Kliinikum ootab kaasasündinud südameriketega täiskasvanuid kardioloogi vastuvõtule

lk10 Maarja Maser Raili Tagen Tartu Ülikooli Kliinikum7.–14. veebruaril tähistati rahvusvahelist kaasasündinud südamerikete nädalat eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust. 2024. aastal keskenduti Eestis teemanädala raames kaasasündinud südameriketega täiskasvanutele, tuletades meelde regulaarset kaasasündinud südameriketele spetsialiseerunud kardioloogi külastamise vajadust.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardioloog dr Maarja Maser, kes on saanud väga laiapõhjalise väljaõppe just kaasasündinud südameriketega täiskasvanute osas, nendib, et nende patsientide puhul on peamiseks ja suurimaks murekohaks arstide vaateväljast kadumine pärast täiskasvanuikka jõudmist. „Kuni 1% lastest sünnib kaasasündinud südamerikkega, mis ongi sagedaseim sünnil esinev arengurike. Neid rikkeid diagnoositakse järjest enam ka sünnieelselt, mistõttu on võimalik varakult teha raviotsuseid südamerikete korrigeerimise vajaduse ja aegkriitilisuse osas. Kuna Kliinikumis on südamerikkeid korrigeeritud juba mitukümmend aastat, kasvab ka Eestis järjest kaasasündinud südamerikkega täiskasvanute arv. Arenenud riikides ületab täiskasvanuikka jõudnud kaasasündinud südameriketega patsientide arv oluliselt kaasasündinud südameriketega laste hulga. Põhiliseks probleemiks on see, et sageli nende patsientide regulaarne jälgimine katkeb vanuses, mil patsient peab liikuma lastekardioloogi juurest täiskasvanute kardioloogi jälgimisele. Lapseeas vastutavad ravi eest vanemad, kes võivad lastele edastada terviseinfot valikuliselt, mis võib omakorda kaasa tuua vähese haigusteadvuse. Samuti võib noor täiskasvanu tunda end väga hästi ja tervena, mistõttu ei tunneta vajadust regulaarseteks kardioloogilisteks kontrollideks,“ rääkis kaasasündinud südameriketega täiskasvanutega tegelev dr Maser.

 

Ta rõhutas, et sõltumata sellest, kas kaebused esinevad või mitte, vajavad enamik kaasasündinud südameriketega patsiente eluaegset jälgimist. „Kaasasündinud südameriketega täiskasvanute käsitlus ja vajadused erinevad sageli oluliselt teiste südamehaigustega patsientide omadest ning seetõttu peaksid nad olema jälgimisel spetsialiseerunud keskuses. Regulaarse jälgimisega on võimalik tagada normilähedane elukvaliteet, mille osadeks on aktiivne tööelu, pere loomine kui ka sportimine. Selleks, et osata märgata ja ennetada võimalikke riske tervisele, peaksid kaasasündinud südameriketega patsiendid enne suuremaid elusündmusi, näiteks raseduse, spordivõistluste või mittekardioloogiliste operatsioonide planeerimist, need sammud läbi arutama ka kardioloogiga. Jälgimise puudumisel võivad patsiendile endale üsna märkamatult areneda raskesti ravitavad või isegi pöördumatud probleemid südame toimimises – klapirikke süvenemine, südame vatsakeste funktsiooni halvenemine, südamepuudulikkuse ägenemine, eluohtlikud rütmihäired kuni äkksurmani välja,“ selgitas kardioloog.

 

Kliinikumi südamekirurg ja kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse eestvedaja dr Raili Tagen tõi välja, et kaasasündinud südamerikked on olemuselt väga eriilmelised ning neid võib jagada lihtsustatult kergeteks, keskmisteks ning rasketeks riketeks. „Enamik keerukamatest südameriketest vajavad elu jooksul kirurgilist sekkumist ning seda vajadusel ka korduvalt. Ka „kerge“ südamerike võib aastatepikkuse kestuse korral muutuda inimesele ohtlikuks. Seetõttu vajavad kõik kaasasündinud südamerikkega patsiendid, olgu nad lapsed või täiskasvanud, just neile kohandatud ravi ja jälgimisplaani. Selle üheks eelduseks on patsiendi regulaarne jälgimine kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuses. Ka kaebusteta patsientidel võib esineda kiiret ravi vajavaid olukordi ning aeg hea ravitulemuse saamiseks võib olla limiteeritud. Selliseid hetki on võimalik ennetada, omades infot oma tervise eripärade kohta,“ kinnitas südamekirurg. Ta lisas, et operatsioonisaali jõuab ka neid patsiente, kelle kaasasündinud südamerike on avastatud alles täiskasvanueas. „Kuna täiskasvanueas ei ole enam kõiki kaasasündinud südamerikkeid võimalik korrigeerida, siis mida varem on rike diagnoositud, seda parem. Ühtlasi nõuab kaasasündinud südamerikke olemasolu teadlikumat patsiendi jälgimist perearsti poolt, mille juures on oluline tihe koostöö kaasasündinud südameriketele spetsialiseerunud arstidega,“ lausus dr Tagen.

 

Kaasasündinud südameriketega patsientide regulaarsed südamenäitajate kontrollid

Kliinikumis aitavad patsiente juhatada navigatsioonirobotid

Navigatsioonirobot Kliinikumis Tartu Ülikooli KliinikumVeebruarist on Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutusel navigatsioonirobotid, mis aitavad patsiente ja teisi külastajaid soovitud asukoha leidmisel. 

 

Lindaks ja Kaleviks ristitud kaks teejuht-robotit juhatavad patsiendi kompaktses, ent samal ajal suurte vahemaadega haiglahoones õigesse kohta. Robotid näitavad suunda L. Puusepa 8 maja 1. korrusel. Kui otsitav koht asub mõnel teisel korrusel, juhatab robot patsiendi või tema saatja õige liftialani.

 

Patsiendid saavad robotite puutetundlikult ekraanilt valida, kuhu nad juhatamist soovivad. Robotitele on seadistatud üle 25 asukoha, mille hulgas on ka infopunktid. Sihtkohta valides ja teekonna algust kinnitades, palub robot patsiendil endale järgneda. Vaikse muusika saatel juhatab robot valitud kohani. Robotid liiguvad keskmiselt 0,5 meetrit sekundis, mille aluseks on 2023. aastal tehtud pilootuuring, kust selgus kiirus, mis on ka karke kasutavale patsiendile sobiv. Lisaks võimaldavad kompaktne suurus ja ettepoole kaldu C-kujuline korpus robotil liikuda juba 55 cm laiusel trajektooril. Robotid on 112 cm pikad ning kaaluvad 38 kg, mis tagab ka nende stabiilsuse. Nagu robotite nimedki – Linda ja Kalev – vihjavad, räägivad robotid eesti keeles.

 

Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on navigatsioonirobotite kasutuselevõtt innovaatiline samm patsientide ja külastajate haiglakogemuse muutmiseks keerukas ja suures haiglahoones. „Soovime Linda ja Kalevi abil vähendada nii väikeste kui suurte patsientide ärevust, mis sageli kaasneb haiglakülastusega ning hõlpsamalt jõuda õigesse sihtkohta. Sõbraliku ilmega robotid on abiks nii eakatele, kes vajavad tee leidmiseks veidi enam kindlust kui ka lastele, kelle tähelepanu võõralt haiglakeskkonnalt toredale tegelasele juhtida,“ selgitas Pastarus, kuidas teed juhatavate robotite abil ühendatakse tehnoloogia ja hoolivus ning lähenetakse inimeste probleemidele senisest erineval moel.

 

Kliinikumi informaatikateenistuse arendusosakonna projektijuhi Richard Jalaka sõnul oli roboti seadistamisel suurimaks väljakutseks just haiglale omapärase liiklusega arvestamine. „Linda ja Kalevi seadistamisel oli oluline arvestada nii automaatselt avanevate ustega kui ka ratastoolide ja vooditega, mida haiglas tihedamini liigub. Robotid on seadistatud nii, et nad ei liiguks koridori keskel, vaid pigem ääres. Lisaks jääb robot takistuse, olgu selleks inimene või mõni muu objekt, korral seisma ning muudab trajektoori, et ümber nn takistuse sihtkoha poole liikuda,“ selgitas Jalakas roboti seadistust.

 

Robotid töötavad igal nädalapäeval kell 7.30–19.00 ning kasutavad puhkeaega akude laadimiseks. Robotid ootavad patsiente registratuuride juures nii L. Puusepa tänava kui ka N. Lunini tänava poolt sisenedes.

 

Kasutajate tagasiside ja ettepanekud robotite osas on väga oodatud e-posti aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..


Kliinikumi Leht

Kliinikumi peamaja A-korpuse rekonstrueerimine jõudis lõpule

A korpuse sild2024. aasta jaanuaris jõudis lõpule Tartu Ülikooli Kliinikumi L. Puusepa 8 maja vanima, A-korpuse rekonstrueerimine ehk meditsiinilinnaku IV ehitusjärk. Uuenduskuuri läbinud ambulatoorseteks vastuvõttudeks ja haiglaraviks mõeldud ravikorpus tagab kaasaegsed ravitingimused nii patsientidele kui töötajatele.

 

A-korpus on Maarjamõisa meditsiinilinnaku hoonetiibadest vanim, olles ehitatud 1970ndatel aastatel. Korpust on rekonstrueeritud erinevates etappides ning viimaseks, A-korpuse 2.–4. korruse ehitustöödeks sõlmis Kliinikum 3. veebruaril 2022 ehituslepingu aktsiaselts Nordeconi ja selle tütarettevõttega Embach Ehitus. Ehituse eesmärk oli kaasajastada ruume, et paraneksid patsientide ravi- ja olmetingimused, samuti töötajate igapäevased töötingimused ning õppetingimused üliõpilaste jaoks.

 

Kliinikumi taristu suurprojektide projektiinseneri Peep Pitsneri sõnul seavad end A-korpuse 2. korrusel sisse silmakliiniku ja närvikliiniku ambulatoorsete vastuvõttude kabinetid ja ultrahelikabinetid ning 3.–4. korrusel kirurgiakliiniku haiglaravi osakonnad. „Üks suurim muutus on vanade neljakohaliste palatite ümberehitamine ühe- või kahekohalisteks palatiteks, kus igaühe juures on ka oma WC ja duširuum. Sealjuures on igas palatiosakonnas olemas nüüd tänapäevased isolatsioonipalatid. 3. ja 4. korrusel on kokku 54 aktiivravi voodikohta, sealjuures neist 12 voodikohta teise astme intensiivravi jaoks. Palatiosakondade ülesehitus on sarnane K- ja L- korpuste osakondadega,“ selgitas Pitsner. Ta lisas, et silmakliiniku patsientide mugava logistika eesmärgil rajati teisele korrusele J-korpust ja A-korpust ühendav sild, mille dekoratsiooniks on Tiiu Pirsko ja Mati Veermetsa II ehitusjärgu kunstikonkursi võidutöö „Elu puu“ motiivi jätkumine.

 

Embach Ehitus OÜ juhatuse esimehe Andres Salusaare sõnul oli ehitaja jaoks kõige keerulisem teostada töid tegutsevas haiglas ning tagada kliinikumi töö tõrgeteta toimimine kogu ehitusperioodi jooksul.

 

A-korpusel on tunnusvärv, milleks on roheline, sarnaselt Maarjamõisa meditsiinilinnaku I ja III ehitusjärgule. „Kokku on A-korpuse rekonstrueerimine kestnud 15 aastat ning 2.–4. korruse ehitustööde lõppemisega saame öelda, et ring on peal. Nelja etappi jagunenud ehitus algas 0.– 1. korruselt aastatel 2007–2008 koos meditsiinilinnaku I ehitusjärguga. II ehitusjärgus, aastatel 2014–2015 ehitati A-korpuse välissein siseseinaks, 2019. aastal viidi läbi 0. korruse ning 5.–6. korruse ning tehnosüsteemide ja fassaadi rekonstrueerimine ning lõpetuseks, aastatel 2022–2024 korpuse 2.–4. korruse rekonstrueerimine,“ kirjeldas A-korpuse ehitustööde ajajoont Peep Pitsner.

 

A-korpuse ehitusprojekti koostas SWECO Projekt AS ja AW2 Architects OY Eesti filiaal. 2.–4. korruse rekonstrueerimine maksumus oli ligi 6 miljonit eurot koos käibemaksuga. Lisaks Kliinikumi rahastusele kaasfinantseeriti projekti ka Euroopa Liidu „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamine ja tervishoiu kriisideks valmisoleku tagamine“ meetme kaudu (projekti nr 2014-2020.15.02.21-0005).

 

Kliinikumi Leht 

Maksasiirdamine annab võimaluse lõppstaadiumis maksahaigusega patsientidele

lk4 140. maksasiirdamine Kliinikumis Tartu Ülikooli Kliinikum3. jaanuaril 2024 möödus Tartu Ülikooli Kliinikumis, Eestis ja Baltikumis esimesest maksasiirdamisest 25 aastat. Nende aastate jooksul on tehtud 140 maksasiirdamist, mis on andnud võimaluse 134 patsiendile.

 

Maksasiirdamine on näidustatud patsientidele, kelle maksahaigus on jõudnud lõppstaadiumisse ning mille puhul enam tablettravi ei ravi, vaid leevendab sümptomeid. „Maksahaiguse põhjuseid on erinevaid, viimastel aastatel sagedasemad siirdamise näidustused on maksarakk-kasvaja, C-hepatiidist põhjustatud maksatsirroos ning alkohoolne maksatsirroos. Rasket maksahaigust võivad põhjustada ka erinevad ägedad seisundid nagu ravimmürgistused ning näiteks A-hepatiidist tulenev kiirelt kulgev äge maksapuudulikkus,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonnajuht ning vanemarst-õppejõud Andrei Uksov.

 

Maksasiirdamisi nagu kõiki teisi elundisiirdamisi tehakse Eestis ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. 25 aastat tagasi ehk 1999. aastal dr Toomas Väli poolt juurutatud meetod eeldab väga head meeskondade ülest koostööd ning toimivat haigla- ja logistikasüsteemi nii maja sees kui väljas. Kui esimene maksasiirdamine kestis kokku rohkem kui 20 tundi, siis nüüd kulub keskmiselt 6–8 tundi. „Selle aja sisse mahub nii vana maksa vabastamine kui uue makse siirdamine. Mida kiiremini doonororgan vereringesse saab, seda paremat ravitulemust võime oodata,“ kirjeldas dr Uksov. Ta lisas, et patsiendi jaoks on tegemist väga suure operatsiooniga. „Aga ka kirurgide jaoks just operatsiooni ulatuse tõttu. Teadmine, et saame aidata patsienti olukorras, kus muu enam ei aita, teeb siirdamisest tõsise väljakutse. Operatsiooni juhtimine ja operatsioonijärgne patsiendi jälgimine ei oleks võimalik ilma meeskonnatööta. Kirurgid, anestesioloogid, operatsiooniõed, anestesistid, intensiivravi personal, füsioterapeudid – see on mitme üksuse koostöö. Pärast siirdamist järgneb intensiivravi periood ning tavapärase kulu korral liigub patsient edasi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonda. Kuna paljudel patsientidel tekib hormoonsõltuv diabeet, siis on kaasatud raviprotsessi ka endokrinoloog ning diabeediõde. Kui siirdamisejärgne periood kulgeb ootuspäraselt, kestab haiglaravi keskmiselt 4–5 nädalat ning selle aja jooksul tegeleb patsiendiga kokku mitukümmend erinevat inimest,“ kirjeldas dr Uksov.

 

Üldine tava on, et siirdamiskeskuse kirurgid sõidavad ise järgi ka doonormaksale. „Kui saame info, et patsiendi jaoks on potentsiaalne doonor olemas, kutsutakse maksasiirdamise ootelehel olev patsient haiglasse ning samal ajal oleme mina või dr Andres Tein juba teel doonoroperatsioonile. Samal ajal, kui käib doonoroperatsioon, toimub juba retsipiendi ettevalmistus ja algab retsipiendi lõikus. Kõik peab toimuma koordineeritult. Kuna Tartu Ülikooli Kliinikum on ka Scandiatransplandi liige, on meie patsientide võimalused senisest oluliselt laiemad ning pole harvad juhud, kui doonormaks tuleb mõnest Skandinaavia riigist,“ tutvustas dr Uksov töökorraldust.

 

Enamikel siiratud patsientidel läheb pärast operatsiooni hästi ning neil on võimalik elada täisväärtuslikku elu, muuhulgas tervisporti tehes või reisides. „Patsiendid saavad aru, et neile on antud uus võimalus, mistõttu ollakse nõus loobuma ebatervislikest eluviisidest. Siirdamisjärgne elulemus aasta pärast on 80%, 5 aasta pärast 73% - igati vastavuses rahvusvahelise kvaliteedinäitajaga. Pärast siirdamist on elu lõpuni oluline immunosupressioonravi. Seejuures tuleb patsientidel käia regulaarselt järelkontrollis maksasiirdajate vastuvõtul. Kontrollis vaadatakse üle patsiendi vereanalüüsid, kus hinnatakse maksa- ja neerunäitajaid, immunosupressiooni nivood veres. Lisaks tehakse kõhuõõne ultraheliuuring, kus hinnatakse verevoolusid maksas ning sapiteede mõõtmeid. Neile patsientidele, kellel on uus maks siiratud maksarakkvähi tõttu, tehakse ka kompuutertomograafia uuring kasvaja taastekke välistamiseks,“ lausus dr Uksov.

 

Selleks, et maksasiirdamine võimalikuks saaks, on võtmeroll elundidoonorlusel. „Elundite ja kudede loovutamisega nõustumine on hindamatu heategu, mis võib olla ainus võimalus mõne teise inimese elu päästmiseks. Tõenäosus, et inimene sureb ajusurma ja satub elundidoonoriks, on oluliselt väiksem kui see, et ta võib ise vajada koe- või elundisiirdamist. On ülioluline, et Eestis oleks piisavalt inimesi, kes on nõustuvad pärast oma surma olema elundidoonorid,” rõhutas Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall.

 

Dr Uksov usub, et tulevikus kasvab siirdamiste arv veelgi, tulenevalt elanikkonna teadlikkusest ja Scandiatransplandi liikmelisusest. „Dr Väli elutöö on tehtud ja maksasiirdamine Eestis juurutatud. See on väga suur väärtus, kuna võimaldab paranemist nii lõppstaadiumis maksahaiguse kui ka kasvajahaigusega patsientidele. Meie rolliks on dr Väli elutööd hoida ja edasi arendada – tagada nii siirdamismeeskondade kui ka järelkasvu olemasolu. Noortel kolleegidel peab olema missioonitunne, kõrge stressitaluvuse tase ning sügav erihuvi maksasiirdamise vastu, samuti valmidus täiendada oskusi ja teadmisi teistes maailma siirdamiskeskustes,“ sõnas lõpetuseks dr Uksov.


Kliinikumi Leht

 

Infokast

  • Esimene maksasiirdamine Eestis ja Baltikumis tehti 3. jaanuaril 1999. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumis dr Toomas Väli juhtimisel.
  • 25 aasta jooksul on tehtud maksasiirdamisi 134 patsiendile.
  • aastal teostati Tartu Ülikooli Kliinikumis 17 maksasiirdamist.
  • aasta alguse seisuga on maksasiirdamise ootelehel 9 patsienti, lisaks üks patsient ootab maksa ja neerusiirdamist samaaegselt. Ooteaeg sõltub patsiendi veregrupist ning ka diagnoosist tulenevast aegkriitilisusest.
  • Tartu Ülikooli Kliinikum on Scandiatransplandi liige - Scandiatransplant on Eesti, Islandi, Norra, Rootsi, Soome, Taani elundisiirdamiskeskusi liitev organisatsioon, mille peamiseks ülesandeks on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll).
  • Kliinikum teeb koostööd ka Helsingi Ülikoolihaigla siirdamiskeskusega, kus vajadusel viiakse läbi Eesti väikelaste siirdamisi.
  • Kliinikumis teostavad maksasiirdamisi dr Andrei Uksov ja dr Andres Tein, kes alustasid maksasiirdamisele spetsialiseerumist ligi 20 aastat tagasi.

Kliinikumi juurde luuakse esimesena Eestis vähiandmete ladu

lk9 Vähikeskus DigiOneTartu Ülikooli Kliinikum kuulub ainsana Eestis rahvusvahelisse DIGICORE (Digital Institute for Cancer Outcomes Research) võrgustikku, mille  eesmärgiks on luua vähikeskuste omavaheline digitaalne infrastruktuur ja teha reaalelu andmetel põhinevat teaduskoostööd. Võrgustikku kuulumine annab Kliinikumile ainulaadse võimaluse teha üleeuroopalist teaduskoostööd senisest kordades kiiremini ning parandada ravikvaliteeti. Patsientide jaoks on oluline, et teadussaavutused jõuaksid võimalikult kiiresti ka ravitöösse. 

 

DIGICORE’i DigiONE I3 (Digital Oncology Network for Europe) projekti raames toetatakse võrgustikku kuuluvaid vähikeskuseid vähiandmete OMOP (Observational Medical Outcomes Partnership) mudelil põhineva andmelao loomisel. Projekt kestab 2,5 aastat, 2026. aasta kevadeni.

 


Projekti eksperdid Mikolaj Gurdala ja Daniel van de Velden külastasid 10. jaanuaril Kliinikumi, et anda kõikidele Kliinikumis vähiandmetega tegelevatele osapooltele ülevaade projektist, kaardistada Kliinikumi IT infrastruktuur ja struktureeritud andmete kogumise võimekus, panna paika edasised plaanid ja arendusvajadused, et struktureeritud OMOP andmeladu luua.

 

Vähikeskuse juhi dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on hetkel suureks probleemiks kvaliteetsete vähiandmete kättesaadavus, DigiONE projekt on oluline samm probleemi lahendamise suunas. Projektis osalemise kasu võiks jõuda ravikvaliteedi ja raviteekondade hindamisse, patsientide ravisse ning teadustöösse paari aasta pärast.

 

Liina Pääbo

Vähikeskuse projektijuht

Uus MRT seade ja ruumid võimaldavad teha lastele ohutumaid ja patsiendisõbralikumaid uuringuid

lk8 Laste MRT Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgus rajati M-korpuse 0. korrusele radioloogiakliiniku uued ruumid magnetresonantstomograafia (MRT) uuringute läbiviimiseks. Uudne radioloogilise uuringu keskkond on nii kõige ohutum kui ka kõige lapse- ja patsiendisõbralikum kogu Eestis.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumis tehakse aastas täiskasvanutele ja lastele kokku ligi 600 000 radioloogilist uuringut, sealjuures lastele nii röntgenuuringuid ja kompuutertomograafiauuringuid (KT) kui ka magnetresonatstomograafia (MRT) ja ultraheliuuringuid. Kliinikumi radioloogiakliiniku juhi dr Pilvi Ilvese sõnul on laste uuringute puhul üks olulisemaid prioriteete ohutus, mistõttu määratakse uuringud alati eriarsti ja radioloogi koostöös. „MRT-uuringuid vajavad lapsed erinevate haigusseisundite tõttu, näiteks mitmete neuroloogiliste erakorraliste seisundite, haruldaste, sageli geneetiliste haiguste, epilepsia ning ebaselge arengus mahajäämuse puhul. Uuringut kasutatakse järjest enam ka laste vähidiagnoosi kahtluse korral, erinevate kirurgiliste probleemide ja reumaatiliste seisundite korral ning südameriketega lastele uuringute tegemiseks. Kõige kõrgema ravietapi haiglana on radioloogiakliinikus igas vanuses laste erakorraliste pöördumiste jaoks tagatud täiendavad uuringuajad, et ootamatuteks hetkedeks, nagu laste insult, võimalikult kiiresti valmis olla. Erakorralises situatsioonis on näidustatud ka kompuutertomograafia, peamiselt pea traumade korral,“ selgitas uuringute vajadust radioloogiakliiniku juht.  

 

MRT-uuringu kestuseks on keskmiselt 60 minutit, mis on laste jaoks liiga pikk aeg kannatlikult liikumatult olla. Seetõttu tuleb kuni 7-aastaste laste MRT-uuring viia reeglina läbi narkoosis, vajadusel ka vanemate laste uuring. Uue, lastele mõeldud MRT-seadme juurde on rajatud ohutuks narkoosi läbiviimiseks eraldi ettevalmistus- ja ärkamisruum. „Anestesioloog näeb väikesi patsiente pidevalt – nii magama jäämisel, ärkamisel kui ka uuringu ajal. Samal ajal on meeskonnal uuringu ajal tihe koostöö radioloogiga, kes hindab ülesvõtteid lapsest juba tema narkoosis olles – selleks, et teha vajadusel kohe täiendavad pildid ning vältida hilisemat kordusnarkoosi uueks uuringuks. Samuti on just lastele mõeldes uue MRT-seadme valikul arvestatud ka võimalikult madalat mürataset, et minimeerida hirmu uuringu ees. Ruumide digimeedia lahendused võimaldavad lastel magama jääda multikate saatel kuni selleni, et vahel on võimalik uuring läbi viia ka ilma narkoosita,“ tutvustas Eesti ainulaadse võimekusega ruumide omadusi radioloogiakliiniku vastutav radioloogiatehnik Mirel Takis.

 

Ta lisas, et kindlasti on uute ruumide üheks oluliseks muudatuseks ka lapsevanema juures viibimise võimalus kogu uuringu vältel. „See tänapäevane privaatne ja patsiendisõbralik lähenemine annab kindlustunde nii väikesele patsiendile kui ka tema vanemale. Vanem on lapse kõrval siis, kui anestesioloog ravimit manustab, kui laps ettevalmistusruumis magama jääb ja sama spetsiaalse voodiga uuringuruumis käib ja hiljem ärkab,“ sõnas radioloogiatehnik.

 

Lasteradioloogia ohutus

Dr Pilvi Ilves rõhutas, et radioloogiliste uuringute, eriti laste uuringute, puhul on väga oluline hinnata nende põhjendatust ja näidustust. „Radioloogia on kaasaegse meditsiini lahutamatu osa, võimaldades haigusseisundite diagnostika aina paranevat kvaliteeti ja täpsust ning raviga alustamist. Teisalt tuleb teadvustada ka inimeste kiirguskaitse vajadust. On teada, et nn meditsiinikiirituse puhul moodustab suurima osa kompuutertomograafia, mistõttu oleme Tartu Ülikooli Kliinikumis viimase kümne aasta jooksul teadlikult vähendanud kompuutertomograafia (KT) uuringute arvu lastel, asendades neid väiksema kiirgusega MRT-uuringutega. Nii on Kliinikumis laste kompuutertomograafiate arv viimase 10 aasta jooksul vähenenud kaks korda – 600 uuringult 250 uuringule ning samal ajal on suurenenud MRT-uuringute osakaal 1300 uuringuni. Kuna lapsed on kiirgusele tundlikumad kui täiskasvanud, peaks iga uuring olema sõltuvalt kliinilisest probleemist võimalikult põhjendatud ja optimaalse, võimalikult väikese, kiirgusdoosiga tehtud. Seda, millised uuringud väikese patsiendi ravile enim kasu toovad, otsustatakse radioloogi ja eriarsti koostöös ning iga patsiendi juhtu arvesse võttes,“ selgitas dr Ilves.

 

MRT-uuringu meeskond

MRT-uuring on meeskonnatöö, kuhu kuuluvad radioloogiatehnikud ning laste uuringutele spetsialiseerunud radioloogid, anestesioloogia meeskond, meditsiinifüüsikud ja insenerid. Plaanilise uuringu vastus saabub enamasti paari päevaga, erakorraliste uuringute vastuse kiirus sõltub patsiendi seisundi kriitilisusest.

 

Uued MRT ruumid asuvad Tartu Ülikooli Kliinikumi peamaja M-korpuse 0. korrusel, kuhu logistiliselt on kiire ja mugav ligipääs paljudel üksustel. Lisaks laste MRT-uuringutele viiakse vabade uuringuaegade olemasolul läbi ka teiste üksuste tellimusi, näiteks südameuuringuid. MRT-uuringule saavad suunata nii Kliinikumi kui teiste haiglate arstid. 

 

12. jaanuaril tutvustas radioloogiakliinik uusi, Skandinaavias ainulaadseid MRT ruume kõikidele huvilistele.

 

Kliinikumi Leht

Videokonkurss „220 aastat ja ikka noor: Kliinikumi salaretsept“

lk11 videokonkurss Evelin LumiKliinikumi töötajate loominguline videokonkurss kandis sel aastal nime „220 aastat ja ikka noor: Kliinikumi salaretsept“. Videokonkursile esitati üksuste poolt 11 videoklippi, mille seast 1.–10. detsembril Kliinikumi töötajad oma lemmikud valisid. Kokku hääletas peaaegu 600 töötajat.

 

Kolme enim hääli saanud video auhinnafondiks on meeskonna poolt vabalt valitud tehnika, millega rikastada töökeskkonda – olgu selleks kohvimasin, teler, sporditrenažöör või hoopis mängukonsool koos tantsu- või spordimänguga.

 

Videokonkursi võitis ühendmeeskonna video „Valvekliinik“, kuhu kuulusid silmakliiniku, kõrvakliiniku, näo- ja lõualuudekirurgia osakonna, radioloogia osakonna, anestesioloogia osakonna ning erakorralise meditsiini osakonna töötajad. „Valvekliiniku video idee tuli üsna viimasel hetkel. Äkitsi istusid ühes ruumis eri erialade inimesed, kes olid täis entusiasmi ja tegemist. Eesmärgiks oli videosse tikkida patsiendi liikumist läbi erinevate erialade ja näidata koostöö olulisust. Lisaks panna kumama asjaolu, et meditsiinis töötavad inimesed ei ole oma ametiga abielus ning nende elus ei ole ainult meditsiin. Ja loomulikult oli vaja lisada loosse noorte inimeste kerget undamist,“ sõnas dr Kaarel Kree silmakliinikust.

 

Teisele kohale hääletasid Kliinikumi töötjad kardiointensiivravi osakonna video ning kolmanda koha patoloogiateenistuse video „Päevaluuraja“. Videos peaosalise rolli täitnud teenistuse juht dr Margus Reimann: „Suur aitäh kõigile, kes meie poolt hääletasid! Osalesime videokonkursil esimest korda ja meil on väga hea meel, et meie video nii paljudele korda läks. Vahva, et mõistsite meie osakonnale omast huumorit. Idee video jaoks sündis kiirelt, kuna konkursi teema kõnetas meid. Video tegemine oli lõbus, sest võimaldas korraks töörutiinist välja tulla. Rahulikku jõuluaega ja ärge formaliiniga liialdage! Loodetavasti kohtume järgmisel konkursil uuesti!“

 

Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes tegid jõuluootuse erilisemaks!

 

Kliinikumi Leht

Patsiendid tänasid enim dr Jaak Lehtsaart ja dr Taavi Põdramäge

lk2 dr Jaak Lehtsaar Evelin LumiTartu Ülikooli Kliinikum kogub patsientide tagasisidet mitmel erineval moel ning üheks võimaluseks on tänuavalduste ja ettepanekute edastamine tervishoiutöötajatele. Ajavahemikus 1. detsember 2022–1. detsember 2023 laekus patsientide tänuavaldusi enim kahele Kliinikumi töötajale. Esimene neist on dr Jaak Lehtsaar, kes töötab kirurgiakliiniku kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakonnas ning pälvis samasuguse tunnustuse ka 2022. aastal.

 

 Patsiendid dr Lehtsaarest:

  • Tänan osakonna hooldajaid ja õdesid sõbralikkuse ja abivalmiduse ning füsioterapeuti positiivsuse süstimise eest. Raviarst dr Jaak Lehtsaart tänan julgustamise, kannatlikkuse ja "kuldsete käte" eest. Kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakond võib tunduda nime järgi trööstitu paik, aga seal olles saavad patsiendid tunda personalipoolset hoitust ja hoolimist, mis tekitab neis turvatunnet.
  • Mulle tehti operatsioon kirurgi Jaak Lehtsaare Ma tänan Jaak Lehtsaart inimlikkuse ja professionaalse töö eest. Väga meeldiv suhtleja. Jaak Lehtsaar ja ülejäänud personal, õed jne olid väga toetavad ja rahustavad. Hirm oli mul eelnevalt väga suur, aga tänu personalile ja nende hoolele muutus see väiksemaks. Olen tundnud, et olen hoitud ja märgatud. Sellist teenindust ei ole ma varem kogenud. Suur-suur aitäh teile, olen südamest tänulik!
  • Aitäh soojade käte, sõnade ja professionaalsuse eest! Kogu teie suur kollektiiv olete südamlikud ja hoolivad. Eriti suured tänud arstile dr Jaak Lehtsaarele. Väga rahulik, usaldusväärne, sõbralik ja asjatundlik arst - tippspetsialist! Ainult head sõnad. Palju jõudu ja päikest selles raskes töös!

Dr Jaak Lehtsaar, kommentaar

Kui oluline on arstile patsiendi tänu?

Igasugune positiivne tagasiside meditsiinisüsteemile üldiselt ja ka meditsiinisüsteemis sees on väga tähtis. Alates patsiendi, meedikute endi, kuni ühiskonna arvamuseni välja. Me loeme sageli ajakirjandusest või sotsiaalmeediast ebaõnnestumistest, ravivigadest või tüsistustest meditsiinis. Negatiivne  ületab uudiskünnise läve kergelt, positiivne väga vaevaliselt ja harva.

Hea näide on möödunud koroonapandeemia ja sellega kaasnenud vaktsineerimise poolt ja vastu argumendid. Vaktsineerimisega kaasnenud 1 tüsistuse kajastamine kogus rohkem tähelepanu, kirge ja arutelusid, kui potentsiaalselt 10 000 haigusest päästetud elu.

Minule on oma tööst saadav rahulolutunne väga tähtis, mis aitab justkui kulutatud energial taastuda ja selle panuse märkamine mitmekordistab seda tunnet.

 

Mis on teie arvates patsiendile veel oluline lisaks heale ja tulemuslikule ravile? 

Antud kontekstis ilmselt siis suhtlus patsiendiga. Ma olen üle 30 aasta tegelenud onkoloogiliste patsientidega, kus suhtlus pahaloomulise haiguse diagnoosiga patsiendiga ongi erinev ilmselt mõne muu eriala healoomulise probleemi selgitamisest. Ühes vestluses onkoloogilise patsiendiga peab korraga andma inimesele aimu selle haiguse ohtlikkusest, samas ülevaate ravist ja võimalustest terveks saada, aga sealjuures tuleb olla aus ja uskuda ka ise oma töösse.

Mulle meeldib muuta inimese negatiivset kartust positiivseks ootuseks ja tahteks enda elu eest võidelda. Rahva seas on liikvel palju vähiga seotud müüte, mida arst peab suutma murda oma kogemuse, kannatliku selgitamise ja teaduse abiga. Suhtlemisoskus on oskus, mida õpitakse terve elu. Ma olen olnud aastakümneid pidevas tegevuses onkoloogiliste patsientidega ja olen õppinud teatud teemadel selgitusi jagama ning patsientide usku paranemise võimalustesse veidi tõstma.

 

Mis on teie „võti“ olla märgatud ja hinnatud patsientide poolt juba teist korda järjest?

See korduv tunnustus oli mulle tõesti üllatus. Ma ei ole midagi erilist teinud ega „korralikumalt“ ennast üleval pidanud. Kliinikumis on kindlasti tähtsamaid, targemaid, suurema töökoormusega ja vastutusega töötajaid.

Mulle meeldib töötada koos oma meeskonnaga, mis koosneb alates radioloogidest, onkoloogidest, patoloogidest,  mammoloogidest-rinnakirurgidest,  operatsiooni- ja osakonnaõdedest kuni anesteesia pooleni välja. Kõik meeskonnaliikmed töötavad ühise eesmärgi nimel ja nii need eesmärgid täituvadki.  Enda kogemused muutuvad ajaga aga tugevamaks ja oskused paremaks. Oma vigadest õpid, järgmine kord väldid varem kohatud karisid – inimene peab ju olema  positiivselt arenev. Ma tõesti soovin ja annan endast kõik, et mu patsientidel kulgeks terve raviperiood maksimaalselt ladusalt. Ilmselt patsiendid märkavad hoitust ja hoolimist, tunnevad end informeeritumana ja turvalisemalt.

Ei ole ka harv olukord, kus pean vajalikuks oodata ära operatsioonilt mõne tunni pärast osakonda naasev päeva viimane patsient. Teatud operatsioonide puhul võib tekkida spetsiifilisi operatsioonijärgseid probleeme selleks ajaks. Tean, et see läheb ka vahel üle ametliku tööaja, aga mulle on teadmine, et kõik on opereerituga korras, vajalik n-ö isikliku „unerahu“ huvides.  Väidan optimaalse praktikuna, et ületunnitöö vajadus kirurgias võib tekkida ka perioperatiivsete tegevuste tagajärjel, mitte ainult vahetult skalpelli hoides ja operatsiooniprotokolli kellaaja alibit omades. Kuna kirjalik töö patsiendi haiguslooga on siiani ametlik osa kohustusest, samuti suhtlus patsiendiga, siis on ka need tegevused  osa kirurgi kvaliteetsest ravitööst.

 

Uuendustest

Sel aastal oleme kolleegidega hakanud hoogsamalt tegelema rinnavähi geeniriskiga patsientide kompleksoperatsioonidega. Meil on tekkinud võimekus säilitada geeniriski operatsioonide (ka vähi radikaalsemate operatsioonide) järgselt välist naiselikkust, asendades võimalusel ja sobivusel eemaldatud rinnakude kohese proteesiga. See on põnev, kirurgitehniliselt nõudlik ja lõpptulemuses tänuväärne väljakutse. Me võtame oma meeskonnaga selle väljakutse vastu!

 

Teine enim patsientide tänu pälvinud töötaja on dr Taavi Põdramägi, kes töötab samuti kirurgiakliiniku kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakonnas. Dr Põdramägi tänasid patsiendid muuhulgas enim ka 2021. aastal. 

Patsiendid on dr Põdramäest:

Kliinikumi uurijad otsivad vastust küsimusele, kas kullerpeptiid teeb ajukasvaja ravi tõhusamaks

lk5 Korgvee Kaarna LassMultiformne glioblastoom on kõige sagedasem primaarne halvaloomuline ajukasvaja täiskasvanutel, mida iseloomustab kiire agressiivne haiguskulg ning mille keskmine elulemus on ligikaudu 15 kuud diagnoosimisest, seda vaatamata kirurgilisele, kiiritus- ja süsteemravile. Seega on ääretult oluline leida uusi ravivõimalusi ka antud väga halva prognoosiga patsientide käsitluses.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumis algas kliiniline ravimiuuring, mille käigus uuritakse koostöös USA vähiravile spetsialiseerunud ravimifirmaga Lisata kullerpeptiidi LSTA1 lisamise mõju agressiivse ajukasvaja glioblastoomi ravi ohutusele ja efektiivsusele.

 

Tegemist on unikaalse uuringuga mitmel moel – kliiniliste uuringute faasi on jõudnud algselt prof Tambet Teesalu laboris Biomeedikumis välja töötatud kullerpeptiid, mida täna uuritakse esmakordselt maailmas ajukasvajaga patsientidel Kliinikumis. Kullerpeptiidid on oma olemuselt valgujupid, mis eelduste kohaselt aitavad vähiravimil läbida hematoentsefaabarjääri ja valikulisemalt seostuda kasvajarakkudega – mis võiks omakorda muuta vähiravi nii tõhusamaks kui ohutumaks. Siiani on LSTA1 toimet uuritud pankreasevähiga patsientidel, ajukasvaja ravis LSTA1 toimet uuritud ei ole.

 

„Töötasime Kliinikumi uurijatega välja ravimiuuringu protokolli. Lisame glioblastoomiga täiskasvanud patsientide standardravile temosolomiidiga kullerpeptiidi LSTA1. Uuringu eesmärgiks on hinnata ravi ohutust ja esmast efektiivsust varase faasi uuringu raames,“ sõnas uuringu vastutav uurija vanemarst-õppejõud dr Lenne-Triin Kõrgvee.

 

Uuringusse on plaanis ühe aasta jooksul kaasata 30 glioblastoomiga patsienti kolmest keskusest ja kahest riigist – lisaks Põhja-Eesti regionaalhaiglale (PERH) on uuringukeskuseks ka Ida-Riia Kliiniline ülikoolikoolihaigla. PERHis on juhtivaks uurijaks dr Kersti Oselin ja Lätis prof Guntis Karelis.

 

Akadeemilise kliinilise ravimiuuringu protokolli välja töötamine ja kõikide vajalike üle-euroopaliste kooskõlastuste saamine eeldab väga tugevat ja hästi toimivat uuringumeeskonda, mis on olemas just ülikoolihaiglas. Erinevates uuringu etappides olulist tuge pakkunud Kliinikumi teadus-arendusteenistuse Kliiniliste uuringute keskuse juhataja dr Katrin Kaarna tõi välja: „Kõigil sekkuvatel uuringutel on kohustus registreerida Euroopa Kliiniliste Uuringute Infosüsteemis (CTIS-is), nii on kogu Euroopas uuringutel ühesugune standard ja menetlus. Rahvusvaheliselt aktsepteeritaval tasemel uuring eeldab aga ka reaalajas pseudonüümitud uuringuandmete edastamist ravimifirmale ning uuringu pidevat kliinilist monitooringut, nii et oluline töö seisab uuringu läbiviimisega seoses veel ees.“

 

Dr Lenne-Triin Kõrgvee rõhutas: „Usun, et Kliinikumis on olemas igakülgne võimekus algatada ja läbi viia ka varase faasi uuringuid, selle tõestuseks on meie arstidest, proviisoritest ja õdedest koosnev uurimisrühm, keda väga suures mahus on toetanud dr Kaarna juhitud Kliiniliste uuringute keskuse meeskond. Eraldi märkimist vajab uuringumeeskonna asendamatu liige doktorant dr Johannes Pärtel Truusalu.  Minu sügav tänu kõikidele kolleegidele, kes entusiasmi, hoolimise ja tähelepanuga on osalenud uuringu ettevalmistuses.“  

 

Kliinikumis osalevad lisaks dr Kõrgveele uuringu läbiviimises veel vanemproviisorid Jana Lass ning Marika Saar, kes koordineerivad täiendavalt ravimiohutuse tagamist ja vajalikke raporteerimisi. Uuringu onkoloogideks on dr Sandra Kase ning dr Madis Joonsalu ning koordinaator on uuringuõde Kristi Saar.

 

Dr Kõrgvee osundas tulevikuperspektiivile: „Kui meil õnnestub uuring plaanide kohaselt läbi viia ja eriti, kui õnnestub kirjeldada kullerpeptiidi lisamise ohutust ja viiteid efektiivsusele, on see oluline areng glioblastoomiga patsientide ravis ja elukvaliteedi parandamises.“

 

Kliinikumi Leht

Dr Laura Roht kaitses doktoritööd

lk9 Laura Roht Aleksandr Gužov15. detsembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku arst-õppejõud Laura Roht filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Hereditary colorectal cancer syndromes in Estonia” (“Pärilikud kolorektaalvähi sündroomid Eestis”). 

 

Juhendajad: kliinilise geneetika professor Katrin Õunap (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut), kliinilise molekulaargeneetika kaasprofessor Tiina Kahre (PhD (molekulaarne biomeditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja onkoloogia lektor Jaan Soplepmann (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: kaasprofessor Toni Tapani Seppälä (MD, PhD, Faculty of Medicine and Medical Technology, Tampere University, Tampere, Soome).

 

Kokkuvõte

Kolorektaal- ehk jämesoolevähki defineeritakse kui pahaloomulist kasvajat, mis saab alguse käär- või pärasoolest. Kuni 10% jämesoolevähi juhtudest on pärilikud. Eestis on jämesoolevähk üks levinumaid pahaloomulisi kasvajaid, olles ka sage vähisurma põhjus. Enne 2012. aastat oli Eestis võimalik teostada vaid üksikuid päriliku jämesoolevähi geneetilisi uuringuid. Teistest diagnostilistest meetoditest oli põhiline MMR (mismatch repair) geenide immuunhistokeemiline (IHK) uuring. Tänapäeval teostatakse vastavalt näidustustele geeniuuringuid kasutades paljude geenide samaaegset sekveneerimist, seda nii pärilike kasvajasündroomide diagnostikaks verest kui ka kasvajakoest eelkõige raviotsuste tegemiseks. Geneetiliste uuringute roll on oluline ka tervete pereliikmete vähiriskide hindamisel, mis võimaldab rakendada jälgimisprogramme ning seeläbi langetada vähisuremust. 

Käesolevas uuringus hindasime esiteks rutiinse töö käigus teostatud sekveneerimise analüüside diagnostilist efektiivsust jämesoolevähiga patsientidel, ning selgus, et 22,3% esines haigus-seoseline pärilik geenimuutus. Lynchi sündroomi (LS) sünnilevimus oli Eestis aastatel 1930-2003 hinnanguliselt 1:8 638 (95% CI: 1:9 859-7 588). 10a jooksul on LS levimus tõusnud ligi kuus korda, tulenedes eelkõige parematest diagnostilistest võimalustest ning teadlikkuse tõusust. Võrreldes soolevähist haaratud indiviidiga saavad pereliikmed LS diagnoosi keskmiselt 8 aastat varem, mis võimaldab varasemat ennetust. MMR geenide IHK analüüsi diagnostilise efektiivsuse hindamisel >50a kolorektaalvähiga patsientide hulgas leidsime, et üle pooltel juhtudest kinnitus LS diagnoos, mistõttu on edaspidi soovitatav MMR IHK uuringuid teostada kõigile kolorektaalvähi patsientidele sõltumata vanusest. AXIN2-ga seotud oligodontia-kolorektaalvähi sündroomi uuringud näitasid, et suulaelõhe võib olla antud sündroomi uus tunnus, kuid vajalikud on täiendavad uuringud fenotüübi osas ning koostöö patsientide jälgimisjuhendi koostamiseks. 

 

Prof Katrin Õunap, juhendaja: Mul on olnud väga hea meel juhendada Laura Rohtu tema doktoriõpingute ajal. Laura Roht on väga suurte teadmistega, töökas ja entusiastlik noor kolleeg, kes tunneb sügavat huvi meditsiinigeneetika eriala vastu. Oma doktoritöö raames tegeles ta ühe päriliku soolevähi – Lynchi sündroomi uurimisega. Õpingute käigus on Laura Rohust saanud üks Eesti tugevamaid onkogeneetika eriala spetsialiste, kelle käest võib igal ajal nõu küsida ning keerulisemate juhtumite korral alati abi saada. Doktoriõpingute ajal töötas Laura ka meditsiinigeneetikuna uurides ja konsulteerides mitmeid erinevaid kliinilise geneetika valdkonda kuuluvaid patsiente. Laura Roht on ka ühiskondlikus töös väga aktiivne ja on käesoleval hetkel Eesti meditsiinigeneetika seltsi president.

Dr Triinu Keskpaik kaitses doktoritööd

lk8 Triinu Keskpaik15. detsembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini eriala arst-õppejõud Triinu Keskpaik filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Quality Indicators and Non-Ischemic Myocardial Injury in Emergency Medicine” (“Kvaliteediindikaatorid ja südamelihase mitte-isheemiline kahjustus erakorralises meditsiinis”). 

 

Juhendajad: anestesioloogia ja intensiivravi professor Joel Starkopf (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Peep Talving (PhD, TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

Oponent: professor Beat Schnüriger (MD, PhD, University Clinic for Visceral Surgery and Medicine, University Hospital Bern, Bern, Šveits). 

 

Kokkuvõte

Erakorraline meditsiin on oluline osa tervishoiust, mille funktsioonideks on ennekõike kriitiliste seisundite esmane käsitlus, elundipuudulikkuste diagnoosimine ja ennetamine ning seeläbi suremuse ja invaliidistumise vähendamine. Eestis saavutas erakorraline meditsiin iseseisva arstliku eriala staatuse 2000. aastal.  Järgnevatel aastatel on loodud erakorralise meditsiiniabi võrgustik, haigete triaažisüsteem, eriala residentuuriprogramm ning astutud on esimesed sammud ravikvaliteedi hindamise poole. Sarnaselt muu maailmaga on ka Eestis järjest suurenenud nõudlus erakorralise meditsiini järele. See on kaasa toonud osakondade ülerahvastuse, mis põhjustab potentsiaalselt tervist kahjustavaid viivitusi inimese raviteekonnal.

Antud uurimistöö keskendus kahele haigete grupile erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) – ägeda kõhuvaluga raskes seisundis ning tõsise rindkere traumaga patsientidele. Kõhuvalu on sage pöördumise põhjus, mille taga võib olla kiiret sekkumist vajav haigus ning trauma on oluline rahva tervise probleem. Töö fookuses olid ravikvaliteedi indikaatorid ja südamelihase kahjustus. 

Kvaliteediindikaatorite juures hindasime valu ravimist ning patsiendi viibitud aega EMO-s. Leidsime olulisi puudujääke praeguses praktikas. Esiteks, valu tugevus, mis on adekvaatse ravi aluseks, on sageli dokumenteerimata ning aeg valuravini on liiga pikk. Teiseks, ägeda kõhuvaluga haiged, kes peaksid pärast esmast diagnostikat ja ravi liikuma haiglasse või minema koju, viibivad  EMO-s oluliselt kauem kui on sätestatud Tervisekassa poolt kinnitatud kvaliteedi nõuetes. See viitab kitsaskohtadele erakorralise patsiendi raviteekonnal. Pikem aeg EMO-s on seotud halvema prognoosiga.

Troponiin on vereseerumist määratav biomarker, mida kasutatakse südamelihase infarkti diagnoosimiseks. Täpsemate testide kasutuselevõtuga on südamelihase kahjustus määratav ka teiste haiguste ja seisundite, näiteks sepsise, raske trauma ja šoki korral. Leidsime, et nii rindkere raske traumaga patsientidel kui ka ägeda kõhuvaluga patsientidel, kellel ei määrata rutiinselt troponiini, esineb sageli varjatud südamelihase kahjustus, mis on seotud oluliselt halvemate ravitulemustega.

 

Prof Joel Starkopf, juhendaja: Triinu Keskpaiga doktoritöö kaitsmine oli Eesti arstiteaduse ja tervishoiu jaoks ajalooline hetk – see oli esimene doktorikraad erakorralise meditsiini erialale. Tema tööl, mille planeerimisel ja juhendamisel oli oluline roll ka teisel juhendajal prof Peep Talvingul, on olulised praktilised väljundid. Triinu uuringute kaudu nägime, et maailmas kinnitust leidnud kolm erakorralise meditsiini kvaliteediindikaatorit peegeldavad ravikvaliteeti ka Eesti patsientide populatsioonil. Vaatluse all oli igapäevatöös suurt osakaalu omav haigete alarühm, kõrge triaažikategooriaga ägeda kõhuvaluga üle 30-aastased täiskasvanud. Need patsiendid vajavad sageli multidistsiplinaarset käsitlust, kus oluliseks on diagnostika- ja ravitegevuste kiirus. Triinu töös nägime, et nende haigete peatumine EMOs rohkem kui kuueks tunniks on seotud halvemate ravitulemuste ja suurema suremusega. Leidsime veenvalt kinnitust, et ravikvaliteedi analüüsimiseks vajame edasist arendustööd indikaatorite algandmete usaldusväärseks automatiseeritud kogumiseks. Lisaks uuris Triinu südamelihase kahjustuse esinemist nii kõhuvaluga kirurgilistel haigetel kui ka rindekere traumaga patsientidel. Saime olulist lisainfot vereseerumi troponiini määramise kasutatavusest neil haigetel.

Triinu töökus, sihikindlus ja optimistlik meel olid suurepärased omadused doktoriõppe edukaks läbimiseks. Suurima hea meelega näen, et temast on kujunemas erakorralise meditsiini eriala akadeemiline liider, kelle ettevalmistus, teadmised ja oskused loovad eriala edasiseks arenguks head eeldused. Soovin talle jõudu, edu ja kiiret taastumist kraadikaitsmisega seotud viperustest! 

Dr Priit Pauklin kaitses doktoritööd

lk7 Priit Pauklin Tartu Ülikooli Kliinikum8. detsembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku vanemarst-õppejõud Priit Pauklin filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Hemodynamic and Biochemical Characteristics of Patients with Atrial Fibrillation and Anticoagulation of ≥65-year-old Patients with Atrial Fibrillation in Estonia” (“Kodade virvendusarütmiaga patsientide hemodünaamiline ja biokeemiline profiil ning ≥65 aastaste kodade virvendusarütmiaga patsientide antikoagulantravi Eestis”.


Juhendajad: kardioloogia kaasprofessor Priit Kampus (PhD (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kardioloogia professor Jaan Eha (PhD (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

 

Oponent: kaasprofessor Peter M Nilsson (PhD), Department of Clinical Sciences and Medicine, Lund University, University Hospital Malmö. Rootsi.

 

 

Kokkuvõte

Kodade virvendusarütmia (KVA) on sagedaseim rütmihäire maailmas, esinedes 2-4% täiskasvanud elanikest. Rütmihäire põhjustab patsiendi olulist elukvaliteedi häirumist ja suurendab kuni 5 korda ajuinsuldi riski. Teada on mitmeid selle rütmihäire riskifaktorid nagu hüpertensioon, diabeet ja uneapnoe aga ka ülekaal. Samas pole praeguseni selged selle rütmihäire kõik patofüsioloogilised ja hemodünaamikaga seotud mehhanismid. Kuna enamikel > 65 a patsientidel esineb kõrgenenud ajuinsuldi risk, siis trombi profülaktikaks on vajalik püsiv antikoagulantravi. Kui maailmas on uuringud näidanud antikoagulantravi alakasutust, siis Eesti kohta vastavad andmed puuduvad. Käesolevas doktoritöös uuriti nii KVA patsientide ja kontrollrühma vererõhu hemodünaamikaga seotud näitajaid, kui ka põletiku, oksüdatiivse stressi ja sidekoestumisega seotud biomarkereid. Selleks teostati rütmihäiretega patsientidel lisaks vereanalüüsidele hemodünaamika uuringud, et hinnata tsentraalse vererõhuga seotud muutusi ja arterite jäikust. Patsiente jälgiti 1 aasta jooksul rütmihäirete kordumise suhtes. Lisaks uurisime püsivat antikoagulantravi kasutamist üleriigiliselt ≥65 aastaste KVA patsientide seas hinnates ravimi kaetus väljakirjutatud päevadoosidega. Leiti, et vaatamata sarnastele õlavarrelt mõõdetud vererõhkudele oli rütmihäirega patsientidel kõrgem tsentraalne vererõhk ja pulsilaine levikukiirus, mis viitab suuremale arterite jäikusele. Uuritavatel olid kõrgemad müeloperoksüdaasi, kõrgtundliku C-reaktiivse valgu, B-tüüpi natriureetilise propeptiidi N-fragmendi ja galektiin-3 väärtused. Kõrgenenud müeloperoksüdaasi baasväärtus oli seotud KVA kordumise riskiga. Püsiv antikoagulantravi tarvitamine Eestis on äärmiselt madal ja ≥80% kaetus väljastatud antikoagulantravi retseptiga oli saavutatud vaid 57,4% 2019. aasta ja 44,5% 2020. aasta uuritavatest.  

 

Kaasprof Priit Kampus, juhendaja: Dr Pauklini doktoritöö on esimene Eestis, kus on käsitletud kodade virvendusarütmiaga (KVA) haigeid. Rütmoloogias kaitsti viimane doktoritöö Eestis pea 30 aastat tagasi.

Kui varasemates arterite jäikust ja tsentraalset hemodünaamikat hindavates uuringutest olid KVA patsiendid reeglina välja jäetud, näitas dr Pauklin oma doktoritöös, et KVA patsientidel saab edukalt tsentraalselt hemodünaamikat mitteinvasiivselt mõõta ning oluliselt kõrgenenud arterite jäikus ja tsentraalne vererõhk ohustab ka antud patsiente. Igapäevases praktikas tuleks sellega arvestada, kuna ravimid mida me rütmihäirega patsientidel kasutame, võivad avaldada negatiivset toimet arterite jäikusele ning tsentraalsele vererõhule (n beetablokaatorid). Doktoritöö hindas ka erinevate uudsete biomarketrite jõudu ennustada siinusrütmi püsimist aasta jooksul, erinevatest biomarkeritest tooksin välja müeloperoksüdaasi, millel võiks olla potentsiaali ka kliinilisse praktikasse jõudmisel.

Uuring näitas jätkuvalt antikoagulantide alakasutust Eestis kõrge trombemboolia riskiga KVA haigete seas. Tegemist on väga olulise kliinilise väljakutsega, sest halb ravisoostumus tõstab antud patsientide grupis insuldiriski. Antud doktoritöö julgustab tulevikus ka teiste krooniliste haiguste (n hüpertensioon, düslipideemia, diabeet jt) ravisoostumuse hindamisel kasutama konkreetse ravimgrupi eluspäevade kattuvuste analüüsi, mis omakorda võiks anda tõuke ka personaalsete lahenduste väljatöötamiseks selle parandamiseks.

Juhendajana on mul eriliselt hea meel, et doktortöö uuringute ajal alustas kardioloogi kutse omandanud kolleeg ka õpinguid rütmoloogia (elektrofüsioloogia) erialal ning koos väitekirja valmimisega on dr Pauklinist saanud ka praktiseeriv elektrofüsioloog. 

Dr Ele Hanson kaitses doktoritööd

lk6 Ele Hanson Tartu Ülikooli Kliinikum30. novembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõud Ele Hanson filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Clinical and biochemical markers for prediction and early diagnosis of pregnancy related complications” (“Rasedustüsistuste riski hindamise ja varase diagnoosimise kliinilised ja biokeemilised markerid”).

 

Juhendajad: sünnitusabi, günekoloogia ja geneetika professor Kristiina Rull (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut), sünnitusabi ja günekoloogia professor Helle Karro (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja inimese geneetika professor Maris Laan (PhD (geneetika) TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut).

Oponent: kaasprofessor Meryam Sugulle (MD, PhD), Oslo University Hospital and Faculty of Medicine, University of Oslo, Norra.

 

Kokkuvõte

Kuigi enamus rasedustest kulgeb probleemideta, kogeb iga neljas naine raseduse ajal tüsistusi. Aastatel 2012–2018 uurisime preeklampsia (PE) ja gestatsioondiabeedi (GDM) riskitegurite esinemissagedust ning sõeltestide efektiivsust Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus jälgimisel olnud rasedate hulgas. 

PE on rasedustüsistus, millele viitab vererõhu tõus raseduse teises pooles ning lisanduvad muude organite kahjustuse sümptomid. Vähemalt üks PE riskile viitav riskitegur (PE varasema raseduse ajal, krooniline hüpertensioon, diabeet, kehaväline viljastamine, mitmikrasedus, esimene oodatav sünnitus, rasvumine ja ema vanus > 40 a.) esines 53%-l uuritud rasedatest. Riskiteguri olemasolu suurendab PE tekke riski 7,8 korda. Suurem tõenäosus PE tekkimiseks oli rasedatel, kellel oli diabeet või varasem PE. Siiski enamusel riskiteguritega rasedatest PE ei teki. 

Raseduse III trimestri PE riski hindamiseks analüüsiti kahe platsentast pärineva biomarkeri (sFlt-1 ja PlGF) taset III trimestril kogutud vereproovidest. Test tuvastas 58% naistest, kellel hiljem diagnoositi PE, valepositiivseid tulemusi oli 10%.  

PE juhtude varast avastamist on võimalik parandada uudse multimarker testi abil. Kombineerides biomarkereid (sFlt-1, PlGF, ADAM 12, sENG ja leptiin) ning kliinilist infot (raseduse kestus ja ema kaal verevõtul) on võimalik tuvastada 100% rasedatest, kellel hiljem diagnoositakse PE. Antud testil oli valepositiivseid juhte 4%. 

GDM on üks sagedasemaid rasedustüsistusi, mis diagnoositakse, kui raseduse ajal teostatud glükoosi tolerantsustestil (GTT) on veresuhkru väärtus normist kõrgem. 

Eestis suunatakse GTT-le rasedad, kellel on varasem GDM või suurekaaluline vastsündinu, diabeet lähisugulasel, polütsüstiliste munasarjade sündroom, paastusuhkur >5,1 mmol/L, glükosuuria, ülekaalulisus, liigne rasedusaegne kaaluiive või kahtlus suurele lootele.  

Uuringus leiti, et seitsme aasta jooksul on suurenenud GDM riskiteguritega naiste arv, rohkem rasedaid suunatakse GTT-le ning samuti on tõusnud GDM esinemissagedus.  

Rasedad, kellel on GDM riskitegurid, isegi kui GTT on normis, on ohustatud suuremast rasedusaegsest kaaluiibest ja suurema tõenäosusega sünnib suurekaaluline laps.   

 

Prof Kristiina Rull, juhendaja: Ele Hansoni analüüsis oma doktoritöös preeklampsia ja rasedusaegse diabeedi riskihinnangust ja laboratoorsest analüüsidest saadava info tähendust kliinilises töös. Kuigi testid ja mudelid aitavad haigusi avastada varem ja täpsemalt, on igal testil ka omad varjuküljed. Teadustöö tulemusena ongi Ele välja toonud olukorrad nii preeklampsia kui rasedusaegse diabeedi käsitluses, mida raviotsuseid tehes ja nõustamisel arvestada.

Tunnen rõõmu, et naistekliinik on saanud juurde doktorikraadiga arsti. Oskus küsida küsimusi ja leida ka sobivaimad viisid neile vastuseid leida, on märksõnad, mis Elet iseloomustavad. Soovin värskele doktorikraadi omanikule jätkuvat uudishimu ja avatust uutele ideedele.

Proua Sirje Karis tutvus Kliinikumi sünnitusosakonnaga

lk11 Sirje Karis Kliinikumis Mana KaasikTartu Ülikooli Kliinikum võõrustas 22. detsembril presidendi abikaasa Sirje Karist ning proua Laine Randjärve, kes andsid Sünnitusmajade Fondi esindajatena üle 7000 euro suuruse kingituse.

 

Sünnitusmajade Fondi heade annetajate abiga kogutud raha eest ostab Kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakond juurde nii vastsündinu soojenduslambi kui ka Apgari kellasid. „Sünnitusmajade Fond teeb tänuväärset tööd, võimaldades meil läbi täiendavate seadmete muuta oma igapäevatööd veelgi kiiremaks ning mugavamaks. Annetades annab iga inimene endast ära tükikese headust ning meie saame selle omakorda soojenduslambi kaudu konventeerida päris soojuseks, mida vajavad sündimise järgselt väikesed ja õrnad ilmakodanikud,“ lausus tänulikult naistekliiniku juht prof Kristiina Rull.

 

Sünnitusmajade Fondi patroon Sirje Karis ja juhatuse liige Laine Randjärv tutvusid Kliinikumis nii naistekliiniku sünnitusosakonnaga kui ka lastekliiniku neonatoloogia ja lasteintensiivravi osakonnaga. Osakondades tutvustati külalistele Kliinikumi igapäevatööd, aga ka olukordi, mil erinevate erialade spetsilistidel tuleb teha väga kiireid otsuseid ning operatiivset meeskonnatööd. Selleks, et väikesed patsiendid saaks parima võimaliku ravi.

 

„Lapseootus ja sellele järgnev aeg on eriline, kus meie keskele sünnib uus elu. Iga sünd on ime, kuid sünnituse turvaliseks kulgemiseks võivad olla soojenduslamp ja Apgar kell hädavajalikud. Loodan, et tänu soetatud aparaatidele sünnib siin majas veelgi rohkem tillukesi imesid, kes Eesti elu edendama hakkavad“, sõnas proua Sirje Karis.

 

Kliinikumi Leht

Pöidlaliigese kulumine näitab kasvutrendi

lk3 Katre Maasalu Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinikus viiakse aastas läbi 1300 endoproteesimist ehk operatsiooni, mille käigus asendatakse patsiendi oma liiges kunstliigesega. Väikseim liiges, mida saab operatsiooni käigus metallist tehisliigesega asendada, on pöidla oma. 2023. aasta teisest poolest on ortopeediakliinikus pöidla endoproteesimiseks kasutusel ka uue põlvkonna kunstliiges.

 

Kliinikumi ortopeediakliiniku juhi dr Katre Maasalu sõnul on endoproteesimiste arv olnud viimastel aastatel tõusuteel. „Kui eelmisel aastal viidi Kliinikumis läbi 1200 endoproteesimist, siis sel aastal prognoosime rohkem kui 1300 juhtu. Endoproteesimine on üks liigesehaiguste ravimeetod ning selle kasuks otsustatakse siis, kui muud meetodid enam tulemust ei anna. Ning ka siis hindab ortopeed võimalikku ravitulemust sõltuvalt kahjustunud liigese kulumisest, samuti ümbritsevate liigeste kulumisest,“ selgitas dr Maasalu.

 

Ortopeediakliinikus tehakse enim põlve- ja puusa liigese endoproteesimisi, millele järgnevad õlaliigese vahetused. Samuti on võimalik asendada proteesiga randmeliigest, küünarliigest ning pöidla- ja sõrmeliigeseid. Pöidlaliigese operatsioonidega alustati 2007. aastal ning tänaseks suunatakse valdavalt kõik Eesti patsiendid selleks operatsiooniks Kliinikumi. „Pöidlaliigese haiguste esinemissagedus on ülemaailmselt tõusuteel, kuna inimeste käte kasutus on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Nutiseadmed ja arvutitöö omavad kindlasti siin rolli ning kui enamasti esineb liigese kulumist üle 50-aastatel inimestel, siis lähiajal võime oodata haigestumise vanusepiiri nihkumist ka nooremaealiste suunas,“ rääkis ortopeed.

 

Ta lisas, et pöial on ainuke vastanduv sõrm, mida ei ole võimalik haiguse või vigastuse korral teiste sõrmedega kompenseerida. „Pöidlaliigese haigused on patsiendile ebamugavad, kuna käeline tegevus on piiratud – näiteks kohvikruusi haaramine, mistahes asja hoidmine või kartuli koorimine pole võimalikud või valmistavad suurt ebamugavust,“ lausus dr Maasalu. Pöidlaliigese puhul on ortopeediakliinikus kasutusel kaasaegseim titaanist tehisliiges, mille puhul on välja töötatud kahetasandiline liikumine. „Uudsel proteesil on teistmoodi ehitus ja konstruktsioon, mis tagab selle pikema eluea ning millel on väiksem tüsistuste ja liigese lukustumise oht,“ kirjeldas kliiniku juht dr Maasalu.

 

Endoproteesimise vajadust hindab oma vastuvõtul ortopeed, kuhu plaanilises korras pöördumiseks on vajalik perearsti suunamine. Pöidlaliigese endoproteesimisi viiakse läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi uues operatsiooniplokis. Keskmiselt kestab operatsioon tund aega ning vastavalt kokkuleppele anestesioloogiga kas üld- või regionaalanesteesias. Enamasti tuleb patsiendil veeta pärast operatsiooni haiglas üks öö. Käsi vajab pehmete kudede paranemiseks lahast paar nädalat, misjärel eemaldatakse õmblused ning võtmerolli omandab füsioteraapia ehk liigesliikuvuse ja lihasetöö taastamine.

 

Kliinikumi Leht  

Emakakaela tugiõmblus aitab rasedust kanda ka emakakaela puudulikkusega

lk8 Fred Kirss Tartu Ülikooli KliinikumEnneaegsena sünnib 8% lastest, mille põhjus jääb sageli kas selgusetuks või selgub tagantjärele. Üheks võimalikuks põhjuseks on emakakaela puudulikkus.

Emakakaela puudulikkus on emakakaela avanemine ilma emaka kokkutõmmeteta, mille tulemuseks on hiline raseduse katkemine või enneaegne sünnitus. Emakakaela puudulikkus on harvikhaigus, mis võib olla nii omandatud (trauma või operatsiooni tagajärjel) kui ka kaasasündinud.

 

“Peamiselt on emakakaela puudulikkus tingitud just kirurgilisest traumast,” selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakonna juht dr Fred Kirss. Emakakaela nõrkus võib olla tingitud nii emakakaela kirurgilisest traumast täieliku või osalise eemaldamise tõttu (emakakaela konisatsioon), mehaanilisest emakakaela avamisest raseduse katkestamisel või muust protseduurist. Ka sünnituse väljutusperioodis, kui emakakael on täielikult avanenud, tehtud keisrilõige võib tekitada emakakaela puudulikkuse. Lisaks võivad puudulikkust põhjustada kiirelt kulgenud sünnitus ja/või sünnituse käigus tekkinud emakakaela rebendid. Kaasasündinud emakakaela puudulikkus on haruldane.

 

Emakakaela puudulikkus avastatakse sageli ootamatult, kui patsient kogeb teises trimestris läbipaistva vooluse eritumist tupest. Selle murega pöördutakse haiglasse, kus avastatakse, et emakakael on avanenud. Emakakaela puudulikkusest tingitud enneaegse sünnituse ennetamiseks soovitatakse esimese ravimeetodina progesterooni – munasarjades toodetav kollaskehaaine, mis tugevdab emakakaela. Jätkuva lühenemise korral on järgmiseks meetodiks kirurgiline ravi ehk emakakaela tugiõmbluse paigaldamine, mis takistab emakakaela edasist avanemist.

 

Emakakaela tugiõmblust saab paigaldada tupe kaudu (transvaginaalne) või laparoskoopiliselt kõhuõõne kaudu (transabdominaalne). Transabdominaalne tugiõmblus on efektiivsem ning see paigaldatakse, kui emakakael puudub täielikult, on oluliselt lühenenud, transvaginaalne õmblus on eelnevalt ebaõnnestunud või selle asetamine on võimatu.

 

Transabdominaalset tugiõmblust saab paigaldada raseduse ajal, kuid tuleks eelistatult paigaldada enne rasedustkui on teada eelmisest katkenud rasedusest, enneaegsest sünnitusest või varasemast kirurgilisest sekkumisest (emakakaela eemaldamine onkoloogilistel põhjusel), et patsiendil on emakakaela puudulikkus. “Laparoskoopilise transabdominaalse tugiõmbluse puhul on paranemine tunduvalt kiirem võrreldes avatud operatsiooniga. Kuigi lõikus on üldnarkoosis, siis rasedale patsiendile manustatakse lõppkokkuvõttes vähem ravimeid ning hea enesetunde korral lubatakse ka järgmisel päeval juba koju,” selgitas dr Kirss. Transabdominaalse emakakaela tugiõmbluse peamine puudus on, et sünnitus saab toimuda vaid keisrilõike teel.

 

Vaginaalne tugiõmblus eemaldatakse 36.–37. rasedusnädalal või koheselt sünnitustegevuse käivitumisel. Kõhukaudse tugiõmbluse korral soovitatakse keisrilõige teostada 37.–38. rasedusnädalal.

 

Aastatel 2017–2022 tehti Kliinikumis 90 tugiõmbluse operatsiooni, mille tulemusena sündis 97 tervet last. „Need on lapsed, kes ilma tugiõmbluse operatsioonita ei oleks sündinud või oleks sündinud väga enneaegsena,“ lausus dr Kirss.

 

60 tugiõmblust paigaldati transvaginaalsel meetodil ning 30 laparoskoopiliselt transabdominaalsel meetodil, millest 19 paigaldati enne rasedust. Raseduse ajal paigaldati 11 tugiõmblust, mida tehakse maailmas vähe just operatsiooni keerukuse tõttu.

 

„Kliinikum on emakakaela puudulikkuse ravis kompetentsikeskus, kus aitame patsiente, kellele pole mujal lootust antud. Suudame tugiõmblusega aidata ka neid, kes pöörduvad raseduse keskel juba täieliku emakakaela avatusega. Sageli teeme võimatu võimalikuks ja seda näitavad ka meie tulemused,“ lausus sünnitusosakonna juht dr Fred Kirss.

 

Kliinikumi Leht

Kuidas diagnoositakse ja ravitakse rütmihäireid?

lk6 Erik SalumSüda on kõigile tuntud kui väsimatu mootor, mis pumpab verd meile eluks vajalikesse organitesse. Südamel on oma rütm, mille all mõeldakse sisemise elektrivoolu teket ja juhtivust. Elektriline stimulatsioon on mehhanism, mis paneb südamelihase regulaarselt pumpama. Normaalne rütm on regulaarne, alludes omakorda hulga biomolekulide ja närvisüsteemi regulatsioonile.

 

Südame kui pumba uurimiseks on mitmeid piltuuringuid, mis annavad hea ettekujutuse, kuidas süda ja selle osad, näiteks klapid, töötavad. Rütmi ehk elektrisüsteemi uurimine on keerukam, sest elektrit ei ole võimalik näha ega katsuda. Kõige olulisema meetodina on säilunud üle saja aasta tagasi leiutatud elektrokardiograafia (EKG), mis registreerib südamest nahapinnale jõudvat elektrivoolu ja loob sellest meile mõistetava kujutise. Vahel siiski jääb sellest saadud info puudulikuks ning inimest tuleb uurida elektrofüsioloogia laboris. Seal viiakse veresoone kaudu südamesse mitmeid elektroode, mis annavad elektrivooludest parema ruumilise ettekujutuse. Laboris ulatavad rütmihäirete uurimisel ja ravimisel abikäe keerukad insenertehnilised seadmed, tänu millele muutuvad „nähtamatud“ elektrivoolud arvutiekraanil värvilisteks liikuvateks piltideks.

 

Rütmihäireid on laias laastus kahte sorti – aeglaseid ja kiireid. Paljud neist võivad inimesele põhjustada vaevuseid, kuid õnneks on vaid vähesed rütmihäired eluohtlikud. Kui rütm muutub väga aeglaseks, võib sellega kaasneda väsimus, pearinglus või minestustunne. Sellisel juhul ei saa abi ravimitest, kuid võib kaaluda südamestimulaatori paigaldamist. See on väike aparaat, mis kohaliku tuimestusega sisestatakse rindkerele naha alla. Aparaadi küljes on veresoone kaudu südamesse viidud juhtmed, mille kaudu üliväikese elektrivooluga stimuleerides tekib südames normaalse sagedusega rütm, asendades seeläbi südame sisemist elektrilist allikat.

 

Kiirete rütmihäirete seas on ka eluohtlikke, kui inimesel on näiteks olnud südameinfarkt ning osa südamelihasest on verevarustuse häire tõttu kahjustunud ja asendunud armkoega. Sagedamini esinevad kiired rütmihäired on õnneks healoomulised ja võivad märku anda erinevate kaebuste kujul. Kirjeldatakse südamekloppimist, õõnsat ebamugavust rinnus, südamelöökide „vahelejätmist“, pearinglust ja üldist halba enesetunnet. Arsti jaoks on esmatähtis viia kokku rütmihäiretele viitavad kaebused reaalse rütmihäirega. Pole harv juhus, kui inimene tajub südamelööke tavapärasest tugevamini, kuid samal ajal registreeritud EKG näitab normaalset südame rütmi. Mõned rütmihäired võivadki esineda harva ja lühikest aega, mis teeb nende tuvastamise EKG-ga keeruliseks. Palju abi võib saada nutiseadmete ja vererõhuaparaatide salvestistest, mis annavad esialgse viite rütmihäirele, kuid vajavad kinnitamist standardsete uuringutega.

 

Kiirete rütmihäirete ravis on põhimõtteliselt kolm lähenemist: jälgimistaktika, ravimitega sekkumine ja protseduuri ehk kateeterablatsiooniga ravi. Healoomulised ja harvaesinevad rütmihäired mööduvad sageli iseeneslikult, tänu millele saab vältida ravimite või protseduuridega kaasnevaid riske. Ravimid võivad anda ajutise leevenemise, ent lõpuks võib patsient ikkagi vajada invasiivset protseduuri. Kateeterablatsioon on raviprotseduur, millele eelneb elektrofüsioloogiline uuring (sondid viiakse veresoone kaudu südamesse). Selle käigus mõjutatakse raadiosagedusliku energiaga südames rütmihäireid esilekutsuvaid juhteteid või piirkondi, eesmärgiks on saavutada ravimitega võrreldes kestvam tulemus.

 

Paljudel healoomulistel rütmihäiretel puuduvad selged põhjused ja riskitegurid. Seevastu kodade virvenduse puhul, mis on kõige sagedamini esinev rütmihäire, on inimesel selged võimalused seda ennetada ja sagenemist ära hoida. Soovitav on süüa tervislikku segatoitu, piirata alkoholi tarvitamist, mitte suitsetada, säilitada normaalset kehakaalu ja tegeleda regulaarselt tervisespordiga. Erinevalt uskumustest ei tõsta mõõdukas hulgas kohvi joomine rütmihäirete riski. Vaimse tasakaalu säilitamiseks on hea leida viise stressi maandamiseks, on selleks siis kirjandus, kunst või mõni muu tervisesõbralik hobi.

 

Rütmihäirele viitavate sümptomite tekkel oleks esmalt mõistlik küsida nõu oma perearstilt, kes teeb EKG ning vajadusel lisauuringuid (ehhokardiograafia ehk südame ultraheli, Holter-monitooring ehk 24h rütmijälgimine). Seejärel saab perearst küsida e-konsultatsiooni kardioloogilt, millega sõelutakse välja inimesed, kes vajavad diagnoosi täpsustamiseks ja raviplaani tegemiseks rütmihäiretele spetsialiseerunud kardioloogi vastuvõttu.

 

Dr Erik Salum
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku arst-õppejõud kardioloogia erialal

Dr Jaanus Suumann kaitses doktoritööd

lk5 Janaus Suumann24. novembril kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala arst-õppejõud Jaanus Suumann  filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Gastric biomarkers and their dynamics as a less invasive method to evaluate stomach health in bariatric surgery patients“ („Mao biomarkerid ja nende dünaamika kui väheinvasiivne meetod mao seisundi hindamiseks bariaatrilise kirurgia patsientidel“).

 

Juhendajad: üldkirurgia kaasprofessor Toomas Sillakivi (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Ants Peetsalu (dr. med., juhendas kuni 2020).

 

Oponent: professor Almantas Maleckas (MD, PhD), Leedu Terviseteaduste Ülikool, Kaunas, Leedu. 

 

Kokkuvõte

Paralleelselt rasvunute arvu suurenemisega on tõusnud bariaatriliste operatsioonide arv maailmas. Raskekujulise rasvumise korral on kirurgiline sekkumine ainus tõhus ja kestvat toimet tagav ravimeetod. Bariaatriliste patsientide pre- ja postoperatiivses käsitluses on mao seisundi hindamise kuldseks standardiks seedetrakti ülaosa endoskoopiline uuring (koos gastrobiopsiatega). Viimastel aastakümnetel on populaarsust kogunud vereproovil baseeruv biomarkerite testpaneel, mis aitab väheinvasiivset meetodit kasutades diagnoosida mao funktsionaalseid muutusi ja limaskesta patoloogiaid. Testpaneel põhineb neljal maospetsiifilisel biomarkeril (Pepsinogeen I ja II, Gastriin-17, Helicobacter pylori antikeha), mille väärtuste põhjal saab eristada 8 erinevat markerite profiili. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada: 1) kas biomarkerite testi abil oleks võimalik vältida invasiivse endoskoopilise uuringu tegemist bariaatrilisele operatsioonile minevatele patsientidele; 2) kirjeldada mao biomarkerite profiili muutust 2 aasta jooksul peale maovähendusoperatsiooni; 3) hinnata, kas postoperatiivselt tekkinud muutused mao biomarkerite profiilis on seotud operatsioonist tingitud anatoomiliste muutustega või on nende põhjuseks mao limaskesta patohistoloogilised muutused; 4) hinnata, kas mao biomarkerite pre- ja postoperatiivsed väärtused korreleeruvad ühe aasta liigse kehakaalu langusega. Uuring baseerus 105 patsiendi andmetel, kellele teostati Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgikliinikus mao vertikaalne resektsioon või maost möödajuhtiv operatsioon. Uuringu tulemustest selgus, et biomarkerite testpaneeli normaalsed väärtused peegeldavad hästi terve mao seisundit, mistõttu võiks antud test asümptomaatilistel rasvunud patsientidel normaalsete väärtuste korral asendada preoperatiivset endoskoopilist uuringut. Käesoleva uuringu tulemuste alusel oleks preoperatiivne endoskoopiline uuring olnud välditav 31% uuringu patsientidest. Meie uurimistöö tulemused näitavad, et bariaatrilise operatsiooni järgselt toimuvad märkimisväärsed muutused biomarkerite profiilis on põhjustatud operatsioonist, kuid mitte mao limaskesta patoloogiast. Muutused biomarkerite tasemes püsivad stabiilsena vähemalt kaks aastat peale operatsiooni. 

 

Kaasprof Toomas Sillakivi, juhendaja: Antud doktoritöö initsieeriti rohkem kui 10 aastat tagasi prof Ants Peetsalu eestvedamisel. Tol hetkel olime just alustanud täiesti uue kirurgilise alamdistsipliini, bariaatrilise kirurgia arendamisega Kliinikumis. Dr Jaanus Suumann sattus noore residendina ka sellesse seltskonda, kes ise paljuski alles õppisid ning avastasid. Kuna meil olid pikaajalised koostöökogemused ka Soome kolleegidega, kes olid tegelenud aastakümneid nn “mao seroloogilise biopsia“ ideoloogia väljatöötamisega, siis tekkis idee ja võimalus seda meetodit ka bariaatria patsientide grupi peal testida. Selleks hetkeks seda maailmas praktiliselt polnud tehtud. Doktorandi pikaajaline töö realiseerus nüüd ka doktoritöö eduka kaitsmisena 24. novembril.

Dr Liis Ilves kaitses doktoritööd

lk4 Liis Ilves Tartu Ülikooli Kliinikum3. novembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud Liis Ilves filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Metabolomic profiling of chronic inflammatory skin diseases” (“Krooniliste põletikuliste dermatooside metaboloomiline profileerimine”).

 

Juhendajad: dermatoloogia ja veneroloogia professor Külli Kingo (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut), meditsiinilise metaboloomika teadur Aigar Ottas (PhD (arstiteadus), TÜ genoomika instituut), rakubioloogia kaasprofessor Viljar Jaks (PhD (rakubioloogia) TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut) ja dermatoloogia teadur Paula Reemann (PhD (neuroteadused) TÜ kliinilise meditsiini instituut).

 

Oponent: professor Harri Alenius, Helsingi Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte

Psoriaas, atoopiline dermatiit ja lame lihhen on kroonilised põletikulised nahahaigused, mis mõjutavad tugevalt inimese elukvaliteeti. Psoriaasi korral esinevad nahal erütematoos-skvamoossed naastud ning sageli kaasneb küünte ja liigeste haaratus. Atoopilisele dermatiidile on iseloomulik kuiv ja sügelev nahk ning lööbe teke eelistatud kehapiirkondadesse, mis sõltub ka patsiendi vanusest. Lameda lihheni puhul tekivad nahale klassikaliselt väga sügelevad polügonaalsed lillakad paapulid. Kõigi kolme haiguse puhul on tõusnud risk mitmeks kaasuvaks haiguseks.

 

Metaboloomika on üks „oomika“ harudest, mis tegeleb metaboliitide, näiteks aminohapete ja biogeensete amiinide profileerimisega, peegeldades selle kaudu organismis toimuvaid bioloogilisi protsesse. Metaboloomikat kasutatakse tihti erinevate seisundite biomarkerite leidmiseks, et iseloomustada ja täpsustada normaalsete või patoloogiliste protsesside mehhanisme.

 

Uurimistöö eesmärgiks oli kindlaks määrata psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja lameda lihheni naha ja vere metaboloomiline profiil täpsustamaks antud haiguste patogeneetilisi mehhanisme. Selleks kogusime patsientide ja tervete inimeste nahabiopsiaid nii haiguskolde kui näilistelt tervest nahast ning vereseerumeid ning määrasime neis sisalduvad metaboliidid, kasutades uurimiseks suunatud analüüsi.

 

Leidsime, et psoriaasi haiguskollete nahale on iseloomulikud hüperproliferatsioonile ja põletikule omased muutused, atoopilise dermatiidi haiguskollete naha metaboloomilist profiili iseloomustab põletik, häirinud naha barjäärfunktsioon ja suurenenud vastuvõtlikkus oksüdatiivsele stressile, ning lameda lihheniga patsientide vereseerumis esinevad muutused lipoproteiinide koostises, mis võivad põhjustada kaasuvaid haigusi või olla ka ise neist tingitud. Kokkuvõttes aitavad saadud teadmised nende haiguste patogeneetilisi mehhanisme paremini mõista ning tulemused võiksid klinitsiste julgustada lameda lihheniga patsiente rutiinselt düslipideemia osas kontrollima.

 

Kommentaar

Prof Külli Kingo, juhendaja: Liis Ilvese puhul on tegemist noore motiveeritud kolleegiga, kes lisaks kliinilisele tööle panustab tugevalt eriala õppe-, teadus- ja arendustegevusesse. Liis Ilvese doktoritöö käsitleb kroonilisi põletikulisi nahahaigusi, mida meie teadusgrupp on ligi 20 aastat uurinud. Tema uurimistöö fookuses oli psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja lameda lihheni metaboloomilise profiili selgitamine, mõistmaks nende haiguste tekkemehhanisme. Tema doktoritöös näitasime esimesena maailmas, et lamedat lihhenit põdevate patsientide vereseerumi lipoproteiinide koostise muutused mõjutavad selle haiguse avaldumist.

Lapse turvaline ja toetav keskkond täna toetab õnnelikumat, targemat ja rahumeelsemat ühiskonda homme

lk2 laste ja noorukite vaimse tervise keskuse konverents Tiina VillakoTartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukute vaimse tervise keskuse juubelikonverents keskendus lapseea kiindumussuhtele, mille iseloom määrab paljuski selle, millised on inimese sotsiaalsed suhted edasises elus.

 

Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht dr Reigo Reppo sõnul on laste ja noorukite psühhiaatria ülesanne toetada psüühiliste eripäradega lapsi ja noori. „Üks viis psüühiliste murede ennetamiseks on mõista kiindumussuhte rolli ja teadvustada, et kiindumussuhe hakkab arenema enne lapse sündimist ja saab olulise kiirenduse esimestel elupäevadel ning -nädalatel peale lapse sündi. Kui vanem on stressis, ärev ja õnnetu, on tal raskem mõista lapse vajadusi ning nautida hetkesid koos oma lapsega,“ selgitas laste ja noorukite psühhiaater dr Reigo Reppo. Ta lisas, et ühiskonnas mõistetakse ja pannakse aina enam tähele, kuidas lapse turvaline ja toetav keskkond loob õnnelikumat, targemat ja rahumeelsemat ühiskonda homme. „Kui lapse kontakt vanemaga jääb pinnaliseks või saab mingil viisil kahjustatud, on sellel laiaulatuslikud tagajärjed kogu lapse edasisele psüühilisele arengule ja lisab oluliselt riski psüühikahäirete tekkimiseks,“ rõhutas dr Reppo.

 

21. novembril 40. tegutsemisaastat tähistavat laste ja noorukute vaimse tervise keskust on saatnud kiired ühiskondlikud muutused. „Mõjutajad on olnud erinevad, kuid surve peredele kohanemiseks erinevate olukordadega, muuhulgas uute võimaluste, väljakutsete ning ka raskustega, on olnud läbi aastakümnete püsiv. Täpselt samamoodi on püsiv ka laste vajadus turvalise perekonna järele, kus vanemad ja teised hooldajad neid mõistavad ja oskavad suunata parema enda poole. Seetõttu loodan, et kiindumussuhtele pühendatud konverents aitab meil hoida pilgu terava, tähelepaneliku ning leida uusi võimalusi meie laste ja noorte toetamiseks,“ sõnas dr Reppo.

 

Terviseminister Riina Sikkut tõdes konverentsil, et Kliinikumi laste ja noorte vaimse tervise keskuse spetsialistid on 40 aastat aidanud tõsiste muredega lapsi – seda ka aegadel, kui vaimset tervist alaväärtustati. „Järjest suurema tähtsuse on ühiskonnas saanud ennetus, muuhulgas pakub keskus vanemlusprogramme, et paremate vanemlike oskuste abil toetada nii vanemate kui ka laste vaimset tervist. Ka kiindumussuhte vajaduse ja rolli parem mõistmine aitab kiindumussuhte häirega lastele luua parema vundamendi kogu eluks ja vältida pikaajalisi terviseriske,“ märkis terviseminister.

 

Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse haiglaravi voodikohtade arv on kõrghetkel ulatunud 50ni. Hetkel on haiglaravi voodikohti 25 ning ambulatoorsete vastuvõttude arv oluliselt kasvanud – arstide ja õdede ambulatoorseid vastuvõtte tehakse aastas rohkem kui 10 000, mida täiendavad patsientide pöördumised psühholoogide ning logopeedide poole 4460 vastuvõtul. „Kui täna veedavad haiglaravi vajavad patsiendid keskuses 10 päeva, siis 1980. aastatel tuli psühhiaatrilist abi vajavatel lastel ja noorukitel haiglas veeta koguni 63 päeva. Statsionaarse ravi vajadus kerkib esile mitmesugustel põhjustel – mõnikord on mõislikum hinnata last ja tema toimetulekut veidi pikema aja vältel, kui see ambulatoorselt võimalik oleks, kuid sageli pöördutakse osakonna poole ka ravi korrigeerimiseks või ennast või teisi kahjustava teo ennetamiseks. Tänapäeval on suurim väljakutse raviteekonna loomine raske tundekontrollihäiretega noortele. Pakume oma keskuses nendele noortele spetsialiseeritud abi dialektilise käitumisteraapia rühmas ning meie vastuvõttudele jõudvatele depressiivsetele noortele arendame interpersonaalset teraapiat koostöös Soome superviisoritega. Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse töös on järjest suurem roll ka grupiteraapiatel. Nii toetame ka näiteks lapsevanemaid, “ tutvustas keskuse juht.

 

Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse meeskond töötab nii Kliinikumi psühhiaatriakliinikus Raja tänaval kui ka Tartu tervisekeskuses. Samuti on Tartus väljaspool asuvate vaimse tervise kabinettide töö sisustatud suuresti just Kliinikumi vaimse tervise õdedega, mille eesmärgiks liikuda patsientide kodukohale lähemale. Kokku töötab keskuses 93 inimest. „Meie keskuse üks tugevus on kindlasti meeskonnatöö. Tunnetame igapäevaselt, et kolleegide tugi, kolleegilt saadud uus vaatenurk ja aruteludes tekkivad mõtted aitavad leida konkreetset last ja noort toetavaid raviviise. Meeskonnatöö ei ole oluline ainult keskusesiseselt, vaid ka Eesti teiste psühhiaatriliste keskustega ja kliinikutega ning teiste koostööpartneritega. Seetõttu tänan meie arste, õdesid, psühholooge, logopeede ja sotsiaaltöötajaid ning tiheda koostöö eest lastekliiniku kolleege. Aitäh Tallinna, Viljandi, Pärnu ja teiste piirkondade lastepsühhiaatrilise abi pakkujatele, lastekaitsetöötajatele, politseile, koolide ja asenduskodude spetsialistidele, kes meie mõtetega kaasa tulevad,“ tänas dr Reigo Reppo kõiki, kes laste ja noorukite vaimset tervise eest seisavad.

 

Kliinikumi Leht  

Enneaegselt sündinud laste päev keskendus nahk-naha kontakti olulisusele

lk8 lasteintensiiv17. november on ülemaailmselt pühendatud enneaegselt sündinud lastele ja nende peredele. Eestis ja maailmas sünnib iga kümnes laps enneaegsena ehk enne 37. rasedusnädalat, misjärel vajavad nad ravi ja edasist kosumist intensiivravi ja neonatoloogia osakondades.

 

2023. aastal oli enneaegse sünni päeva fookus suunatud nahk-naha kontakti olulisusele. Tartu Ülikooli Kliinikumi neonatoloogia osakonna juhi dr Annika Tiit-Vesingi sõnul tuleb meeles pidada, et enneaegsed lapsed, sõltumata nende väiksusest, väärivad täpselt samasugust käsitlust nagu ajaliselt sündinud beebid. „Oma vanemate põues olek ehk nahk-naha kontakt ükskõik mis ajahetkel alates sünnist, on väga suure mõjuga nii lapse arengule kui ka ema-lapse suhtele. Muuhulgas soodustab nahk-naha kontakt emal rinnapiima teket ning rinnapiim omakorda on enneaegsele beebile ja tema ebaküpsele immuunsüsteemile parim toit, sisaldades vajalikke toitaineid ja kaitsekehasid,“ selgitas dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et kohene nahk-naha kontakt võib enneaegsete laste puhul olla vanematele väljakutseks. „Enneaegselt sündinud lapsed on haprad nii oma küpsusastmelt kui ka välimuselt ning neid ümbritsevad meditsiinilised seadmed on vanematele harjumatud. Selleks, et sellistest hetkedest üle saada, on vanematele abiks haiglatöötajad,“ sõnas vastsündinute osakonna juht.

 

Eestis sünnib igal aastal enneaegsena ligi 700 last, kes peavad viibima haiglas nädalaid või isegi kuid. Haiglas oleku kestus sõltub vastsündinu küpsusastmest. „Enneaegseks loetakse beebit, kes on sündinud enne 37. täisrasedusnädalat. Väga enneaegseks peetakse beebisid, kes sünnivad enne 32. nädalat ning erakordselt enneaegseks neid, kes sünnivad enne 28. rasedusnädalat. Kõige suuremad tervisemured on lastel, kes sünnivad enne 32. rasedusnädalat ning need lapsed vajavad kindlasti jälgimist lasteintensiivravi osakonnas ja neonatoloogia osakonnas,“ rääkis dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et rahvusvaheline kokkulepe on seadnud kõige alumiseks sündimise piiriks ehk ajaks, mil ravi ja seadmete abil saab aidata beebil väljaspool emaüsa kasvada, 22. rasedusnädalat.

 

Enneaegsel sünnil ei ole ühte ja selget põhjust. „Emad küsivad sageli, kas ja mida nad saanuks teha teisiti. Elussündidest 6–8% lastest sünnib enneaegsena ja see protsent on olnud läbi aastakümnete muutumatu. Enneaegse sünni põhjused võivad olla erinevad, näiteks emapoolsetelt lootevee enneaegne puhkemine või platsenta enneaegne irdumine, aga esineb ka olukordi, kus ei ole selgitust, miks sünnitegevus enneaegselt algab. Samuti on lootepoolseid põhjuseid, mil rasedus tuleb enneaegselt lõpetada. Olgu tegemist mistahes põhjusega, on olukord vanematele alati ootamatu ning vahel jäävad emale vaid minutit ja tunnid ootamatu olukorraga harjumiseks. Keegi ei mõtle sellele, et mu laps võiks sündida enneaegselt. Seetõttu on vanemate toetamine selles olukorras äärmiselt tähtis,“ kirjeldas väljakutseid dr Tiit-Vesingi.

 

Enneaegselt sündinud laste ravi

Tartu Ülikooli Kliinikumis ravitakse enneaegselt sündinud lapsi laste intensiivravi ja neonatoloogia osakonnas, mille töötajad on spetsialiseerunud just nende laste sünnijärgse kohanemise toetamisele ja ravile. „Vanemad võivad olla kindlad, et nii Kliinikumis kui kogu Eestis on enne õiget aega sündinud laste käsitlus väga heal tasemel ning kõik rasedused, mis võivad lõppeda enneaegse sünniga, koondatakse ööpäevaringselt ekspertidega mehitatud keskustesse. Pärast lastekliiniku kolimist uutesse ruumidesse asuvad Kliinikumis kõik kolm osakonda – sünnitusosakond, lasteintensiivravi osakond ning neonataoloogia osakond – komplekselt ühel korrusel. Selline logistika on muu Euroopaga võrreldes üsna luksuslik ning annab kõik võimalused nii koheseks nahk-naha kontaktiks kui ka vanematel ja lapsel kogu haiglas oleku aja viibimiseks perepalatis, sealjuures nii lasteintensiivravi kui ka neonatoloogia osakonnas,“ rääkis osakonnajuht.

Väärtuspõhine tervishoid kui parim ravi patsiendile

lk10 Eramuse visiit20.–21. novembril külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi väärtuspõhise tervishoiu eksperdid professor Arie Franx ja Michelle Heijke Erasmuse ülikoolihaiglast Hollandist, et jagada oma kogemusi ning innustada Kliinikumi töötajaid. Külalised kohtusid Kliinikumis  juhatuse ja teiste teema eestvedajatega ning pidasid ka avaliku loengu väärtuspõhise tervishoiu põhialustest. Kliinikumi tegevjuhtide koosolekul arutati ühiselt, miks võiks väärtuspõhise tervishoiu suunas liikuda.  

 

Prof Franxi sõnum on väärtuspõhine tervishoid parim ravi patsiendile. See tähendab ravi, mis vastab nii meditsiinilisele vajadusele kui patsiendi vajadustele. See teadmine ei ole niivõrd innovatsioon, vaid tagasipöördumine meditsiini juurte juurde, mille keskne osa on lähtumine patsiendist, tema kuulamine ja küsimine: “Mis on sinu jaoks oluline?”. 

 

Eksperdid rõhutasid, et sellest küsimusest tulekski alustada, küsides patsientide käest süsteemselt nende jaoks olulisi tervisetulemeid (patsiendi raporteeritud tervisetulem PROM) ning nende kogemust (patsiendi raporteeritud kogemus PREM). Samuti arutada vastuvõtul just neid teemasid, mis on patsiendi jaoks kõige olulisemad ning võtta ette samme, et patsientide jaoks olulisi tulemusi parandada. Erasmuse ülikoolihaigla kogemus on, et kui ravitulemused on head, tuleb üha rohkem keskenduda patsientide jaoks olulistele tervisetulemitele. 

 

Lisaks tervisetulemite kogumisele ja kasutamisele igapäevatöös soovitasid eksperdid suuremate patsiendigruppide puhul läheneda raviteekonnapõhiselt, väärtustada multidistsiplinaarset meeskonnatööd (arstid, õed tervishoiu tugispetsialistid, tugipersonal, patsiendid, lähedased) ning mõelda algusest peale andmehalduse ning IT-lahenduste peale.  

 

Kliinikumis teist aastat toimuvad väärtuspõhise tervishoiu saadikute koolitused ning ekspertide külaskäik on osa projektist “Healthcare Transformation Academy”.

 

Liina Pääbo

Teadus-arendusteenistuse projektijuht

Kliinikumi diabeediportaal aitab patsiente ja lähedasi

lk11 diabeediportaalTartu Ülikooli Kliinikum on ainus tervishoiuasutus Eestis, mis tegeleb igas eas diabeedihaigetega ja on diabeediga patsientidele partneriks kogu nende elukaare vältel. Arvestades haiguse suurt levimust, puutuvad diabeedi patsientidega kokku Kliinikumi kõikide struktuuriüksuste töötajad. 2022. aastal viibis Kliinikumi 21-s osakonnas diabeedi põhidiagnoosiga patsiente kokku 349 ning keskmine ravikestus oli 7,9 päeva. Diabeedi kaasuva diagnoosiga patsiente raviti 2022. aastal Kliinikumis kokku 4414.

 

Kliinikumi uus diabeediportaal on mõeldud diabeeti põdevale inimesele, nende lähedastele ning teistele teemast huvitatud inimestele selleks, et lihtsustada tõenduspõhise ja asjakohase informatsiooni leidmist. Projektijuhi Kadri Piiri sõnul tekkis idee diabeediportaali loomiseks reaalsest vajadusest. „Nimelt ei olnud diabeeti põdevatele patsientidele jagada head kompaktset infomaterjali, kust nad saaksid lugeda diabeedi olemusest, ravivõimalustest, tüsistustest jms ning leida vastused oma kordama kippuvatele ning igapäevaelu puudutavatele küsimustele. Diabeediportaal on usaldusvääne infoallikas ning patsiendid ei pea enam esmase info leidmiseks kulutama liigset aega erinevate internetilehekülgede külastamiseks ja infomaterjalide lugemiseks. Diabeediportaali kaudu saame jagada ka muid diabeedialaseid uudiseid ning parandada diabeediga seotud teadmiste taset ja praktilisi oskusi,“ tutvustas Kadri Piir. Ta lisas, et viimastel aastakümnetel on diabeedi seadmed kiiresti arenenud ja tänu Tervisekassa soodustusele muutunud laialdaselt kättesaadavaks. See tingib omakorda vajaduse kaasajastatud juhendmaterjalide vahele, mis aitaksid patsientidel langetada teadliku valiku erinevate tehnoloogiliste ravivahendite hulgast.

 

Diabeediga patsientide käsitlus on väga dünaamiline ja sõltub lisaks diabeeditüübile veel paljudest muudest teguritest. Patsiendid satuvad haiglaravile erinevatel põhjustel erinevatesse Kliinikumi osakondadesse. Seetõttu on portaal ühtlasi ka praktiline abivahend Kliinikumi töötajatele. Projekti koordinaatori Triinu Kivitari sõnul aitab see lihtsustada õdede nõustamistööd läbi üleüldise informatsiooni ja pildiliste materjalide koondamise ühte kohta. Diabeedi ravis on sõltuvalt diabeedi tüübist, ravi viisist ning inimese individuaalsusest palju erisusi, mistõttu on portaalis viited erinevatele spetsialistidele, kelle poole saab pöörduda lahenduste leidmiseks. Diabeediportaalis käsitletavateks teemadeks on diabeedi tüübid ja riskitegurid, pideva glükoosimonitooringu seadmed, insuliinipumbad, elu diabeediga, toitumine ja toitumisjuhised ning võimalused nõustamiseks ja abiks diabeedipatsiendile.

 

Diabeediportaali valmimist toetas Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond. Portaali leiate aadressil: www.kliinikum.ee/diabeet

 

Kliinikumi Leht

Kliinikumis algas juturoboti projekt

lk9 Juturobot Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikum alustas oktoobri viimastel päevadel oma kodulehel juturoboti loomise ja katsetamise projektiga. Projekti eesmärk on kaardistada inimeste korduvad küsimused ja teemad, milles vajatakse enim abi ja nõu. Saadud sisendit kasutatakse juturoboti vastuste algoritmide loomiseks.

 

Projekti algusjärgus, mil kogutakse juturoboti jaoks sisendit, on Kliinikumi kodulehe külastajad oodatud kasutama vestlusakent, mille vahendusel saab esitada oma küsimused ja saada neile reaalajas ka vastuseid. Katseperioodil vastavad iga päev ajavahemikus 10.00–20.00 inimeste küsimustele patsienditeenistuse, erakorralise meditsiini osakonna, psühhiaatriakliiniku ja naistekliiniku töötajad.

 

Mõned näited, millist infot katseperioodil pakutakse

Tasub silmas pidada, et vestlusaknas ei broneerita vastuvõtuaegu. Ootamatute tervisemurede puhul tasub jätkuvalt pöörduda oma perearsti või ööpäevaringse perearsti nõuandetelefoni 1220 poole.

EMO

  • Erakorralisse vastuvõttu pöördumine (asukoht, parkimine, info saatjatele/lähedastele)
  • Ooteaegade pikkus EMO-s, millest see oleneb
  • Ravikindlustuse küsimused vältimatu abi puhul, visiiditasu
  • Patsiendiinfo koduseks toimetulekuks (nt puugi eemaldamine)

 Naistekliinik

  • Kuidas oma arsti/ämmaemandat kätte saada, miks ta telefonile/meilile ei vasta?
  • Millise murega võib tulla valvekabinetti?
  • Kui palju maksab visiit ilma kindlustuseta?
  • Kuidas retsepti pikendada?
  • Milliseid protseduure tehakse ja mis see maksab?
  • Kuidas küsida teisest arvamust?

Psühhiaatriakliinik

  • Kuhu ja kelle poole tervisemurega pöörduda, millal on abi otsimisega kiire ja mida siis teha?
  • Mida teeb vaimse tervise õde, mida psühholoog ja mida psühhiaater?
  • Saame soovitada eneseabivõtteid ja jagada linke

Patsienditeenistus

  • Teabe leidmine erinevate terviseseisundite ja protseduuride kohta Kliinikumi kanalitest, patsientidele ja lähedastele suunatud info, muu korralduslik info
  • Praktikantidel on võimalik kiiresti ja ühest kohast saada vastuseid praktikaga seotud küsimustele

 

Kliinikumi Leht

Dr Matti Maimets: prognoosime grippi haigestumise kasvu

lk2 gripi vaktsineerimineTartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste eriala esindajad prognoosivad algavaks viiruste hooajaks grippi haigestumise kasvu. Samuti on jõudnud Eestisse uued koroonatüved, mistõttu on oluline jälgida vaktsineerimise soovitusi.

 

Kliinikumi infektsioonhaiguste vanemarst-õppejõu Matti Maimetsa sõnul on algaval sügistalvisel hooajal gripi levik kindlasti laialdasem kui paaril eelneval aastal. „Covid-19 pandeemia esimesel, 2020. aastal, vähenes grippi haigestumine oluliselt. 2021. aastal kadus see pea sootuks ning 2022. aastal esines grippi haigestumist juba rohkem, ent tavapärasest siiski vähemal määral. Lõunapoolkera suvise haigestumise alusel võib 2023. aastaks põhjapoolkeral prognoosida sama kõrget haigestumise määra kui see oli aastatel 2018–2019,“ selgitas dr Maimets. Ta lisas, et kõige parem viis kaitsta nii end kui lähedasi, on jätkuvalt vaktsineerimine.

 

Igal aastal kinnitab eesootava viirushooaja gripivaktsiini Maailma Terviseorganisatsioon. 2023. aastal on vaktsineerimiseks kasutusel neljavalentne gripivaktsiin Influvac Tetra ning VaxigripTetra. Gripi vastu saavad vaktsineerida inimesed igas vanuses, sealjuures on 2–17-aastastel lastel ja noortel võimalik valida vaktsineerimiseks mugav ninasprei variant Fluenz Tetra. Tervisekassa võimaldab tasuta vaktsineerimist üld- ja erihoolekande teenusel olevatele inimestele, kõigile alates 60. eluaastast, lapseootel naistele, kuni 7-aastastele lastele ning gripi riskirühma kuuluvatele alaealistele, kellel on terviseseisundi tõttu suurem risk raskelt haigestuda.

 

Koos gripivaktsiiniga on uuendatud ka Covid-19 vaktsiin. „Covid-19 vastu on kasutusel samuti uus vaktsiin, kuna SARS-CoV-2 viirus on väga muutlik. Comirnaty Omicron on täielikult uuendatud vaktsiin omikroni muundunud tüve kaitseks. Sealjuures kinnitavad ka Terviseameti andmed, et Eestis levib omikroni uus tüvi,“ selgitas dr Maimets.

 

Immunoprofülaktika komisjon soovitab Covid-19 vastu vaktsineerida ennekõike riskirühmadesse kuuluvatel inimestel – see tähendab alates 60. eluaastast ning riskirühma kuuluvad lapsed ja täiskasvanud, kellel on Covid-19 põdemisest või viimasest vaktsineerimisest möödas rohkem kui kuus kuud. Vaktsineerimine Covid-19 vastu on tasuta.

 

Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde.

 

Laste vaktsineerimine gripi vastu

Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna vanemarst-õppejõud Eda Tamme sõnul on pandeemia-aastad mõjutanud ka laste immuunsust. „Covid-19 tabas raskelt küll pigem vanemaealisi inimesi, samas tekitasid piirangud ühiskonnas lastel immuunsuse võla. Suur hulk lapsi ei puutunud kokku tavapäraste viirustega, näiteks enteroviiruse ja gripiviirusega, mistõttu ei tea me täpselt, kui hästi või halvasti laste immuunsüsteem eesootaval viirusperioodil käitub,“ selgitas dr Tamm. Ta lisas, et Terviseameti andmetel esineb grippi haigestumist enim just laste seas. „Hospitaliseerimist vajavad kõige enam gripi tõttu aga alla 5-aastased lapsed ning üle 65-aastased inimesed. Gripiviiruse peamiseks levitajaks on põhikooliealised ja nooremad lapsed, sealjuures näitavad uuringud, et nende gruppide vaktsineerimine piirab viiruse levitamist,“ rääkis dr Tamm.

 

Dr Tamm tõi välja, et laste kõige sagedasem gripi tüsistus on keskkõrvapõletik. Esineb ka viiruslikku kopsupõletikku ning üksikutel juhtudel kesknärvisüsteemi haaratust. Ta rõhutas, et grippi on võimalik hoida ära vaktsineerimise teel.

 

Kliinikumi Leht