Lisatud: 30 November 2023

17. november on ülemaailmselt pühendatud enneaegselt sündinud lastele ja nende peredele. Eestis ja maailmas sünnib iga kümnes laps enneaegsena ehk enne 37. rasedusnädalat, misjärel vajavad nad ravi ja edasist kosumist intensiivravi ja neonatoloogia osakondades.

2023. aastal oli enneaegse sünni päeva fookus suunatud nahk-naha kontakti olulisusele. Tartu Ülikooli Kliinikumi neonatoloogia osakonna juhi dr Annika Tiit-Vesingi sõnul tuleb meeles pidada, et enneaegsed lapsed, sõltumata nende väiksusest, väärivad täpselt samasugust käsitlust nagu ajaliselt sündinud beebid. „Oma vanemate põues olek ehk nahk-naha kontakt ükskõik mis ajahetkel alates sünnist, on väga suure mõjuga nii lapse arengule kui ka ema-lapse suhtele. Muuhulgas soodustab nahk-naha kontakt emal rinnapiima teket ning rinnapiim omakorda on enneaegsele beebile ja tema ebaküpsele immuunsüsteemile parim toit, sisaldades vajalikke toitaineid ja kaitsekehasid,“ selgitas dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et kohene nahk-naha kontakt võib enneaegsete laste puhul olla vanematele väljakutseks. „Enneaegselt sündinud lapsed on haprad nii oma küpsusastmelt kui ka välimuselt ning neid ümbritsevad meditsiinilised seadmed on vanematele harjumatud. Selleks, et sellistest hetkedest üle saada, on vanematele abiks haiglatöötajad,“ sõnas vastsündinute osakonna juht.

Eestis sünnib igal aastal enneaegsena ligi 700 last, kes peavad viibima haiglas nädalaid või isegi kuid. Haiglas oleku kestus sõltub vastsündinu küpsusastmest. „Enneaegseks loetakse beebit, kes on sündinud enne 37. täisrasedusnädalat. Väga enneaegseks peetakse beebisid, kes sünnivad enne 32. nädalat ning erakordselt enneaegseks neid, kes sünnivad enne 28. rasedusnädalat. Kõige suuremad tervisemured on lastel, kes sünnivad enne 32. rasedusnädalat ning need lapsed vajavad kindlasti jälgimist lasteintensiivravi osakonnas ja neonatoloogia osakonnas,“ rääkis dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et rahvusvaheline kokkulepe on seadnud kõige alumiseks sündimise piiriks ehk ajaks, mil ravi ja seadmete abil saab aidata beebil väljaspool emaüsa kasvada, 22. rasedusnädalat.

Enneaegsel sünnil ei ole ühte ja selget põhjust. „Emad küsivad sageli, kas ja mida nad saanuks teha teisiti. Elussündidest 6–8% lastest sünnib enneaegsena ja see protsent on olnud läbi aastakümnete muutumatu. Enneaegse sünni põhjused võivad olla erinevad, näiteks emapoolsetelt lootevee enneaegne puhkemine või platsenta enneaegne irdumine, aga esineb ka olukordi, kus ei ole selgitust, miks sünnitegevus enneaegselt algab. Samuti on lootepoolseid põhjuseid, mil rasedus tuleb enneaegselt lõpetada. Olgu tegemist mistahes põhjusega, on olukord vanematele alati ootamatu ning vahel jäävad emale vaid minutit ja tunnid ootamatu olukorraga harjumiseks. Keegi ei mõtle sellele, et mu laps võiks sündida enneaegselt. Seetõttu on vanemate toetamine selles olukorras äärmiselt tähtis,“ kirjeldas väljakutseid dr Tiit-Vesingi.

Enneaegselt sündinud laste ravi

Tartu Ülikooli Kliinikumis ravitakse enneaegselt sündinud lapsi laste intensiivravi ja neonatoloogia osakonnas, mille töötajad on spetsialiseerunud just nende laste sünnijärgse kohanemise toetamisele ja ravile. „Vanemad võivad olla kindlad, et nii Kliinikumis kui kogu Eestis on enne õiget aega sündinud laste käsitlus väga heal tasemel ning kõik rasedused, mis võivad lõppeda enneaegse sünniga, koondatakse ööpäevaringselt ekspertidega mehitatud keskustesse. Pärast lastekliiniku kolimist uutesse ruumidesse asuvad Kliinikumis kõik kolm osakonda – sünnitusosakond, lasteintensiivravi osakond ning neonataoloogia osakond – komplekselt ühel korrusel. Selline logistika on muu Euroopaga võrreldes üsna luksuslik ning annab kõik võimalused nii koheseks nahk-naha kontaktiks kui ka vanematel ja lapsel kogu haiglas oleku aja viibimiseks perepalatis, sealjuures nii lasteintensiivravi kui ka neonatoloogia osakonnas,“ rääkis osakonnajuht.

Loe edasi...

Lisatud: 30 November 2023

20.–21. novembril külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi väärtuspõhise tervishoiu eksperdid professor Arie Franx ja Michelle Heijke Erasmuse ülikoolihaiglast Hollandist, et jagada oma kogemusi ning innustada Kliinikumi töötajaid. Külalised kohtusid Kliinikumis  juhatuse ja teiste teema eestvedajatega ning pidasid ka avaliku loengu väärtuspõhise tervishoiu põhialustest. Kliinikumi tegevjuhtide koosolekul arutati ühiselt, miks võiks väärtuspõhise tervishoiu suunas liikuda.  

Prof Franxi sõnum on väärtuspõhine tervishoid parim ravi patsiendile. See tähendab ravi, mis vastab nii meditsiinilisele vajadusele kui patsiendi vajadustele. See teadmine ei ole niivõrd innovatsioon, vaid tagasipöördumine meditsiini juurte juurde, mille keskne osa on lähtumine patsiendist, tema kuulamine ja küsimine: “Mis on sinu jaoks oluline?”. 

Eksperdid rõhutasid, et sellest küsimusest tulekski alustada, küsides patsientide käest süsteemselt nende jaoks olulisi tervisetulemeid (patsiendi raporteeritud tervisetulem PROM) ning nende kogemust (patsiendi raporteeritud kogemus PREM). Samuti arutada vastuvõtul just neid teemasid, mis on patsiendi jaoks kõige olulisemad ning võtta ette samme, et patsientide jaoks olulisi tulemusi parandada. Erasmuse ülikoolihaigla kogemus on, et kui ravitulemused on head, tuleb üha rohkem keskenduda patsientide jaoks olulistele tervisetulemitele. 

Lisaks tervisetulemite kogumisele ja kasutamisele igapäevatöös soovitasid eksperdid suuremate patsiendigruppide puhul läheneda raviteekonnapõhiselt, väärtustada multidistsiplinaarset meeskonnatööd (arstid, õed tervishoiu tugispetsialistid, tugipersonal, patsiendid, lähedased) ning mõelda algusest peale andmehalduse ning IT-lahenduste peale.  

Kliinikumis teist aastat toimuvad väärtuspõhise tervishoiu saadikute koolitused ning ekspertide külaskäik on osa projektist “Healthcare Transformation Academy”.

Liina Pääbo

Teadus-arendusteenistuse projektijuht

Lisatud: 30 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum on ainus tervishoiuasutus Eestis, mis tegeleb igas eas diabeedihaigetega ja on diabeediga patsientidele partneriks kogu nende elukaare vältel. Arvestades haiguse suurt levimust, puutuvad diabeedi patsientidega kokku Kliinikumi kõikide struktuuriüksuste töötajad. 2022. aastal viibis Kliinikumi 21-s osakonnas diabeedi põhidiagnoosiga patsiente kokku 349 ning keskmine ravikestus oli 7,9 päeva. Diabeedi kaasuva diagnoosiga patsiente raviti 2022. aastal Kliinikumis kokku 4414.

Kliinikumi uus diabeediportaal on mõeldud diabeeti põdevale inimesele, nende lähedastele ning teistele teemast huvitatud inimestele selleks, et lihtsustada tõenduspõhise ja asjakohase informatsiooni leidmist. Projektijuhi Kadri Piiri sõnul tekkis idee diabeediportaali loomiseks reaalsest vajadusest. „Nimelt ei olnud diabeeti põdevatele patsientidele jagada head kompaktset infomaterjali, kust nad saaksid lugeda diabeedi olemusest, ravivõimalustest, tüsistustest jms ning leida vastused oma kordama kippuvatele ning igapäevaelu puudutavatele küsimustele. Diabeediportaal on usaldusvääne infoallikas ning patsiendid ei pea enam esmase info leidmiseks kulutama liigset aega erinevate internetilehekülgede külastamiseks ja infomaterjalide lugemiseks. Diabeediportaali kaudu saame jagada ka muid diabeedialaseid uudiseid ning parandada diabeediga seotud teadmiste taset ja praktilisi oskusi,“ tutvustas Kadri Piir. Ta lisas, et viimastel aastakümnetel on diabeedi seadmed kiiresti arenenud ja tänu Tervisekassa soodustusele muutunud laialdaselt kättesaadavaks. See tingib omakorda vajaduse kaasajastatud juhendmaterjalide vahele, mis aitaksid patsientidel langetada teadliku valiku erinevate tehnoloogiliste ravivahendite hulgast.

Diabeediga patsientide käsitlus on väga dünaamiline ja sõltub lisaks diabeeditüübile veel paljudest muudest teguritest. Patsiendid satuvad haiglaravile erinevatel põhjustel erinevatesse Kliinikumi osakondadesse. Seetõttu on portaal ühtlasi ka praktiline abivahend Kliinikumi töötajatele. Projekti koordinaatori Triinu Kivitari sõnul aitab see lihtsustada õdede nõustamistööd läbi üleüldise informatsiooni ja pildiliste materjalide koondamise ühte kohta. Diabeedi ravis on sõltuvalt diabeedi tüübist, ravi viisist ning inimese individuaalsusest palju erisusi, mistõttu on portaalis viited erinevatele spetsialistidele, kelle poole saab pöörduda lahenduste leidmiseks. Diabeediportaalis käsitletavateks teemadeks on diabeedi tüübid ja riskitegurid, pideva glükoosimonitooringu seadmed, insuliinipumbad, elu diabeediga, toitumine ja toitumisjuhised ning võimalused nõustamiseks ja abiks diabeedipatsiendile.

Diabeediportaali valmimist toetas Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond. Portaali leiate aadressil: www.kliinikum.ee/diabeet

Kliinikumi Leht

Lisatud: 30 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum alustas oktoobri viimastel päevadel oma kodulehel juturoboti loomise ja katsetamise projektiga. Projekti eesmärk on kaardistada inimeste korduvad küsimused ja teemad, milles vajatakse enim abi ja nõu. Saadud sisendit kasutatakse juturoboti vastuste algoritmide loomiseks.

Projekti algusjärgus, mil kogutakse juturoboti jaoks sisendit, on Kliinikumi kodulehe külastajad oodatud kasutama vestlusakent, mille vahendusel saab esitada oma küsimused ja saada neile reaalajas ka vastuseid. Katseperioodil vastavad iga päev ajavahemikus 10.00–20.00 inimeste küsimustele patsienditeenistuse, erakorralise meditsiini osakonna, psühhiaatriakliiniku ja naistekliiniku töötajad.

Mõned näited, millist infot katseperioodil pakutakse

Tasub silmas pidada, et vestlusaknas ei broneerita vastuvõtuaegu. Ootamatute tervisemurede puhul tasub jätkuvalt pöörduda oma perearsti või ööpäevaringse perearsti nõuandetelefoni 1220 poole.

EMO

• Erakorralisse vastuvõttu pöördumine (asukoht, parkimine, info saatjatele/lähedastele)
• Ooteaegade pikkus EMO-s, millest see oleneb
• Ravikindlustuse küsimused vältimatu abi puhul, visiiditasu
• Patsiendiinfo koduseks toimetulekuks (nt puugi eemaldamine)

 Naistekliinik

• Kuidas oma arsti/ämmaemandat kätte saada, miks ta telefonile/meilile ei vasta?
• Millise murega võib tulla valvekabinetti?
• Kui palju maksab visiit ilma kindlustuseta?
• Kuidas retsepti pikendada?
• Milliseid protseduure tehakse ja mis see maksab?
• Kuidas küsida teisest arvamust?

Psühhiaatriakliinik

• Kuhu ja kelle poole tervisemurega pöörduda, millal on abi otsimisega kiire ja mida siis teha?
• Mida teeb vaimse tervise õde, mida psühholoog ja mida psühhiaater?
• Saame soovitada eneseabivõtteid ja jagada linke

Patsienditeenistus

• Teabe leidmine erinevate terviseseisundite ja protseduuride kohta Kliinikumi kanalitest, patsientidele ja lähedastele suunatud info, muu korralduslik info
• Praktikantidel on võimalik kiiresti ja ühest kohast saada vastuseid praktikaga seotud küsimustele

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste eriala esindajad prognoosivad algavaks viiruste hooajaks grippi haigestumise kasvu. Samuti on jõudnud Eestisse uued koroonatüved, mistõttu on oluline jälgida vaktsineerimise soovitusi.

Kliinikumi infektsioonhaiguste vanemarst-õppejõu Matti Maimetsa sõnul on algaval sügistalvisel hooajal gripi levik kindlasti laialdasem kui paaril eelneval aastal. „Covid-19 pandeemia esimesel, 2020. aastal, vähenes grippi haigestumine oluliselt. 2021. aastal kadus see pea sootuks ning 2022. aastal esines grippi haigestumist juba rohkem, ent tavapärasest siiski vähemal määral. Lõunapoolkera suvise haigestumise alusel võib 2023. aastaks põhjapoolkeral prognoosida sama kõrget haigestumise määra kui see oli aastatel 2018–2019,“ selgitas dr Maimets. Ta lisas, et kõige parem viis kaitsta nii end kui lähedasi, on jätkuvalt vaktsineerimine.

Igal aastal kinnitab eesootava viirushooaja gripivaktsiini Maailma Terviseorganisatsioon. 2023. aastal on vaktsineerimiseks kasutusel neljavalentne gripivaktsiin Influvac Tetra ning VaxigripTetra. Gripi vastu saavad vaktsineerida inimesed igas vanuses, sealjuures on 2–17-aastastel lastel ja noortel võimalik valida vaktsineerimiseks mugav ninasprei variant Fluenz Tetra. Tervisekassa võimaldab tasuta vaktsineerimist üld- ja erihoolekande teenusel olevatele inimestele, kõigile alates 60. eluaastast, lapseootel naistele, kuni 7-aastastele lastele ning gripi riskirühma kuuluvatele alaealistele, kellel on terviseseisundi tõttu suurem risk raskelt haigestuda.

Koos gripivaktsiiniga on uuendatud ka Covid-19 vaktsiin. „Covid-19 vastu on kasutusel samuti uus vaktsiin, kuna SARS-CoV-2 viirus on väga muutlik. Comirnaty Omicron on täielikult uuendatud vaktsiin omikroni muundunud tüve kaitseks. Sealjuures kinnitavad ka Terviseameti andmed, et Eestis levib omikroni uus tüvi,“ selgitas dr Maimets.

Immunoprofülaktika komisjon soovitab Covid-19 vastu vaktsineerida ennekõike riskirühmadesse kuuluvatel inimestel – see tähendab alates 60. eluaastast ning riskirühma kuuluvad lapsed ja täiskasvanud, kellel on Covid-19 põdemisest või viimasest vaktsineerimisest möödas rohkem kui kuus kuud. Vaktsineerimine Covid-19 vastu on tasuta.

Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde.

Laste vaktsineerimine gripi vastu

Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna vanemarst-õppejõud Eda Tamme sõnul on pandeemia-aastad mõjutanud ka laste immuunsust. „Covid-19 tabas raskelt küll pigem vanemaealisi inimesi, samas tekitasid piirangud ühiskonnas lastel immuunsuse võla. Suur hulk lapsi ei puutunud kokku tavapäraste viirustega, näiteks enteroviiruse ja gripiviirusega, mistõttu ei tea me täpselt, kui hästi või halvasti laste immuunsüsteem eesootaval viirusperioodil käitub,“ selgitas dr Tamm. Ta lisas, et Terviseameti andmetel esineb grippi haigestumist enim just laste seas. „Hospitaliseerimist vajavad kõige enam gripi tõttu aga alla 5-aastased lapsed ning üle 65-aastased inimesed. Gripiviiruse peamiseks levitajaks on põhikooliealised ja nooremad lapsed, sealjuures näitavad uuringud, et nende gruppide vaktsineerimine piirab viiruse levitamist,“ rääkis dr Tamm.

Dr Tamm tõi välja, et laste kõige sagedasem gripi tüsistus on keskkõrvapõletik. Esineb ka viiruslikku kopsupõletikku ning üksikutel juhtudel kesknärvisüsteemi haaratust. Ta rõhutas, et grippi on võimalik hoida ära vaktsineerimise teel.

Kliinikumi Leht   

Lisatud: 07 November 2023

2023. aasta maikuus loodi Tartu Ülikooli Kliinikumi vereloome tüvirakkude ja rakuravi kompetentsikeskus, mille ülesandeks on vereloome tüvirakkude siirdamise ja rakuravi alase tegevuse koordineerimine, arendamine ja jätkusuutlikkuse tagamine Kliinikumis.

Kliinikum on ainus raviasutus Eestis, kus tehakse allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist ning vereloome tüvirakkude siirdamist lapspatsientidele. Kompetentsikeskuse juhi dr Ain Kaare sõnul kasutatakse vereloome tüvirakkude siirdamist paljude vereloome ja lümfisüsteemi haiguste korral. „Näiteks ägeda leukeemia ja aplastilise aneemia korral, lümfoomide, krooniliste leukeemiate, hulgimüeloomi ja müelodüsplaasiate raviks. Vereloome tüvirakude siirdamiseks tuleb patsiendi enda haiguslik vereloome esmalt keemia- või kiiritusraviga hävitada ning seejärel taastada uute vereloome tüvirakkudega siirdamise käigus,“ tutvustas dr Kaare. Sealjuures saab autoloogse siirdamise puhul kasutada patsiendi enda tüvirakke või allogeense siirdamise puhul doonorilt pärinevaid tüvirakke.

Vereloome tüvirakkude siirdamisprotsessil on erinevad etapid. Doonormaterjali hankimine ja siirdamine toimub hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas, doonormaterjali töötlemine ja säilitamine aga ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas. „Selleks, et vereloome tüvirakkude siirdamine ja rakuravi oleks ühtselt koordineeritud ja arendatud, on loodud kompetentsikeskus, mis ühendab nii rakkude hankimise, käitlemise kui siirdamise protsessid ja tagab kvaliteedinõuded,“ selgitas dr Ain Kaare. Ta lisas, et kompetentsikeskus on moodustatud Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja ühendlabori töötajate baasil ning vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskuse tegevuses osalevad mõlemast üksusest vastava erialalise ettevalmistusega arst-õppejõud, laborispetsialistid, laborandid ja õed.

Dr Kaare tõi välja, et siirdamine, nii organite, elundite kui ka rakkude siirdamine, on seadusandlikult üks enamreguleeritud meditsiini valdkondi. „Siiratavate organite, rakkude ja kudede kvaliteedi ning ohutuse tagamiseks kehtivad Euroopa parlamendi, nõukogu ning komisjoni direktiivid, lõpetades Eesti vabariigi seaduste ja määrustega, lisaks veel erinevad standardid ja juhised. Ka see on kompetentsikeskuse ülesanne – tagada rakkude hankimiseks ja käitlemiseks pädevad ja vastutavad isikud ning kliinilise programmi juht, kes on kursis väga mahuka regulatsioonide raamistikuga,“ sõnas pika kogemusega hematoloog.

Tartu Ülikooli Kliinikumis möödus sel aastal vereloome tüvirakkude siirdamisega alustamisest 30 aastat, mille jooksul on viidud läbi 400 autoloogset ja 349 allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist. Aastas tehakse vereloome tüvirakkude siirdamisi 38–59 korral. Dr Ain Kaare sõnul on vereloome tüvirakkude siirdamine kindlasti ajas kasvav ravimeetod. „Nii Eestis kui mujal maailmas kasutatakse siirdamist ravi ühe osana üha vanematel inimestel. Tänu meie 30-aastasele tüvirakkude siirdamise kogemusele saame ka Kliinikumis võtta ravile aina vanemaid patsiente,“ lausus dr Kaare.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus on sisse seatud uus silmapõhja pildistamist võimaldav mobiilne kaamera Natus RetCam, mis on silmauuringute pildikvaliteedi liider. „Uudne seadne võimaldab kvaliteetsemalt ja põhjalikumalt jälgida ka kõige väiksemaid patsiente, eelkõige enneaegseid lapsi, kellel esineb sageli retinopaatiat. Enneaegsete laste võrkkest on ebaküps, mis vajab pidevat jälgimist ning vajadusel ka ravi,“ selgitas silmakliiniku arst-õppejõud dr Mari Petraudze.

Natus RetCam on silmapõhja kaamera, mille mobiilsus võimaldab pildistada nii operatsioonitoas kui ka teistes osakondades. Lisaks kõrge kvaliteediga fotodele võimaldab masin ka filmida silmapõhja ning teha nii autofluorestsentsfotosid kui ka silmapõhja angiograafiat. Täiustatud pildikvaliteediga tehnoloogia tähendab, et silmahaiguste varajaste tunnuste täpne tuvastamine on parem kui kunagi varem. „Selliselt dokumenteeritud silmapõhjade leiud võimaldavad tõhusamalt konsulteerida erinevate keskustega nii Euroopas kui ka mujal maailmas, mis tähendab parimat võimalikku ravi patsientidele,“ kirjeldas dr Petraudze uue masina olulisust.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

29. oktoobril tähistatakse ülemaailmselt insuldipäeva, mille raames juhivad Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogid tähelepanu elule pärast insulti, haigust põhjustanud tegurite ohjamisele ning järelravi ja lähedaste rollile.

Insult on raske ajuhaigus, mille tagajärjeks võib olla ka püsiv puue. Igal aastal haigestub Eestis insulti umbes 4000 inimest ning olgugi, et enim ohustab haigus eakaid, võib insult tabada igas vanuses inimest. Kliinikumis kui Eesti ühes insuldikeskuses ravitakse aastas ligi 700 insuldipatsienti. Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogi prof Janika Kõrva sõnul esineb Eestis insulti oluliselt sagedamini kui teistes Euroopa riikides. „Sealjuures ei mõjuta insult mitte ainult inimest ennast, vaid ka tema lähedaste elu. Seega on insult nii meditsiiniline kui sotsiaalne probleem. Igal aastal jääb selle raske haiguse tõttu töölt eemale või kõrvalabist sõltuvaks märkimisväärne osa insulti haigestunutest. Insuldiravi kvaliteedi tõstmiseks, patsientide kiiremaks naasmiseks tööellu, tüsistuste ja kordusinsultide vältimiseks, vajame kestvaid muutusi kõigis insuldipatsientide raviteekonna etappides,“ ütles prof Janika Kõrv. Ta tõi välja, et insuldi aktiivravi on Eestis heal tasemel, ent patsientide elukvaliteedi ja patsiendikogemuse parandamiseks insuldijärgselt, tuleb muuta sujuvamaks ja terviklikumaks kogu insuldijärgset raviteekonda.

Nii nagu insuldi haiglaravi kestus sõltub erinevatest teguritest, millest peamised insuldi raskusaste ning inimese üldine terviseseisund, varieerub ka insuldijärgne taastumine. „Pärast insulti on oluline tegeleda haigusseisundi põhjustanud tegurite ohjamisega, et uut insulti vältida. Hiljemalt kolme kuni kuue kuu möödumisel tuleb käia järelkontrollis kas perearsti või insuldiõe juures. Lisaks tuleb igapäevaselt teada ja jälgida enda tervisenäitajaid, millest olulisemad on vererõhk ja pulss. Vähemalt kord aastas tuleb perearsti juures kontrollida ka oma kolesterooli ja veresuhkru taset. Kõrge vererõhu korral tuleb seda ravida, et hoida see alla 130/80 mmHg. Tähtis on üle vaadata oma eluviis ja vajadusel muuta see tervislikumaks:  loobuda suitsetamisest ja alkoholi tarbimisest, liikuda mõõdukas tempos vähemalt 150 minutit nädalas, juua piisavalt vett, toituda tervislikult,“ loetles insuldi ennetamist mõjutavaid tegureid Kliinikumi neuroloog dr Riina Vibo.

Insulti haigestumise tulemusel ei ole harvad ka patsiendi funktsionaalsed häired, näiteks tasakaalu- ja liikumisfunktsiooni häire, kõne- või neelamishäire, meeleolu langus ja mitmed muud häired, mille puhul on vajalik järelkontroll ka taastusravi arsti juures, kes hindab insuldijärgset funktsionaalset võimekust ja otsustab edasise taastusravi vajaduse osas. „Insuldist taastumine on pikk protsess ning võib kesta koguni aastaid. Uue olukorraga kohanemiseks tuleb kindlasti otsida abi ja tuge,“ lausus dr Vibo.

Toetamisel on enamasti suurim roll lähedastel, kelle peamine ülesanne on insuldi saanud inimest motiveerida nii füüsiliselt kui vaimselt. „Näiteks juhtudel, kui taastusravi edusammud ei ole väga suured ning võtavad aega, on lähedastel oluline roll järjepidevuse tagamisel. Tasub arvestada ka sellega, et kui väliselt võib inimene olla hästi taastunud, siis vaimne taastumine võib pikemalt aega võtta. Seega peaksid lähedased olema valmis insuldi läbi teinud inimest kuulama ja mõistma ning arvestama tema soovide ning vajadustega,“ selgitas Kliinikumi insuldiõde Triinu Kurvits.

Selleks, et patsientide insuldijärgne raviteekond ei katkeks ning oleks sujuv ja õigeaegne, on Tartu Ülikooli Kliinikumis patsientide ja lähedaste jaoks juba 11 aastat olnud tagatud insuldiõe vastuvõtt. „Oleme planeerinud insuldiõele ka eraldi kõnetunni igal kolmapäeval, kuhu saavad kõik inimesed insuldiga seotud murede korral helistada ja nõu küsida. Aastast 2021 pakub Kliinikum oma patsientidele ja nende lähedastele insuldijärgses perioodis ka insuldikoordinaatori teenust. Koordinaatori roll on aidata leida patsiendile sobivaid teenuseid, mis aitavad kaasa tema taastumisele, samuti jälgida patsiendi raviplaani täitmist ning tagada patsiendi jõudmine taastumiseks oluliste teenustele. Insuldikoordinaatori töö oluline osa on ka patsiendi perearsti teavitamine, et perearst teaks insuldi saanud patsienti tulevikus hoolikamalt jälgida,“ tutvustas insuldikoordinaatori rolli Triinu Kurvits. Ta lisas, et Kliinikumis käib kord kuus koos ka insuldi tugigrupp ning välja on töötatud suur hulk infomaterjale, mis on abiks nii patsientidele kui lähedastele.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

19. oktoobril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline logopeed Lagle Lehes filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “The first study of voice and resonance related treatment outcomes of Estonian cleft palate children” (“Esimene suulaelõhega sündinud patsientide hääle ja resonantsiga seotud ravitulemuste uuring Eestis”).

Juhendajad: kaasprofessor Triin Jagomägi (PhD (arstiteadus), TÜ hambaarstiteaduse instituut), logopeedia kaasprofessor Marika Padrik (PhD (pedagoogika), TÜ haridusteaduste instituut) ja doktor Priit Kasenõmm (dr. med.).

Oponent: kaasprofessor Karin Brunnegård (PhD), Department of Clinical Sciences, Umeå Ülikool, Umeå, Rootsi.

Kokkuvõte

Huule-suulaelõhe (HSL) on üks sagedasemaid kaasasündinud väärarenguid. HSLiga sündinud lastel esineb sageli mitmeid kaasuvaid probleeme, sh neelamis- ja söömisraskused, velofarüngeaalsest düsfunktsioonist tingitud hääldus- ja häälehäired, kolju- ja näopiirkonna arengu kõrvalekalded, ortodontilised probleemid ja kuulmislangus. Uuringud näitavad, et kõige enam mõjutavad HSLiga lapse psühhosotsiaalset toimetulekut tema välimus ja kõne kvaliteet. Kuna HSLiga laste teraapia on pikk, eeldades mitmete distsipliinide koostööd, siis on oluline välja selgitada, kuidas tagada parim koordineeritud ravi ning kuidas ravikvaliteeti mõõta.  Doktoritöö eesmärgiks oli välja töötada ja valideerida eesti keele spetsiifilised testmaterjalid HSLiga sündinud isikute kõne- ja häälekvaliteedi hindamiseks ning leida olulisimad näo-koljuparametrid, mis resonantsi mõjutavad. Uuringus osales 18 HSL-last ja 92 eakohase arenguga tervet last. Kõik uuringus osalenud lapsed olid eesti ükskeelsed vanuses 4a6k – 6a11k. Eestikeelsed testmaterjalid nasaalsuse objektiivseks instrumentaalseks mõõtmiseks Nasometer II-ga ja videonasoendoskoopiliseks uuringuks töötati välja koostöös TÜ Eesti ja üldkeeleteaduste instituudiga, uuringud viidi läbi koostöös TÜ Hambaarstiteaduste ja Haridusteaduste instituutidega ning SA-ga Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla.   Leidsime, et eesti HSLiga sündinud lastel esinevad resonantsi- ja häälehäired sageli ja on üsna väljendunud: (1) nasaleerituse aste on oluliselt kõrgem, võrreldes tervete eakaaslastega,  (2) morfoloogilisi muutusi häälepaeltel esineb üle pooltel HSLiga lastest, (3) 83% HSLiga sündinud lastest esines velofarüngeaalne düsfunktsioon ja kõigi HSL-laste kõnes esines hüpernasaalne resonants, (4) kõrvalekalded kraniofatsiaalses arengus mõjutavad kõne kvaliteeti. Selgus, et resonants kõnes on tundlikum pehme- ja kõvasuulae pikkuste muutustele, keeleluu ja kolmanda kaelalüli vahelisele kaugusele ning üla- ja alalõualuu omavahelisele suhtele. Lapsevanemate hinnangute kohaselt mõjutavad HSLiga sündinud laste häälehäired oluliselt laste elukvaliteeti. Uuringus ei leidnud otsest kinnitust hüpotees, et raskema velofarüngeaalse düsfunktsiooni korral esinevad muutused kõris väljendunumalt. Uuringutulemused on olulised HSLiga sündinud laste ravi planeerimisel. Edaspidi on vajalik uurida logopeedilise sekkumise tõhusust, hinnata kirurgilise ja ortodontilise ravi kättesaadavuse ja ravi õigeaegsuse mõju laste kõnele. Uurimistööga pandi alus Eesti HSLiga sündinud laste riikliku registri loomisele.

Kommentaar

Kaasprofessor Triin Jagomägi, juhendaja: Laglega oli väga põnev doktoritöö protsessi läbida. Mulle meeldib nii töötada, kui doktorant ja kaasjuhendaja on spetsialistid alal (logopeedia), mis ei ole minu eriala, see arendab ka mind. Doktorandina oli Lagle väga põhjalik, töökas ja süsteemne, aga kõik plaanitud ei läinud nii lihtsalt, kui me lootsime ja elul oli vaja teekonnale karisid pillutada. Ma olen juhendajana Lagle üle väga uhke, et see teekond sai edukalt lõpuni käidud ja nüüd avanevad kindlasti uued uksed, mille taga on järgmised rajad. Tuult tiibadesse!

Lisatud: 07 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi Arendusfondi koolitustoetuste sügisesse taotlusvooru laekus kokku 9 taotlust, neist 2 konverentsi või seminari korraldamiseks. Taotluste kogusumma oli 47 150 eurot, jagatava koolitustoetuste fondi suurus oli 25 000 eurot.

Suur osa toetustest on mõeldud selleks, et võimaldada Kliinikumi töötajatele aktiivset teadmiste omandamist välisriikides või  osalemist erinevatel konverentsidel ja koolitustel.

Kirurgiakliinikus sai arendusfondi toetuse dr Pille-Riin Värk, kes osaleb käekirurgia alasel konverentsil Ameerikas, mis täiendab tema senist positiivset kogemust erialasel stažeerimisel. Pikemaajaline stažeerimine on plaanis dr Jürgen Rünkil, kes saab väljaõppe lasteortopeedia alal Grazi ülikoolihaiglas, 6 kuud lasteortopeedia alast koolitust Grazis. Kirurgiakliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravikliiniku töötajad osalevad ka kursusel „11th course Perioperative Management during CRS & HIPEC in the Treatment of Peritoneal Surface Malignancy“.

Sisekliinikus pälvis toetuse dr Pilleriin Soodla osalemiseks kursusel „Travel Medicine short course“, mis on Kliinikumi kompetentsi tõstmiseks vajalik koolitus ning millel on oluline mõju patsientidele. Dr Mare Pauklin ja Katrin Viik suunduvad õppevisiidile Uppsala Ülikooli haigla allergoloogia keskusesse, et täiendada teadmisi kliinilise immunoloogia ja allergoloogia suuna arendamiseks Kliinikumis.

Lastekliiniku arst-õppejõud Anna-Liisa Kerna osaleb arendusfondi toel infektsioonhaiguste koolitusel „European Society for Paediatric Infectious Diseases A Practical Approach to Serious Infection in Children“.

Psühhiaatriakliiniku ja lastekliiniku töötajad osalevad ADI-R (Autism Diagnostic Intervision-Revised) küsimustiku koolitusel, et parandada autismispektri diferentsiaaldiagnostika kättesaadavust ja nii kiirendada patsientide raviteekondi.

Arendusfond toetab ka koolituste ja konverentside korraldamist. Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskusele on arendusfond toeks 45. juubelikonverentsi korraldamisel. Konverents  „Kiindumussuhe – vundament eluks“ toimub 17. novembril Eesti Rahva Muuseumis. Närvikliiniku talveseminarile kutsutakse Arendusfondi toel külalislektorina prof Lozano Torontost.

Kevadel arendusfondi toel Padovas koolitusel “European Academy of Pediatrics – Master Course: the acutely ill child” käinud dr Hannes Vaas kommenteeris: „Koolitus andis suurepärase võimaluse tutvuda uuendustega erakorraliste lastehaiguste käsitluses. Lisaks oli tore tõdeda, et meie praegune käsitlus väga suures osas ühtib rahvusvaheliste juhendite ning soovitustega. Koolituse interaktiivne ülesehitus võimaldas kuulda alternatiivseid vaatepunkte või käsitlusi, näiteks kuidas pakkuda parimat võimalikku abi piiratud ressursside puhul, või millal on paslik vaadata juhendist kaugemale.“

Arendusfondi järgmine tähtaeg koolitustaotluste esitamiseks on 1. detsember.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

Septembris algas Kliinikumi kogukonnakooli pilootprojekt, mille fookus on nii ennetustegevusel noorte seas kui ka haigla ja kogukonna vahelise ühisosa suurendamisel.

Tänaseks on toimunud Tartu Hansa ja Tamme kooli 5.–9. klasside õpilastega 20 loengut ja arutelu kahel erineval teemal, millest 15 on läbi viidud Kliinikumis ning 5 Tartu Hansa Koolis. Kohtumised toimuvad üks kord kuus teisipäeviti ja neljapäeviti ning kokku osaleb pilootprojektis üle 200 õpilase.

Septembri- ja oktoobrikuu teemadeks olid „Meelemürgid – kas ohutu proovimine või miski muu?“, mille raames keskenduti erinevatele tubakatoodetele ning nende kahjulikule mõjule nii enda kui ka teiste tervisele. „Ilu on vaataja silmades“ keskendus aga rõngastamisele, tätoveerimisele, tualett- ja ilutarvete laenamisele ning nende tingitud terviseriskidele. Järgmiste teemadena käsitletakse füüsilist aktiivsust ja toitumist, une- ja ekraaniaega, keha hügieeni eest hoolitsemist, vaimse tervise eneseabivõtteid ning ka esmaabi andmist koos praktilise väljundiga õpetades elustamisvõtteid. Lisaks praktiliste oskuste harjutamisele kasutatakse kohtumisel ka interaktiivseid lahendusi, mille eesmärk on õpilasi aktiivselt kaasata. Füüsilise aktiivsuse ja toitumise õppepäeval minnakse aga õpperuumist hoopis kooli treeningsaali.

Noorte aktiivsus kogukonnakoolis innustab ka läbiviijaid, kelleks on erinevad Kliinikumi erialaspetsialistid. Kui teema õpilasi kõnetab, räägivad kooliõpilased avatult kaasa, eriti just nooremad õpilased, kes on endast vanematega võrreldes eneseväljenduses palju julgemad. Avatud vestluses mängib rolli ka see, et õpetajad õppepäevadel ei osale ning õpilaste arvamused, kogemused ja küsimused jäävad loenguruumi seinte vahele.

Kristen Orin

KOMMENTAAR

Kerli Hiiemäe, Kliinikumi koolitusosakonna projektijuht ja üks kogukonnakooli kontseptsiooni loojatest

Kuigi kogukonnakooli projekt on töös olnud lühikest aega, saame juba praegu hinnata selle väärtust ja vajalikkust. Noorte toomine haigla keskkonda erinevate turvalist arutelu võimaldavate teemade kaudu aitab vähendada terviseärevust ning saada tõenduspõhiseid teadmisi. Seni toimunud kohtumised on näidanud õpilaste suurt huvi ja valmidust õppimiseks. Ka kõige väiksemad on uurinud pärast loengut haigla ekskursioonide kohta.

Tulevikuvaates peaksid aktuaalsed teemad kasvama välja õpilaste enda aruteludest. Ka praegu hindame läbi rühma aktiivse osalemise seda, kas teema kõnetab. Kui vaja, muudame õpilaste vahetule tagasisidele tuginedes loengu sisu.

Lisatud: 07 November 2023

29. septembril avas huvlistele uksed Kliinikumi uus C-korpuse operatsiooniplokk. Operatsiooniteenistuse tööga tutvusid nii tervishoiutöötajad kui ka tervishoiu valdkonnas alles õppivad tulevased kolleegid. Avatud uste päeval oli võimalik uudistada lähimaade moodsaimat operatsioonitehnikat ning lüüa ise kaasa paljudes erinevates töötubades. Näiteks osaleda hemostaasi töötoas, aga ka endoskoopilise kirurgia, elektrokirurgia ja laparoskoopilise kirurgia töötoas ning anesteesioõe töötoas. Samuti oli võimalik kätt proovida mehaaniliste õmblusaparaatidega ning uudistada operatsiooniinstrumente. Kokku külastas operatsiooniplokki ligi 100 huvilist.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 September 2023

1. septembrist 2023 alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis uut tähtajalist juhtimisperioodi kaheksa uut kliinikujuhti ning üks meditsiinilise teenistuse juht – naistekliinikus prof Kristiina Rull, kirurgiakliinikus dr Marko Murruste, lastekliinikus prof Tuuli Metsvaht, sisekliinikus dr Toomas Kariis, kopsukliinikus kaasprof Tanel Laisaar, südamekliinikus dr Alar Irs, närvikliinikus prof Pille Taba, operatsiooniteenistuses dr Alo Rull ning radioloogiakliinikus kaasprof Pilvi Ilves. Kliinikumi Leht küsis: „Palun tutvustage lühidalt ennast ja oma plaane kliinikujuhina“.

Kaasprof Tanel Laisaar, kopsukliiniku juht: Olen kopsukliinikus töötanud sisuliselt kogu oma professionaalse elu, tunnen hästi kliiniku hingeelu, olen näinud ja ehk ka natuke panustanud kliiniku edusammudesse ning kindlasti olen kursis ka kitsaskohtadega. Seetõttu usun, et suudan anda omapoolse panuse Kliinikumi kopsukliinikus esindatud erialade arengusse järgnevate aastate jooksul. Võtsin selle ametkoha vastu, sest tean, et saan toetuda väga professionaalsetele kolleegidele. Kopsukliinikut on läbi aegade iseloomustanud patsiendikesksus, juba siis, kui sellest laiem avalikkus veel nii palju ei rääkinud. See on saavutatud tänu senistele juhtidele, aga peamiselt siiski tänu arstidele, õdedele, hooldajatele, füsioterapeutidele ja sekretäridele, kes kõik on alati otsinud mistahes olukorras parimat lahendust just patsiendi vaatenurgast. Teiseks iseloomustab kopsukliinikut kollegiaalsus suhtluses nii kliiniku ja Kliinikumi sees ning väljaspool Kliinikumi. Loodan neid tugevusi hoida.

Meditsiin on äärmiselt kiiresti arenev valdkond, mistõttu on igasugune paigalseis tagasiminek. Kopsukliinikul on ülikoolihaigla ühe osana kindlasti oluline roll eriala eestvedajana kogu Eestis, mistõttu soovin igati toetada uuenduste kasutuselevõttu, samuti meie töö analüüsi ja kvaliteedikontrolli. Eesti on väike, mistõttu on otstarbekas teha siin koostööd ka teiste Eesti haiglatega. Hästi toimiv koostöö ka Kliinikumi sees on kindlasti üheks märksõnaks, mida ma sooviksin oma juhiperioodil näha. Kopsukliinikul on kokkupuutepunkte paljude teiste kliinikutega, seega ootan väga vastastikku lugupidavat ja kasulikku koostööd teiste kliiniku juhtidega.

Dr Marko Murruste, kirurgiakliiniku juht: Olen töötanud üle 30 aasta kirurgina Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus ja selle eellastes. Kliinikujuhina tööle asudes saan väga hästi aru, et eelseisev periood saab olema kiire ja väljakutsete rohke. Oma tegevuses püüan panustada ravikvaliteedi jätkuvasse parandamisse. Selle juures on minu visiooni kohaselt vajalikud täiendav spetsialiseerumine, hübriidsete ravimeetodite (kirurgilise ravi kombineerimine endovaskulaarse või endoskoopilise raviga) arendamine ja kättesaadavuse parandamine, multidistsiplinaarse koostöö suurendamine komplekssete probleemide lahendamisel ja patsiendikeskse raviprotsessi terviklikkus. Oluliseks pean ka teadustöö jätkuvat arendamist. Usun, et hästi motiveeritud meeskond ja ravi- ning olmetingimuste oluline paranemine viimastel aastatel annavad selleks hea eelduse.

Kindlasti on kirurgiakliiniku juhtimisel olulisel kohal ka IT-võimaluste parem kasutamine ja eHL’i arengusse panustamine, samuti töö efektiivsuse tagamine kliinikus ning koostöö printsiipide välja töötamine võrgustunud haiglatega.

Lisaks, äsja valminud tipptasemel päevakirurgia keskus loob head võimalused päevakirurgiliste, sealhulgas tasuliste, teenuste arenguks.

Prof Kristiina Rull, naistekliiniku juht: Naistekliinik saadab naist läbi elukaare. Seega pean oluliseks pakkuda kaasaegseimaid terviseteenuseid igale vanusegrupile lähtuvalt nende ootusest ja vajadustest: noorte nõustamine, rasestumise, raseduse ja sünnitusega seonduv teenused, menstruatsioonitsükliga seotud häirete, ülemineku- ja vanema ea perioodiga kaasnevate probleemide käsitlus.

Konkreetsetest tegevustest on plaanis võtta kasutusele embrüote siirdamise eelne testimine, lootemeditsiini arendamine. Pikemas perspektiivis on senisest enam  naise terviseriskside hindamisele erinevates elu etappides ja tervislike eluviiside toetamisele. Seoses perekeskuse ja päevakirurgia kolimisega uutesse ruumidesse saame muuta patsiendi ravi kättesaadavamaks ja mugavamaks,  hakata pakkuma uusi teenuseid, näiteks toitumisnõustamine, füsioteraapia, kriisinõustamine, geneetiline nõustamine.

Hindan ja väärtustan kolleegide ideid. Toetan meis igaühes peidus olevat soovi ennast teostada, olgu selleks teadustöö, uue raviviisi arendamine või  töökorralduse muutmine.  Olen avatud koostööle teiste kliinikute ja teenistusega.  Uue juhina usun sinisilmselt, et  konflikte ära hoida on kergem kui neid lahendada.

Dr Alo Rull, operatsiooniteenistuse juht: Olen töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnas arst-õppejõuna 17 aastat ning sama kaua ortopeedia eriala assistendina Tartu Ülikoolis. Suurima juhtimiskogemuse on mulle andnud Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonna ja kiirabi üksuste juhatamine aastatel 2000–2002. Olin osakonna loomise juures ja tegelesin struktuuriüksuse ülesse ehitamisega. Kuulun erinevatesse erialaseltsidesse, sealhulgas Eesti Artroplastika Seltsi juhatusse. Olen osalenud sõjalisel missioonil Eesti kirurgilise meeskonna liikmena Afganistani Camp Bastioni Role 3 UK haiglas, opereerides ravides erinevaid sõjavigastusi. Osalen Eestis läbiviidavate ATLS koolitustel instruktorina.

Operatsiooniteenistuse arengu osas varasem juht teinud head tööd. Hiljuti avati uus päevakirurgia operatsiooniplokk. Sealne planeering ning tehniline varustatus on kõrgel tasemel. Usun, et ka personali vähesuse probleem on igati lahendatav. Toetan igati operatsiooniõdede initsiatiivi, et Eestis hakkaks toimuma eraldi operatsioonitoa personali väljaõpe.

Oma ülesandeks näeksin, et saan parendada koostööd erinvate kliinikute ja teenistuste vahel. Kiireloomulisemaks tegevuseks oleks kasutusele võtta digitaalne operatsioonitoa töö planeerimise programm. See annaks võimaluse optimeerida erinevate operatsioonitubade tööd, broneerida vahendeid, steriilset instrumentaariumit. Operatsioonide tegevus oleks jälgitav online-süsteemis.

Koostöös finantsteenistusega saab hoida operatsioonitoa tarvikute ja personalikulu kontrolli all. Majanduslikust seisukohast olen avatud rakendama uusi võimalusi kliiniku tulubaasi suurendamiseks, optimeerides väga hästi sisustatud operatsioonitubade kasutust, kaasates patsiendi omavastutust ja Eestis arenevat erakindlustussüsteemi. Operatsiooniteenistuse headuse tagab hästi koolitatud, motiveeritud, ühtne ja meeskondlik personal.

Prof Pille Taba, närvikliiniku juht: Tänan Kliinikumi ja närvikliinikut toetuse ja usalduse eest, olen valmis jätkama kliinikujuhina, teades selle töö erinevaid külgi. Tõstan esile närvikliiniku häid inimesi – õed ja hooldajad, tugipersonal ja arstid –  ja nende häid tegusid, mille tulemusena neuroloogia ja neurokirurgia osakonnad edasi sammuvad. Kaasaegses meditsiinis on järjest tähtsam iga meeskonnaliikme roll koos erioskustega, oleme jätkamas insuldi, peavalu, Sclerosis multiplexi, Parkinsoni jt krooniliste haiguste käsitluse täppis-spetsialiseerumisega. Suurt vastutust ja koormust kannab neurokirurgia, ühena Eesti kahest keskusest, mille arengute jätkuv toetamine on väga tähtis. Teadagi on heade asjade ja rõõmutoovate arengute kõrval ka pingekohti, mille lahendamisega tuleb edasi tegeleda: töö intensiivsus, ruumid, finantsid.

Vaatan tulevikku suurte ootuste ja lootustega, tundes vastutust närvikliiniku ees, mis on terve sajandi jooksul olnud oma erialade eestvedajaks, liikudes edasi kolmel „vaalal“: ravitöö, õpetamine ja teadus.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 29 September 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku lastekirurg dr Pille-Riin Värk töötas üheksa kuud Ameerika Ühendriikides, kus tal oli Philadelphia lastehaiglas võimalus kogeda äärmiselt laia spektriga juhtumite ravimist. Kliinikumi Leht uuris dr Värgi muljeid.

Mis ajendas teid otsustama just Philadelphia lastehaigla fellowship´i kasuks?

Children´s Hospital of Philadelphia (CHOP) on suur tõmbekeskus. Minu eesmärk oli kogeda ja õppida lasteortopeedia eriala selliste juhtumite käsitlust, mis Eestis patsientide väikese arvu tõttu ei ole võimalik. See eesmärk ka täitus – CHOP on valitud Ameerikas n-ö number üks lasteortopeedia keskuseks aastal 2023 ja on eesotsas laste ortopeediliste operatsioonide arvuga Ameerika Ühendriikides. Haigla teeninduspiirkond on suur, Philadelphia linna alal elab ligikaudu 6 miljonit inimest, ning haigla aasta käive on ligi 3,8 miljardit dollarit. CHOPi peamajas oli ainuüksi kokku 21 operatsioonituba, mida täiendasid laste päevakirurgilised operatsioonid satelliithaiglates. Haigla patsiendid olid mõistagi ameeriklased, ent ravil käis ka palju teiste riikide elanikke – näiteks Dubaist või Mehhikost, mistõttu rahvusvaheliste patsientide käsitlemise jaoks on loodud ka täiesti eraldi osakond.

Millised olid need juhtumid, mis Eesti praktikast erinesid?

Suur erinevus on ennetamise rollil. Kui Eestis ja Euroopas on suur rõhk haiguste varajasel avastamisel, et hiljem ei oleks vaja opereerida tüsistusi, siis Ameerikas nii riiklikud sõeluuringud kui ennetusprogrammid puuduvad. Näiteks puusaliigese düsplaasia – Eestis ravitakse seda esimestel elukuudel konservatiivselt ning enamikel juhtudel väikesed patsiendid hilisemas elus operatsiooni ei vaja. Seal aga pöörduvad pered ravile seisunditega, mida oleks saanud ennetada.

Teine suur ja šokeeriv erinevus oli muidugi kuulihaavadega laste vigastused. See on siiani Ameerika Ühendriikides laste põhiline surmapõhjus. Neid lapsi nägin CHOP’is tihti, kuna rasked vigastused nõudsid pikka järelkontrolli perioodi ja tihipeale korduvaid operatsioone.

Kolmas erinevus tulenes CHOPi juhtumite suurest arvust ja keerukusest. Ühest küljest võimaldab see kirurgidel väga spetsiifiliselt spetsialiseeruda. Minu erihuvi oli käekirurgia ning laste onkoloogiline ortopeedia. Onkoloogilisi lõikusi sain õppida dr Alexandre Arkader käe all, kel on 15-aastane luutuumoritele spetsialiseerumise kogemus. Tema vastuvõtud ja operatsioonid olidki täidetud luutuumori lõikusi vajavatest patsientidest.

Käekirugia meeskond omakorda oli kokku pandud neljast inimesest, kellest kaks olid ortopeedia taustaga ning kaks plastikakirurgia taustaga. Minu juhendajaks oli dr Apurva Shah, kes on spetsialiseerunud ülajäsemele kaelast kuni sõrmetipuni, tehes nii ortopeedilist kui ka mikrovaskulaarkirurgiat. Tema alustas ka brahiaalpleksuse vigastuste keskusega CHOPis, mis on nüüd Ameerikas väga tuntud. Nii et tema käe all sain väga laialdase õppe.

Tulenevalt suurtest juhtumite arvust ja kogemustest, on enamus raskeid juhtumeid käsitletud CHOPis ühe kirurgi poolt. Eestis aga on tihtipeale mõistlik ja kasulik multidistsiplinaarse meeskonna loomine oskuste koondamiseks. Näiteks Kliinikumis on võimalused keerukate ja spetsiifiliste lõikuste jaoks olemas, ainult et meie rahvaarvu väiksuse tõttu on teatud haigusseisundid üliharvad ning arstide kitsas spetsialiseerumine seetõttu keeruline.

Milline roll oli teadustööl?

Teadustöö roll on oluline ning selle viljelemine patsientide rohkusest tulenevalt ka teatud mõttes lihtsam. Teisalt on Eestis kergem tagada teadusuuringutesse kaasatud patsientide järelkontrolli, Ameerikas on see keerulisem. Philadelphia lastehaigla ei ole ametlikult ülikoolihaigla, ent on seotud Pennsylvania ülikooliga (Penn, University of Pennsylvania), mis on Ameerika üks vanimaid ja hinnatuimaid ning loetakse Ivy League ülikoolide hulka, nagu seda on Harvardi ja Yale ülikoolid.

CHOPis suunati 10% arstide palgafondist teadustöö tegemiseks ning keskmiselt avaldatakse ligi 200 teadusartiklit aastas ainuüksi lasteortopeedide poolt. Ameerikalikult kiire töötempo tähendab, et tööpäevade pikkus on keskmiselt 10–12 tundi. Teadustöö tegemiseks kasutatakse aega enne või pärast operatsioone või nädalavahetusi.

Arst-resident töötab iga päev erinevas operatsioonitoas koos erineva kirurgist juhendajaga. Juhendajad selgitavad palju praktika käigus, ent operatsioonile minemise eelduseks on eelnev operatsioonitehnika ja kaasaaegse teadustööga tutvumine. Nii saavad residendid juhendajalt nädal enne operatsiooni õppe- ja teadusmaterjali ning operatsioonitoas tuleb juba teada igat sammu, mida teed. Mõned kirurgid testivad enne residente, kas kõik vajalik iga etapi kohta on omandatud.

Minu teadustöö keskendus laste ülajäseme luumurdudele ning esimene artikkel on minemas ka publitseerimisele ajakirjas Journal of Pediatric Orthopaedics küünarluu kasvuplaadi murdude teemal. Olen Philadelphia lastehaiglaga veel aasta seotud just teadustöö tegemise töölepingu läbi, et lõpetada alustatud koostööd.

Millised haigla- või tervishoiukorralduse erisusi te veel kogesite?

Teadaolevalt on suur erinevus tervisekindlustuses. Tervishoid on küll väga kättesaadav, kuid väga kallis, pannes vähem kindlustatud peres raskesse seisu. Arsti valimine on tehing ja toimub ka surgeon shopping, mida teevad pered enne, kui otsustavad, kuhu ja kellele kulutused suunatakse. Peredel on võimalik osta tervishoiuteenused nii läbi kindlustuse kui ka otse. Näiteks kindlustuseta patsient peab randme röntgeni eest välja käima kuni 2500 dollarit, Eestis on see hind mõnikümmend eurot.

Erinevus oli ka haigla infosüsteemis – CHOP kasutas Epic infosüsteemi, mis on kasutusel näiteks ka Helsingis. Seni kogetu põhjal saan öelda, et meie eHL ehk elektrooniline haiguslugu on kindlasti parem kui teiste riikide süsteem.

Ameerika töötempo oli kiirem, arsti töönädalat täitis üks kuni kaks operatsioonipäeva ja kolm kuni neli vastuvõtupäeva. Keskmiselt oli 30–40 patsienti vastuvõtus, sh nii plaanilised kui ka erakorralised, kuid operatsiooni vajavate patsientide hulk vastuvõtul käinutest oli madal, vahel kõigest 3–4 patsienti. Samas töötas haiglas Eestiga võrreldes oluliselt rohkem muud personali, kelle eesmärk oli muuta töökorraldust sujuvamaks, vabastades arste ja õdesid kõigest ebavajalikust, et nad saaksid ainult oma tööle pühenduda. Näiteks kirurg ei teinud ühtegi sissekannet ja liikus vajaliku tempoga ühest läbivaatuse toast teise.

Lisaks oli operatsioonitoas kasutusel O-arm kompuutertomograaf – jällegi selleks, et lõikused oleksid sujuvamad ja kiiremad. Operatsioonijärgselt oli võimalik koheselt MRT-uuringuid, et hinnata näiteks vaagna osteotoomiate edukust. Mikroskoobid olid uued ja väga operaatorsõbralikud. Iga implantaadi kasutamisega „tuli kaasa“ operatsioonituppa firmaesindaja, kes absoluutselt iga kord seletas ja õpetas uuesti, kuidas midagi kasutada.

CHOP haiglat võib nimetada eliithaiglas, kes saab endale lubada töötajate valimist. Samuti loob iga haigla ise enda spetsiifikale vajaliku residentuuriprogrammi. Haigla personal moodustab omaette kogukonna ning ühtsuse hoidmisega tegeletakse palju. Vaikimisi panustavad sellesse ka kõik töötajad, osaledes ühistel sündmusel – olgu need grillimised, väljasõidud, heategevusega seotud aktsioonid. Suhtlemine on väga avatud ning hea tava on, et viimase aasta residendid ehk fellow’d kohtuvad kord kuus kliiniku juhiga tema kodus, rääkides üldistel teemadel ning kogudes erinevaid soovitusi tuleviku planeerimiseks. Arstiks olemine on teatud mõttes elitaarne, mille hoidmist eeldatakse. Viimaste aastate fookus on väga tugevalt suunatud ka sotsiaalsele võrdõiguslikkusele.

Arstide tööle värbamine on kahepoolne protsess. Avalikke tööpakkumisi ei pruugi olla, oluline on käia kongressidel ja luua suhteid. Uurida haiglate kohta ja samal ajal presenteerida ka iseennast. Minul õnnestus kongressidel kohtuda mitmete professorite ja kirurgidega, kelle kirjutatud õpikutest olen residentuuri ajal õppinud. Näiteks minu juhendaja dr Shah on kirjutanud peatüki küünarliigese murdude õpikusse – seesama õpik, millest õppisin, et teha esimene operatsioon Soomes.

Mis on teie tulevikuplaanid?

Olgugi, et mul oli võimalus jääda Philadelphiasse kauemaks, otsustasin Eesti ja Kliinikumi kasuks. Eesti on mu kodu ja mulle meeldivad mu kolleegid. Meie riigi väiksus võimaldab lahendada asju paindlikumalt ja kiiremini. Lisaks Ameerikale on mul olnud võimalus töötada ka Soomes ning mõlema riigi perioode olen võtnud väga teadlikult kui intensiivse õppimise ja kogemuse võimalust. Saadud kogemus on avardanud mu teadmisi ja maailmapilti oluliselt ning loodud kontaktid võimaldavad küsida nõu ka praegu. Seega soovitan noortele kolleegidele kindlasti käia erinevaid kogemusi omandamas.

Kliinikumi Leht

*Dr Pille-Riin Värgi õppe- ja töökogemust Ameerikas toetas ka Kliinikumi arendusfond.

Lisatud: 29 September 2023

15. septembril kaitses Kliinikumi meestekliiniku arst-õppejõud Stanislav Tjagur filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Mycoplasma genitalium and other sexually transmitted infections causing urethritis – their prevalence, impact on male fertility parameters and prostate health” (“Mycoplasma genitalium’i ja teiste uretriiti tekitavate STLI levimus ning mõju mehe reproduktiivtrakti tervisele”).

Juhendajad: androloogia professor Margus Punab (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja meditsiinilise mikroobiökoloogia professor Reet Mändar (dr. med. (meditsiin), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). 

Oponent: professor Florian Wagenlehner (MD, PhD, Department of Adult and Pediatric Urology, Andrology at the University Hospital Giessen UKGM, Giessen, Saksamaa). 

Kokkuvõte

Ureetra ehk kusetoru ülesandeks on osaleda seemnevedeliku ja uriini transpordis, samas võib ta muutuda sissepääsuks uretriiti tekitavate sugulisel teel levivate infektsioonide (STLI) tekitajate jaoks. Uretriidi tagajärjel võib kahjustuda reproduktiivfunktsioon, kuid tõenduspõhine info selle kohta on ebaühtlane. Valideerimata on uus uretriidi diagnostikameetod, uriini voolutsütomeetria. Ka puudus Eestis seni selge ülevaade meeste uretriidi etioloogia kohta.   

Uurimistöö eesmärgiks oli hinnata uretriidi esinemissagedust erinevates populatsioonides Eestis ja selle mõju meeste urogenitaalsüsteemile, selgitada erinevate tekitajate (Neisseria gonorrhoeae, Chlamydia trachomatis, Mycoplasma genitalium, Trichomonas vaginalis) seost kaebuste, sümptomite ja põletikunäitajatega, ning hinnata uriini voolutsütomeetria rakendatavust uretriidiga patsientidel. Uurimistöösse kaasati 3571 Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku patsienti.  

Klamüüdia oli kõrgeima esinemissagedusega patogeen seksuaalse riskikäitumisega Eesti meeste seas (14.8%), kuid M. genitalium oli olulisel teisel kohal (4.2%). Nendele järgnesid N. gonorrhoeae (2.5%) ja T. vaginalis (0.7%). Kombineeritud STLI esinemissagedus oli madal (1.5%). STLI tekitajate esinemissagedus rasedate naiste meeste (C. trachomatis 1.6%) ja viljatute paaride meeste seas (C. trachomatis 1.2%, M. genitalium 1.1%) oli madal. Ükski uretriidi makroskoopiline tunnus ei olnud patognoomiline ühegi konkreetse tekitaja suhtes, seetõttu on nii patsientide seksuaalkäitumise kui ka sümptomite hindamine olulised STLI testimise otsuse langetamisel. 

Esmasjoauriini voolutsütomeetriline analüüs osutus kiireks ja objektiivseks meetodiks meeste uretriidi skriinimisel. N. gonorrhoeae põhjustas uriinis tugevaima põletikreaktsiooni, C. trachomatis’e ja M. genitalium’i puhul oli põletik mõõdukas ja T. vaginalis’e korral nõrk.  M. genitalium kutsus esile põletikreaktsiooni ka seemnevedelikus, mis oli enamasti madalam WHO poolt pakutud lävendist. See lävend vajab langetamist, et leida üles rohkem patsiente, kes vajavad ravi. 

M. genitalium ja C. trachomatis avaldasid negatiivset mõju seemnevedeliku parameetritele, sh spermatosoidide üldarvule ja liikuvate spermatosoidide arvule. Seega on nende patogeenide potentsiaalset mõju meeste viljakusele vaja edaspidi täiendavalt uurida. 

Kliinikumi Leht

Dr Stanislav Tjagur: Tänan kõiki patsiente, kes olnud nõus teadusuuringus osaleda. Samuti soovin tänada oma juhatajaid Margus Punabit ja Reet Mändarit, Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku kõiki töötajaid, kes otseselt või kaudselt on toetanud mind teadustöö tegemisel ja väitekirja kirjutamisel. Mul on suur au olla osa Tartu Ülikoolist ja Tartu Ülikooli Kliinikumist.

Lisatud: 29 September 2023

Septembri alguses alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku perekeskus tööd Maarjamõisa meditsiinilinnaku uutes ruumides C-korpuses.

Naistenõuandla juhi dr Pille Vaasi sõnul on nii töötajad kui patsiendid vastavatud ja avarad ruumid Kliinikumi peamajas pärast mitmeaastast asenduspindadel paiknemist hästi vastu võtnud. „Perekeskuse teenused on mõeldud naistele kogu nende elukaare ulatuses ning meie ambulatoorsete teenuste valik on lai: raseduse jälgimine, imetamisnõustamine, varane sünnitusjärgne tagasikutse emale ja vastsündinule, sünnitusjärgne koduvisiit ning sünnitusjärgne kontroll 6–8 nädalat pärast sünnitust, rasedusdiabeedi ja toitumise nõustamine, raseduskriisi nõustamine, emakakaelavähi sõeluuring, nõustamine rasedusvastaste vahendite osas, rindade kontroll ja rinnavähi ennetus ning perekool nii kontakt- kui veebiloengute näol,“ tutvustas dr Vaas.

Ta lisas, et perekeskusesse on sisse seatud ka kaks ultrahelikabinetti, kus naistearstid viivad läbi rasedusaegseid loote uuringuid ja protseduure. „Näiteks I ja II trimestri ultraheli sõeluuringud, III trimestri uuringud, loote ehhokardiograafia ning protseduuridest koorini biopsia, amniotsentees, kordotsentees. Sealjuures suunatakse Kliinikumi lootemeditsiini spetsialistide juurde erinevatest Eesti piirkondadest rasedad, kelle lootel esineb väärarend, geneetiline- või kromosoomihaigus, loote üsasisene kasvupeetus või muu loote või ema terviseprobleem, mis nõuab jälgimist ja sageli ka sünnitamist kõrgema etapi haiglas,“ selgitas dr Pille Vaas. Uuringuid ja nõustamisi koordineerib ämmaemand-koordinaator nii, et need oleksid perekonnale võimalikult mugavad ja lihtsad. „Looteuuringute valdkonnas teeb naistekliinik edukat koostööd ka lootemeditsiini keskustega Stockholmis ja Helsingis,“ lausus naistenõuandla juht. Lisaks toimub nüüd perekeskuses ka hingehoidja ja pereterapeudi Naatan Haameri vastuvõtt.

Ämmaemanda koduvisiit

Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandate eestvedamisel pakutakse juba mitmendat aastat kõigile Tartu linna ja lähiümbruse naistele ja nende vastsündinutele ämmaemanda koduvisiiti kuni seitse päeva pärast sünnitust, mille järgselt tehakse vajadusel korduv visiit. „Koduvisiit on väga patsiendisõbralik, toimudes ema ja beebi harjumuspärases keskkonnas. Visiidi eesmärk on toetada ema ja vastsündinu sünnitusjärgset kohanemist, ema taastumist sünnitusest ning anda soovitusi vastsündinu eest hoolitsemiseks ja rinnaga toitmiseks,“ rääkis perekeskuse ämmaemandusjuht Marrit Kanna. Koduvisiit broneeritakse patsiendile Kliinikumi sünnitusosakonnast lahkumisel ning linnaruumis tunneb emade juurde teel olevad ämmaemandad ära Kureauto järgi.

Perekool

Naistekliiniku perekeskuses viiakse läbi ka Perekooli loenguid, mida on võimalik alates kevadest taas valida kas kontaktloengute sarjana või veebiloengutena. „Perekooli eesmärk ei ole üksnes sünnituseks ettevalmistus, vaid anda tulevastele vanematele laiemad teadmised uue rolliga kohanemiseks. Kuuenädalase kontaktõppe eesmärgiks on nii emade kui isade vanemluseks ettevalmistumine, mille jooksul läbitakse raseduse, sünnituse, vastsündinu, lapsevanema rolliga kohanemise ja vaimse tervisega seotud teemad,“ kirjeldas ämmaemand Marrit Kanna. Uuendatud vormiga kontaktõppe üheks väljundiks on pakkuda naistele ja peredele võimalust aktiivseks õppimiseks. Nii saavad osalejad ka ise teemasid ja murekohti tõstatada, et neid läbi kogemuste vahetamise ja tõenduspõhise info analüüsida ja arutada.

Kliinikumi naistekliiniku perekeskus asub aadressil L. Puusepa 8 C-korpuses, kuid mitmed teenused on kättesaadavad ka Tartu linna üleselt. Ämmaemandate vastuvõtud toimuvad täiendavalt ka Maarjamõisa Tervisekeskuses L.Puusepa 1a ja Tartu Tervisekeskuses Mõisavahe 34b. Alla 26-aastastel noortel on võimalus ämmemanda vastuvõtule pöörduda Tartu Seksuaaltervise Keskuses aadressil Vaksali 17. Rindade kontrollimise ja uuringute soovi korral tuleks pöörduda ämmaemanda vastuvõtule Kliinikumi rinnakabinetti Kvartali keskusesse.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 29 September 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinikus on esindatud kõik hambaravi valdkonnad, üheks neist on laste hambaravi. Kliinikumi Leht küsis kooliaasta eel lastestomatoloogia osakonna vanemarst-õppejõult dr Jana Olakult, kuidas tagada lastel ja noorukitel hea suuõõne tervis.

Milliste probleemidega pöörduvad lapsed ja nende vanemad kõige enam lastestomatoloogide vastuvõtule?

Tavalisteks probleemideks on ikka hambaaugud ja valutavad hambad. Viimase 2018. aasta Tervisekassa uuringu põhjal selgus, et Eestis on 2/3 kolmeaastastel ning 1/3 kuue- ja kaheteistaastatel lastel hambad terved. See tähendab, et 30% kolmeaastastest vajavad hammaste ravi, aga nii väikeste patsientide ravi ei ole lihtne.

Kui sageli ning milliste seisunditega peaks kindlasti pöörduma?

Kliinikumis on laste hambaravi Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud ja lapsevanemal endal ei tule selle eest tasuda. Soovitan käia hammaste kontrollis üks-kaks korda aastas, et hambaarst leiaks üles algavad muutused hambaemailis. Ilma spetsiaalse koolituse, valguse ja instrumentideta ei ole  võimalik, näiteks kodus, väikseid muutusi märgata. Piimahammastel areneb kaariese kiiresti ning hambaarsti vastuvõtule tulemiseks ei pea ootama pruuni laiku hambal, vaid vanemad võiksid tulla väikelastega vastuvõtule kontrolli, et hambaarst saaks hinnata, kui suur on tõenäosus hambaaukude tekkeks. Samuti, kui lapsevanem juba märkab lapse hammastel või ka igemel muutusi, tuleb kindlasti lasta hambaarstil muutused üle vaadata.

Tasub meeles pidada, et ükski hambaauk ise kinni ei kasva ja oodates läheb olukord aina hullemaks ning lõpeb hambavaluga. Valuga hamba ravi on aga ebameeldivam kui tavalise kaariese ravi.

Kuidas mõjutab hammaste tervis laste üldtervist?

Suuõõs ja hambad on seedekulgla osa, toidu peenestamise tagavad terved hambad. Kui hambad on lagunenud või eemaldatud, siis on häiritud toidu mälumine ja see mõjutab seedeprotsessi. Õige mälumisprotsess tagab näo-lõualuude süsteemi normaalse arengu. Piimahammaste varajane eemaldamine võib põhjustada koolieas ortodontilise ravi vajaduse. Ning kui hambad tuleb eemaldada enne, kui laps on õppinud õigesti häälikuid hääldama, võivad tekkida kõnedefektid.

Ning samas ei saa ka suus hoida põletikus, aeg-ajalt turseid tekitavad kroonilist põletikukollet. Seega jõuame jällegi sellini, kui oluline on vältida kaariese teket ning kui see on tekkinud, see võimalikult kiiresti lasta ära ravida.

Kaasaegne hambaravi on patsiendisõbralik ja valutu. Kuidas lahendate osakonnas olukordi, kui lapsed sellest hoolimata protseduure pelgavad?

Hirm hambaravi ees on tuntud teema. Ärevust ja hirmu saab vähendada selgitades mis, miks ja kuidas toimuma hakkab. Kliinikumi lastestomatoloogia osakonnas töötavad arstid ja õed, kes on selleks saanud erinevad koolitusi ja kellel on ka väga suur kogemuste pagas, kuidas väikesele patsiendile läheneda ja temaga kontakti saada. Kuna meie osakonnas käivad ravil lapsed vanuses 0–18 eluaastat, siis selgituste jagamisel tuleb arvestada ka lapse vanusega – nii et selgitused oleksid patsiendile arusaadavad. Kui ikkagi hambaravitoolis ravi ei ole võimalik, on võimalik teha seda narkoosis.

Millistes juhtudel vajavad lapsed narkoosis hambaravi ning kuidas seda Kliinikumis läbi viiakse?

Hambaid ravitakse narkoosis juhul, kui tavalisel vastuvõtul hammaste ravi ei ole see võimalik. Reeglina on põhjuseks lapse vanus, ehk laps on liiga väike, esineb paaniline hirm hambaravi ees või siis puudega patsiendid, kelle ravi hambaravitoolis ei ole võimalik. Tegemist on samasuguse narkoosiga, mida kasutatakse kõikide teiste operatsioonide korral. Vajadus hammaste raviks narkoosis järjest suureneb.

Kliinikumis on narkoosis hammaste ravi lastele Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud, arstipoolsel näidustusel ka täiskasvanutele.

Kui valida kolm tegevust, et tagada hea suutervis, siis millised on Teie soovitused?

Hammaste tervena hoidmiseks on vaja õigeid harjumusi ja igapäevast rutiini. Kolm esimest eluaastat on hammaste tervena püsimise seisukohalt väga olulised. Kui neid kolme reeglit ei järgita, on sageli tulemuseks, et inimene käib eluaeg hambaarsti juures, arvates, et tegemist on päriliku veaga. Tegelikult tuleb otsida põhjusi vanemate harjumustest.

1. Hammaste puhastamisega tuleb kohe, kui need suhu lõikuvad ehk siis umbes kuue kuu vanuselt. Kindlasti ei tohiks oodata lapse kahe- või kolmeaastaseks saamist, sest hammaste tervise seisukohalt on siis juba hilja.
2. Oluline on hambaid pesta hommikul ja õhtul. Nii lapsed kui täiskasvanud peaksid minema voodisse puhaste pestud hammastega. Hammaste pesemise käigus peavad hambapinnad tõesti katust puhtaks saama, mistõttu peab pesu kestma vähemalt 2 minutit. Lapsed vajavad hammaste puhastamisel vanemate abi.
3. Kui hambad on suhu lõikunud, tuleb pidada söömise ja joomise vahel pausi 3 tundi. Hambad vajavad toidust puhkust, et mineraalained saaksid hambaemailis taastuda. Söögikordade vahel võiks juua ainult puhast vett piima, mahla ja gaseeritud vee asemel. Hea oleks väikelaste puhul vältida ka sagedaist öist söömist ning sama kehtib isegi rinnapiima puhul.

Kuidas Kliinikumi lastestomatoloogia vastuvõttudele pöörduda?

Laste hambaarsti juurde saab registreeruda helistades Kliinikumi registratuuri 731 9100 või kasutades digiregistratuuri. Samuti on patsientide jaoks kasutusel stomatoloogia kliiniku registratuuri telefoninumber 731 9889 ning e-posti aadress See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 September 2023

19. maist kuni 16. juunini 2023 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate seas teistkordselt läbi patsiendiohutuskultuuri uuring. Andmete kogumiseks kasutati AHRQ Surveys on Patient Safety Culture (SOPS) Hospital Survey küsimustikku, mis koosnes 34 ohutuskultuuri hindavast küsimusest. Uuringu viisid 2023. aastal läbi ka mitmed teised Eesti haiglad.

Elektroonilise küsimustiku täitis 330 töötajat 28 kliinikust ja teenistusest, enim vastanuid oli sisekliinikust ning anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Ligi pooled (48%) uuringus osalejatest olid õed, abiõed ja  ämmaemandad, 24% arstid, 11% füsioterapeudid, logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja teised tervishoiuspetsialistid, 9% tugipersonali esindajaid ning 8% hooldustöötajad. Enam kui pooled küsitletutest (54%) olid haiglas töötanud 11 aastat ja enam, 52% vastanutest töötas Kliinikumis 30–40 tundi nädalas ning enamikul (89%) oli tööl otsene kokkupuude patsientidega.

Kirjeldades oma üksuse ohutuskultuuri, nõustuti kõige enam väitega, et kiirel ajal aitavad töötajad üksteist ning seda toetab ka vastajate positiivne hinnang tõhusale meeskonnatööle. Enam kui pooled vastanutest nõustusid ka sellega, et vigade esinemise korral keskendutakse pigem vigadest õppimisele kui töötajate süüdistamisele ning 43% töötajate hinnangul vaadatakse üksuses patsiendiohutuse parandamise eesmärgil regulaarselt tööprotsesse üle ning tehakse vajalikke muudatusi.

Samas esineb töötajate hinnangul ka negatiivse ohutuskultuuri ilminguid. Näiteks 25%–30% vastanute hinnangul ei toetata piisavalt patsiendiohutuse vastu eksinud töötajaid, töötajatele pannakse pahaks nende tehtud vigu ning patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimisel tundub töötajatele, et juhtumi käsitlemise asemel karistatakse pigem juhtumist teatajat.

Peaaegu kaks kolmandikku vastanutest nõustusid väitega, et ületundide tegemine ja osakonna kiire töötempo võib mõjutada patsientide ohutust.

Patsiendiohutusega seotud suhtlemist hinnati üldiselt positiivselt. Peaaegu kolme neljandiku vastanute hinnangul antakse enamasti või alati teada, kui märgatakse midagi, mis võib patsientide ravi negatiivselt mõjutada. Enam kui poolte vastanute hinnangul teavitatakse töötajaid üksuses juhtunud vigadest, neid vigu arutatakse ja töötajatele antakse ka tehtud muudatustest teada. Siiski tuleb ligi 20% vastanute hinnangul ette olukordi, kus töötajad ei julge esitada küsimusi, kui midagi tundub olevat valesti.

Positiivse trendina võrreldes 2020. aastaga on suurenenud patsiendiohutusjuhtumitest teatamine. Viimase aasta jooksul andsid vähemalt ühest patsiendiohutusjuhtumist teada 53% õdedest, 44% tervishoiuspetsialistidest, 40% arstidest, 38% tugipersonalist ning 20% hooldajatest. Patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimine ei seostunud sellega, kas töötaja puutub oma töös igapäevaselt patsientidega kokku või mitte. Sagedamini teatasid juhtumitest töötajad, kelle nädala töötundide arv oli suurem.

Uuringust selgus, et varasema küsitlusega võrreldes olid töötajad patsiendiohutuse suhtes kriitilisemad ning vähenenud oli nende töötajate osakaal, kes hindasid patsiendiohutust oma üksuses väga heaks või suurepäraseks. Oma töövaldkonnas hinnatakse patsiendiohutust enamasti heaks või rahuldavaks, 23% vastanute hinnangul on nende üksuses patsiendiohutus väga hea ning 4% arvates suurepärane. Kõige kõrgemalt hindasid patsiendiohutust oma üksuses hooldajad ning kõige madalamalt arstid. Pikema staažiga töötajad hindasid patsiendiohutust oma üksuses tagasihoidlikumalt, samuti andsid patsiendiohutusele madalama hinnangu suurema koormusega töötavad inimesed.

Ohutuskultuuri koondnäitajad

Loe edasi...

Lisatud: 30 August 2023

Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna meeskonna koosseis täieneb igal aastal, et tagada analüüside mahu kasv vastavalt nõudlusele. Kliinikumi Leht küsis osakonna vanemlaborispetsialistilt Hanno Roomerelt ning laborispetsialistilt Mikk Toomingalt, mida kujutab endast töö geneetika laboris.

Mille poolest erineb laboratoorse geneetika osakonna töö teiste laborite tööst?

Hanno Roomere: Molekulaardiagnostika labori töö L. Puusepa 2 maja teisel korrusel on väga mitmekesine ning nõuab laboritöötajatelt suuremat ettevalmistust ja kasuks tulevad molekulaarbioloogia-alased teadmised. Kõik meie osakonnaga ühinevad töötajad, nii bioanalüütikud kui laborispetsialistid, läbivad kohapeal spetsialiseerumiseks täiendava õppe töö kõrvalt. Enamasti on meie kolleegid kas arsti, biomeditsiini või geenitehnoloogia taustaga.

Kui rääkida spetsialisti tööst, siis kõige ajamahukam osa  on analüüsitulemuste interpreteerimine – analüüside vastused on patsiendipõhised ning nii-öelda standardvastuseid meil ei ole. Mõne analüüsi tulemusega avastame aga hoopis midagi uut ning siis tuleb vastuse koostamisega alustada nullist, koguda infot, uurida muu maailma praktikat ning teaduskirjandust. Samuti on oluline osa meie tööst teiste kolleegide nõustamine nii analüüside tellimise kui ka vastuste tõlgendamise osas.

Mikk Tooming: Kuigi võiks arvata, et tänapäeval on kõik  automatiseeritud, siis meie laboris on kasutusel palju erinevaid meetodeid, mis nõuavad ka käsitööd. Pakume rohkem kui 100 erinevat analüüsi. Me ei saa kasutada ühte automatiseeritud analüüsi, vaid peame tegema  ka täpsust nõudvat käsitööd.

Milliseid analüüse teilt enim tellitakse?

Hanno Roomere: Analüüside ampluaa on lai – näiteks sünnieelne diagnostika, pärilike haiguste diagnostika nii lapseeas kui ka  täiskasvanu-eas algavatele haigustele, analüüsid päriliku vähi diagnostikaks ning  täiesti eraldi valdkonna moodustab kasvajakoest tehtavad analüüsid. Tegelikult on meil võimekus pakkuda kõiki geenianalüüse ning oleme pidevalt avatud ka uute meetodite arendamisele. Viimasel ajal on oluliselt kasvanud onkogeneetika analüüside tellimine, mille abil raviarstid saavad infot nii päriliku vähi riskide kohta kui ka kasvajakoest määratavate geenimuutuste korral täpsustada diagnoosi, määrata ja jälgida ravi kulgu, seda vajadusel korrigeerida või saada hoopis infot haiguse prognoosi osas..

Mikk Tooming: Lisaks ka farmakogeneetilised uuringud, mis on vajalikud siis, kui patsient saab vähiravi ning on vaja veenduda talle sobivas raviskeemis. Kindlasti leiavad rakendust ka uued personaalmeditsiini põhised diagnostika lahendused.

Kuidas sünnivad labori uued meetodid?

Hanno Roomere: Uued meetodid sünnivad kas meie enda initsiatiivil või koostöös teiste erialade arstidega. Ehk kui ravitöö poole pealt on surve ja küsijaid mitmeid, siis teame, et ka nõudlus on olemas.

Mikk Tooming: Nii näiteks juurutasime koostöös onkoloogidega kasvajakoe molekulaarse profileerimise, kuna seda meetodit Eestis veel polnud. Mujal maailmas toimuvad taolised analüüsid võib-olla rohkem patoloogiakeskustes ning ka meil on Kliinikumi patoloogiateenistusega väga hea koostöö, kelle kaasabil saabub meile uuritav materjal.

Geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku labori seadmed on täna sellised, et meil on võimekus kõiki maailmas olemasolevaid metoodikaid siinsamas Tartus teha. See on suur muutus aastatetaguse ajaga, mil analüüside vastuseid oodati nädalaid või isegi kuid teistest riikidest.

Hanno Roomere: meie labori suur erisus seisneb ka geenitestide andmete kogus, mida on vajadusel võimalik teadustöös kasutada – selleks, et arendada uusi diagnostika- või ravimeetodeid.

Kellel on võimalik laboratoorse geneetika osakonnast geenianalüüse tellida?

Hanno Roomere: Kõikidel tervishoiuasutustel ning vajalik on, et näidustuse üle analüüsiks otsustab arst. Ligikaudu pooled analüüsid tellitakse Kliinikumisiseselt ning pooled väljast nii teiste haiglate kui perearstide poolt. Samuti oleme partneriks teistele ettevõtetele, näiteks tuberkuloosi bakterite sekveneerimise ning HLA sekveneerimise korral.

Mis te arvate, mida toob tulevik laboratoorses geneetikas?

Mikk Tooming: Heameel on öelda, et tehnika taha Kliinikumis ükski arendus ei jää. Meie uue Illumina NovaSeq X Plus sekvenaatoriga on võimalik kogu genoomi sekveneerimine teha kuni 20 000 isikule aastas. See on 2,5 korda rohkem, kui eelmise seeria tippmudelil.

Tulevikus liigutakse aina enam geenipaneelidelt ülegenoomsele sekveneerimisele, millega on võimalik saada inimese genoomi kohta kogu info. Seda meie uus sekvenaator ka võimaldab, mis võib tähendada uusi leide, avastusi ja seoseid geenide ja haiguste vahel. Eriti, kui arvestame, et täna jääb genoomist veel 98% enamasti uurimata. Seega toob tulevik kindlasti uusi teadmisi!

Hanno Roomere: Tulevik toob kindlasti ka vedelbiopsia analüüsid ehk nn rakuvaba DNA analüüsid. Vereplasma test võimaldab näiteks teha lootediagnostikat ja hinnata kasvajavastase ravi toimimist või otsida hoopis sobivat sihtmärki onkoloogilises ravis. Samuti näiteks, kui kasvaja biopsiat ei ole võimalik võtta koest, saab geenivariante analüüsida kasutades rakuvaba DNA-d verest.

Mis teile oma töös rõõmu pakub?

Mikk Tooming: See, et geneetika on väga kiiresti arenev valdkond. Peame hoidma end pidevalt kursis nii eriala teaduskirjandusega kui ka meetoditega mujal maailmaturul.

Hanno Roomere: Jah, geneetika on alati ajast eest. Professionaalset rõõmu pakub ka see, kui leiame vastuse arsti poolt püstitatud küsimusele. Või kui leiame mõne päris uue geenimuutuse, mida pole varem Eestis või koguni mujal maailmas kirjeldatud.

Samuti olen uhke, et meie labori kolm järgmise põlvkonna sekveneerimise meetodit on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt. Ning teadustöö osakaalu üle meie kolleegide seas – näiteks Mikk on pühendunud oma doktoritöös kõikidele Eestis esinevatele rinna- ja munasarjavähi variantidele. Kohe kaitseb oma doktoritöö ka meditsiinigeneetik dr Laura Roht, kes keskendus töös kolorektaalvähile.

Kliinikumi Leht

Dr Tiina Kahre, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna juht: Hanno Roomere on töötanud Kliinikumis juba peaaegu 10 aastat ja tegelenud nii onkogeneetika testide interpretatsiooni kui ka suurte ülegenoomsete geenipaneelide tulemuste tõlgendamisega haruldaste haiguste diagnostikas. Hanno on kompetentne ja motiveeritud kolleeg ning aidanud igati kaasa geneetika valdkonna arengule. Alates 2022. aasta lõpust on ta molekulaardiagnostika labori juhataja.

Mikk Tooming töötab molekulaardiagnostika laboris arendusspetsialistina ning seega on kõigi uute analüüside sisseviimisel Miku panus olulise tähtsusega. Mikk on väga entusiastliku ellusuhtumisega abivalmis kolleeg. Olles huvitatud uutest võimalustest geneetika valdkonnas, jagab ta uudiseid viimastest läbimurretest DNA-uuringute alal oma taskuhäälingus „Genoomiline“ ning töötab selle nimel, et rakendada uusimaid teadmisi ka meie molekulaardiagnostika laboris.

Dr Sander Pajusalu, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht: Laborispetsialistide töö on geneetika ja personaalmeditsiini laborites kesksel kohal. Nende ekspertteadmiste ja oskuste najal seisab moodne geenidiagnostika. Piltlikult võib öelda, et nemad tõlgivad DNA keele arstide keelde ning ega kumbki neist keeltest just lihtne ei ole. Kliinikumi vaatest on oluline märkida, et läbi laborispetsialistide ametikohtade on Kliinikum atraktiivseks karjäärivalikuks ka geenitehnoloogia, biomeditsiini ja mitmete teiste ülikooli õppekavade lõpetanutele. See tõestab veelgi 21. sajandi meditsiini interdistsiplinaarsust ja tähtsustab veelgi Kliinikumi ja ülikooli mõlemapoolse partnerluse olulisust ka väljaspool meditsiiniteaduste valdkonda. Mikk Tooming ja Hanno Roomere on mõlemad väga suurte teadmiste ja kogemustega eksperdid ja kolleegidena väga tunnustatud.

Lisatud: 30 August 2023

Kliinikumi südamekliiniku ambulatoorse kardioloogia osakonnas teevad iseseisvaid vastuvõtte kolm õde keskendudes infarktijärgsetele ja südamepuudulikkusega patsientidele.

2021. aastal käivitus südameinfarktiga patsiendi haiglajärgse teekonna projekt, mille oluliseks komponendiks on haiglaravile järgnev infarktiõe vastuvõtt. „Õde hindab vastuvõtul patsiendi kodust toimetulekut, raviskeemi mõistmist ja valmisolekut oma elustiili korrigeerida,“ selgitas ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Birgit Nädal. Lisaks hindab õde patsiendi objektiivset leidu, tunneb ära alarmeerivad probleemid ning määrab vereanalüüsid.

Teiseks tegevussuunaks on südamepuudulikkuse õendus, mille teket kannustas nii Kliinikumi esimese südamepumba paigaldus 2014. aastal kui ka sellele järgnenud südamesiirdamise programm. Kliinikumis tegeleb südamepuudulikkusega patsientidega ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Annika Elmet. „Nii südamepumbaga kui ka siirdamist ootavate ja siirdamisjärgsete patsientidega on praeguseks saavutatud hästi toimiv töörütm, kus rutiinsed tegevused tehakse õendusvisiitide käigus ja arsti nõuanne on vajalik vaid probleemide korral,“ selgitas Elmet.

Elmeti töö seisneb ka pidevas koostöös põhjanaabritega, kelle juures Eesti patsientidele südamed siirdatakse. „See nõuab head suhtlust ning valmisolekut oma töö käigus 3–4 erinevat keelt kasutada,“ kirjeldas Elmet koostööd Helsingi Ülikoolihaiglaga. „Südamepumbaga ja siiratud patsientide eripäraks on tervisemurede spetsiifilisus ning ootamatus, mistõttu peab neil olema võimalus ööpäevaringselt vastava ala meditsiinitöötajaga kontakteeruda,“ lisas Elmet tuues näiteks, et Helsingis on selleks 4–5 valveid tegevat õde, Kliinikumis hetkel üks.

„Tänapäeval on levimas seisukoht, et kindlate ülesannete ja otsustusõiguse usaldamine õele on tervishoiusüsteemi tasakaalustav. Eriti rahul on patsiendid, kes tunnevad, et õel on tema jaoks rohkem aega ning ta ei lahku vastuvõtult segaduses ja küsimustega,“ kirjeldas iseseisvaid vastuvõtte tegev õde Kristina Sobchenko patsientide positiivset tagasisidet. „Ka südamekliiniku arstid kiidavad õdede iseseisvat tegevust, kuid on alati valmis appi tulema,“ rääkisid õed.

8.–10. juunil osalesid südamekliiniku õed Reykjavikis Põhja-Baltimaade Kardioloogiakongressil, mille kavas oli ka põhjalik õendusprogramm, kus Annika Elmet tegi ka kaks ettekannet. „Sellises mahus ja sellise põhjalikkusega ei ole iseseisva õenduse teemasid kongressidel varem käsitletud, mis kinnitab, et õendus on Skandinaavias jõudsalt arenemas uueks iseseisvaks erialaks, kus tegutsemise ja otsustamise ruum on oluliselt suurem ning õendusteadus käib igapäevase töö juurde,“ selgitas Nädal.

2021. aastal tegid südamekliiniku ambulatoorse osakonna kolm õde 588 iseseisvat vastuvõttu, eelmisel aastal juba 837. Ambulatoorse kardioloogia osakonna õendusjuhi Kerit Kalderi sõnul on vastuvõttude arv iga aastaga suurenemas. „Õdede iseseisvate vastuvõttude aluseks on hea koostöö arstidega, kes on vajadusel õdedele abiks ja toeks. Õed Annika, Birgit ja Kristina teevad oma tööd suure pühendumusega ning nad on alati patsientide jaoks olemas. Neile on alati toeks arstid dr Timo Alter, dr Marit Aasaru, dr Märt Elmet ja dr Mai Blöndal,“ lisas Kalder.

„Moodsa kardioloogilise ravi alustala on tugev õendus. Üldiselt ollakse arvamusel, et Eesti üks tugevamaid südamepuudulikkusega tegelevatest õe iseseisvatest vastuvõttudest on just Kliinikumis. Lisaks on innovatiivne infarktijärgne vastuvõtt. Olles töötanud mitmes Skandinaavia haiglas, saan julgelt öelda, et meie õed on võimekad ja kogenud. See on suur väärtus ja ressurss, mida tuleb toetada. Ka teised haiglad plaanivad antud vastuvõtu tööd sisse seada, kuid minu teada ei ole sarnast veel ei Eestis ega Baltikumis. Meie eesmärk on jätkata patsiendikeskse tööga, innovatiivsete lahendustega ja olla hea partner kõrgkoolidele,“ kirjeldas kardioloog dr Mai Blöndal, kelle juhtimisel Kliinikumis ambulatoorse kardioloogia iseseivat õendustööd arendatud on.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 30 August 2023

22. augustil 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku arst-õppejõud Kärt Simre Biomeedikumis filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Development of coeliac disease in two populations with different environmental backgrounds” (“Tsöliaakia teke kahes erineva keskkonna-taustaga naaberriigis”).

Juhendajad: immunoloogia professor Raivo Uibo (PhD (meditsiiniteadused), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut), lastegastroenteroloogia kaasprofessor Oivi Uibo (dr. med. (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja pediaatria professor Vallo Tillmann (dr. med. (pediaatria), TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

Oponent: Marko Kalliomäki (MD, PhD), Turu Ülikool, Soome.

Kokkuvõte

Tsöliaakia on immuunvahendatud haigus, mis tekib geneetilise eelsoodumusega isikutel gluteeni ja gluteeniga seotud prolamiinide toimel. Tsöliaakiat võivad vallandada nisuvalgu gluteeni laguprodukt gliadiin, rukkivalk sekaliin ja odravalk hordeiin. Viimastel aastakümnetel on tsöliaakia esinemissagedus suurenenud ülemaailmselt ning erinevate piirkondade vahel võib esineda suuri erinevusi. Kuna enamikel inimestel, kellel esineb geneetiline eelsoodumus tsöliaakia tekkeks ning on olnud kokkupuude gluteeniga, ei teki haigust, siis peavad haiguse tekkega olema seotud ka erinevad keskkondlikud tegurid. Doktoritöö peamine eesmärk oli uurida lapseea tsöliaakia teket kahes erineva sotsiaalmajandusliku taustaga naaberriigis – Eestis ja Soomes ning uurida täpsemalt tsöliaakia erinevaid riskifaktoreid. Peamine huvi oli imikuea ja väikelapse toitumisel ja infektsioonidel. Lisaks rinnapiima mikrobioota määramine ning selle seos rinnapiima immunoloogiliste markeritega. 

Uuritavad ja uuringumaterjal pärinesid rahvusvahelisest DIABIMMUNE uuringust, mille eesmärgiks oli uurida 1. tüüpi diabeedi ja teiste immuunvahendatud haiguste teket. Uuring koosnes nn sünnikohordist, keda jälgiti sünnist 3. eluaastani ja nn lastekohordist, keda jälgiti 3. eluaastast 5. eluaastani. Eestis tekkis uuringuperioodi jooksul tsöliaakia kaheksal ja Soomes 21 lapsel, kes kõik kaasati käesolevasse uuringusse. Igale tsöliaakia diagnoosiga lapsele valiti kontrollgrupi laps samast DIABIMMUNE uuringust. Rinnapiima analüüsideks valiti nn sünnikohordist kuus last, keda oli jälgitud 3. eluaastani ning kelle kõigi emadelt oli kogutud rinnapiim lapse 3. elukuul ja lastel oli tekkinud tsöliaakia. 18 kontrolli valiti samast kohordist. 

Leidsime, et Eesti ja Soome laste vahel esines oluline erinevus tsöliaakia kumulatiivses haigestumises esimese viie eluaasta jooksul. Tsöliaakia kumulatiivne haigestumine on kõrgem Soomes (0,27% vs 0,77%) ning seal tekivad lastel varem ka tsöliaakia spetsiifilised autoantikehad. Tsöliaakiaga ning kontrollgrupi laste vahel ei olnud erinevust rinnapiimaga toitmise kestvuses ega teraviljade (nisu, rukkis, oder) menüüsse lisamise vanuses. Korduvad infektsioonid varajases eas võivad suurendada riski haigestuda tsöliaakiasse. Emadel, kelle lastel tekkis tsöliaakia, oli rinnapiima mikrobioomis erinevusi võrreldes emadega, kelle lastel tsöliaakiat ei tekkinud.  

Lisatud: 30 August 2023

Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi Horizon Europe vähimissiooni eesmärk on parandada 2030. aastaks enam kui 3 miljoni inimese elu läbi vähi ennetamise ja ravi ning aidata vähki põdevatel inimestel ja nende perekonnaliikmetel elada kauem ja paremini. Projekti „Establishing of Cancer Mission Hubs: Networks and Synergies” (ECHoS) eesmärk on koordineerida seotud teadusuuringuid, innovatsiooni ja tervishoiuvaldkonna tegevusi, lisaks kujundada valdkonna poliitikat inimkeskse tervishoiu ja teadustöö suunas.

Uus Euroopa konsortsium ECHoS, mida toetab vähimissioon, toob kokku 58 juhtivat valitsus-, tervishoiu-, teadus- ja akadeemilist asutust ning mittetulundusühingut ja annab liikmesriikidele ja seotud riikidele võime järk-järgult luua riiklikud vähimissiooni keskused (NCMHs). Nendel riiklikel vähimissiooni keskustel, mis tegutsevad riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, on keskne roll kõigi osapoolte, sealhulgas kodanike, kaasamisel vähktõvega seotud poliitikaaruteludesse.

Eestit esindavad Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Ülikool, mis teevad tihedat koostööd konsortsiumi koordineerivate isikute ja Euroopa juhtivate asjatundjatega. Tugivõrgustik koordineerib teadustööd ja innovatsiooni ning tervishoiualaseid tegevusi ja suunab poliitikakujundamise protsesse inimkeskse tervishoiu ning teadustöö poole viisil, mida liikmesriikide eraldiseisvad pingutused ja algatused ei saavuta.

„Vähk on Eestis tõsine terviseprobleem ja sellega võitlemine nõuab meie kõigi ühist pingutust,” ütles dr Kristiina Ojamaa, Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia- ja onkoloogia kliiniku juht ja ECHoSe riiklik koordineerija. „Riikliku vähimissiooni keskuse loomine Eestis on oluline samm riiklike esindajate hääle tugevdamisel Euroopa vähktõvestrateegias. See edendab riiklikku ja rahvusvahelist koostööd, soodustab kaasamist ja juhib innovatsiooni vähktõve ravis. Seetõttu ootame, et ECHoS panustab vähktõvega seotud teadustöösse Eestis. See annab võimaluse kujundada vähiravi täpselt meie patsientide ja ühiskonna vajaduste järgi.“

Kliinikumi Leht

Lisatud: 30 August 2023

Euroopa haiglate ja tervishoiu föderatsiooni vahetusprogramm HOPE, mille põhieesmärgiks on tutvustada erinevaid tervishoiusüsteeme ja töökorraldusi ning vahetada kogemusi, toimus ka sel aastal. 8. mai–4. juuni aset leidnud vahetusprogrammi teemaks oli “Climate and environment: challenges for hospitals and healthcare services”.

HOPE vahetusprogrammi raames avanes mul võimalus Kliinikumi esindajana viibida koos Austria, Saksamaa, Šveitsi, Hollandi, Itaalia ja Moldova esindajatega Taani haiglates. Kogemusi jagasid kolm haiglat: Rigshospitalet, Randers Regional Hospital ja Aarhus University Hospital.

Võrreldes Eestiga on Taani suurim erinevus jätkusuutlikkuse vallas mõttemaailma erinevus. Taani tervishoius on jätkusuutlikkusega tegeletud juba pikki aastaid, samas on see ka riiklik prioriteet. Taani on riigi tasandil seadnud endale eesmärgiks haiglate rohepöörde aastaks 2030 ning selle eesmärgi saavutamiseks on riik eraldanud ka ressursid – nii tööjõu kui rahaliste vahendite näol. Eesmärk on vähendada 70% süsinikujalajälge, 30% ühekordsete materjalide tarbimist, 30% jäätmete teket, 20% energia tarbimist ning suurendada 70% jäätmete taaskasutamist.

Lisaks riigi toele, on Taani haigla osakondades n-ö jätkusuutlikkuse esindajad, kelle ülesanne on iga kuu tegeleda teatud töötundide ulatuses oma osakonna jätkusuutlikkuse projektiga ning osaleda ka haiglaülestel jätkusuutlikkuse aruteludel.

Taanlased teadvustavad endale hästi, et jätkusuutlikkus ei ole ainult prügimajandus, vaid puudutab mitmeid erinevaid valdkondi. HOPE külalised said kogeda jätkusuutlikkuse põhimõtteid nii arstide, õdede, haldusjuhtide, finantsjuhtide kui kommunikatsioonijuhtide silmade läbi. Haigla personal proovib leida häid lahendusi nii selles, kuidas mitte teha ebavajalikke meditsiinilisi protseduure, kuidas vähendada patsientide ravis ühekordsete tarvikute kasutamist, kuidas mõjutada ettevõtteid tootma jätkusuutlikumaid tarvikuid ja tooteid, kuidas arvestada jätkusuutlikkusega finantsotsuste tegemisel, kuidas kaasata töötajaid jätkusuutlikumaid otsuseid tegema kuni selleni, kuidas jätkusuutlikult koristada ja pesu pesta.

Üheks silmapaistvamaks algatuseks on Taani haiglates „Choosing Wisely“¹ kontseptsioon, mille eesmärk on vähendada mittevajalike protseduuride tegemist. Professor Anders Perneri julge väide on, et nimetatud kontseptsiooniga väheneb tervishoius jäätmete teke 20–30%.

Tähelepanuväärne on ka projekt „Green Family Start“², mille raames vähendatakse sünnituse süsinikujalajälge 40–60%. Projekti raames kasutatakse korduskasutatavaid tekstiile ja tarvikuid ning ei kasutata enam paberlinasid. Samuti jagatakse tulevastele emadele teavet, et nad võtaksid sünnitusele kaasa oma veepudeli, aluspesu ning beebiriided.

Uhkust tunti ka projekti „Sustainable Hip Surgery“ üle. Kui enne projekti kasutasid kirurgid sama operatsiooni tegemiseks erinevaid operatsiooniriistade komplekte, siis projekti raames jõudsid nad kokkuleppele, mida nad operatsiooniriistade komplektis vajavad ja mille võib välja jätta. Projekti tulemusena kasutatakse edaspidi ühe ja sama varustusega operatsiooniriistade komplekti, millega vähendatakse jäätmete teket rohkem kui 30%.

Olen väga tänulik võimaluse eest osaleda HOPE vahetusprogrammis. Tõdesin, et kuigi Taani tervishoiuvaldkond on rohepöördes Eestist ees, siis Eesti kõige jätkusuutlikuma haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajana on mul väga hea tunne, et Kliinikum on selles valdkonnas juba praeguseks viinud ellu mitmed olulised muutused. Ja seda Eesti piiratud ressursside juures. Usun, et Kliinikum suudab olla ka tulevikus Eesti kõige jätkusuutlikum haigla. Meil on olemas kogemused maailma parimatelt ja töötajad, kes suudavad seda ellu viia.

Triin Arujõe
Keskkonna ja puhastuse osakonna juht

1 https://ugeskriftet.dk/dmj/danish-choosing-wisely-concept

2 https://aalborguh.rn.dk/afsnit-og-ambulatorier/gynaekologisk-obstetrisk-afdeling-aalborg/graviditet-foedsel-og-barsel/groen-familiestart

Lisatud: 30 August 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus võeti kasutusele tunnustatud ja tõenduspõhine elektroonselt läbiviidav M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu, mida kasutatakse vaimse tervise õe esmasel vastuvõtul. Intervjuu eesmärk on hinnata senise praktikaga võrreldes rohkem struktureeritud ja standardiseeritud viisil enamlevinud vaimsetele häiretele iseloomulike haigustunnuste olemasolu või puudumist ning seeläbi toetada patsiendi edasise raviteekonna optimaalsemat planeerimist.

Patsiendi seisundile vastav raviteekond algab õigest probleemide hindamisest ning nüüd on ravimeeskonnal võimalik ravimeeskonnal efektiivsemalt ja sihitumalt pakkuda patsiendile vajaminevaid teenuseid ja seeläbi vähendada vaimse tervise kriisi eskaleerumist. M.I.N.I intervjuu oma erimoodulitega sobib kasutamiseks nii täiskasvanutel kui lastel ja noorukitel.

„Testisime M.I.N.I intervjuu paber-pliiats versiooni 2022. aastal. Peamine muudatus varasemaga võrreldes on täna see, et meil on nüüd kasutusel elektrooniline versioon, mis on juba elektroonilise haiguslooga ehk eHL-ga liidetud. Elektrooniline poolstruktureeritud intervjuu on mugavam nii patsiendile kui ka intervjuu läbiviijale. Lisaks võimaldab e-versiooni juurutamine kasutada intervjuu kõige kaasaegsemat versiooni. Uuendusena võtsime kasutusele eM.I.N.I Kidi ehk spetsiifiliselt laste ja noorte vaimse tervise murede hindamist võimaldava versiooni, mida ei olnud varem üldse Eestis kasutatud,“ kirjeldas psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre.

M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu valiti välja erinevate Eesti tervishoiuspetsialistide konsensusarvamusena ning on sobilik kasutamiseks erinevatel ravitasanditel, sealhulgas ka esmatasandil. Lisaks on M.I.N.I intervjuul erimoodulid, mis võimaldavad monitoorida patsiendi seisundit tema raviteekonna vältel. Nii ravimeeskond kui patsient võivad kindlamad olla, et olulisemad vaimse tervise häired saavad kaardistatud.

Psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõud dr Liina Haring sõnas: „Meie suureks eesmärgiks on kasutusele võtta tänapäevased, tõenduspõhised ning meie keele- ja kultuuriruumi kohandatud vaimse tervise probleeme tuvastavad hindamisvahendid. Kui somaatilises meditsiinis on võimalik haiguste tuvastamiseks ja haiguste raskusastme määramiseks analüüsida bioloogilist materjali, kasutada erinevaid radioloogilisi meetodeid või uurida ja mõõta organismi funktsioone, siis meie erialal patsiendi seisundi usaldusväärseks hindamiseks mõeldud biomarkereid kliinilisse praktikasse veel jõudnud ei ole. Meie töövahenditeks on meie töötajate teadmised, oskused, kogemused ning siinsesse kultuuriruumi kohandatud mõõdikud, psühhoterapeutilised sekkumistehnikad ja ravimid. Parima ravikäsitluse aluseks on patsiendil esinevate haigustunnuste laiapõhjaline kaardistamine. Psühhiaatrias on häirete tuvastamisel olulisel kohal informatsioon, mida saadakse patsientide lähedastelt, patsientide haigustunnuste kirjeldustest ja enesekohastest testidest ning nii kliinilisest intervjuust kui ka spetsialistide struktureeritud viisil antud hinnangutest. M.I.N.I on üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid struktureeritud intervjuusid, mida kasutatakse nii teadusuuringutes kui ka igapäevases kliinilises töös.“

Ülemõde tõi välja, et nii varasema M.I.N.I paberversiooni kui ka M.I.N.I  e-versiooni kasutusvõimaluste loomisesse ja arendamisesse on olulisel määral panustanud Kliinikumi projektijuht Richard Jalakas. „Huvi eM.I.N.I kasutusele võtta on üles näidanud kõik Eesti suuremad psühhiaatriahaiglad, kuid litsentsi saamine ja uudse metoodika juurutamine on olnud nii aja- ja töömahukas kui ka kulukas. Projekti käesolevas etapis on liitunud Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla. Plaanis on kaasata teisi psühhiaatrilise abi teenuseosutajaid, sealhulgas Tallinna Lastehaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla,“ kirjeldas Reet Tohvre. Ta lisas, et jooksvalt otsitakse võimalusi metoodika rakendamisvõimaluse kohta ka esmatasandil. eM.I.N.I kasutusele võtmist toetab Tervisekassa.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum osales maikuus koos teiste Euroopa haiglaapteekidega 3D-tabletiprinteri testimiseks.

„3D-prinditud tabletid on abiks eelkõige neelamishäiretega patsientidele, lastele, intensiivravi patsientidele, kelle jaoks on tablettide neelamine raske või võimatu. Testime hetkel närimistablette, samuti soovime suus lahustuvaid tablette, mis oleksid kasutatavad näiteks intensiivravi patsientide puhul,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi apteegi vanemproviisor Jana Lass.

Ta lisas, et tablettide printimine muudab nende kasutamise mugavamaks nii patsientidele kui töötajatele. „Paljude ravimite puhul ei toodeta lastele sobivaid annuseid, sest ravimitööstus keskendub eelkõige suuremale tarbijate rühmale ning ebastandardseid annuseid valmiskujul ei ole. Hetkel purustame me näiteks vajaminevad ravimid pulbriks, kaalume vajaliku annuse paberkottidesse ning edastame need siis osakondadesse. Osakondade töötajatele oleme omakorda töötanud välja juhendid, kuidas pulbrit võib lahustada ning kuidas seda patsiendi kaalu kohta arvestada. Kindlasti on prinditud tablettide puhul tegemist patsiendisõbalikuma ravimivormiga. Närimistablettidel on meeldiv maitse, neid on kerge võtta,“ rääkis Jana Lass.  

Soome firma Curify Labs 3D-tabletiprinter prindib korraga kuni 16 tabletti kasutades selleks ravimitinte, mis sisaldavad erinevaid toimeaineid. Iga tablett kaalutakse alusel eraldi ning täpsest kaalust kõrvalekaldumine kuvatakse koheselt. Curify Labs ravimiprinteril on ISO 13485 sertifikaat. „3D-tabletiprinter hoiab kokku aega, on täpsem, patsiendisõbralikum. Haiglaapteekides ei olnud varasemalt võimalust tablettide tootmiseks, seda said teha ainult ravimitööstused. Seetõttu on see suur samm personaalseerituse ja patsientide vajadustele vastamise suunas,“ võttis Jana Lass kokku.

Kliinikumi Leht