab võtta biopsia suurema tõenäosusega just kõrgmaliigsest koldest ja vältida asjatuid proovitükkide võtmisi.

Mihhail Žarkovski
Uroloogia arst-õppejõud

Lisatud: 22 Veebruar 2016

Haiglaravi vajavate eakate haigete hulgas on neid, kelle probleemiks on vaid äge terviserike, muid olulisi haigusi ega toimetulekuprobleeme neil ei ole. Selliste eakate haigete diagnostika ja ravikäsitlus ei erine oluliselt keskealistest inimestest – järgida tuleks tunnustatud ravijuhiseid ning arvestada normaalse vananemisega kaasnevaid muutusi (näiteks korrigeerida ravimite annuseid). Kronoloogiline vanus üksi ei saa olla põhjuseks, miks loobuda meditsiinilisest sekkumisest, mida oleks sarnase diagnoosi ja seisundiga nooremale inimesele rakendatud, see tähendaks meditsiinieetika rikkumist.

Olukord on hoopis erinev, kui haiglasse satub eakas inimene, kelle senine kodune toimetulek on püsinud õhkõrnas tasakaalus ning see tasakaal saab mingil põhjusel rikutud. Nende haigete puhul ei ole alati päris selge, mis oli seisundi halvenemise põhjuseks, milline haigus on hetkel juhtivaks probleemiks või millist riski kujutavad endast kaasuvad haigused ja sündroomid. Need on geriaatrilised haiged, kes vajavad teistest hoopis erinevat käsitlust, ükskõik mis on nende juhtiv haigus või kus osakonnas nad ravil on (onkogeriaatria, urogeriaatria, ortogeriaatria jne). Sellistel haigetel on riskid nii diagnostiliste kui raviprotseduuride osas suured ning ravijuhiste rutiinne järgmine võib neil seisundit halvendada või koguni eluiga lühendada. Oluline on hinnata, mis probleemid ja mis järjekorras vajavad lahendamist, kas sekkumiste kahju (võimalikud ravi/ravimite kõrvaltoimed, raske talutavus, mõjud kaasuvatele haigustele) kaaluvad üles loodetava kasu (elu pikendamine, vaevuste vähendamine, elukvaliteedi parandamine või säilitamine).

Õigete otsuste tegemine eakate haigete ravis vajab aga esmalt selgust, kas tegemist on geriaatrilise haigega või mitte.

Nüüd jõuangi hapruse (frailty) kontseptsiooni juurde. Nimelt on viimasel aastakümnel välja töötatud kaunis tundlikud, kuigi mitte väga spetsiifilised metoodikad, mille alusel skriinida geriaatrilist käsitlust vajavaid eakaid, keda kutsutakse habrasteks eakateks (frail elderly). Hapruse tunnuseks on paljude organite reservide vähenemine, mille tõttu haprad eakad on ohustatud raskete tagajärgedega kehalistest või vaimsetest häiretest juba näiliselt väikeste mõjutuste tõttu nagu näiteks lihtne infektsioon, uus ravim või keskkonna vahetus. Uuringud on näidanud, et habrastel eakatel on oluliselt halvem prognoos ja suuremad tervishoiukulutused paljude haigustega seoses – südamepuudulikkus, pahaloomulised kasvajad, neerupuudulikkus, diabeet, kirurgilised haigused, niisamuti halvem prognoos pärast erakorralise meditsiini osakonnast või haiglast lahkumist. Sagedasemad haprusega seotud probleemid on kukkumine, deliirium ja liikumishäired. Niisamuti on habrastel eakatel aeglustunud paranemine, suurem risk sattuda haiglasse ja pikaajalisse hooldusasutusse ning suurenenud surevus. Mitmetel erialadel on olemas suunised habraste eakate käsitlemise eripäradest. Lisaks tuleb habrastele haigetele rakendada kõiki geriaatrilise haige käsitlemise printsiipe, kaasa arvatud sihipärane ennetus, kuna paljud probleemid (k.a deliirium ja kukkumised) on potentsiaalselt ennetatavad.

Haprus on kliiniline sündroom, mis ei kattu mõistetega multimorbiidsus, sarkopeenia või puue. Umbes 7%-l inimestest, kellel esineb haprus, ei ole diagnoositud ühtegi haigust ja 25%-l on vaid üks haigus. Lisaks haprusele eristatakse ka hapruse eelset seisundit (prefrail).

Loe edasi...

Lisatud: 22 Veebruar 2016

Kogu kirurgia areneb edasi seoses uute teadmiste kogunemise ja uute võimaluste tekkimisega, nii ka proktoloogia. Et uuega kaasa minna, on olulisel kohal enese täiendamine.

Aastast 2012 olen ambulatoorse kirurgia osakonnas teinud lisaks tavalisele üldkirurgilisele konsultatiivsele vastuvõtule korra kuus proktoloogilist vastuvõttu. Järjekorrad neile vastuvõttudele on väga pikad, mis näitab, et patsiente, kes vajavad proktoloogiliste probleemidega konsultatsiooni-ravi-nõustamist, on väga palju. Sageli tuleb ka haigeid, kelle probleemidest arusaamine ja lahenduste otsimine on keeruline ja küsimusi tekib rohkem kui on pakkuda vastuseid.

2015. aasta septembris toimus Dublinis Euroopa Koloproktoloogia Seltsi aastakoosolek, millel osalesin ja kuulasin Genfi Ülikooli professori Bruno Roche loengut perianaalsete fistulite ravist, mille lõpul ta kuulutas ka välja järjekordse proktoloogia koolituse, millel osalemine tundus olevat väga kõrge praktilise väärtusega. Ülekaalukalt beniigset proktoloogiat puudutavaid koolitusi ei tehta just sageli ning tänu kliinikumi arendusfondi finantseerimisele sain sellel osaleda.

Kursus viidi läbi Genfi Ülikooli haiglas proktoloogia osakonnas 1.–5. veebruaril. Kursuse kuraatoriks oli professor Bruno Roch, kuid tema kõrval esinesid spetsialistid nii Šveitsist kui ka mujalt riikidest.

Kursusel osalejaid oli kokku 37, kes olid pärit väga erinevatest riikidest, kaasa arvatud kirurgid Aasiast ja Lõuna-Ameerikast. Koolituspäevad algasid hommikul kell 8.00 või 9.00 ja kestsid 10–11 tundi. Vahele jäid lühikesed kohvipausid ja tunnine lõunaaeg. Aega ei hoitud kokku küsimuste ja diskussiooni arvelt. Kogu aeg oli võimalik esitada täpsustavaid küsimusi ja lisada omalt poolt kommentaare. Õhkkond oli äärmiselt sõbralik ja kollegiaalne ning ei märganud, et keegi oleks vaadanud kella või kiirustanud.

Kahel päeval olid ülekanded operatsioonitoast, kus kogu tegevus käis kommentaaridega ja igal hetkel saime sekkuda, et küsida ja täpsustada, mida tehakse ja milleks nii. Palju operatsioone tehti lokaalanesteesias ja perianaalne anesteesia oli ka üks käsitletavatest teemadest.

Loengutel võeti lühidalt läbi vaagnapõhja anatoomia ja füsioloogia ja ka kõik uuringud koos praktiliste kommentaaridega, mis puudutasid konkreetsete haiguste diagnostikat. Haigustest puudutati kõiki sagedasemaid (hemorroidid, fissuurid jne), kuid ka harvemaid, pidades silmas fekaalinkontinentsi ning papilloomiviirusest tingitud perianaalset patoloogiat.

Toon mõned näited temaatikast. Hemorroidide käsitluses olid väga olulisel kohal väheinvasiivsed ravimeetodid (hemorroidopeksia, üksikute hemorroidide eemaldamine vms). Ei kasutatud laialdast hemorroidaalkoe eemaldamist, mis võib viia fekaalinkontinentsini ja vähe kasutati Longo operatsiooni, kuna koolitajad on näinud väga raskete tüsistustega juhtusid, mis on muutnud nad väga ettevaatlikuks.

Pilonidaalsiinuse ravis rakendatakse harva laialdast ekstsisiooni, mille asemel eemaldati üksikud fistulid. Väga oluliseks loeti aga karvade eemaldamist haiguse piirkonnast vähemalt 3–4 kuu vältel.

Silma torkas diatermia vähene kasutamine, mida põhjendati vähema postoperatiivse valuga. Operatsioonieelsest soole puhastamisest on loobutud täiesti. Operatsiooni alguses puhastatakse piirkond tahkest väljaheitest, ei muud.

Lõpetuseks tahan öelda, et minu jaoks oli see täiendus üks paremaid, kus mul on olnud võimalik osaleda. Sellest oli minu praktilises tegevuses oluline roll: õppisin uut ja leidsin ka kinnitust oma senisele tegevusele.

Dr Margot Peetsalu
Abdominaalkirurgia osakond

Lisatud: 22 Veebruar 2016

Käesoleva aasta jaanuarikuu 15. kuupäeval toimus Atlantise Konverentsikeskuses professor Veiko Vasara (16.01.1956–7.03.2015) 60. sünniaastapäevale pühendatud teaduskonverents „Mitmepalgelisus Eesti psühhiaatriateaduses."

Veiko Vasar on kahtlemata mõjutanud oma vaimsuse, koolitus- ja teadustegevuse arendamise ning haigete kliinilise käsitlemise visiooni loomisega kõiki viimastel kümnenditel Eestimaal psühhiaatria-alaseid teadmisi omandanud inimesi. Teadlasena oli ta väga mitmekülgne, huvitus unemeditsiinist, ärevuse-, depressiooni- ja psühhootiliste häirete neurobioloogilistest alustest ning oskas kahtlemata detailidesse laskudes ning üldistusi tehes kaasa mõelda ja rääkida ka teisi psüühikahäireid puudutavatel teemadel.

Mälestuskonverentsi avaloengu pidas Eestimaal alati oodatud kolleeg ja lektor dr Jakov Šlik, kes puudutas leina käsitlemise kaasaegseid seisukohti psühhiaatrilises praktikas. Seejärel said sõna doktorid Marlit Veldi, kes tegi ülevaate Eestimaal unemeditsiini valdkonnas läbi viidud uuringutest ning Triin Eller, kes rääkis kiiresti arenevast teadussuunast, nimelt probiootikumidega läbiviidud teadusuuringutest ning soolestiku nn kasulike bakterite koosluse mitmekesistamise tähenduslikkusest psühhiaatrilises praktikas. Lisaks andis kliiniline psühholoog Anu Aluoja ülevaate esmastest tulemustest Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus grupi tasandil läbiviidavast psühhoterapeutilisest sekkumisviisist, mis tugineb dialektilise käitumisteraapia meetodi abil omandatavatele toimetulekuoskuste tõhustamisele.

Konverentsi teine pool käsitles teadustegevuse suundi bioloogilise psühhiaatria valdkondades. Professor Eduard Maron meenutas doktorantuuri ajal saadud toetust oma juhendajalt, professor Veiko Vasaralt, ning rõhutas oma teadussaavutusi ärevushäirete neurobioloogiliste aluste uurimisel.

Minu ettekanne puudutas skisofreeniaspektri häirete puhul ilmnevaid kognitiivse funktsionaalsuse kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid eripärasid ning räägitud sai kliinikumi radioloogiakliinikuga koostöös valminud uuringust, milles esmase psühhoosiepisoodiga patsientidel avalduvat kognitiivset (düs-)funktsionaalsust oleme püüdnud taandada aju morfoloogilistele parameetritele. Lisaks on viimastel aastatel, algselt tänu Veiko Vasara vahendavale rollile, märkimisväärselt tihenenud psühhiaatrite ühine teadustegevus Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia ja biokeemia osakonna kolleegidega. Professor Eero Vasar keskendus oma ettekandes esmase psühhoosiepisoodi puhustele vereseerumist määratavatele põletiku- ja metabolismi biomarkerite erisustele ning koostöös professor Mihkel Zilmeri uurimisrühmaga selgunud oksüdatiivse stressi ja metaboloomika uuringute tulemustele, mis kroonilise psühhhootilise häire varajast perioodi iseloomustavad.

Konverentsipäeva lõpetas noorte psühhiaatrite poolt varasemalt üles võetud videolõik omi mõtteid esitavast professor Veiko Vasarast ning sellele järgnenud iseenesest tekkinud vaikusehetk, mis igat saalis viibijat omal moel puudutas.

Liina Haring
Psühhiaatrikliiniku arst-õppejõud

Lisatud: 22 Veebruar 2016

5. veebruaril 2016 kaitses Piret Mitt A. Linkbergi nimelises auditooriumis (L. Puusepa 8) filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Healthcare-associated infections in Estonia – epidemiology and surveillance of bloodstream and surgical site infections" („Haiglatekkesed infektsioonid Eestis – vereringe- ja operatsioonipiirkonna infektsioonide epidemioloogia ja järelevalve").

Töö juhendajateks olid dotsent Matti Maimets (TÜ sisekliinik) ja vanemteadur Paul Naaber (TÜ mikrobioloogia instituut).

Oponent professor Uga Dumpis, dr. med (Läti Ülikool).

Kokkuvõte
Haiglatekkese infektsiooni (HI) teke on seotud arstiabi osutamisega, kuid üheks oluliseks riskiteguriks on ka patsiendi enda tervislik seisund. HI avaldub kas haiglas viibides või pärast sealt lahkumist. Euroopas diagnoositakse HI igal aastal 3,2 miljonil patsiendil. Kõige enam on ohustatud intensiivravi osakonna patsiendid. Üheks sagedasemaks HI liigiks on operatsioonipiirkonna infektsioon (OPI) ning kõige raskemaks on vereringeinfektsioon (VRI). HI järelevalve on infektsioonide vältimise nurgakiviks, kuna see võimaldab leida parimat viisi HI ennetamiseks.

Oma töös selgitasime haiglatekkese VRI ja keisrilõikejärgse OPI haigestumust, surmavusmäära, riskitegureid ning haigustekitajaid. Samuti hindasime keisrilõikejärgse OPI haiglavälise järelevalve meetodi sobivust kasutades erinevaid võimalusi nagu patsientidele helistamine, küsimustik arstidele ning ambulatoorsete kaartide analüüs.

Viisime läbi kolm uuringut: VRI uuringu nii kolmes Eesti haiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) lasteintensiivravi osakonnas (LIRO) ning keisrilõikejärgse OPI uuringu TÜK naistekliinikus. Leidsime, et kolme haigla VRI haigestumus, surmavusmäär ja haigustekitajad ei erine oluliselt mujal maailmas läbi viidud uuringute tulemustest. Samas võeti uuringuperioodil vähe verekülve, mis võis mõjutada tulemust. LIRO VRI haigestumus oli kõrge, mida muuhulgas võisid mõjutada kaks bakteriaalset puhangut uuringuperioodil. Samuti mõjutasid puhangud haigustekitajate spektrit ja antibakteriaalse tundlikkuse andmeid. VRI surmavusmäär oli madal võrreldes teiste uuringutega. Peamiseks riskiteguriks mõlemas töös olid veresoonesisesed kateetrid. Keisrilõikejärgne OPI tekkis 6% patsientidel, mis on madalam võrreldes teiste uuringutega. Pärast haiglast lahkumist saime informatsiooni 95% patsientide kohta. Peaaegu pooled OPI juhud diagnoositi pärast haiglas viibimist, mis rõhutab haiglajärgse järelevalve olulisust. Riskiteguriks osutus lootekestade põletik, invasiivne loote jälgimine ja kirurgiline haavaklass III ja IV.

Edaspidi on HI vähendamisel oluline tegeleda nii leitud riskiteguritega kui ka puhangute vältimisega. VRI diagnostikaks tuleb parandada verekülvide võtmise praktikat. Meie valitud meetod osutus sobivaks keisrilõikejärgse OPI haiglaväliseks järelevalveks.

Lisatud: 22 Veebruar 2016

Aprilli lõpus jõuab lõpule Eesti Seksuaaltervise Liidu projekt "Seksuaalvägivalla ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine", mida rahastatakse Norra finantstoetustest. Projekti eesmärgiks on seksuaalvägivalla ja inimkaubandusega seotud seksuaalvägivalla leviku ja mõjude vähendamine avalikkuse teavitamise, ohvreid abistavate teenuste loomise ning eri valdkonna spetsialistide teadlikkuse ja koostöö suurendamise kaudu. Kliinikumipoolseteks projekti eestvedajateks on dr Kai Part ja dr Made Laanpere.

Ohvrite abistamise koolitused toimusid kliinikumis kolmel korral: 14.–15. jaanuaril ja 11. veebruaril ning suure huvi tõttu täitus osalejate nimekiri kiirelt. Koolitusi pakutakse edaspidigi arstiteaduskonna täienduskeskuse kaudu.

Koolituse keskendus mitmele aspektile:
1) seksuaalvägivalla levimus ja mustrid, barjäärid abi otsimisel;
2) ohvri traumareaktsioonid ja kriisiabi;
3) kuidas teostada ohvri läbivaatust (uue juhendi järgi vigastuste kirjeldamine, bioloogilise materjali kogumine, meditsiinilised aspektid);
4) järelravisse suunamine.

Dr Kai Pardi sõnul pöördus 2014. aastal Eestis vägistamise tõttu politseisse 147 inimest – see on ilmselgelt jäämäe tipp. „Eestis on uuringute järgi 16% naistest kogenud elu jooksul mingit seksuaalvägivalla liiki, sh vägistamist 7%. Seksuaalvägivalda kogevad ka mehed. Meditsiinisüsteemi pöördub nii uuringute järgi kui ka kogemuste põhjal tunduvalt enam ohvreid kui politseisse, kuid puudub kindel üks koht, kust otsida abi, samuti pole olemasolevad teenused koordineeritud ning mis peamine – ohvrid pöörduvad liiga hilja. Hetkel pöörduvad üksikud ohvrid otse EMOsse, mõned ka naistearsti vastuvõtule (sageli kuid või aastaid pärast toimunut), ent suurem osa ohvritest ei pöördu abi järele. Just seda käitumismustrit meie projekt soovibki muuta – esiteks suhtumist seksuaalvägivalda, teiseks meditsiinilise ja kriisiabi kättesaadavust nii kiiresti kui võimalik pärast seksuaalvägivalla toimepanekut. See on oluline, kuna seksuaalvägivald on pikaajaliste ja raskete tervisehäirete põhjustaja. Olen kindel, et kui valmidus teenuse pakkumiseks on loodud, kasvab kindlasti ka selle kasutajate hulk," selgitab dr Part.

„Parem alustada väikeste sammudega, kui üldse mitte alustada. Antud teema olulisus on tõstatatud ka rahvusvahelisel tasandil ning Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise (nn Istanbuli) konventsiooniga. Konventsiooni ratifitseerimiseks 2017. aastal peavad olema selle artikli 25 nõuded täidetud," räägib dr Kai Part. Konventsiooni järgi peavad selle osalised läbi viima seadusandlikke või muid vajalikke meetmeid, et tagada piisaval arvul sobivaid ning kergesti kättesaadavaid vägistamisohvrite keskusi, kus on võimalik tagada arstilik ja kohtumeditsiiniline läbivaatus, toetus traumaolukorras ja ohvrite nõustamine. Käimasolevad koolitused on üks samm selles suunas, mis aitab luua tingimusi seksuaalvägivalla ohvritele teenuste pakkumiseks.

Teenused seksuaalvägivalla ohvrile ja examination kit

Foto: Anni Õnneleid, Ekspress Meedia
Uuringud on näidanud, et seksuaalvägivalla ohvriks langenud isik tuleb meelsamini tervishoiusasutusse kui pöördub politseisse. „See on ka loogiline, sest ohver on sageli hirmul oma tervise pärast. Valvepersonal saab hinnata ohvri seisundit ja vigastusi, anda kriisiabi, vajadusel ta hospitaliseerida ning anda juhiseid, kuhu pöörduda järelravile," ütleb dr Part. Ent kuna seksuaalvägivallaohvrite seisundid ja käsitlus on juhtumiti vägagi erinevad, on kokku pandud asitõendite kogumise karp – examination kit. Karpi on kogutud vajalik meditsiiniline arsenal, mis on vajalik läbivaatuse tegemiseks ja bioloogilise materjali kogumiseks. Materjali kogumisel mängib olulist rolli toimingute kiirus – näiteks säilib DNA suus vaid 3 tundi, nahal 24 tundi, tupes 5 päeva. Kai Part toonitab, et kui DNA on õigesti kogutud, säilib see põhimõtteliselt igavesti. „Kui ohver soovib pöörduda politseisse, saab menetluse käigus kogutud bioloogilist materjali kasutada – see muutub siis tõendmaterjaliks, mille tervishoiuasutus annab politseile üle," toonitab dr Part. Karpide hoiustamine on riigiti erinev – näiteks Suurbritannias ei aegu seksuaalkuriteod ning seetõttu säilitatakse karpe igavesti. Eestis on esialgu plaanitav kogutud materjali säilitamisaeg kuus kuud. Justiitsministeeriumi kinnitusel on tervishoiusasutuses kogutud bioloogiline materjal ja dokumenteeritud vigastused piisavad, et nende põhjal menetluse käigus koostada kohtumeditsiiniline ekspertiis.

Loe edasi...

Lisatud: 22 Veebruar 2016

2015. aastal osales kliinikumi kureeritavas piirkonnas rinnavähi skriiningul esmakordselt üle 10 000 naise (10 711). Seda ennekõike tänu mammograafiabussi väga heale tööle, mida korraldavad insener-tehniline meeskond eesotsas Andrus Aavikuga ja radiograaferite naiskond eesotsas Ele Virolaineniga. Korduvalt oleme saanud naistelt mammograafiabussi töö kohta positiivset tagasisidet: väga sõbralik personal, uuringuid tehakse kiirelt ja korrektselt.

Kõige agaramalt osalesid eelmisel aastal skriiningul Jõgevamaa naised (osalus 71,1%), väga hästi osalesid naised ka Valga- ja Võrumaal (osalus vastavalt 68,7% ja 68,6%). Kiita tuleb ka Tartumaa naisi (osalus 67,7%) – siingi oli suur osa mammobussil, mis teenindas naisi lisaks Tartu linnas (Kaubamaja ja Lõunakeskuse juures). Kõigis meie teenindavates maakondades oli naiste osalus üle 60% (väikseim Järvamaal, 62,3%) ja keskmine osalus 7 maakonnas oli 66,8%.

Tagasi (täiendavatele uuringutele) kutsuti 247 naist (2,3%) ja rinnavähk on seni (osad naised on veel opereerimata) avastatud 41 naisel (3,8/1000) – 75,7% neist olid varases staadiumis, kus eduka raviga on võimalik täielik tervistumine.

Kahjuks ei saa tuleviku suhtes nii optimistlik olla. Vaatamata Eesti Radioloogia Ühingu ja skriiningumeeskondade korduvatele ettepanekutele laiendada skriiningu sihtgruppi, mida toetas ka Tartu Ülikooli poolt läbiviidud rinnavähi skriiningu audit, ei ole Eesti Haigekassa siiani seda otsust teinud. Täna on Eesti ainuke riik Euroopa Liidus, kus skriinitakse 50–62 aastaseid naisi (mujal vähemalt 50–69 aastaseid, mõnel pool ka 40–75 aastaseid naisi). Veelgi enam – kuna käesolevast aastast kutsutakse skriiningule naisi vaheldumisi aastakäikudega (ühel aastal paaris ja teisel paaritud sünniaastad), kutsutakse tänavu skriiningule vaid 6 aastakäiku (1956, 1958, 1960, 1962, 1964 ja 1966 a. sündinud naised) – seega vaid 50–60 aastased haigekassa kindlustusega naised.

Siin võiksid nii naised ise ning kui ka naisteorganisatsioonid sõna sekka öelda ja survestada haigekassat vajalike otsuste tegemisel. Kuna senine rinnavähi skriiningu ajalugu on selgelt näidanud, et skriining päästab elusid, on mille nimel võidelda!

Loodame siiski, et senine edukas töö saaks veelgi edukamalt jätkuda ka tulevikus. Meie (skriiningumeeskond) oleme selleks igal juhul valmis ja ootame kõiki sihtgrupi naisi uuringule!

Skriiningule registreeruda saab tööpäeviti kell 8–16 telefonil 741 9411.

Kingi endale kindlustunne!

Dr Sulev Ulp
(rinnavähi skriiningu koordinaator kliinikumis)
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.