Lisatud: 24 November 2016

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond andis teist korda välja aasta sotsiaaltöötaja tiitli, mille pälvis tänavu kliinikumi sotsiaaltöötaja Helve Maripuu.

Tiitliga tunnustatakse sotsiaaltöötajat, kellega Lastefondil on olnud väga meeldiv koostöö ning kes on üles näidanud siirast hoolivust abivajaja suhtes. Lastefondi toetusjuht Eveli Ilves lisab, et tiitlit jagatakse välja kohalikus omavalitsuses või raviasutuses töötavale sotsiaaltöötajale kindlate kriteeriumite alusel. „See on sotsiaaltöötaja, kes on Lastefondi abi vajavat last igakülgselt toetanud ning suunanud, olnud fondiga positiivses dialoogis eesmärgiga leida parim lahendus abivajajale ning teinud omalt poolt koostöö meeldivaks, positiivseks ja tulemuslikuks,“ täpsustab ta. Helve Maripuu on just selline sotsiaaltöötaja: „Tema poolt Lastefondile esitatud toetustaotlused on alati väga korrektselt täidetud sisaldades kogu vajalikku informatsiooni toetusotsuse tegemiseks. Ta on ka eelnevalt meiega pidevas kontaktis ning on peredele igati toeks.“

Kommentaarid lapsevanematelt:

Krista Nurk: „Helve näol on tegemist väga sõbraliku ja abivalmi inimesega. Meil oli temast suur abi, kui sattusime kevadel seoses tütre sünniga ootamatult abivajaja rolli. Helve hakkas meid kohe suunama, mida teha, kui perre sünnib puudega laps. Tänu temale saime kiiresti sotsiaalkindlustusametile esitatud puudetaotluse ning ta rääkis meile ka võimalusest paluda toetust tütre abivahendite soetamiseks Lastefondilt. Sellises raskes olukorras ei tea tihtipeale, kuidas toimida ja kust abi otsida. Meil oli hea meel, et Helve sai meid aidata ja suunata. Tänu temale saime oma tütre haiglast natuke kiiremini koju tuua, kuna tema organiseeris oma tuttavalt meile aspiraatori ajaks, mil ootasime Lastefondi toetusotsust.“

Agne Valner: „Helve Maripuu on väga meeldiv ja abivalmis inimene, kes oskab kuulata ja suudab leida lahendusi ka sellistes olukordades, mis ei kuulu sotsiaaltöötaja töövaldkonda. Ta räägib rahulikult ja õpetab, kuidas ja kuhu abi saamiseks pöörduda.“

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond

Lisatud: 24 November 2016

Meditsiiniinfo keskuse raamaturiiulid on täienenud kolme uue raamatuga: Vello Padriku koostatud „Eesti kirurgiast läbi aegade“, David Messeri romaan „Sigmund“ ning kõrgkooliõpik „Gerontoloogia“, toimetajaks Kai Saks.

Raamatu „Eesti kirurgiast läbi aegade“ näol on tegemist väga mahuka ja põhjaliku ülevaateteosega, mis hõlmab kirurgia kui eriala kujunemislugu Eestis alates 19. sajandi algusest kuni tänapäevani välja. Kogumiku autoriteks on rida tuntud ja tunnustatud meedikuid, nende hulgas Ain-Elmar Kaasik, Toomas Asser, Tiit Haviko, Toomas Sulling jpt.

Romaani „Sigmund“ autoriks on salapärane David Messer, kelle pseudonüümi taga on tegelikult ülikooli psühhiaatriakliiniku professor Eduard Maron. Romaan räägib psühhoanalüüsi rajajast Sigmund Freudist, kes vana mehena on sattunud tänapäeva Londonisse. „Sigmundi“ on vene keelest tõlkinud Margus Leemets.

Huvilised saavad neid kahte raamatut meditsiiniinfo keskusest endale lugemiseks laenutada.

Kõrgkooliõpiku „Gerontoloogia“ autorite hulgast leiab lisaks toimetaja Kai Saksale ka Toivo Maimetsa, Riin Tamme, Raivo Uibo jt. Õpik annab põhjaliku ülevaate vananemisega seotud temaatikast ja selle erinevatest aspektidest.

Ootame Teid!
Teie meditsiiniinfo keskus

Lisatud: 27 Oktoober 2016

Pärast Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärgu valmimist kolis J-korpuse kolmandale korrusele kliinikumi endoskoopiakeskus. Endoskoopiakeskus moodustati sisekliiniku, kirurgiakliiniku ning hematoloogia-onkoloogia kliiniku baasil. Keskus alustas tööd 1. veebruaril 2016, pakkudes endoskoopilisi protseduure nii ambulatoorsetele kui ka statsionaaris ravil olevatele patsientidele. Kui varem oli endoskoopia peamiselt diagnostilise tähtsusega protseduur, siis tänasel päeval on diagnoosi selgudes sageli samal protseduuril võimalik kohe patsienti ka endoskoopiliselt ravida.

Endoskoopiakeskuses on kokku kaheksa endoskoopiakabinetti, neist sisse seatud on hetkel kuus. „Kuue kabineti töös hoidmine viiel päeval nädalas on hetkel ka meie personali hulka arvestades maksimaalne koormus,“ lausub endoskoopiakeskuse juhataja dr Karin Kull. Endoskoopiakeskuse koosseisu kuuluvad sekretär, 4 põetajat, 8 õde (sh vanemõde, kes on hetkel lapsehoolduspuhkusel). Endoskoopilisi uuringuid teevad 10 sisekliiniku, 6 kirurgiakliiniku ja 4 hematoloogia-onkoloogia kliiniku arsti. Keskuses tehtavad protseduurid on gastroskoopia, koloskoopia, ERCP (endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia), enteroskoopia, kapselendoskoopia ja pH-meetria. Kirurgiakliiniku arstide poolt teostatakse vajadusel erakorralise endoskoopia protseduurid. Dr Kull rõõmustab, et endoskoopiakeskusel on olemas nüüd ka viiekohaline jälgimispalat. „Jälgimispalat annab meile võimaluse teha rohkem uuringuid anesteesias, lisaks saame nüüd teha uuringuid anesteesias ka ambulatoorsetele patsientidele. Sisekliinikus alustati koostöös anestesioloogia ja intensiivravi kliinikuga anesteesias uuringute tegemist juba aastal 2014, kuid ruumipuudusel vaid ühel päeval nädalas ning ainult statsionaari haigetele,“ selgitab dr Kull. Alates veebruarikuust on anesteesias tehtud protseduure kahel päeval nädalas, oktoobrist kolmel päeval nädalas.

Uuringut läbi viiva arsti ja endoskoopiaõe käsutuses on kaasaegne ja hinnaline tehnika – erinevaid endoskoope on keskuses kokku ligi 40, millest ainuüksi ühe rahaline väärtus on sõltuvalt mudelist 20-30 000 eurot. Endoskoopide arv ja personali töökorraldus annavad võimaluse töötada ilma pausideta. Töös olnud endoskoop tuleb pärast protseduuri esmalt puhastada ja desinfitseerida, selleks on sisse seatud kaheksa pesumasinat, mille üks pesutsükkel kestab 40 minutit. Pärast pesuprotsessi liiguvad endoskoobid kuivatuskappidesse, kust neid välja võtta saab vaid uksekaardiga. Dr Karin Kull selgitab, et kõik endoskoobid on varustatud spetsiaalse kiibiga, neljas pesumasinas pestavate endoskoopide teekond on juba täielikult elektroonselt jälgitav alates uuringu teostamisest patsiendil kuni selle jõudmiseni uuesti puhtana kuivatuskappi. See on oluline eelkõige infektsioonikontrolli aspektist – kui on vaja jälile saada mõnele viiruspuhangule või bakteri levikule. Jälgimissüsteemi teeb võimalikuks Endoscan süsteem, mis on plaanis soetada ka puuduolevale neljale pesumasinale. „Kui saaksime seadistada Endoscan süsteemi ülejäänud neljale pesumasinale, oleks meie keskuses sisse viidud täiselektroonne jälgimissüsteem kõikidele endoskoopidele, mis on olnud ka üheks meie keskuse eesmärgiks sel aastal,“ lausub dr Kull.

Esimese tegevusaasta eesmärkide hulka kuulus ka uue ultraheli endoskoobi ostmine ning Exera III püstaku soetamine, mis vahetas välja vanima kasutuses olnud süsteemi.

Endoskoopiakeskus on kliinikumis esimene, kes on täielikult üle läinud elektroonsele broneerimissüsteemile. Kliinikumi arstid saavad uuringuaegasid broneerida ise läbi eHLi või siis läbi endoskoopiakeskuse sekretäri, kes paneb samuti broneeringud elektroonsesse vormi. Keskuse juhataja sõnul on süsteem hästi käivitunud ja vastu võetud ning aegade broneerimine on oluliselt kiirem ja operatiivsem.

Olemasolevat teadmust ja tehnikat kasutab endoskoopiakeskus ka osaledes Haigekassa partnerina 1. juulil 2016 alanud jämesoolevähi sõeluuringus, pakkudes sõelkoloskoopia teenust.

Erilised endoskoopiaõed
Keskuses viib koos arstiga diagnostilist või raviprotseduuri läbi endoskoopiaõde, kes peab olema käeliselt osav ja kiire reaktsiooniga, kuna uuringu puhul on tegemist meeskonnatööga. Endoskoopiaõde peab läbima eriväljaõppe, erinevate uuringuspetsiifiliste tegevuste omandamine võtab vähemalt aasta. Septembri lõpus toimus kliinikumis ka endoskoopiaõdede ühingu sügiskonverents, kus kavas olid nii suulised ettekanded kui praktiline õppus. Osalenud endoskoopiaõed pidasid oluliseks, et konverents leidis aset just Eesti ainsas ülikoolihaiglas, kus sai Tartu suurte kogemustega arstidelt nii teoreetilisi teadmisi omandada kui ka reaalselt kätt harjutada.

Tulevikuvaated
Olgugi, et endoskoopiakeskus alustas tegevust veebruaris, on eeldatav diagnostilise ja raviprotseduuride arv aasta lõpuks ligikaudu 8500 protseduuri. Dr Karin Kull sõnab, et kliinikumi uue endoskoopiakeskuse eesmärk on olla parima sisseseade ja personaliga Eestis, pakkudes suurimat uuringute ja raviprotseduuride valikut. „Oluline osa selle jaoks on juba tehtud – uus keskus ja ruumid on meil juba olemas, kusjuures oleme väga rahul meie töökeskkonna funktsionaalsusega. Teiseks on meil olemas kõrge kvalifikatsiooniga personal ning pidev töötajate väljaõpe jätkub nii kohapeal kui ka mujal,“ kommenteerib ta. „Kindlasti tahame juurutada uusi endoskoopilisi diagnostika ja ravimeetodeid, näiteks ultraheliendoskoopia või mukosektoomia. Eeldatavasti on aasta lõpuks käivitunud ka täielikult endoskoopide jälgimissüsteem.“

Märkimisväärse osa aga vajaliku eesmärgi saavutamisest sõltub investeerimisotsustest. Suuremahulisi investeeringuid nõuab uue arkoskoobi, Olympus Exera III koos scopeguide koloskoobiga, uute endoskoopide ning Pentax liikuva püstaku ostmine. Nimetatud tehnoloogia soetamine võimaldaks kasutusele võtta keskuses ka seitsmenda uuringutoa. „Kui juba loetlemiseks läks, siis tegelikult on ülikoolihaigla jaoks vajalik ka scopeguide ja ka sellised endoskoobid, mida kasutatakse harva, näiteks kolangioskoop,“ lõpetab dr Kull mõtiskledes.

Dr Karin Kulliga vestles Helen Kaju

Lisatud: 27 Oktoober 2016

Käesoleva aasta kevadest on kliinikum osutanud e-konsultatsiooni teenust. Teenus on suunatud perearstidele, et parandada õigeaegse eriarstiabi kättesaadavust.

E-konsultatsiooni tellimiseks peab perearst kirjutama patsiendile e-saatekirja ja saatma selle tervise infosüsteemi vahendusel eriarstile. Eriarst saab toimida kaheti – esimesel juhul annab ta perearstile soovitused, kuidas patsienti ravida või jälgida, digitaalselt. Teisel juhul, kui eriarst peab vajalikuks, võtab ta ravi üle, kutsub patsiendi vastuvõtule ning planeerib patsiendile vajalikud uuringud ja protseduurid. Seega loob e-konsultatsioon tegelikult ka võimaluse suunata kiiremat arstiabi vajavad patsiendid väljaspool järjekorrasüsteemi vastava eriala vastuvõtule.

Haigekassa rahastab hetkel e-konsultatsiooni 13 erialal: endokrinoloogia, gastroenteroloogia, hematoloogia ja onkoloogia, kardioloogia, neuroloogia, otorinolarüngoloogia, pediaatria, pulmonoloogia, reumatoloogia, uroloogia, ortopeedia, allergoloogia-immunoloogia.

Septembrikuu lõpuks oli kliinikumis tehtud 277 e-konsultatsiooni (alates aprill 2016). Iga kuuga on konsultatsioonide arv kasvanud ning kõige rohkem on e-konsultatsioone läbi viidud uroloogia erialal. 60% (164) vastustest on toimunud e-konsultatsioonidena, mil vastus on perearstile antud elektrooniliselt. 39% juhtudel on ravi üle võetud ja patsiendid vastava eriala vastuvõtule ja/või uuringutele kutsutud. 5 juhul on saatekiri puudulike andmete tõttu tagasi lükatud.

Uuringute ja e-konsultatsiooni eest tasub uuringu või e-konsultatsiooni tellinud perearst vastavalt tervishoiuteenuste loetelus kehtestatud teenuse (piir)hinnale.

Kliinikumi Leht uuris enim e-konsultatsioone läbi viinud uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhatajalt Andres Kotsarilt mõtteid teenuse kohta.

Teie osakond ületab läbi viidud e-konsultatsioonide arvuga pikalt teisi. Tundub, et olete võtnud enda südameasjaks eriarstide ja perearstide koostöö parandamise?
Oleme näinud e-konsultatsioone osana või siis esimese sammuna digitaalse saatekirja kasutusele võtmisel. Ehk siis käsitleme e-konsultatsioone enda jaoks digitaalsete saatekirjadena perearstilt eriarstile. E-konsultatsiooni kaudu tulnud saatekiri võimaldab meil patsienti uroloogi vastuvõtule tulekuks oluliselt paremini ette valmistada. Meie osakonnas on igapäevaseks probleemiks haiged, kes tulevad vastuvõtule eelnevalt uurimata, vahel isegi täiesti tühja saatekirjaga. E-konsultatsiooni kaudu saame vajalikud baasuuringud juba valmis tellida ja haige käsitlus vastuvõtul on konkreetsem. Võidavad nii patsiendid, kellel jäävad ära tühikäigud eriarsti juurde, perearstid, kes saavad vastuse oma patsiendi murele kiiremini, aga ka uroloogid, kelle vastuvõtule saabub juba uuringutel ära käinud haige.

Kuidas üks e-konsultatsioon täpselt välja näeb? Kas e-konsultatsioon võtab vähem või rohkem aega võrreldes tavalise arstivisiidiga?
E-konsultatsioon tähendab hetkel perearsti poolt saadetud digitaalse saatekirja ülevaatamist. Eriarstil on võimalik puudulike eelandmetega saatekiri ilma pikema käsitluseta tagasi saata. Korrektselt vormistatud saatekirjale võib kirjutada kas vastuse, kui haige ei vaja täpsustavaid uuringuid ega ravi uroloogi juures, või saab haige võtta üle ehk kutsuda uroloogi vastuvõtule.

Saatekirja ülevaadanud eriarstil on võimalik olenevalt haiguse laadist määrata, kui kiiresti haige peab vastuvõtule pääsema, samuti millised analüüsid peavad olema eelnevalt tehtud perearsti juures. Ka saame tellida juba eriarsti visiidi arvele suuremad vajalikud uuringud. Näiteks neerukivi kahtlusega patsiendile saame kompuutertomograafilise uuringu juba eelnevalt valmis organiseerida ja kui haige vastuvõtule tuleb, võib hakata tegelema konkreetselt juba ravi planeerimisega. Haigel jääb ära üks tühi käik uroloogi juurde. Senini tuli sageli vastuvõtule palju uurimata haigeid, kelle pidime esmasel visiidil alles uuringutele saatma ja tagasi kutsuma kas siis ametlikule vabale ajale 3–4 kuu pärast või mitteametlikult varem, teiste haigete vahele. Esimene variant reaalses elus ei töötanud, polnud südant haigetel, kes niigi on vastuvõtule tulekut sageli pikalt oodanud, lasta nüüd ka veel vastustega tagasitulekut sama pikalt oodata. Nii olid ambulatoorse vastuvõtu päevad enamasti mitmekordselt üle broneeritud.

Aega kulub eriarstil ühe e-konsultasiooni ülevaatamisele ja vastamisele või siis uuringute planeerimisele hetkel 5–10 minutit, sõltuvalt kui komplitseeritud juhtumiga on tegemist. Samas kulub kindlasti rohkem aega registratuuri töötajal ja uroloogia ambulatoorse osakonna õel, kes ülevõetavale haigele vajalike uuringute broneeringud teeb ja nad õigeks päevaks kohale kutsub.

Nüüd, kui olete üle poole aasta e-konsultatsioone teinud, kuidas teile tundub, kas selline koostöö pere- ja eriarstide vahel toimib hästi?
Siiani võib perearstide kohta mõne väga üksiku erandiga öelda vaid kiidusõnu, enamik saatekirju on vormistatud hoole ja põhjalikkusega. Ka perearstide poolt on tagasiside olnud valdavalt positiivne. Antud kontseptsioon on siiski alles algfaasis ja mitmed tehnilised nüansid vajavad väljatöötamist.

Te olete praktiseerinud paljudes teistes Euroopa haiglates – kas ka mujal maailmas kasutatakse moodsat e-lahendusega konsultatsiooni patsientide ravis?
Soomes on digitaalne saatekiri enamikes haiglates igapäevase töö osa. Eranditult kõik haiged, kes ülikoolihaigla, aga samuti ka kesk- või maakonnahaigla eriarstide polikliinikusse tulevad, on eelnevalt saatekirja andmete põhjal juba vajalikud analüüsid andnud ja uuringutel käinud. Samuti ei tulnud Inglismaal kõrgema etapi erialapolikliinikusse tühja saatekirjaga ja uurimata haigeid.

Kuidas teile tundub – kas perearstid on e-konsultatsioonist piisavalt teadlikud ning kasutavad seda võimalust piisavalt aktiivselt?
Teadlikkus tõuseb kiirelt ja erinevate perearstide poolt tulnud saatekirjade arv kasvab praktiliselt iga nädalaga. Hetkel on siiski tegemist veel vaid jäämäe tipuga.

Kas saate tuua ka mõne marginaalse näite e-konsultatsioonide praktikast, kust konsultatsioon on olnud „elu päästva“ kaaluga?

Loe edasi...

Lisatud: 27 Oktoober 2016

Helsingi ja Uusimaa piirkonna haiglate ühendusel (HUS-il) on plaanis 2019. aastal alustada Helsingis uue psühhiaatriahaigla ehitamist, mille osaks on sundravi osakond. Kuna seda tüüpi haiglaid ehitatakse riigis sajandis ühel korral, siis korraldati 21.–23. septembril koolitusüritus Training School 2016 – Modern forensic in-patient design standards.

Tartu Ülikooli Kliinikumis praegu sundravi ei toimu, kuid tahtest olenematul ravil viibivate isikute õigused on sageli piiratud samal määral. Kuna psühhootiliste patsientide ravis tuleb tegeleda turvalise ravikeskkonna loomisega psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas, osalesid sellel koolitusel arendusfondi kaudu psühhiaatriakliiniku akuutosakonna administratiivkohustustega vanemarst-õppejõud Kärt Uppin ja allakirjutanu.

 ^{Foto: Ühe psühhiaatriahaigla palati pilt vastuvõtmisel (vasakul), sama palat kahe nädala pärast (keskel) ja tualettruum kaks nädalat peale vastuvõtmist (paremal)}

Helsingisse olid kogemusi jagama kutsutud Iirimaalt dr Harry Kennedy, kes juhatab Dublinis psühhiaatrilise sundravi kliinikut ja omab pikaajalist kogemust kohtupsühhiaatria teenistuste korraldamisel. Tema ettekannetest jäid kõlama mõtted, et turvalise ravikeskkonna tekitamisel on olulised personali piisav hulk, väljaõpe ja motiveeritus lahendada paindlikult probleeme. Inglismaalt oli kohal arhitekt Christopher Shaw, kes on kavandanud üle 70 psühhiaatriahaigla üle maailma, nendest kolmandik sundravi osakondadega. Ruumi poolest on palju võimalusi turvalise keskkonna kavandamisel, alustades piiride seadmisest, patsientide liikumise juhtimisest, turvalistest üleminekutest magamisruumidest tegevuspiirkondadesse. Lisaks eelnevale ütles arhitekt, et planeerimine on võimalik heal juhul viie aasta perspektiivis, kuid hooned jäävad aastakümneteks ja seetõttu oleks kasulik juba kavandamisel jätta teatud paindlikkus ruumiprogrammi muutmisel vastavaks nendele vajadustel ja võimalustele, mis on 20–30 aasta pärast. Soome esindaja CPT-s (Euroopa Komisjoni Piinamise ja ebainimliku kohtlemise vastases komisjonis) rahvusvahelise õiguse jurist Jari Pirjola rääkis inimõiguste säilimisest piiratud liikumisvabadusega sundravi vajavatel patsientidel. Inimeste väärikust tuleb austada ka nendel tingimustel, seetõttu on näiteks Eestis õiguskantsleril kohustus teha profülaktilisi visiite kinnistesse psühhiaatriasutustesse. Tuleb leida sobiv tasakaal turvalisuse ja õiguste vahel.

Koolituse eesmärgiks oli leida Helsingi piirkonna sundravi üksusele võimalikult parimad ruumi ja organisatoorsed lahendused. Allan Seppänen, kes vastutab HUS-is uue sundravi üksuse loomise eest (ja juhib samal ajal olemasolevat), ütles kokkuvõtteks koolitusest, et rahvusvahelise kogemusega ekspertide kaasamine aitab mõtelda tavalistest raamidest väljapoole ja võimaldab vältida eelkäijate vigu. Järgmisteks sammudeks oleks psühhiaatriapersonali ja arhitektide töögruppide moodustamine. Kaasatakse ka patsientide esindajad ning luuakse protsessi juhtimise grupp.

Mõtted, mis meil tekkisid, on järgnevad: Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku akuutosakonna patsientidele oleks kasulik, kui patsiendid oleks üksikpalatites seniste kaheste palatite asemel – see vähendaks patsientide vaheliste konfliktide hulka. Eelnev tähendaks muidugi akuutosakonna kasutuse oleva ruumi suurendamist, mis tingib jälle personali arvu suurendamist. Teiseks on oluline tekitada kohaseid struktureeritud tegevusi, et oleks põnevamaid tegevusi kui haiglamaja lammutamine. Kolmandaks tuleb suurendada hoolduspersonali võimekust turvalisuse tagamisel.

Kokkuvõttes saime kinnituse, et tööjõu kvaliteet kaalub üles keskkonna mõju. Käesoleval hetkel tuleb meil patsientide ja töötajate turvalisuse parandamiseks suurendada tööjõu hulka, kes tegeleb otseselt patsiendiga.

Dr Sven Janno
Psühhiaatriakliiniku juhataja

Lisatud: 27 Oktoober 2016

Erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Kuido Nõmm ning 2. intensiivravi osakonna juhataja dr Veronika Reinhard osalesid Suurbritannias korraldatud kursusel HMIMMS – Hospital Major Incident Management and Support. MIMMS on Inglismaal välja töötatud metoodika, kuidas meditsiinilisteks suurõnnetuseks valmistuda, sellega toime tulla ja suurõnnetusest taastuda. MIMMS koolitusi on kolme eri suunitlusega – sõjaväele, kiirabile ning haiglatele. Kuna nii dr Nõmm kui ka dr Reinhard on Kaitseväe reservohvitseridena osalenud militaarsuunalisel MIMMS kursusel, oli selle loogiliseks jätkuks läbida ka haiglatele mõeldud koolitus.

Tänaseks on MIMMS metoodika NATO liikmesriikide sõjaväe standard. Dr Kuido Nõmm toob välja enda põhitsitaadi, mida tudengid on palju kuulnud: „Küsimus ei ole, kas meil juhtub mõni suurõnnetus, vaid küsimus on millal ja kuidas see juhtub.“ Eestis pole õnneks palju suurõnnetusi olnud. Suurõnnetuseks peetakse sellist õnnetust, mille puhul tuleb rakendada erakorralisi ressursse, olgu see siis asukoha, kannatanute arvu või nende vigastuste tõttu. „Inglismaal juhtub selliseid õnnetusi, kus on üle 60 kannatanu, kaks kuni kolm korda aastas. Nii on seal lisaks juhenditele olemas ka praktiline kogemus, kuidas suurõnnetuste puhul haiglas toimetada – et erakorralises olukorras planeerida samaaegselt haigla põhitöö jätkumine, tagada töötajate ja patsientide turvalisus ning osakondade vaheline koostöö,“ selgitab dr Nõmm. MIMMS metoodikas on väga oluline suurõnnetuste eelplaneerimise etapp. „Ka meil Eestis on olemas Terviseameti poolt nõutud kriisiplaan, ent tegelikkuses on see vananenud ning julgen kahelda ka selle praktilisuses,“ arvab dr Nõmm. Eestist osalesid HMIMMSi koolitusel veel ka dr Ahti Varblane Tartu Ülikooli Kliinikumist, dr Vassili Novak ja dr Lilian Lääts Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ning dr Martin Adamson Ida-Tallinna Keskhaiglast.

Kriise on erinevaid, sealhulgas haiglasiseseid, ent suurem on siiski tõenäosus, et kriisiolukord leiab aset haiglast väljaspool. Dr Nõmm toob välja kõneka fakti – siseministeeriumi hädaolukordade riskianalüüsist selgub, et 26st kirjeldatud kriisijuhtumist on ainult 3 need, mis ei puuduta haiglat ega haigete arvu järsku suurenemist. „Seega vajame üleriigilist ja ka naaberriikide vahelist koostööplaani, kuidas haigeid jaotada ja ravitööd korraldada, sest enamasti on ju haiglavoodid täidetud ning näiteks isegi Euroopas on raskete põletushaigete voodite arv piiratud,“ kirjeldab ta.

MIMMSi metoodika on rajatud seitsmele talale:

CSCATTT
C – juhtimine (command and control)
S – ohutus (safety)
C – side (communication)
A – hindamine (assessment)
T – triaaž (triage)
T – ravi (treatment)
T – transport

Juhtimine (C) on see, millest kriisiolukorras tegutsemine algab. Vajalik on kindla juhi olemasolu ning käsuliini mitmesuunaline toimimine. Järgmine aspekt on ohutus (S), tagatud peab olema nii personali isiklik ohutus, situatsiooni turvalisus haiglas kui ka ellujäänute ohutus. Side (C) toimimine hõlmab nii konkreetsete sõnumite koostamist kui ka nende kohalejõudmist. Suurõnnetuste levinuimaks probleemiks peetaksegi puudulikku sidepidamist. Olukorra hindamine (A) on ülivajalik, et reageerida olukorrale adekvaatse kiiruse ja jõuga. Hindamine toimib pidevalt ning vastavalt sellele viiakse plaanidesse sisse ka muudatusi. Triaažiga (T) hinnatakse kannatanute abivajamiskiirus ning raviga (T) püütakse tagada võimalikult paljudele kannatanutele võimalikult parim abi. Ravi tegevused sõltuvad nii abiandja oskustest kui ka abivajaja vigastustest. Transport (T) hõlmab erinevaid transpordi viise, mis konkreetsel kriisihetkel võimalikud on. Oluline on nii haiglasisene transport kui transport haiglate vahel.

Küsimuse peale, kas kliinikum saaks MIMMS metoodikast ka kohe midagi kasutusele võtta, pakub dr Kuido Nõmm välja idee: „Võiks mõelda selle peale, kas suurõnnetuse patsientide jaoks peaks olema kriisiolukorras eraldi osakond? Selle saaks avada haiglas juba olemasolevaid patsiente ringi tõstes. On praktiseeritud, et pered saavad koos olla. Haiglale oleks see lihtsam, kui sarnaste vigastustega patsiendid oleksid ühes kohas koos. Lisaks on näidanud uuringud, et patsiendid, kes pärast suurõnnetusi viibivad samas osakonnas, paranevad nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kiiremalt ja efektiivsemalt.“

Dr Nõmm rõhutab, et samaväärselt meditsiinilistele teenistustele peavad suurõnnetuste puhul olema valmis kriisile reageerima ka mittemeditsiinilised üksused, näiteks toitlustus, apteek, majandusteenistus, avalikkussuhted, sotsiaaltöö spetsialistid jne. „Kõige suurem kriis, mis juhtuda saab, on sõda,“ ütleb Kuido Nõmm. „Muidugi me kõik loodame, et seda ei juhtu kunagi, aga valmisolek riigi tasandil on elementaarne vajadus. On lootust, et tegevuskava suurõnnetuste puhuks valmib aastaks 2017, kus määratletakse ka täpsemalt haiglale jäävad kohustused. Loodan väga, et siin mõeldakse ka rahalise poole peale, sest kahjuks Haigekassa hinnakirjas siiani suurõnnetusteks ja katastroofiks valmisolekut ei ole...,“ lõpetab dr Nõmm.

Dr Kuido Nõmmega vestles Helen Kaju

Lisatud: 27 Oktoober 2016

Artikli kirjutamist alustades olen tagasiteel Euroopa selleaastaselt geriaatria kongressilt. Just geriaatrid on võtnud kasutusele hapruse mõiste (ingl frailty). Siinkohal luban endale kommentaari tõlke osas: sisusse süvenedes võiks “habras” vastata pigem terminile “pre-frail” ning järgmist, raskemat hapruse astet tähistaks „põdur“. Iga haiglasse sattuv inimene, sõltumata vanusest, on haiguse ja uue olukorra tõttu habras ja haavatav, kuid põdur eakas, kelle vaimsed ja füüsilised reservid on ammendumas, võib väikesegi välise tõuke puhul kildudeks puruneda.

Haprus (põdurus) on erinevatel põhjustel tekkiv meditsiiniline sündroom, mida iseloomustab jõu, vastupanu ja füsioloogiliste funktsioonide alanemine ning mille tagajärjeks funktsionaalse võimekuse vähenemine, sõltuvuse suurenemine ja/või surm. Haprus võib olla kliiniline (haiguste ja raviga seonduv), funktsionaalne (eelkõige toimetulek igapäevase elu toimingutega), sotsiaalmajanduslik ja kognitiivne (tunnetuslik), enamasti esineb mitme eelpool loetletud komponendi kombinatsioon. Kaasaegne meditsiin on liikunud kitsa spetsialiseerumise suunas keskendudes kliinilise meditsiini üksikutele valdkondadele. Mitte ainult geriaatria erialakirjandusse on ilmunud pealkirjad „haigla teeb haigeks“: üks konkreetne haigus või trauma paraneb, kuid inimese tervis ja üldine toimetulek ravi järgselt halveneb (nt JAMA. 2011;306(16):1782-1793). Hulgiprobleemsed eakad vajavad terviklikku (holistilist) käsitlust. Eakate, nende pereliikmete ja hooldajate ootused haiglaravile (hospitaliseerimine plaanilisena, pikem haiglas viibimine, nii tervisliku kui funktsionaalse seisundi paranemine haiglas viibimise tulemusena) pole sageli vastavuses sellega, mida meditsiin suudab pakkuda. Kuid – loetletud ootused on ju inimlikud ja loomulikud!

Eakate osakaal ravil olevate haigete hulgas suureneb, nii on Rootsis igal ajahetkel haiglaravil viibijatest rohkem kui kolmandik vanemad kui 75 aastat. Eesti kohta ei õnnestunud andmeid leida, kuid arvestades eakate osakaalu suurenemist elanikkonnas (2016. on 19% meie elanikkonnast vanemad kui 65-aastat), võib olukord meie raviasutustes olla üsna sarnane. Haiglast väljakirjutamisel valime kolme võimaliku tulemuse vahel, enamasti saab märgitud „paranemine“ konkreetsest haigusest, kuid patsiendi tegelik seisund on halvem hospitaliseerimise eelsest ja ta vajab eelkõige edasist rehabilitatsiooni.

Riskitegurid seisundi halvenemiseks ja põduruse tekkimiseseks ja süvenemiseks on:

a. Ravi kindla diagnoosita tundub esmapilgul ebatõenäone, kuid mõelgem (pikaajalisele) prootonpumba inhibiitorite kasutamisele „mao kaitseks“ ilma seedetrakti haiguse ja vahel ka vaevuste esinemiseta. Trankvillisaatorid segaduses eakale, kus probleemiks võib olla hoopis depressioon või deliirium. On ju kolm „d“ diagnoosi (dementsus, depressioon ja deliirium) tihti kombineeritud ja üsna raskesti diferentsitavad. Neuroleptikumide (valdavalt haloperidooli) manustamine ägedas segasusseisundis vanainimesele võib enda soovitule vastupidise efekti, eriti siis kui deliiriumi põhjuseks on näiteks ületäitunud põis või ravimata valu. Üsna sage on CRV sisalduse suurenemise ravi antibiootikumidega teadmata analüüsi muutuse tegelikku põhjust.

b. Liikumisvõimaluste piiramine, seda nii igaks juhuks voodipiirdeid tõstes (turvalisus enne kõike!) kui põiekateetri, intravenoosse kanüüli, kõikvõimalike andurite liigses kasutamises. Üheks geriaatrilise patsiendi segasusseisundi mõjutamise kuldreegliks on võimalikult väheste „torude ja juhtmete kasutamine“. Põiekateeter on põhjendatud diureesi täpseks hindamiseks, samuti lühiajaliselt seoses operatsioonide ja protseduuridega, muudel juhtudel peaks püüdma jälgida võimalikult „normaalset“ urineerimise viisi abistades patsienti tualeti, potitooli, vajadusel inkontinentsi mähkmete kasutamisel. Põiekateetri vältimine aitab lisaks deliiriumile ennetada uroinfektsiooni ja kusepidamatuse teket.

c. Hospitaliseerimine selge põhjuseta – tundub esmapilgul Eestis vähe levinud, kuid hospitaliseerimised aktiivravi osakondadesse, veel enam õendusabisse „sotsiaalsetel põhjustel“, ei ole sugugi harvad. Eakas, kelle põhiprobleemiks on toimetulematus koduses keskkonnas, veedab päevi haiglas, olles eemal oma tavapärasest keskkonnast ja harjumustest. Enamasti ei õnnestu selle nn hädahospitaliseerimise korral kodu kohandamine ja abilise leidmine, pigem järgneb suunamine järgmisse ravi või hooldusasutusse, mis süvendab eelkõige meeleolu ja kognitsiooniga seotud häireid, samuti sagenevad kukkumised. Haiglatöötajate võimalused on siin tagasihoidlikud, võtmeks on sotsiaalpoliitika ja koduteenuste areng, mis toetaks eaka inimese suundumist EMOst või haiglast tagasi koju. Selline toimimisviis on eelistatud eakate endi poolt, samuti on koju osutatavad teenused odavamad mistahes statsionaarsetest ravi- ja hooldusasutustest.

d. Korduv osakondade/personali vahetamine – üheks kognitiivse defitsiidi tunnuseks on kohanemisraskused, mistõttu eakas patsient vajab stabiilsust ruumi ja personali osas. Samuti on olulised selgitused ravitoimingute ja liikumiste osas. Kui nooremale patsiendile selgitatakse põhjalikult eesseisvaid uuringuid ja protseduure, siis eakate puhul eeldatakse sageli nende mitte-arusaamist. Kujutlege ennast voodis, millele lähenevad kaks haiglariietes inimest ning hakkavad voodiga teadmata suunas sõitma. Kui voodisolijal on taipu sõidu eesmärgi kohta küsida, ei pruugi napisõnaline ehhokardiograafia või tsüstoskoopia just palju eesootavast kõnelda.

e. Füsioteraapia ja geriaatrilise hindamise hilinemine – kliinikumi enamikus osakondadest töötavad füsioterapeudid. Mil määral neid rakendatakse eakate aktiviseerimisel, samuti meie füsioterapeutide ettevalmistus tööks eakate kognitiivse defitsiidiga patsientidega töötamiseks, on allakirjutanule teadmata. Geriaatriline hindamine on Eesti Haigekassa teenuste loetelus üle kümne aasta, seda on varasematel aastatel läbi viidud meie hooldus- ja õendusabi osakonnas. Aktiivravi osakondadesse, kus rahvusvahelise praktika kohaselt esmane hindamine toimuma peaks, on hindamine jõudnud vaid seoses teadusuuringutega üsna piiratud mahus. Kliinikumi eHL-is on olemas rahvusvaheliselt tunnustatud elektrooniline hindamisvorm interRAI, mille kasutamine eeldab erinevate spetsialistide (eelkõige arst, õde, sotsiaaltöötaja) koostööd andes tulemina täpse ülevaate patsiendi seisundist ja toimetulekust (mitte ainult diagnoosidest). Tavapraktikas jääb puudulikuks eelkõige hinnang kognitiivsele seisundile, samuti kukkumistele, igapäevasele toimetulekule, ka ravimite tarvitamisele. InterRAI kokkuvõte sisaldab soovitusi edasiseks ravi- ja hooldustegevuseks. Kuigi esmapilgul näib seisundi hindamine ajamahukas ja kohati keeruline, on paljude erinevate uuringutega nii Euroopas kui väljaspool näidatud selle kasulikkust mitte ainult konkreetsele patsiendile, vaid tervishoiu ja sotsiaalhoolekande ressursside ratsionaalsemale kasutamisele.

f. Haigla ja meditsiini esmatasandi kontakti puudumine on eakate puhul üsna oluline teema. Kuna valdavalt hospitaliseeritakse eakad patsiendid erakorralistena kiirabi poolt, ei ole perearst haiglaravist teadlik. Kui patsient on haiglast koju jõudnud, ei liigu sellekohane informatsioon perearstini. Maailmapanga töögrupi poolt 2015. aastal avaldatud andmete põhjal oli kolme kuu möödumisel ägeda haiguse tõttu hospitaliseerimisest ambulatoorsele arsti visiidile jõudnud vähem kui pool patsientidest (48% peaaju infarkti põdenutest, 38% kardiaalse puudulikkusega ja 36% reieluukaela murru tõttu hospitaliseeritutest). Dr Mikk Jürissoni värskest artiklist reieluu ülaotsa murruga patsientide käsitlusest Eestis selgub, et vaid 8% nendest haigetest suunati taastus- või järelravile, samuti osutati neile võrreldes lähiriikidega minimaalselt sotsiaalabi (Osteoporosis International 2016;27(8):2555-66).
Elektroonilise haigusloo ja eriti elektroonilise retsepti kasutusele võtmine on haigla ja esmatasandi infovahetust parandanud, kuid kahjuks selgub ka väga sage retseptide väljastamine eakatele ilma neid pikka aega, sageli aastaid nägemata. Nii jõuame iatrogeensete kahjustusteni, kus kasutamata jääb seisundist tulenevaid raviviise ja ilma kontrollita kasutatavad ravimid võivad avaldada soovimatut toimet või kõrvaltoimet.

g. Kukkumiste ja kognitiivse seisundi puudulik hinnang tuleneb osaliselt eelmistest punktidest: eakad tarvitavad sageli pikka aega psühhotroopseid ravimeid, mis suurendavad kukkumiste riski. Ka haiglasse kukkumise tõttu haiglasse sattununa ei pöörata kukkumiste põhjustele piisavat tähelepanu. Kindlasti esineb vanaduses tasakaalu- ja nägemishäireid, liigeste liikumise piiratust, mida meditsiini vahenditega palju mõjutada ei saa. Sel juhul peaks keskenduma keskkonna võimalikult turvaliseks muutmisele tagades piisava valgustuse, käetoed, eemaldades põrandalt lahtised vaibad ja juhtmed, samuti lävepakud.

Kas Eesti eakad on haprad?

Loe edasi...

Lisatud: 26 September 2016

Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik annab teada, et Eesti Vähiliidu eestvedamisel ja Jõulutunneli vahendusel eesti rahva poolt rahastatud mobiilne meestearsti kabinet alustab septembri lõpus patsientide vastuvõtuga. Esimene vastuvõtt toimub 27. septembril SA Narva Haigla juures.

Meestekliinik osutab täna oma teenuseid Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Meeste soospetsiifilise teenusega on kõige halvemini kaetud Virumaa, mistõttu ongi algperioodil meestekliiniku põhitähelepanu pööratud just sellele piirkonnale. Vastuvõtud toimuvad piirkonna kõigis suuremates keskustes: Narvas, Rakveres, Sillamäel, Kiviõlis ja Ida-Viru Keskhaigla juures Ahtmes.

Meestearstid tegelevad kõigi meestele eriomaste haigustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise, munandikoti haigused, rinnahaigused meestel.

Androloogia mobiilse diagnoosikabineti koordinaatoriks on meditsiiniõde Olda Raudik (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.), arstidest teevad mobiilses kabinetis vastuvõtte dr Stanislav Tjagur, dr Sven Tennisberg ja dr Margus Punab.
Meestearsti vastuvõtule haigekassa tingimustel pöördumine eeldab saatekirja. Ravikindlustatud isikutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule pöörduda tasulises korras.

Mobiilse androloogia diagnoosikabineti vastuvõtule on võimalik registreerida:
• kliinikumi kodulehel: http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine,
• meestekliiniku kodulehel http://www.kliinikum.ee/meestekliinik,
• e-mailiga: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.,
• telefonil 731 9100, 731 9323.

Esmane vastuvõtugraafik:
27.–28. september Narva Haigla peasissepääsu ees, Haigla 5
29.–30. september Sillamäe tervisekeskuse ees, Kajaka 9
3.–5. oktoober Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
6.–7. oktoober Kiviõli Tervisekeskuse ees , Keskpuiestee 36/38
12.–13. oktoober Rakvere Haigla, erakorralise meditsiini osakonna ukse ees, Lõuna põik 1
18.–21. oktoober Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
24.–26. oktoober Narva Haigla peasissepääsu ees, Haigla 5
27.–28. oktoober Sillamäe tervisekeskuse ees, Kajaka 9
31. oktoober–1. november Ida-Viru Keskhaigla peaukse ees, Ilmajama 14, Ahtme
2.–4. november Rakvere Haigla, erakorralise meditsiini osakonna ukse ees, Lõuna põik 1

Täpsustavat infot saab küsida androloogiakeskuse juhilt dr Margus Punabilt e-posti teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Mobiilsed diagnoosikabinetid soetas Eesti Vähiliit ETV heategevusprogrammi „Jõulutunneli“ abil – 2015. aasta lõpus koguti annetusi naha- ja eesnäärmevähi varajase diagnoosimise kabineti avamiseks. Saade kogus tänu telefoniannetajatele, firmadele ja FoRevo Fondile kokku 312 628 eurot.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 September 2016

Reedel, 9. septembril, viibis Tartu Ülikooli Kliinikumis Scandiatransplandi juhatuse esimees professor Bo-Göran Ericzon.

Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll).

Kliinikum on juba aastaid taotlenud Scandiatransplandi liikmelisust. Kui käesoleva aasta kevadeni ei olnud see juriidiliselt võimalik, sest organisatsiooni põhikiri võimaldas ainult eelpool mainitud viie riigi siirdamiskeskuste osalust, siis alates maist 2016 muudeti põhikirja nii, et tekkis võimalus uute liikmete lisandumiseks nn assotsieerunud liikme staatuses (ilma hääletusõiguseta, kõik muud õigused ja kohustused on samad täisliikmetega).

Scandiatransplandi juhatuse esimehe professor Bo-Göran Ericzoni seekordse visiidi näol oligi tegemist ettevalmistava kohtumisega Eesti võimalikuks liitumiseks. Külaline sai visiidi käigus põhjaliku ülevaate siinsetest elundidoonorluse ja -siirdamisega seotud tegevustest ning infrastruktuurist. Tema päevakavasse mahtus Tartu Ülikooli Kliinikumi erinevate struktuuriüksuste külastamine (juhatus, transplantatsioonikeskus, ühendlabor, kirurgiakliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, operatsiooniteenistus) ja ümarlaud elundisiirdamiste eest vastutavate kirurgidega. Külaline jäi kliinikumis nähtu ja kuulduga igati rahule ning tema hinnangul võiks liitumine varsti ka teoks saada.

Järgmise sammuna arutab selle aasta septembri lõpus kliinikumi taotlust Scandiatransplandi juhatus ning positiivse otsuse korral suunatakse see hääletamiseks Scandiatransplandi nõukogule. Järgmine nõukogu koosolek toimub mais 2017.

Seniks pöidlad pihku!

Dr Virge Pall
Transplantatsioonikeskuse direktor

Lisatud: 26 September 2016

EBCOG (European Board and College of Obstetrics and Gynaecology) on organisatsioon, mille liikmeks on Euroopa riikide naistearstide organisatsioonid. Eesti Naistearstide Selts on EBCOG täieõiguslik liige alates 2005. aastast. EBCOGi eesmärk on parandada naiste ja laste tervist, pöörates tähelepanu erialase abi kvaliteedile. Välja on töötatud sünnitusabi ja günekoloogia standardid, mille eesmärk on harmoniseerida naistearstide ettevalmistust ning ühtlustada erialase abi kvaliteeti. Erilist tähelepanu pööratakse residentide koolituse kvaliteedi parandamisele.

Õpetavate haiglate hindamine ja akrediteerimine viidi EBCOG poolt sisse 1996. aastal ning tänaseks on akrediteeritud kliinikute arv järjest kasvanud. EBCOGi akrediteerimise eesmärk on hinnata residentide koolitusprogrammi ja tingimusi ning stimuleerida nii erialaseltse kui ka õpetavaid haiglaid kriitiliselt hindama ning seeläbi parandama residentide koolitust. EBCOGi kodulehel on haiglate (riikide) loetelu, kus vastav akrediteering juba olemas on.
Akrediteerimise-eelselt tuleb täita põhjalik ankeet nii kliiniku juhataja kui ka residentide esindaja poolt ning kirjeldada täpselt residentide koolituse põhimõtteid ja tingimusi. Dokumentidega tutvumise järgselt lepitakse kokku haigla(te) külastamine. Akrediteerijaid on kolm, üks neist on residentide esindaja.

Hindamisel pööratakse tähelepanu residentuuriprogrammi ülesehitusele ja nõuetele: kas residentidel on individuaalne plaan ja juhendaja, kuidas on korraldatud juhendamine ja õpetamine, kas juhendajad on saanud õpetajakoolitust, kas on olemas teoreetilise õppe programm, millised on residentide töötingimused, töökorraldus ning osalemine haigla töös. Hinnatakse, kas on piisavalt olemas võimalusi simulatsiooniõppeks ja kas residendid osalevad teadustöös, auditite läbiviimisel, haigusjuhtude ning teadusartiklite arutelul ja ettekannete tegemisel, kas pööratakse tähelepanu patsientide ohutusele, kuidas toimub regulaarne residentide hindamine jne.

Visiidi käigus hinnatakse ühtlasi, kuidas on residente koolitavas haiglas erialane abi korraldatud, milline on selle maht ja mis tasemel on ravikvaliteedi näitajad.

Eestis toimus sünnitusabi ja günekoloogia erialal akrediteerimine esmakordselt.

EBCOGi hindamine toimus 01–02.06.2016. Kuna residentuuriprogrammi koordineerimine ja teoreetiline koolitus toimub Tartu Ülikoolis ja praktiline koolitus residentuuri baasasutustes, siis hindamine puudutas nii ülikooli kui ka kliinikumi. Kohtuti Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna dekaani professor Margus Lemberi, residentuuri prodekaani dotsent Urmas Lepneri, kliinilise meditsiini instituudi juhi professor Joel Strakopfi jaTartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguriga.

Loe edasi...

Lisatud: 26 September 2016

Eelmise aasta sügisest annab Tartu Ülikooli Kliinikum iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktoritöö stipendiumi. Stipendiumi eesmärk on soodustada teadustöö tegemist ning seda saavad taotleda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid ja arst-õppejõud ning arstid. Täiskoormusega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg.

Mullu pälvisid stipendiumi dr Kati Toom närvikliinikust ja dr Kalev Nõupuu silmakliinikust. Mõlemad stipendiaadid on positiivselt atesteeritud ka Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna poolt. Dr Toome doktoritöö teemaks on „Primaarsete peavalude levimus, nende seos levinumate riskifaktoritega ning peavaludega inimeste elukvaliteet Eestis". Dr Nõupuu tegeleb doktoritöö raames silmapõhja (reetina) düstroofiatega, kitsamalt Stargardti tõvega.
Kliinikumi Leht uuris, kuidas neil läinud on.

Palun kirjeldage veidi, mida te täpsemalt oma teadustöös uurite?
Dr Kati Toom: Nagu teemagi ütleb, uurin esmaste peavalude levimust Eestis ja sellega seostuvaid tegureid. Primaarsed peavalud on WHO andmetel üks levinumaid rahvastiku terviseprobleeme maailmas, näiteks pingetüüpi peavalu on levimuselt 2. kohal ning migreen levimuselt 3. kohal, põhjustades seega olulist isiklikku ja sotsiaalmajanduslikku kahju. Eestis pole epidemioloogilisi uuringuid primaarsete peavalude kohta seni avaldatud.
Dr Kalev Nõupuu: Oma teadustöö raames tegelen Stargardti tõve uurimisega. See haigus on üks sagedasemaid pärilikke võrkkesta düstroofiaid. Stargardti tõbi on põhjustatud geenidefektidest ABCA4 geenis, mis kodeerib visuaaltsüklis olulist vitamiin A derivaatide transporterit. Defektne geen põhjustab aga vastava transporteri funktsiooni langust/kadu, mis viib fotoretseptorite kaole ning nägemisfunktsiooni langusele. Tänaseks on kirjeldatud ABCA4 geenis üle 800 haigustekkelise mutatsiooni, millest lähtuvalt on kliiniline pilt ja haiguse raskusaste küllalt varieeruvad. Osad haiged kaotavad oma hea nägemise juba esimesel elukümnendil, samas kui teistel püsib nägemisfunktsioon pikalt küllalt heal tasemel. Täpsemalt uurin oma töös Stargardti tõve kliinilist avaldumist, milliseid muutuseid see haigus võrkkestas põhjustab ja kuidas need muutused mõjutavad silma nägemisfunktsiooni. Lisaks huvitab meid, kuidas erinevad geenimutatsioonid haigustekitavas geenis mõjutavad kliinilist avaldumist ehk fenotüüpi. Minu doktoritöö pealkirjaks on seega „Autosoom-retsessiivne Stragardti tõbi: fenotüübiline heterogeensus ja genotüübi-fenotüübi seosed“.

Te olete aasta jagu olnud stipendiaadid. Kuidas te möödunud aastat hindate, kas on olnud lihtsam teadustööd teha?
Dr Kati Toom: Kindlasti on doktorandistipendium lisamotivatsiooniks.
Dr Kalev Nõupuu: Möödunud aastat hindan tegusaks. Minu jaoks on stipendiumi saamine olnud positiivseks tunnustuseks ning motivatsiooniks oma töö ka kiiresti kaante vahele saada. Arvestades, et stipendium on mõeldud töötavatele arstidele, siis arusaadavalt on kliinilise töö kõrval teadustöö tegelemine sageli keeruline. Arvan, et stipendium võimaldaks vajadusel ka põhitöö kõrvalt rohkem aega võtta teadustööga tegelemiseks.

Kui palju maad on veel minna, et jõuda eesmärgini – doktoritöö valmimiseni?
Dr Kati Toom: Lõpetasin just esimese doktorantuuriaasta, seega 3 aastat on veel ees.
Dr Kalev Nõupuu: Mina olen viimase aasta doktorant, vajalikud artiklid on avaldatud ning hetkel olen kokku kirjutamas dissertatsiooni. Kui kõik läheb planeeritult, siis on kavas väitekiri kaitsta sellel kevadel.

Mis te arvate, kas teadustöö soodustamiseks loodud stipendium ärgitab doktorante õpet nominaalajaga lõpetama?
Dr Kati Toom: Jah, kindlasti.
Dr Kalev Nõupuu: Kindlasti, kuna stipendium on väga korralik, siis lisab see nii-öelda positiivset stressi ja sunnib pingutama, et oma töö ikka nominaalajaga valmis saada, mis on ka stipendiumi saamise üheks tingimuseks.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 September 2016

16. septembril tegi esimese väljasõidu Jõgevamaale mobiilne nahakasvajate diagnoosikabinet, peatudes Jõgeva haigla territooriumil. Edaspidi toimuvadki diagnoosikabineti vastuvõtud Lõuna-Eesti erinevais keskustes kord nädalas, reedeti, võimaldades nii kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtluse korral. Mobiilses nahakasvajate kabinetis võtavad patsiente vastu kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst dr Maris Keermann ja õde Maili Maalmann.

Kliinikumi Leht uuris, kuidas vastuvõtud välja näevad.

Nüüd, kui esimene vastuvõtt on tehtud, millised on teie muljed?
Üldjoontes toimis kõik oluliste viperusteta. Registreeritud patsientidest jäi tulemata ainult üks patsient. Valdavalt tulid kontrolli naised, neist noorim patsient oli 19- ja vanim 84-aastane. Tundus, et inimesed jäid rahule ja olid tänulikud.

Millised patsiendid on mobiilsesse nahakasvajate diagnoosikabinetti oodatud?
Ootame patsiente, kes on märganud oma nahal moodustist, mis erineb teistest olemasolevatest, samuti, kui mõni nahamoodustis kasvab või muutub kiiresti, või kui mõni moodustis on hakanud veritsema või märguma. Võib muidugi ka tulla lihtsalt „sünnimärke kontrollima“.

Milliseid protseduure saab patsiendile mobiilses kabinetis teha?
Kabinetis saame teha läbivaatuse ning hinnata nahamoodustisi dermatoskoobi abil. Vajadusel on võimalik salvestada fotod digitaalse dermatoskoobiga (tasuline teenus). Naha basaal- või lamerakkvähi kahtlusel saame teha puurbiopsia.

Kõikjal rõhutatakse naha seisundi jälgimist – kui vajalik arstipoolne kontroll ikkagi on?
Kindlasti on oluline, et inimene ise ennast jälgib ja kahtlustäratavate muutuste korral arstile pöördub. Teatud riskirühmade korral, näiteks patsiendid, kellel esineb arvukalt atüüpilisi neevuseid, vajavad lisaks enese jälgimisele ka regulaarset kontrolli nahaarsti juures.

Inimesed on mures oma sünnimärkide pärast – kas nahavähki haigestumine on ka reaalselt suurenenud?
Tõepoolest on suurenenud nii melanoomi kui mittemelanoomsesse nahavähki haigestumine. Lisaks on leitud, et haigestumus on mõlemasse kasvajaliiki viimastel aastakümnetel kasvanud ka nooremate ehk 15–44-aastaste Eesti elanike seas. Vähiregistri andmetel diagnoositi Eestis 2013. aastal meestel 83 melanoomi ja 402 mittemelanoomse nahavähi esmasjuhtu ning naistel 139 melanoomi ja 726 mittemelanoomse nahavähi esmasjuhtu.

Kui tihti peaksid inimesed muutusi nahal kontrollima?

Enesevaatlust on soovitatud teha iga kolme kuu tagant. Kõrgenenud melanoomi riski korral (nt väga palju neevuseid nahal, arvukalt atüüpilisi neevuseid, melanoom lähisugulastel või isiklikus anamneesis) soovitatakse oma nahka vaadelda isegi kord kuus.

Kui patsient tuleb vastuvõtule mobiilsesse diagnoosikabinetti, kas talle osutatakse sama kvaliteetset teenust nagu nahakliinikus?
Jah.

Et vastuvõtud läheksid sujuvalt – kas patsiendid saavad ennast kuidagi ette valmistada?
Eriettevalmistust ei ole vaja.

Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Broneerides vastuvõtuaega internetis, tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Aega on võimalik broneerida ka kliinikumi kõikides registratuurides. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 September 2016

September 2016, silmakliinik
Soovin avaldada suurt tänu dr Marko Pastakule, tänu kellele muutus minu pikka aega "pimeduses" elatud elu jälle nägemisväärseks – seda tänu tema läbi viidud edukale silmakae eemaldamise operatsioonile. Suur aitäh, soovin edu ja kordaminekuid edasiseks!

September 2016, südamekliinik / erakorralise kardioloogia osakond
Tahan tänada osakonna personali. Erilised tänusõnad dr Mart Kaldrele, õde Malle Põllusaarele ja põetaja Eha Potile.

September 2016, hematoloogia-onkoloogia kliinik
Soovin avaldada siirast tänu radio- ja onkoteraapia osakonna arstidele dr Madis Joonsalule, dr Olav Tammikule ja dr Kadri Väljatagale minu tervise parandamise eest! Lisaks minu siirad tänusõnad sama osakonna õdedele Maire Laanesoole ja Lemmi Aruvälile, kes ennastunustavalt hoolitsesid minu eest. Siirad tänusõnad ka kiiritusravi töötajatele ja hooldajatele.

September 2016, stomatoloogia kliinik / sisekliinik
Täname südamest dr Kati Kärbergi, dr Oksana Ivaskit, dr Stephanie Akermanni ja dr Kätrin Privoid ja nende meeskonnaliikmeid. Tänu inimliku suhtumise eest erivajadusega inimesesse.

Loe edasi...

Lisatud: 26 September 2016

Itaalias Lõuna-Tirooli piirkonnas asuvas Goldraini lossis toimus 27.august–03.september 2016 juba 11. korda kliinilise tsütogeneetika kursus, mille eestvedajaks on Šveitsi emeriitprofessor hr Albert Schinzel. Kuna tegemist on ainulaadse, tsütogeneetika eriala spetsialistidele suunatud täiendõppega Euroopas, oli huviliste arv taaskord suur ning kokku osales kursusel 30 spetsialisti 18 erinevast riigist.

Koolituse programm oli väga tihe ja mitmekesine – päeval toimunud loengutele järgnesid õhtuti töötoad gruppidena, kus oli suurepärane võimalus omandatud teadmisi kohe ka praktikas järele proovida. Lektoritena astusid nädala jooksul üles 15 omal alal kõrgelt hinnatud spetsialisti, esindatud olid meditsiinigeneetikud, UH spetsialistid, laborispetsialistid jt.

Esimestel päevadel keskenduti nii enamlevinud kui ka haruldaste kromosoomiaberratsioonide tekkemehhanismidele ning tutvustati lähemalt erinevaid kasutusel olevaid tsüto- ning molekulaargeneetilisi meetodeid, mille optimaalne kooskasutamine võimaldab genoomis tekkinud muutusi tuvastada ning võimalikke interpretatsiooniprobleeme lahendada. Loengutest jäi kõlama, et esimese valikuna võimaliku haigusseoselise muutuse leidmiseks kasutatakse pea kõikjal enamasti molekulaargeneetilisi meetodeid (näiteks SNP array, array CGH, QF-PCR). Seejuures ei tohiks aga unustada ega kõrvale heita ka klassikalist tsütogeneetikat, nagu karüotüpiseerimine G-vöödi meetodil või FISH analüüs. Viimased võimaldavad paremini selgitada leidude struktuurset olemust ning erinevate meetodite kombineerimine võimaldab anda täpseima dignoosi.

Mitmed loengud olid pühendatud sünnieelsele diagnostikale, mis tänapäeval hõlmab juba paljudes laborites üle maailma mitte-invasiivset loote rakuvaba DNA-analüüsi ema verest ning pre-implantatsiooni staadiumis embrüote geneetilist diagnostikat IVF laborites. Samuti anti kursusel ülevaade uuematest metoodikatest, nagu NGS ja CRISPR/Cas9. Viimase abil loodetakse tulevikus leida võimalus ravida patsiente monogeensetest haigustest somaatilisel tasandil.

Kuna kursusel osalejate hulgas on alati olnud ka palju meditsiinigeneetika erialale spetsialiseeruvaid arstitudengeid, käsitles osa loenguid genotüüp-fenotüüp seoseid ning nende varieeruvust. Samuti patsientide geneetilist nõustamist ning leitud muutustest tuleneva kordusriski hindamist. Laborispetsialistidena ei puutu me oma igapäevatöös otseselt kokku patsientidega ning seepärast olid antud teemad meie jaoks väga huvitavad ja silmaringi avardavad. Äärmiselt paeluvaks osutusid ka loengud/grupitööd, mis käsitlesid erinevaid eetilisi dilemmasid ja probleeme.

Koolituse viimasel päeval oli kõigil võimalus oma teadmisi kirjalikul eksamil proovile panna. Seejärel aga, peale 6-päevast mahukat programmi, saime giidi juhendamisel tutvuda lähemalt ka Goldraini lossi suursuguse ajalooga ning teha ringkäik lossi väga hästi säilinud ruumides, mida kaunistavad mitme erineva stiili mõjutustega tammepuidust ja marmorist nikerdatud originaaldetailid. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi jõudmine Goldraini oli ajamahukas ja väsitav, on sealne mägedest ümbritsetud Venosta org jätnud meile kustumatu mälestuse. Goldraini kursuse sisukas ja arendav koolitusprogramm aga andnud juurde rohkelt uusi teadmisi ja inspiratsiooni tulevikuks, rääkimata mitmetest uutest erialastest tutvustest üle kogu Euroopa.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Arendusfondi toel oli seekord võimalus koolitusel osaleda Geneetikakeskuse Tallinna filiaali laborispetsialistidel Triin Mölter-Vääril ja Tiiu Rooverel. Eelnevatel aastatel on kursusel osalenud Pille Tammur ja Tiiu Ilus (2006), Kati Kuuse ja Piret Ilisson (2007), Olga Žilina (2011) ning Polina Verhovtsova ja Anu Tiidema (2013).

Tiiu Roovere
Triin Mölter-Väär

Lisatud: 29 August 2016

Septembris alustavad tööd uudsed Eesti Vähiliidu poolt Tartu Ülikooli Kliinikumile üle antud mobiilsed nahakasvajate ja androloogia diagnoosikakabinetid. Kabinettide eesmärk on osutada teenuseid, mis on seotud nahakasvajate diagnoosimisega ja uroloogiliste (sh androloogiliste) haiguste diagnoosimisega. Alustuseks kaetakse teenusega Lõuna-Eesti ning Lääne- ja Ida-Virumaa. Esimese väljasõidu teeb mobiilne nahakabinet 16. septembril Jõgeva Haigla juurde, peatudes sealse kiirabi sissepääsu juures.

Kabinettide funktsionaalsus võimaldab läbi viia nii naha kui ka eesnäärme kontrolli, et avastada muutused võimalikult vara. Kabinettides on kaasaegne sisustus ning uuringuteks vajalik kõrgekvaliteetne aparatuur. Mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Androloogia diagnoosikabinetti on paigaldatud ultraheli aparaat, kehaanalüsaator, tsentrifuug ja uroflow (uriinianalüsaator). Androloogia kabinetis osutatakse kõiki samasuguseid teenuseid nagu seni androloogiakeskustes. Erandina ei tehta mobiilses kabinetis sperma analüüse, vajadusel suunatakse patsiendid Tallinnasse või Tartusse.

Kabinetid on varustatud ka kaldteedega, et võimaldada ligipääs liikumispuuetega inimestele.

Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine toimub nii nagu kõikide teiste erialade esmastele vastuvõttudele: etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. Broneerides vastuvõtuaega internetis, tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Ühtlasi on võimalik aega broneerida kliinikumi kõikides registratuurides. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.

Kabinetid soetas Eesti Vähiliit ETV heategevusprogrammi „Jõulutunneli" abil – 2015. aasta lõpus koguti annetusi naha- ja eesnäärmevähi varajase diagnoosimise kabineti avamiseks. Saade kogus tänu telefoniannetajatele, firmadele ja FoRevo Fondile kokku 312 628 eurot.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 August 2016

Mobiilne nahakasvajate diagnoosikabinet hakkab peatuma Lõuna-Eesti erinevais keskustes kord nädalas, reedeti, võimaldades nii kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtluse korral. Mobiilses nahakasvajate kabinetis võtavad patsiente vastu kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst dr Maris Keermann ja õde Maili Maalmann järgmistel aegadel:

Jõgevamaa
R 16.sept Jõgeva Haigla, Piiri 2, Kiirabi sissepääsu juures 9:00-15:00

Põlvamaa
R 23.sept Värska, Vallamaja juures 9:00-15:00

Võrumaa
R 30.sept Antsla Perearstikeskuse hoovis, Koolitee 12, Antsla 9:00-15:00

Valgamaa
R 7.okt Valga Haigla, Peetri 2, Valga 9:00-15:00
R 14.okt Tõrva Tervisekeskus, Tartu 1, Tõrva 9:00-15:00

Viljandimaa
R 21.okt Viljandi Tervisekeskus, Turu 8/10, Viljandi 9:00-15:00
R 28.okt Suure-Jaani vallamaja juures, Lembitu 42 9:00-15:00

Järvamaa
R 4.nov Järvamaa Haigla, Tiigi 8, Paide 9:00-15:00
R 11.nov Türi Tervisekeskus, Viljandi 4, Türi 9:00-15:00

Jõgevamaa
R 25.nov Põltsamaa Tervisekeskus, Lossi 49, Põltsamaa Tervisekeskuse hoovis 9:00-15:00

Tartumaa
R 2.dets Elva Kesklinna apteegi juures Kesk 23, Elva 9:00-15:00
R 9.dets Mustvee Tervise hoovis, Tartu 38, Mustvee 9:00-15:00

Põlvamaa
R 16.dets Räpina Haigla, Võru 1, Räpina 9:00-15:00

Mobiilse androloogiakabinet hakkab ringi sõitma Lääne- ja Ida Virumaal. Kabinetis võtavad patsiente vastu kliinikumi androloogiakeskuse arstid ja õed. Täpne liikumisgraafik ja vastuvõtu- ehk parkimiskohad selguvad lähiajal.

Lisatud: 29 August 2016

Neonataalsed e vastsündinu perioodi epileptilised krambid on vastsündinute kõige sagedasemaks neuroloogiliseks sümptomiks, mis on seotud ka hilisemate halbade kaugtulemustega. On leitud, et isegi rohkem kui 50% nendel lastel võivad hilisemas eas kujuneda epilepsia või tserebraalparalüüs ning esineda arengulisi ja kognitiivseid häireid.

Neonataalsete krampide diagnoosimine ja ravi erinevad hilisema ea epilepsia käsitlusest: vastsündinu erinevaid patoloogilisi liigutusi on kerge trakteerida epileptiliste hoogudena, samas kui kuni 50% elektrograafiliselt kinnitatud epileptilistel hoogudel puudub kliiniline väljendus. Ravi on komplitseeritud vastsündinute randomiseeritud uuringute puudumise tõttu ning ajalooliselt kasutatavad ravimid ei ole piisavalt efektiivsed. Uuringute läbiviimine nõuab mitmete keskuste koostööd, kuna neonataalsete krampide esinemissageduseks hinnatakse 1–5:1000 ajalise elussünni kohta. Andmed on väga erinevad, sest põhinevad enamasti ühe keskuse põhistel uuringutel ja viimase ajani krampide (peamiselt) kliinilisel diagnoosimisel.

Teadlikkus vastsündinu krampide olulisusest on viimase kümnendi jooksul oluliselt suurenenud. See on viinud sellise diagnostikameetodi väljatöötamisele nagu amplituud-EEG (aEEG), mis võimaldab kiiret ja suhteliselt lihtsalt teostatavat vastsündinu ajutegevuse monitoorimist vastsündinute intensiivravi osakonnas ja riskirühma vastsündinutel. Uuringut saab teostada ja hinnata haige voodi juures teda jälgiv personal kohe. Samas on sellel omad puudused nagu lühikeste (alla 20 sekundi kestvad) ja madalaamplituudiliste hoogude aladiagnoosimine, videosalvestuse puudumine ning seetõttu ka hilisemal järelvaatamisel vähene informatiivsus hoogude täpsustamiseks või eristamiseks artefaktidest. Samuti katavad aEEG elektroodid, mida on 2–4, oluliselt väiksema osa kogu ajust kui konventsionaalne EEG (kEEG) (vs üle 19 elektroodi). Seetõttu on jäänud hoogude diagnostika kuldseks standardiks tavapärane EEG uuring koos samaaegse videosalvestusega. Hoogude parem äratundmine ja registreerimine on viinud vajaduseni neid üheselt kirjeldada. Sobiva, vastsündinutel esinevate krampide klassifikatsiooni puudumise tõttu jääb käesolevalt määratlemata kuni 80% hoogudest.

2013. aastal moodustati esmakordselt Rahvusvahelise Epilepsiavastase Liiga juures vastsündinute krampide töörühm (Neonatal Seizure Guidelines Update Task Force). Käesoleva aasta juunis toimus töörühma koosolek ja laiemale auditooriumile mõeldud sümpoosium Šveitsis, Zürichis, kus lisaks minule osales lastekliiniku arst-resident Kadre Saare. Esinejateks olid töörühma juht professor Ronit Pressler Suurbritanniast ning teised töögrupi liikmed ja spetsialistid Iirimaalt, Austriast ja Šveitsist. Kõige põhimõttelisem muutus on toimunud vastsündinu krampide olemuse arusaamises ja definitsioonis. Varasemalt eristati kliinilisi, elektrokliinilisi ja ainult elektrograafilisi vastsündinu krampe. Nüüd diagnoositakse vastsündinu krampe vaid siis, kui sellel on olemas elektrograafiline kinnitus. Ainult kliiniliselt esinevad erinevad paroksüsmaalsed liigutusmustrid ei ole enamasti kortikaalse päritoluga ega epileptilised ja ei ole seega käsitletavad kui vastsündinu krambid (ingl neonatal seizures / neonatal epileptic seizures e vastsündinu epileptilised hood). Eraldi arutelu koht on õige eestikeelse termini leidmine.

Teise olulisema infona esitleti uut hoogude klassifikatsiooni ettepanekut.

Loe edasi...

Lisatud: 29 August 2016

Briti suursaadik Chris Holtby, kes on andnud suure panuse audioloogia eriala arengule Eestis, tegi 2. augustil lahkumisvisiidi kliinikumi. Visiidil saatsid teda MTÜ Audiere esindajad Sirle Karu ja Anne Maisvee koos audioloogide Maret Lepplaane ja Maris Kruusmaaga. Sirle Karu sõnul on suursaadikul olnud oluline roll Audiere stipendiumiprogrammi toetamisel, mis on andnud võimaluse koolitada Eesti jaoks audiolooge. „Meie riigis on vaegkuuljaid ligikaudu 200 000, ent taasiseseisvumisaja algusest peale polnud Eestis koolitatud ühtki nüüdisaegseid ravivõtteid tundvat spetsialisti. Samal ajal on audioloogia eriala väga hoogsalt arenenud. Nüüd, pärast stipendiumiprogrammi loomist, on kaks audioloogi oma õpingud Suurbritannias juba lõpetanud ning kolmas stipendiaat kooliteed kohe alustamas," selgitas Sirle Karu.

Kliinikumi Leht küsis asjaosalistelt mõned küsimused.

Chris Holtby, millised on teie muljed kliinikumi visiidist?
Kliinikum tundub mulle väga kaasaegne ja muljetavaldav meditsiiniasutus, kus töötab äärmiselt kompetentne ja pühendunud personal. Muidugi oli huvitava teada saada Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtivast rollist meditsiini edendavates teadusuuringutes, et ka edaspidi oleks võimalik pakkuda tipptasemel arstiabi.

Kuidas te hindate audioloogia käekäiku Eestis?
Rääkides audioloogiast, mis oli minu peamine visiidi põhjus, avaldas mulle muljet selle eriala teadmiste jätkuv edendamine. Olen uhke, et siinse audioloogia arendamiseks kasutatakse Suurbritannia kogemust ja teadmisi. Toetudes minu isiklikule kogemusele – elades lapsena koos kahe kurdi vanemaga, tean, millise diskrimineerimisega on nad pidanud nii töö- kui ka eraelus silmitsi seisma. Seetõttu pean oluliseks, et valitsus ja ühiskond toetavad igal võimalikul moel meditsiinitöötajaid nende töös kurtide ja kuulmislangusega inimestega. See on muidugi kogu ühiskonna ülesanne – nii haridussektor, kodanikuühiskond kui ka ühiskond laiemalt peavad muutma oma suhtumist ja suurendama investeeringuid ja praktilisi tegevusi, ent audioloogia spetsialistide panus on siinkohal üliolulise tähtsusega. Imetlen väga neid inimesi, kes õpivad ja töötavad sellel alal ja soovin kõigile edu. Samuti suhtun imetluse ja asutusega Audiere organisatsiooni tegevusse, kes on suurendanud raha hulka ja pakkunud praktilist abi, et audioloogia eriala saaks areneda. Tänan teid kõiki!

Sügisel läheb Southamptoni Ülikooli audioloogiat õppima teie kolmas stipendiaat Sandra Vill. Kui kaua kavatsete veel stipendiumiprogrammi vedada – mitut audioloogia spetsialisti oleks meie väikeses riigis vaja?
Sirle Karu: Spetsialistide sõnul oleks pärast Sandra alustamist vaja koolitada veel kaks noort ja hiljem, alates 2019. aastast, võiks stipendiumi väljaandmine toimuda vajadusepõhiselt, iga nelja-viie aasta järel. Hetkel toetab stipendiumiprogrammi ka Haridus- ja Teadusministeeriumi juures tegutsev sihtasutus Archimedes. Meie eesmärk on koostöös sealsete spetsialistidega välja töötada jätkusuutlik riiklik stipendiumiprogramm.

Hetkel Eestis audioloogiat õppida ei saa, ent loomisel on kutsestandard, mis võimaldaks noortel kodumaal eriala omandada. Mida audioloogiks õppimine täpsemalt tähendab – millised on selleks vajalikud eeldused?
Maris Kruusmaa: Üsna pea valmiv kutsestandard võimaldab koolitatud audioloogidel Eestis töötada ja tagab selle, et nende töö on Eestis tunnustatud ja reguleeritud riiklikul tasandil. Tulevikus on plaan hakata Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis bakalaureuseõppes audioloogiat õpetama, kuid veel mitmed aastad tuleb noori spetsialiste koolitada välismaal. Audioloogia kui teadus kuulmisest ja tasakaalust on äärmiselt huvitav ja mitmekesine eriala, mis ühendab meditsiini, teaduse ja tehnoloogia. Audioloogina töötamise eelduseks on suur tahe patsientidega töötada ja end kaasaja erialaste teadussaavutustega kursis hoida. Me töötame individuaalselt ja ka käsikäes kõrva-nina-kurguarstidega teostades sobivaid diagnostilisi teste ja ravivõtteid patsientidele, kes kannatavad kuulmislanguse, tasakaaluhäirete ja tinnituse käes.

MTÜ Audiere on loonud ka nn implantaadilaste programmi ning aidanud üle 70 lapse. Kas osaliselt on ka nemad tekitanud suurema vajaduse audioloogide järele?
Sirle Karu: Kahtlemata on Audiere huvi audioloogia stipendiumit luues olnud kindlustada meie toetajate abiga implanteeritud laste tulevik. Professionaalset abi on vaja aga kõigil vaegkuuljatel, nende numbrid on kahjuks vaid tõusuteel. Elanikkonna vananemine ja varased kuulmiskahjustused (kõrvaklappide liigsest kasutamisest ja üha valjenevast olmemürast tulenevad) – need on tegurid, mis audioloogide vajadust kõige enam kasvatavad.

Helen Kaju

Lisatud: 29 August 2016

Kliinikumi arendusfond andis mulle võimaluse osaleda BSCOSO (Baltic Sea Community on Orthognathic Surgery and Orthodontics) suvekursusel „Course on Orthodontic Preparation and Orthognathic Surgery Techniques. Where Orthognathic Surgery and Orthodontics meet", mis toimus Vilniuses 30.06.–2.07.2016. Kursuse läbiviijateks olid dr Dalia Latkauskiene ja dr Simonas Grybauskas, kellel on antud valdkonnas 13-aastane töökogemus ning nende edu põhineb kirurgi ja ortodondi heal koostööl. Oma teadmised on mõlemad omandanud USA-s õppides ning hetkel töötavad nad nii ülikoolis kui ka erakliinikus, lahendades keerulisi juhtumeid üle kogu maailma.

Ka kursusel osalejaid oli üle kogu maailma (Venemaa, Kasahstan, Poola, Brasiilia, Indoneesia, Türgi jm), Eestist 11 arsti, kelle hulgas oli nii ortodonte kui ka näo-ja lõualuukirurge. Koolituse eripäraks oli kahe eriala spetsialistide (ortodondid ning näo- ja lõualuukirurgid) kohtumine, kelle ühine eesmärk on ravida näokolju deformatsioone, et saavutada lõualuude normaalne funktsioon ja esteetika. Kuna nimetatud spetsialistide tihe ja efektiivne koostöö võimaldab parendada ravi lõpptulemust, on ka Eestis vajadus hea ravitulemuse saavutamiseks antud suunda edasi arendada.

Kursus oli üles ehitatud väga hea illustreeriva materjali ja videodemonstratsioonide abil. Iga teema juures jagati asjakohaseid nõuandeid. Meile tutvustati põhjalikult pre- ja postkirurgilist patsientide ettevalmistust, erinevaid ortognaatse kirurgia printsiipe – kuidas saavutada kauapüsiv stabiilne tulemus, ennetada komplikatsioone, vältida retsidiive ning samuti virtuaalset kirurgilist planeerimist. Virtuaalne kirurgiline planeerimine võtab arvesse nii luukoe kui ka pehmete kudede muutusi, mis koos meditsiiniliste andmetega võimaldavad täpset ortodontilist ja kirurgilist planeerimist. Loodame, et ortodontide ja näo- ja lõualuukirurgide koostöö pärast kursuse läbimist saab olema tihedam.

Tavaliselt alustatakse näokolju patoloogiate korral esmalt ortodontilise raviga, mistõttu oli pool kursusest pühendatud ortodontilisele ravile. Ortodondil on suur osa kirurgilise patsiendi ettevalmistamisel ja järelravil. Ortodontiline ravi, mille ajal toimub ortognaatse kirurgia operatsioon, kestab kokku ligikaudu 2–3 aastat. Ravi on kulukas, seetõttu patsiendi informeerimine, motiveerimine ja võimalike tüsistuste väljatoomine arsti poolt on hädavajalik. Esmase raviplaneeringu luuliste struktuuride nihutamiseks teeb kirurg, toetudes tsefalomeetrilisele ja mudelanalüüsile. Kursuse läbiviijad kasutavad enamus juhtudel CBCT (Cone beam computed tomography), mille tulemusi analüüsitakse ja töödeldakse tarkvaraga (Dolphin Imaging software), eesmärgiga teha 3D planeerimine ja operatsiooniplaan. Kasutades antud uuringuid, on neuroloogiliste ja vaskulaarsete komplikatsioonide teke minimaalne. Peale ortognaatset kirurgiat jätkab patsiendiga taas ortodont ja füsioterapeut. Ortodont püüab saavutada ideaalsed hammaste vahelised kontaktid.

Meile esitati ka põhjalik operatsioonijärgse hoolduse protokoll (care protocol) – kui palju ja kuidas kanda kummisikuteid, täpne toitumisnõustamine ja varajane füsioteraapia.

Loe edasi...

Lisatud: 29 August 2016

Seitsmendat aastat järjest peatub mammograafiabuss piirkondades, kus puudub mammograafiakabinet, et pakkuda teenust nn liikuva mammograafiga. Põhigraafikule lisaks peatub mammograafiabuss ka mitmetel avalikel üritustel, et tõsta naiste teadlikkust ja osalusaktiivsust uuringutel.

2016. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule 1956, 1958, 1960, 1962, 1964 ja 1966. aastal sündinud naisi. Eesti Haigekassa ravikindlustusega naistele on uuring tasuta. Rinnauuringuid tehakse naistele ka arsti saatekirja alusel ja kui on huvilisi, kellel ei ole ei saatekirja (ega kuulu sõeluuringu aastakäiku), teostatakse uuringuid ka tasulisena. Mammograafiauuringut saab teha alates 30ndast eluaastast.

Sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00-16.00.

Mammograafiabussi meeskonna sõnul on see sügis eriline – lisaks maakonnakeskustele sõidetakse ühtlasi väiksematesse asulatesse, et ka keskustest kaugemal elavatel naistel oleks võimalus osaleda rinnavähi sõeluuringus. „Tänu aktiivsele osalemisele läbi aastate erinevatel üritustel ja messidel, näiteks SEB Maijooks, Mulgi Mess, Kallaste kala- ja sibulalaat ja Ilumess, on meid ka järjest enam kutsutud erinevatele suurüritustele ning naiste teadlikkus rinnavähi varajase avastamise võimalikkusest ning tervenemisperspektiividest on suurenenud sedavõrd, et kui näiteks Tartus ja Tartumaal osales 2012. aastal sõeluuringus kutsututest 49,6%, siis 2015. aastal oli osalusprotsent juba 67,7," rõhutab Andrus Aavik, üks meeskonna eestvedajatest.

Mammograafiabuss sügisel 2016
22.08–02.09 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1, Tartu
27.08 Kallaste kala- ja sibulalaat, infopunkti kõrval
05.09–09.09 Jõgeva Haigla, Piiri 2, kiirabi sissepääsu juures
12.09–16.09 Põlva Haigla, Uus 2
19.09–20.09 Värska, vallamaja juures
21.09–30.09 Võru Polikliinik, Jüri 19a
24.09–25.09 Motoshow 2016, Tartu Näitused
03.10 Taheva, SA Taheva Sanatoorium juures
04.10 Tsirguliina, kooli siseõues
05.10–06.10 Sangaste, vallamaja juures
07.10–14.10 Valga Haigla, Peetri 2
15.10–16.10 Ilumess, Eesti Näituste Messikeskus, Pirita tee
17.10–28.10 AS Viljandi Tervisekeskus, Turu 8/10 Viljandi, turuplatsil Tervisekeskuse hoovis
31.10–04.11 AS Järvamaa Haigla, Tiigi 8, Paide haigla hoovis
07.11–08.11 Aravete, kaupluse „Meie pood" juures
09.11–10.11 Järva-Jaani, vallamaja taga parklas
14.11–15.11 Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva
28.11–17.12 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1, Tartu

Rinnavähi varajase avastamise sõeluuringut korraldavad Eesti Haigekassa ja Tervise Arengu Instituut koos sotsiaalministeeriumiga. Kinkige endale kindlustunne!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 August 2016

20.–22. mail 2016 toimus Poolas Sopotis Esimene Hamba Transplantatsiooni Kongress, kuhu oli kogunenud väga rahvusvaheline esinejaskond alates Jaapanist ja lõpetades USA-ga. Hamba autotransplantatsioon on hamba ümberistutamine samal indiviidil suuõõne ühest piirkonnast teise. Kasutatakse ära kõik üleliigsed, vales asendis või kasutud hambad. Lähtutakse nn Robin Hoodi põhimõttest: võetakse rikastelt, ehk siis sellest hambakaarest, kus on hambumusanomaalia poolest rohkem hambaid, ja jagatakse vaestele, ehk siis sinna, kuhu anomaalia poolest oleks vaja hambaid juurde. Selline raviviis hamba asendamiseks ei ole kuigivõrd sageli pakutav lahendus, kuna täiskasvanutel peetakse parimaks siiski implantatsiooni. Kongressi korraldajateks olid ortodont Ewa Czochrowska ja kirurg Pawel Plakwicz, kes on aktiivselt selle ravitaktikaga Poolas tegelenud alates 2000ndast aastast. Oma teadmised on nad mõlemad saanud Taanis õppides, kus antud ravimeetodit on arendatud juba üle kolmekümne aasta. Hamba ümberistutamist on peetud siiani implantatsiooni kõrval alternatiivseks ravivõimaluseks, kuna antud valdkonnas tegutsevaid hambaarste ja pikaajalisi tõenduspõhiseid häid kaugtulemusi on olnud vähe võrreldes implantatsiooniga. Seetõttu andis kongress hea ülevaate erinevate maade ligi kolmekümneaastasest praktikast ja kaugtulemustest antud valdkonnas.

Parimaks peetakse autotransplantatsiooni just kasvavatel noortel, kuna lapseeas puuduvate hammaste asendamine implantaatidega on vastunäidustatud. Erinevalt transplanteeritud hammastest, implantaadid näo-koljuluudega kaasa ei kasva ja pikaajalises perspektiivis lõppeb ravi esihammaste osas esteetilise läbikukkumisega. Senine implantatsioonipraktika lubab ravi alustada alates 18ndast eluaastast. Samas tõdeti, et näo-koljuluud võivad kasvada ja muutuda kuni 30nda eluaastani, mis tähendab esteetilisi probleeme implantaatidega esihammaste osas ka täiskasvanueas. Transplantatsiooniga kaasnevad kõik või enamik naturaalse hamba kasulikest omadustest. Autotransplantatsioon nõuab interdistsiplinaarset hambaravi käsitlust, kus patsiendiga tegelevad erinevate spetsialiteetidega hambaarstid: ortodont, kirurg, endodont, protesist ja lastehambaarst. Põhjamaades ja USA-s on eriti arenenud just eespurihammaste autotransplantatsioon esihammaste asendamiseks trauma tagajärjel kaotatud või arenguliselt puuduvate hammaste asendamisel. Esimeses etapis alustatakse ortodontilise raviga ruumi loomise eesmärgil hambakaarde. Teises etapis toimub eespurihamba siirdamine vastavalt hamba arenguastmele ja olemasolevat luuseisu hinnates hambaritta. Seejärel kujundatakse transplanteeritud hamba kroon komposiitmaterjale kasutades esihamba sarnaseks. Pärast kahekuulist paranemist liigutatakse hammas ortodontiliselt hambakaarde soovitud kõrgusele. Ravi lõpus asetatakse hambale portselanlaminaat minimaalse invasiivse tehnikaga, et anda tööle parim esteetiline efekt. Parimad näidatud case-report juhtumid hammaste esteetika osas olid USA ja Poola arstidelt.

Järelkontrollid tehakse protokolli järgi 2 nädala, 1 kuu, 3 kuu, 6 kuu ja 1 aasta pärast. Oluline on jälgida areneva hamba luustumist, juurekanali obliteratsiooni ehk sulgumist ja juure kasvu. 1/3 hammastel juur areneb edasi, 1/3 hammastel juure kasv aeglustub ja 1/3 pidurdub täielikult. Juurekanali obliteratsiooni peetakse normileiuks, kuid kui hamba juurekanal ei sulgu, siis ei ole hammas traumat üle elanud ja tegemist ei ole enam vitaalse hambaga. Hammas vajab juureravi, mis avatud tipuga hambal on komplitseeritud ja me võime hamba kaotada. Parimaks peetakse 2/3 juure arengufaasis olevat hammast siirdamiseks. Siis on apeks piisavalt avatud, et saaksime loota veresvarustuse sissekasvule (keskmiselt 0,5mm/päevas) juurekanaliruumi. Samas on juurel ka piisav pikkus, et vajadusel juureravituna krooni kanda. Rõhutati, et alati on vajalik patsiendile selgitada võimalikke kaasnevaid probleeme, mis transplantaadi ohtu seavad (retsipienthamba põletik, retsipientpiirkonna problemaatiline luu hulk ja kvaliteet, doonorhamba operatsioonitrauma ja -aeg, immuunsüsteemi vallandatud protsessid, mis väljenduvad sisemise või välimise põletikulise resorptsioonina ning asendusresorptsiooni ehk anküloosina.

Siiani on vaieldud transplantaadile ortodontilise ravi tegemise üle. Korea esineja soovitas breketravi alates 8. nädalast, et motiveerida periodontaalligamenti arenema. Tema sõnul liiga kaua oodates soodustame me anküloosi teket. Samas selgitati, et 10%-l resorptsioonijuhtumitest on põhjuseks just breketravist tingitud trauma, mistõttu paljud ortodondid soovitasid ravi alles pärast poolt aastat. Resorptsiooni põhjuseks peeti lõikumata hammastel ka atroofilist, veel töös olemata periodontaalligamenti, mis hamba ekstraktsioonil kergelt eemaldub. Islandi esineja mainis, et hiliseid komplikatsioone (periapikaalsed lesioonid, juure- ja kroonimurrud, kaaries ja resorptsioonid) on ette tulnud transplanteeritud hammastel iseg 15 aastat pärast operatsiooni. Kirjeldati, et 7% premolaaridest ja 40% molaaridest on pärast 10 aastat anküloseerunud.

Loe edasi...

Lisatud: 29 August 2016

21. september Teaduskirjanduse otsingud andmebaasides. Otsingu strateegia ülesehitamine
14. oktoober  Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni
16. november Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

3. oktoober – 30. november E-kursus "Infokirjaoskus ja meditsiinialased infoallikad"

Kursustele saab registreeruda aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Meditsiiniinfo keskus

Lisatud: 29 August 2016

Kliinikumi meditsiiniinfo keskuse töö üheks oluliseks osaks on eesti arstiteadlaste publikatsioonide andmebaasi koostamine ja täiendamine. Suure osa nendest publikatsioonidest moodustavad praegu kliinikumis töötavate või varem töötanud meedikute publikatsioonid. Nüüdseks oleme sealmaal, et meditsiiniinfo keskuse kodulehel on saadaval viimasel kümnel aastal, s.o aastatel 2006 kuni 2015 ilmunud materjalid. Edaspidi lisatakse andmebaasi materjali juba varasematest aastatest, loomulikult täieneb andmebaas jooksvalt ka publikatsioonidega, mis on ilmunud pärast 2015. aastat.

Publikatsioonide andmebaasi aluseks on rahvusvahelised andmebaasid Medline (OVID), Web of Science, Scopus ja EBSCO. Eestis ilmuvatest meditsiinialastest väljaannetest on esindatud ajakirjad Eesti Arst, Perearst, Pereõde ja Apteeker, lisaks neile konverentsikogumikud jms. Kirjetes on andmed autori nime, artikli pealkirja ja allika kohta, kus artikkel on ilmunud. Kus võimalik, on olemas lingid andmebaasi PubMed sisukokkuvõtetele.

Publikatsioone saab andmebaasist otsida nii autori, publikatsiooni pealkirja kui ka ilmumisaasta järgi. Publikatsioonid on liigitatud vastavalt Eesti Teadusinfosüsteemi ehk ETIS-e klassifikaatoritele (https://www.etis.ee/Home/HtmlToDoc?url=www.etis.ee%2FPortal%2FClassifiers%2FPdfReport%2F81e52bde-a1a1-490a-a9c4-2df9f3fc3a70).

Lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate avaldatud publikatsioonidele on andmebaasis olemas arstide nimekirja alusel kontrollitud andmed Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstide ja muu meditsiinipersonali aastail 2013–2015 ilmunud artiklite kohta. Ülejäänud Eesti haiglate töötajate publikatsioonid on andmebaasist leitavad juhul, kui autor on avaldanud oma töökoha ja selle aadressi. Eesti arstiteadlaste publikatsioonide andmebaas on välja toodud meditsiiniinfo keskuse kodulehel kahe eraldi osana: kliinikumi töötajate teaduspublikatsioonid ja eesti arstiteadlaste teaduspublikatsioonid.

Meie eesmärgiks on koguda kokku võimalikult täiuslik info ilmunud meditsiinialaste, eelkõige teaduslike publikatsioonide kohta, kuid loomulikult võib alati ette tulla mõningaid puudujääke, seda eriti populaarteaduslikes väljaannetes ilmunud artiklite osas. Ka ülalmainitud rahvusvahelised andmebaasid täiendavad oma ilmunud andmeid, mille tulemusena võib meiegi andmebaasis esineda vigu.

Meditsiiniinfo keskuse töötajad täiendavad publikatsioonide andmebaase jooksvalt – lisatakse puuduolevaid publikatsioone ja parandatakse võimalikke ebatäpsusi. Selleks palume kõigil neil, kes Eesti arstiteadlaste publikatsioonide andmebaasiga tutvudes on leidnud, et midagi on puudu või valesti, kindlasti anda oma tähelepanekutest teada aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Teaduspublikatsioonide andmebaasid on leitavad meditsiiniinfo keskuse kodulehelt http://www.kliinikum.ee/infokeskus

Teie meditsiiniinfo keskus

Lisatud: 21 Juuni 2016

Ravimite tootmisel kasutatakse lisaks toimeainele üle tuhande farmatseutilise abiaine, mis moodustavad keskmiselt 90% ravimvormi massist.[1] Abiained on vajalikud ravimite säilitamiseks, välimuse ja maitseomaduste parandamiseks, erinevate ravimvormide väljatöötamiseks, biosaadavuse parandamiseks jne.[2] Lastele mõeldud ravim peab olema hea maitsega; lapsed ei saa tablette neelata ning seega on vajalikud alternatiivsed ravimvormid ja suhteliselt suured toimeaine kontsentratsioonid, eriti parenteraalsetes ravimvormides, et mitte manustada liigset vedelikku (see on tähtis just vastsündinutel). See kõik aga sõltub otseselt abiainetest. Kuigi abiained ei oma otsest raviefekti, pole nad täiesti ohutud, seda eriti väikelastele. Arvestades ainevahetuse iseärasusi ja sellest tingitud farmakokineetika/farmakodünaamika erinevusi täiskasvanute ja vanemate lastega võrreldes, on teatud abiainete kasutamisega seotud riskid enam väljendunud vastsündinutel.[3,4]

Kuigi on andmeid, et mõned abiainetest võivad olla vastsündinutele ohtlikud ja üksikute riikide/osakondade uuringud kinnitavad probleemi olulisust, puudus seni põhjalik tervet Euroopat hõlmav ülevaade vastsündinute ekspositsioonist abiainetele.

ESNEE (European Study of Neonatal Exposure to Excipients) projektis osaleva Tartu Ülikooli töögrupi eesmärgiks oli iseloomustada ravimites esinevate teadaolevate kõrvaltoimetega abiainete (excipients of interest, EOI) manustamist Euroopa haiglaravil olevatele vastsündinutele ning hinnata ravimite asendamise võimalusi vältimaks nende abiainete kasutamist. Uuritavateks EOIdeks olid parabeenid, propüleenglükool, bensoaadid, polüsorbaat 80, etanool, naatriumsahhariin, sorbitool ja bensalkooniumkloriid. Viisime Euroopa vastsündinute osakondades läbi 3-päevase küsimustiku (service evaluation survey, SES) ja ühepäevase hetklevimusuuringu (point prevalence study, PPS). SES hõlmas võimalikult palju osakondi eesmärgiga koostada kasutatavate ravimite/abiainete nimistu. PPS uuring andis võimaluse kirjeldada individuaalset ekspositsiooni ja teha kindlaks sellega seotud riskifaktorid. Uuringute käigus kogutud ravimite abiainete koostise saamiseks vaatasime läbi vastavate riikide ravimiinfo materjalid ja ravimite veebipõhised andmebaasid.

Kokku osales SES uuringus 20 ja PPS uuringus 21 Euroopa riiki ning vastavalt 115 ja 89 vastsündinute osakonda. SES uuringus registreeriti 313 aktiivainet, mida manustati 1065 erineva ravimpreparaadina 332 tootjalt. PPS uuringus 726-le vastsündinule oli tehtud kokku 2199 ravimikorraldust.

Kõigist ravimitest 31% sisaldasid vähemalt ühte ning 17% enam kui ühte EOI. Kuna abiaineid kasutatakse sageli lahustuvuse parandamiseks, oli ootuspäraselt parenteraalsetes ravimites EOIsid oluliselt vähem kui suukaudsetes. Kõige sagedamini kasutati parabeene (manustati 43%-le vastsündinutest), polüsorbaat 80 (19%) ja propüleenglükooli (17%). Ravitud vastsündinutest 65% (456/726) said vähemalt ühe EOI.[5]

Mõnede abiainete kasutamises esinesid erinevused erinevate Euroopa regioonide vahel. Näiteks võrreldes ida regiooniga polüsorbaat 80 kasutati rohkem lõunas, propüleenglükooli põhjas, parabeene põhjas ja lõunas. Siit järeldasime, et mitte kõigi EOI olemasolu ravimites pole hädavajalik ja turul on juba abiainete vabad ravimid olemas. Lisaks viitab see asjaolule, et ühes riigis kasutatava EOI sisaldava ravimpreparaadi saab asendada teises riigis kasutusel oleva abiaine vaba ravimiga, ilma et muutuks toimeaine sisaldus või kvaliteet. Ühtekokku oleks 66% sagedamini kasutatavatest EOIsid sisaldavatest ravimpreparaatidest asendatavad EOI-vabade ravimvormidega. Ainuüksi sageli kasutatavate ravimite asendamine vähendaks kõigi EOIsid saavate vastsündinute hulka 44% võrra (456-lt 257-le). Siiski pole niisugune asendus võimalik vältimaks kõiki EOIsid. Pole piisavalt alternatiivseid ravimpreparaate, et vähendada etanooli, sorbitooli ja naatriumsahhariini kasutust.[6] Oluline on märkida, et asendamisvõimalustega ravimpreparaatide hulka kuulusid raua, kolekaltsiferooli ja foolhappe preparaadid. Neid ravimeid kasutatakse enneaegsetel vastsündinutel pikaajaliselt ja seega nende asendamine väldiks EOIde kroonilist manustamist.

Kokkuvõtvalt: koos oma partneritega viisime läbi esimese üle-Euroopalise uuringu abiainete kasutamisest ja näitasime, et mitte kõigis ravimvormides pole abiainete olemasolu hädavajalik. Veelgi enam, uuringust selgus, et Euroopa turul on abiainetest vabad ravimid olemas ja seega on võimalik potentsiaalselt ohtlike abiaineid sisaldavad ravimpreparaadid asendada neist abiainetest vabade ravimvormidega. Selle uuringu tulemusena on näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku vastsündinute osakonnas hiljuti kasutusele võetud parabeenidevaba gentamütsiini ravimpreparaat.

Dr Georgi Nellis
lastekliiniku neonatoloogia osakonna arst-õppejõud

TÜ ESNEE projekti töögrupp: Georgi Nellis, Tuuli Metsvaht, Heili Varendi, Karolin Toompere, Jana Lass, Inge Mesek, Irja Lutsar.
ESNEE konsortsiumi liikmed: M.A.Turner, S.Graham, A.Rieutord, T.Storme, P.Vaconsin, A.J.Nunn, J.McElnay, K.Millership, S.Yakkundi, H.Mulla, H.Pandya.

1. Haywood A, Glass BD. Pharmaceutical excipients – where do we begin ? Aust. Prescr. 2011;34:112–4.
2. Fabiano V, Mameli C, Zuccotti GV. Paediatric pharmacology: remember the excipients. Pharmacol. Res. 2011;63:362–5.
3. European Medicines Agency. Reflection paper: formulations of choice for the paediatric population. 2006; Available from: http://www.ema.europa.eu/docs/en_GB/document_library/Scientific_guideline/2009/09/WC500003782.pdf
4. Grandjean P, Landrigan P. Developmental neurotoxicity of industrial chemicals. Lancet [Internet]. 2006;368:2167–78. Available from: http://linkinghub.elsevier.com/retrieve/pii/S0140673606696657
5. Nellis G, Metsvaht T, Varendi H, Toompere K, Lass J, Mesek I, et al. Potentially harmful excipients in neonatal medicines : a pan-European observational study. Arch. Dis. Child. 2015;100:694–9.
6. Nellis G, Metsvaht T, Varendi H, Lass J, Duncan J, Nunn AJ, et al. Product Substitution as a Way Forward in Avoiding Potentially Harmful Excipients in Neonates. Pediatr. Drugs. 2016;18:221–30.

Lisatud: 21 Juuni 2016

Lootemeditsiin (fetal medicine) on eriala, mis tegeleb loote arengu, kasvu ja haigustega ning on Põhjamaades praegu sünnitusabi alaeriala. Eestis eraldi alaeriala ei ole, kuid meil on keskustes arstid, keda võib pidada antud eriala esindajateks.

Teaduse ja meditsiini areng, mis võimaldab oluliselt täpsemalt jälgida loote arengut (nt ultraheli uuringud, MRT) ning diagnoosida geneetilisi haigusi juba üsasiseselt, muudab lootemeditsiini väga kiiresti arenevaks ning aina olulisemaks meditsiini erialaks. Kui tehnika võimaldab meil sünnieelselt järjest täpsemalt ja varem diagnoosida arengurikkeid, geneetilisi haigusi, ja mõnel juhul neid ka juba sünnieelselt ravida, muutub varasemast olulisemaks, et erinevate erialade spetsialistid, nagu günekoloogid, meditsiinigeneetikud, neonatoloogid, lastekirurgid, lastekardioloogid, radioloogid ja teised spetsialistid, töötaksid koos nn lootemeditsiini töögrupis, kui on kahtlus või lootel juba on üsasiseselt diagnoositud kaasasündinud arengurike või geneetiline haigus.

Reeglina pakutakse lootemeditsiinilist teenust (sünnieelseid uuringuid) kõrgema etapi haiglas, kuid ikkagi on tegemist harulaste haigustega ning seetõttu on oluline riikidevaheline koostöö. Eelnevast lähtuvalt pidasid vajalikuks lootemeditsiini ja geneetika eriala arstid tihendada koostööd just naaberriikides: Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island) ning Baltimaade (Eesti, Läti ja Leedu) vahel ning 2014. aastal asutati Põhjamaade Lootemeditsiini koostöövõrgustik (Nordic Network of Fetal Medicine). Ühenduse eesmärgiks on koostöö just kliinilises praktikas: teadmiste ühendamine, ekspertkeskuste arendamine ning samuti eriala õpetamise koordineerimine.

Koostöövõrgustiku teine kokkusaamine toimus 5.–7. aprillil 2016 Kopenhaagenis, kus ka mina osalesin kliinikumi arendusfondi toel Eesti esindajana. Kokkusaamisel olid peamisteks aruteluteemadeks sünnieelne kromosoomhaiguste sõeluuring: mitteinvasiivne sünnieelne testimine, selle võimalused, skriiningustrateegia ja -taktika erinevates riikides; kas kasutada teatud juhtudel sünnieelsetel uuringutel esmavalikuna submikroskoopilist kromosoomianalüüsi; preeklampsia ja antenataalne tegelus – erinevate riikide kogemus ja praktika; sünnieelselt diafragmaalhernia ravi ning rahvusvaheline kogemus, kaugtulemused antenataalse ravi korral; seljaaju songa antenataalne ravi ning ravi kaugtulemused. Olulisel kohal aruteludes oli lootemeditsiini kui meditsiinieriala spetsialistide koolitusvõimalused erinevates riikides. Hetkel on vaid Soomes korraldatud kaheaastane subspetsialiseerumine lootemedistiini erialal, teistes koostöövõrgustiku riikides toimub spetsialiseerumine lisakursuste või praktilise töö läbi.

Eestile on oluline osalemine antud koostöövõrgustikus, sest oleme väike riik ning eraldiseisvalt kaasasündinud arengurikked ja geneetilised haigused on väga harvaesinevad, ning koostöö naaberriikidega võimaldab peresid aidata oluliselt paremini, kui vaid üksi tegutsedes.

Järgmine koostöövõrgustiku kokkusaamine toimub 18.–19. mail 2017 Helsingis.

Dr Kai Muru
Geneetikakeskus