Lisatud: 23 Veebruar 2015

2014. aastal osales kliinikumi kureeritavates maakondades rinnavähi skriiningul 9975 naist, mis on meie 13 aasta parim tulemus! Esmakordselt osales skriiningul üle 68% kutsutud naistes (68,55%). Kõige aktiivsemalt osalesid naised Põlvamaal (87,8%). Kiita tuleb ka Tartumaa naisi, kelle osalus suurenes ühe aastaga üle 10% (69,2%). Väga tublid olid naised Võrumaal (69,1%) ja Jõgevamaal (68,9%). Hästi osalesid naised Viljandimaal (65,8%) ja Järvamaal (64,4%). Kõige väiksem oli naiste osalusaktiivsus Valgamaal (60,2%), kuid ka see oli kõrgem, kui keskmine oodatav osalusaktiivsus kogu Eesti lõikes.

Loomulikult ei saavutata selliseid häid tulemusi ilma ennastsalgava tööta. Lisaks põhigraafikule osales mammobuss mitmetel avalikel üritustel (Maijooks, Mulgimess jne) ning ka Tartu naised said aasta alguses ja lõpus tulla skriiningule mammobussi, kas siis Kaubamaja juurde või Lõunakeskusesse. Paljud naised tunnustasid seda võimalust ja kindlasti on see üheks põhjuseks osalusaktiivsuse tublile kasvule Tartus.

Eriti tahaks kiita ja tänada meie insenere eesotsas Andrus Aavikuga, kes on korraldanud mammobussi tõrgeteta tööd ja liikumisi ning meie väga tublisid radioloogiaõdesid eesotsas Ele Virolaineniga, kellele langeb põhiraskus skriiningu teostamisel. Väga sageli saame osalenud naistelt kiitvat ja positiivset tagasisidet meie õdede suurepärase töökvaliteedi ja suhtlemisoskuse kohta.

Kindlasti ei ole meil põhjust jääda saavutatud „loorberitele" puhkama – ees on ootamas järjekordne ja miks mitte veelgi edukam skriininguaasta (mammobuss juba töötab Jõgevamaal). 2015. aastal on rinnavähi skriiningule oodatud kõik ravikindlustust omavad naised, kelle sünniaasta on 1953, 1954, 1955, 1957, 1959, 1961, 1963 ja 1965.

Mammobussi töögraafik on leitav kliinikumi ja Eesti Haigekassa kodulehelt. Uuringuid teostame samuti radioloogiakliinikus (L. Puusepa 8, G1 korpuse I korrusel). Skriiningule tulekuks on vajalik etteregistreerumine telefonil 731 9411 tööpäeviti kell 8.00–16.00.

Ootame jätkuvalt naiste aktiivset osalust!
Kingi endale kindlustunne!

Sulev Ulp
Radioloog
Tartu Ülikooli Kliinikumi rinnavähi sõeluuringugrupi kõneisik

Mammograafiabussi graafik 2015. aastal: http://www.kliinikum.ee/press/1299-rinnavaehi-soeluuring-2015aastal

Lisatud: 23 Veebruar 2015

2015. aastast on võimalik uue vastsündinute sõeluuringuga varakult avastada lisaks hüpotüreoosile veel 19 ravitavat ainevahetushaigust, sealhulgas B12-vitamiini puudulikkust. 2014. aastal läbiviidud pilootprojekti käigus sõeluti välja 6 vastsündinut, kellel oli tõusnud propionüül-karnitiini tase. Paraku püüab sõeltest kinni üksnes need lapsed, kellel juba sündides on olemas väljendunud vitamiini defitsiit, kuid ei avasta neid, kellel puudulikkus tingituna vähestest kaasasündinud varudest avaldub hiljem.

B12-vitamiin ehk kobalamiin on essentsiaalne vesilahustuv vitamiin, millel on täita mitmeid olulisi rolle meie organismi funktsioneerimisel: B12-vitamiin osaleb nukleiinhapete ja valkude sünteesil, aminohapete, süsivesikute ja rasvade ainevahetuses. Postnataalses perioodis on B12-vitamiin krutsiaalse tähtsusega närvisüsteemi arengus, tema kaasasündinud või omandatud kasvõi lühiaegne puudus põhjustab ravimata juhtudel raskeid arenguhäireid. Seega on B12-vitamiini defitsiidi varane avastamine ja kiire korrigeerimine äärmiselt olulised lapse normaalseks arenguks.

Imikuea B12 puudulikkust kirjeldati küll esmakordselt 1962. aastal, kuid senini on tõenäoliselt tegemist aladiagnoositud häirega. Raseduse ajal toimub B12-vitamiini aktiivne transplatsentaarne transport lootele, mis isegi kobalamiin-defitsiitsete emade loodetele peaks tagama häireteta prenataalse arengu. Sündides on vastsündinu seerumi B12-vitamiini tase emaga võrreldes kahekordne ning talletatud varudest peaks piisama 6-12 elukuuks. Imikul kujunev vitamiini defitsiitsus on enamasti alimentaarne ning seotud rinnapiima vähese vitamiinisisaldusega tingituna ema B12-vitamiini puudulikkusest. Vitamiini puudulikkus emal võib samuti olla alimentaarne (taimetoitlane) või tingitud erinevatest maosooletrakti haigustest nagu hüpo- või akloorhüdria, põletikuline soolehaigus, gluteenenteropaatia, pankrease eksokriinne düsfunktsioon, Helicobacter pylori infektsioon või geneetiliselt determineeritud B12 puudulikkus. Sagedasemad pärilikud kobalamiini absorptsiooni ja transpordiga seotud defektid on sisemise faktori defitsiitsus, Imerslund- Gräsbecki sündroom, transkobalamiin II või R-valgu puudulikkus. Intratsellulaarse kobalamiini ainevahetusega seotud geenide mutatsioonid on haruldasemad.

Loe edasi...

Lisatud: 23 Veebruar 2015

Kolmapäeval, 11. veebruaril tähistati kliinikumi lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonnas koostöö algust kliinikumi ja Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu vahel. Pidulikul üritusel lõigati läbi lint ja tutvustati teraapiakoera Elliet ning tema juhti Gianna Leitenit väikestele lastekliiniku patsientidele.

Lastekliiniku tegevusterapeut Lille Laas selgitas, et valik langes teraapiakoera Ellie kasuks just seetõttu, et loomad jagavad inimestele rõõmu, armastust, hoolivust – seda, mida kõik lapsed vajavad, eriti haiglas viibivad lapsed. „Teraapiakoerad on spetsiaalse väljaõppe saanud sõbralikud ja kuulekad koerad, keda saab erinevates sekkumistes kasutada, olgu selleks külastus, õppimine või teraapia. Sellepärast osutus valituks teraapiakoer Ellie, kuna ta on vastava eksami läbinud, mis on tõestuseks, et tal on vajalikud eeldused ja on inimesele täiesti ohutu."

Teraapiakoer Ellie hakkab koos juhiga käima lastekliinikus kord nädalas teisipäeviti. „Elliga saavad kohtuda kõik osakonnas olevad lapsed, kes selleks soovi avaldavad ja kelle tervislik seisund seda võimaldab," sõnas Lille Laas. Neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonnas viibivad lapsed saavad teraapiakoera külaskäigust teada haigla töötajatelt. Ellie külaskäigu eesmärk ei ole läbi viia teraapiat, vaid pakkuda haiglasolevatele lastele erinevaid tegevusi, rõõmu ja abi tervenemisel. Ellie kas osaleb ka ise erinevates tegevustes või on laste jaoks lihtsalt olemas," rääkis Lille Laas.

Koostööprojekti kliinikumi ja Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu vahel aitavad ellu viia heategevusorganisatsioon Minu Unistuste Päev ja Advokaadibüroo Glimstedt.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Veebruar 2015

13. veebruaril andsid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esindajad kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakonnale üle sõbrapäevakingi. Kingituseks olid pehmed kootud papud osakonna vastsündinutele.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kommunikatsioonijuhi Jaanika Niinepuu sõnul sündis idee papude kudumiseks jõululaada järgselt. „On saamas traditsiooniks, et igal aastal teeme jõululaada raames ka midagi head – oleme kogunud müügikoha maksu ja palunud müüjatel saadud tulust annetada osa, samuti on annetusi teinud ostjad. Kogutud tulust ostsime lõnga ning esialgu kavatsesime kaasata kudumisse mõne hooldekodu, kus tegusad prouad kooksid papusid. Kuid jäime mõtlema, et ka meie enda majas on väga palju osavate näppudega töötajaid ja tudengeid, kes teeksid hea meelega papud valmis," sõnas Jaanika Niinepuu.

Sünnitusosakonnale anti üle 135 südamesoojusega tehtud papupaari, mis on kootud arvestusega, et vastsündinu tallamõõt on ligikaudu 7 cm.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Veebruar 2015

Kliinikumi närvikliinik korraldab neljal korral aastal insuldipatsientidele ja nende lähedastele insuldialase infotunni, kus saab nõu küsida nii insuldi ennetamise, ravi kui ka taastusravi ja muude insuldiga seotud teemade kohta. Infotunnis annavad nõu neuroloog, insuldiõde, füsioterapeut, sotsiaaltöötaja ja logopeed.

2015 aastal toimuvad infotunnid:
26. veebruar
21. mai
03. september
26. november

Infotunnid toimuvad aadressil L. Puusepa 1a Maarjamõisa polikliiniku keldriauditooriumis algusega kl 16.00. Infotunnid on tasuta.

Lisatud: 23 Veebruar 2015

Kliinikumi juhatus kinnitas anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku osakondade nimetuste, tähtkoodide ja põhimääruse muutmise otsuse. Tänaseks on kõik kolm intensiivravi osakonda sarnase kompetentsuse ja võimekusega ning uued osakondade nimed viitavadki sellele olukorrale.

Senised osakonnad nimetatakse ümber nii:
• Üldintensiivravi osakond – 1. intensiivravi osakond
• Neuroloogiline intensiivravi osakond – 2. intensiivravi osakond
• Pulmonoloogiline intensiivravi osakond – 3. intensiivravi osakond
• Üldanestesioloogia osakond – anestesioloogia osakond

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Veebruar 2015

Alates sellest aastast on kliinikumi arvutivõrgus ligipääs traumatoloogia- ja kirurgia-alasele ajakirjale Journal of Trauma and Acute Care Surgery. Selle nime all ilmub ajakiri alates 2012. aastast, varem tuntud kui Journal of Trauma-Injury Infection and Critical Care. Ajakirja artiklite täistekstid on kättesaadavad alates 1995. aastast.

Ajakirja annab välja kirjastus Lippincott, Wilkins ja Williams (LWW). Kliinikumi arvutivõrgus pääseb ajakirja lugema meditsiiniinfo keskuse andmebaaside lehelt http://www.kliinikum.ee/infokeskus/andmebaasid (Vt LWW ajakirjade loetelu).

Ajakiri Journal of Trauma and Acute Care Surgery ilmub 12 korda aastas, selle põhiteemadeks on traumaatilised vigastused, nende olemus, ravi ja ka muud aspektid. Ajakirja mõjufaktor on 2,495, seega on tegemist palju tsiteeritud ja kvaliteetse meditsiiniajakirjaga.

Küsimuste ja ettepanekutega palume lahkesti pöörduda Meditsiiniinfo keskusesse aadressil L. Puusepa 2, ruum 123, telefonil 731 8185 või e-kirjaga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Meditsiiniinfo keskus on avatud tööpäeviti kell 8.30-16.30.

Meditsiiniinfo keskuse kodulehe aadress on http://www.kliinikum.ee/infokeskus.

Meditsiiniinfo keskus

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

Enne Eesti esimest doonorneeru eemaldamist laparoskoopiliselt käis dr Jaanus Kahu täiendkoolitusel Sahlgrenska haigla organsiirdamise osakonnas. Täiendusreis toimus novembris 2014 tänu headele suhetele ja kontaktidele Põhjamaade transplantoloogidega ning kliinikumi arengufondi toetusele.

Täiendusel oli kaks põhieesmärki: laparoskoopiline doonornefrektoomia elusdoonoritel ja AB0-veregrupiga mittesobivad siirdamised. Lisaks oli võimalus osaleda kadaaversel multiorgandoonori elundite eemaldamisel, tutvuda osakonna igapäevase tööga, sh kasutatavate immuunsupressiooni skeemidega, samuti osaleda hemodialüüsi juurdepääsu rajamise operatsioonidel. Sahlgrenska haigla on suurim organsiirdamiste keskus Rootsis, kus siiratakse kõiki kõhukoopa organeid ning tehakse multivistseraalseid ja torakaalorganite siirdamisi. Viimastel aastatel on palju diskussiooni tekitanud emakasiirdamised elusdoonoritelt, mille tulemusel on teoks saanud juba ka esimesed edukad sünnitused. Varasemast olid juba tuttavad Göteborgis tehtavad maksasagara siirdamised koos samaaegse neerusiirdamisega kõrgelt immuniseeritud patsientidele, sel juhul on võimalik neerusiirdamist läbi viia ka doonor-spetsiifiliste antikehade ja positiivse rist-reaktsiooni korral.

Oluliseks erinevuseks Eestist on suur elusdoonorite osakaal, enamasti tehakse igal nädalal kaks plaanilist doonorneeru eemaldamist. Sahlgrenskas kasutatakse täis-laparoskoopilist tehnikat, mille korral neer vabastatakse täielikult, kasutades nelja 12 mm läbimõõduga troakaari. Veresooned läbitakse stapleritega ja neer eemaldatakse ristilõike kaudu kotiga. Meetodi eeliseks on oluliselt väiksem operatsiooni trauma ja seeläbi patsiendi kiirem taastumine. Elusdoonorite kasutamisel on tänapäeval võimalikud ka AB0-veregrupiga mittesobivad siirdamised, mida tehakse nii anti-A, anti-B, kui mõlema antikeha olemasolu korral. „Vale" veregrupiga, aga muidu sobiva elusdoonori olemasolu korral on võimalik immuunadsorptsiooni, Rituximabi, intravenoosset immuunoglobuliini ja teisi ravimeid kasutades veregrupi antikehadest tingitud immuunbarjäär ületada. Siiriku elulemus, tüsistuste ja äratõugete sagedus on võrreldavad AB0-sobivate siirdamiste tulemustega ja paremad kui surnud doonoritelt pärinevate doonorelundite kasutamisel. Ainult väga üksikutel juhtudel ei pruugi õnnestuda AB0-vastaste antikehade tiitrit piisavalt madalale tasemele langetada ja seetõttu AB0-mittesobivat siirdamist teostada. Põhiliseks negatiivseks aspektiks on sellise ravi kõrgem hind. Sel aastal on ka Tartus plaanis alustada laparoskoopiliste doonornefrektoomiatega, põhimõtteline tehniline valmisolek on olemas ka AB0-mittesobivaks siirdamiseks.

Nende ootelehe patsientide jaoks, kes ootavad kadaveerset elundit, kuid kellel esinevad tsütotoksilised HLA vastased antikehad, siiski hästi töötavaid lahendusi jätkuvalt pole, kuna esiteks eeldab desensibiliseerimine kindlat ajalist planeerimist ja teiseks on humoraalse äratõuke risk väga kõrge. Põhiliseks võimaluseks on koostöös teiste keskustega üritada leida väga hea sobivusega cross-match negatiivseid organeid. Ooteajad on kõrgelt sensibiliseeritud patsientidel seetõttu pikad ka Rootsis.

Õpetlik oli tutvumine osakonna töökorraldusega, kus põimusid erinevad erialad ja organid, kirurgia ja teraapia, siirdamiseelne ja -järgne ravi, kliiniline ja teadustöö. Võtmesõnaks oli koostöö, mis kõik need erinevad huvid, vajadused ja pädevused sujuvaks protsessiks vormis. Kohati küll tundus, et isiklik vastutus patsiendi ravi tulemuste ees kippus hajuma, kuna enamik raviotsuseid tehti iga päev erineva koosseisuga meeskonna poolt.

Dr Jaanus Kahu
uroloogia ja neerusiirdamise osakond

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

Jätk esikaane loole http://www.kliinikum.ee/leht/esikaane-lugu/1270-vastsuendinute-uus-soeluuring

Uudse atsüülkarnitiinide tandem mass-spektromeetria meetodi töötas esimesena Eestis välja dr Kairit Joost, keda juhendas professor Ursel Soomets ja teadur Kalle Kilk Tartu Ülikooli biokeemia instituudist. Hiljem on juurutatud see meetod geneetikakeskuses koos aminohapete profiili määramisega. Testi tulemuste interpreteerimisega tegeleb dr Karit Reinson, kes töötab geneetikakeskuse Tallinna filiaalis ning on samal ajal ka kliinikumi lastekliiniku doktorant. Analüüside transpordi ja logistika eest vastutab Kai Muru ning laboritöö ja testimisprotsessi laitmatu kulgemise eest kannab hoolt keemik Kadi Künnapas.

Kuna kõik Eesti vastsündinute analüüsid saadetakse testimiseks Tartusse, kliinikumi geneetikakeskusesse, esitasime keemik Kadi Künnapasele vastutusrikka töö kohta mõned küsimused.

Kuidas ja kas jõuavad kõik üle Eesti tehtud analüüsid teieni õigeaegselt?
Tartu analüüsidega on lihtne, nii lastekliinik kui ka naistekliiniku sünnitusosakond asuvad meie vahetus ümbruses, seega transpordile kulub aega minimaalselt. Teiste haiglate puhul kasutame kullerteenust või teste saatva haigla transporti. Alati võime öelda, et süsteem võiks toimida kiiremini ja paremini, kuid numbritele otsa vaadates ja teiste riikidega end võrreldes ei ole meil põhjust kurta. Uhkusega saame öelda, et Eestis on >99% vastsündinutest sõeltestitud.

Vereanalüüs kogutakse haiglates vastsündinu kannast filterpaberiribale, mida sellega tehakse edasi geneetikakeskuse laboris?
Kõik testid esmalt registreeritakse ning valmistatakse ette testimisprotsessiks. Niisamuti arhiveerime me kõik meie keskusesse saabunud testid.

Kui pikk on ajaliselt ühe testi tegemine? Alates laborisse jõudmisest kuni vastuse koostamiseni?
Vereplekkidest, mis on kogutud filterpaberile, lüüakse välja 3 mm suurused kettad spetsiaalsele plaadile. Kokku mahub plaadile 96 vereplekki. Pärast testlahuses olemist ja kuivatamist vaakumkondensaatoril liigub test spetsiaalses keskkonnas üleslahustatuna meie uude masinasse. Proovi ettevalmistus ja masina analüüs võtab aega kuni 6 tundi, kuid lõpliku vastuse saab 2 tööpäeva jooksul. Esialgsed tulemused vaatan mina või laborant Annika Kriisa üle ja kõrvalekalletega analüüsid saadame edasi arstile.

Teil on laboris väga kaasaegne tehnika – uue sõeltesti tegemiseks on ostetud tandem mass-spektomeeter. Millised on selle masina võimalused?
Antud masinal tehakse ka mitmeid diagnostilisi analüüse, st määratakse aminohappeid ja atsüülkarnitiine juba haigetel lastel, keda ei ole laiendatud skriiningul uuritud. Lisaks on meil juurutamisel puriinide ning pürimidiinide analüüsi metoodika. Samas ei ole sellega veel masina kõik võimalused ammendunud, lihtsalt koormus ühele masinale saab ületatud.

Kliinikumi Leht

Milline on teie tegevusjuhis, kui testi tulemuses esineb normist kõrvalekaldeid?
Kui testi tulemus erineb normväärtusest, siis me võrdleme seda esmalt Ameerika Ühendriikide Mayo Kliiniku andmebaasiga (Region 4 Stork), kuhu on kogutud üle maailma miljonite vastsündinute verepleki analüüsitulemused. Lisaks konsulteerivad arstid omavahel ning vajadusel tehakse kordustestimine ja täiendavad analüüsid.

Kui palju vastsündinute sõelteste käib teie juurest läbi ühe aasta jooksul?
Aastas saadetakse meile ligikaudu 14 000–15 000 vastsündinu vereplekid, mida sõeltestitakse.

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

8. oktoobril 2014 käisid dr Arno Ruusalepp ja dr Urmas Kuum südamekliinikust ning dr Tanel Laisaar ja dr Kaija Tammekivi kopsukliinikust Helsingi Ülikooli Haiglas tutvumas kroonilise trombemboolilise pulmonaalhüpertensiooni (CTEPH) operatiivse ravimeetodi pulmonaalse endarterektoomiaga (PEA).

Krooniline trombembooliline pulmonaalhüpertensioon (CTEPH) tekib erinevatel andmetel 0,4–9,1%-l kopsuarteri trombemboolia läbi teinud patsientidel. Haigus kujuneb välja, kui kopsuarteritesse sattunud trombid mitte ei resorbeeru, vaid organiseeruvad selle asemel. Seisundile lisandub ajapikku ka normaalsete kopsuarterite seina remodelleerumine, mis koos organiseerunud trombimassidega põhjustavad pulmonaalse vaskulaarse resistentsuse suurenemise ja kopsuringe rõhu tõusu. Patsiendil tekib õhupuudus, koormustaluvuse langus, lõpuks krooniline parema südamepoole puudulikkus ning surm. Alates 1970ndatest aastatest on ravimeetodina kasutusel pulmonaalne endarterektoomia, mis on potentsiaalselt tervistav. Operatsioon tehakse keskmise sternotoomia kaudu kunstliku vereringega saavutatud sügavas hüpotermias (18 ⁰C juures) vahelduvate (20 minutit korraga) vereringe seiskuse episoodide tingimustes. Avatakse kopsuarterite peaharud, mille kaudu spetsiaalse instrumendiga (aspireeriva dissektoriga) „kooritakse" organiseerunud tromb koos kopsuarterite sisekestaga lahti ja eemaldatakse. Operatsiooni ulatusega minnakse nii kaugele perifeersele kui võimalik.

PEA-l eemaldatud organiseerunud trombid
Eestis senini antud operatsiooni tehtud ei ole. Varem on kahele Tartu ja ühele Tallinna patsiendile teostatud PEA Viini Ülikooli Kliinikus. Kuna selgepiiriline vajadus sellise operatsiooni järele on Eestis olemas, moodustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonna ja kopsukliiniku pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakonna arstid töögrupi meie võimaluste selgitamiseks ja meetodi rakendamiseks Tartus. Hea kontakti saime Helsingi Ülikooli Haigla rindkere- ja veresoontekirurgi Pekka Hämmäineniga, kes on Soomes sel alal tippspetsialist ja teostanud seal viimastel aastatel ligi 30 pulmonaalset endarterektoomiat. Käisime vaatamas operatsiooni läbiviimist, tutvusime sealse meeskonnaga, samuti vajamineva aparatuuri ja töömeetoditega. Iga eriala spetsialistil oli võimalus esitada just tema töölõiku puudutavaid küsimusi. Dr Hämmäinen tutvustas Helsingi Ülikooli Kliiniku kardiotorakaalkirurgia keskust, kus viiakse läbi muuhulgas kõik Soome südame- ja kopsusiirdamised, ning oma tööd PEA valdkonnas.

Külastuse tulemusel tõdesime, et pulmonaalne endarterektoomia on tõenäoliselt Tartu Ülikooli Kliinikumis teostatav, kuigi vajalik on täiendav väljaõpe. Soomes panime hea aluse koostööle kahe naaberriigi keskuse vahel selle saavutamiseks. Antud koostöö raames on esimese haige operatiivne ravi planeeritud Helsingisse 2015. aasta jaanuaris, mil meie meeskond saab hea võimaluse end juba praktilisema poole pealt täiendada. Alustatud protsess loob loodetavasti tulevikus Eesti CTEPH-i haigetele operatiivse ravi võimaluse ka kliinikumis.

Dr Kaija Tammekivi
Kopsukliinik, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

30.11.2014–02.12.2014 käisid psühhiaatriakliiniku üldpsühhiaatria keskuse unehäirete osakonna uneõed Ketlin Veeväli, Ragne Tamm ja Triin Laurits ning unemeditsiini ekspert, somnoloog ja psühhiaater dr Tuuliki Hion Espoos polügraafilise uuringu jätkukoolitusel. Õppekäiku rahastas kliinikumi arengufond.

Dr Tuuliki Hion: „Käisime koolitusel, mida korraldas üks riistvaratootjatest, ResMed Finland. Koolitajateks oli abielupaar Paul ja Therese Murphy, kes on elukutselised kõrge kvalifikatsiooniga Euroopa Unetehnikute Assotsiatsiooni akrediteeringuga unemeditsiini tehnikud ja koolitajad. Koolituse ajaks muudeti konverentsiruum uneuuringute jaoks vajaliku tarkvaraga arvutitega klassiks. See võimaldas vaadata erinevaid reaalseid keerukate haigusjuhtumite uuringuid, märkida hingamise ja liigutuste graafilistele kujutistele häiritud hingamise sündmusi ning diskuteerida. Samal ajal koolitajad jälgisid, selgitasid ning tõid mitmekülgseid näiteid väga kaasakiskuvalt.

Üha enam kasutatakse maailmas ja kasutame ka meie polügraafilisi ja kardiorespiratoorseid ambulatoorseid uuringuid. Need on odavamad ja vähema aja ning materjalide ja tööjõu kuluga nii patsiendile kui raviasutusele. Siiski tuleb ka selline nn väike uuring käsitsi läbi vaadata ning tarkvaral arvestamata jäänud hingamise ja liigutuste sündmused oskuslikult ja rahvusvahelisi juhtnööre järgides juurde märkida. Ilma selleta on uuring kasutu ja tulemus võib olla patsiendile ohtlikult väär.

Pärast koolitust on meil kõigil hea ettekujutus ja kindlus ka keerukate juhtude hindamisel, töö läheb kiiremini ja tunneme end inspireerituna tükiks ajaks. On kasulik, et läbisime koolituse koos meeskonnaga, sest nii saime täiendada oma teoreetilisi ja praktilisi oskusi üheaegselt. Meie osakonnas on uneõde pädev iseseisvalt tegema patsisendile kardiorespiratoorse uuringu, mille järgselt saab suunata patsiendi arsti vastuvõtule. On oluline, et mitu inimest suudaksid uuringuid hinnata, vastasel juhul muutub arstide hulk (loe: vähesus) kitsaskohaks ning tehnika ei ole piisavalt rakendatud. Edasijõudnute koolitusel käisimegi vajaduse tõttu suurendada kõigi meeskonnaliikmete pädevust kardiorespiratoorsete ja polügraafiliste uuringute hindamisel."

Uneuuringud unehäirete osakonnas
Psühhiaatriakliiniku unehäirete osakond tegeleb kõikvõimalike unega seotud häiretega: uneapnoe, rahutute jalgade sündroomi, uneaegsete perioodiliste jäsemeliigutuste, liigunisuse, narkolepsia, unetuse, uneskõndimise, liiga hilise või varase magamise, vahetustega töö puhul esinevate unehäiretega. Teadaolevalt on 30%-l juhtudel uneapnoe puhul kaebuseks unetus, sagedasemad tüsistused on diabeet, kõrgvererõhutõbi, südame rütmihäired, rasvumus. Püsiva unetuse korral võivad esineda näiteks ka perioodilised jäsemeliigutused.

Loe edasi...

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

5. jaanuar, silmakliinik
„Olin silmaoperatsioonil dr Kuldar Kaljuranna juures. Operatsioon läks väga hästi. Tänan väga doktor Kaljuranda kui intelligentset ja sõbralikku doktorit. Peab ütlema ainult kiidusõnu ka kogu abipersonalile, kõik olid väga sõbralikud ja abivalmid."

5. jaanuar, naistekliinik, günekoloogia osakond
„Tänan kogu osakonna personali väga hea meditsiinilise abi, ravi ja hoolitsuse eest! Tänusõnad ka haigla kööki – toit on maitsev, kodune ja tervislik."

8. jaanuar, sisekliinik
„Tänan südamest sisekliiniku kollektiivi sooja, professionaalse töö eest. Eriti sooviksin tänada dr Susan Sündemad, õde Liivit, põetajaid Silvit, Rimat ja Tiinat."

8. jaanuar, hematoloogia-onkoloogia kliinik, kirurgilise onkoloogia osakond
„Tänan südamest mind opereerinud arsti dr Jaan Soplepmanni, prof.emer Karl Kulli, vanemõde Viive Kaalepit. 28. detsember vajasin vereülekannet. Olen väga tänulik osakonna õele Sirje Tiidole, kes hea sõnaga julgustas ja peletas kartuse, nii möödusid vereülekande tunnid hirmuta. Olen tänulik hooldaja Ly Tuvile, kes operatsioonijärgselt, kui olin väga nõrk, innustas pesemisel: „Toon teid või süles voodisse tagasi." Aitäh kogu osakonna personalile!"

15. jaanuar, lastekliinik
„Suured tänud kogu lastekliiniku personalile. Sellist armastust oma töö ja nende laste vastu kohtab väga harva. Teie hool, südamesoojus ja abi on väga suureks toeks nii nendele pisikestele tegelastele kui ka vanematele eraldi. Suured tänud Teile veel kord!"

15. jaanuar, südamekliinik, erakorralise kardioloogia osakond
„Olen uhke oma Eesti üle, et meil on olemas nii täiuslik arstiabi, nii kõrgel tasemel abivahendid, nii head arstid ja nii hoolas abipersonal!"

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

Psühhiaatriakliinikus on kolleegide tunnustamiseks traditsioon valida aasta parimad töötajad. Parimate välja selgitamiseks olid 2014. aasta novembris psühhiaatrikliiniku osakondadesse pandud hääletuskastid. Igaüks sai anda hääle sellele kolleegile, kes tema meelest seda tiitlit väärt oli.

Parima töötaja preemiaks on väike rahasumma ja mõni meene või raamat. Samuti nimesilt, kus lisaks nimele ja ametile kirjas ka aasta parima tiitel.

Aasta tegijad 2014 psühhiaatriakliinikus
Aasta õed:
Britta-Karin Kanarik, akuutosakond
Galina Treimut, ambulatoorne osakond
Markus Mehike, psühhiaatriaosakond
Jekaterina Kuzmitšova, lasteosakond

Hooldajad:
Siim Jakobsoo, akuutosakond
Tuuli-Reet Taimalu, lasteosakond
Heidi Lang, psühhiaatriaosakond

Psühholoogid:
Signe Noppel, ambulatoorne osakond
Katrin Pruulmann, lasteosakond

Tugipersonal:
Ivi Obziniš, akuutosakond

Resident: Teelia Rolko
Arst: dr Peeter Veiksaar

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

Jõuluaeg lastekliinikus sai alguse juba detsembri alguses. Esimesteks heategijateks olid heategevusliku mittetulundusühingu LEO-klubi Tartu vabatahtlikud ja teotahtelised noored. Noored elustasid klubi kunagise traditsiooni käia jõulueelsel ajal lastekliinikus. Seekord lõbustasid vabatahtlikud noored haiglas viibivaid lapsi nendega joonistades ja lauamänge mängides.

Järgmised heatahtlikud – Juhan Liivi nim. Alatskivi Keskkooli 8. klass ja klassijuhataja Ingrid Laur – otsustasid, et loosipakkide tegemise asemel kingitakse lastekliiniku patisentide jaoks midagi vajalikku. Lastele toodi väikeseid autosid ja nukke. Külaskäigu raames said koolinoored kohtuda ka lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmanniga, kellele õpilased väga aktiivselt ka küsimusi esitasid.

Traditsiooniliselt on jõulukuul lastekliinikut külastanud ka Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindus. Nii ka sel aastal, kui üliõpilasesindus käis meie kliiniku patsiente kingitustega üllatamas. Kingituste jagajaks oli Esimumm Mesimumm ise.

Raatuse Kooli seitsmendate klasside õpilased koos õpetaja Tiiu Laidiga kinkisid lastekliinikule kolm ratastel sõidukit. Erilised on need kolm mänguasja seetõttu, et on puidust ja vineerist ise valmistatud ning kõik kolm sõidukit on erineva kuju ja väljanägemisega.

Isetegemise vaeva eest tuleb tänada ka Tartu Sipsiku Lasteaia õpetajad, kes meisterdasid kümme erinevat lauamängu ja kinkisid need lastekliiniku patsientidele.

Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi Õpilasesinduse juhatuse liikme ja 12A-K klassi klassivanema Marit Lusti eestvedamisel otsustasid Mariti klassikaaslased kulutada jõulupaki raha hoopis heategevusele. Kuna õpilased soovisid aidata ja rõõmu pakkuda just lastele, siis tõid nad kogutud raha eest meie kliinikule jõulukingiks mänguasju ja kleebiseid.

Juba kuuendat aastat järjest korraldab MTÜ Naerata Ometi projekti „Jõulud haiglas". Sel korral sai projekt teoks koostöös Tallinna Tehnikakõrgkooli tudengitega. Projekti raames viidi jõulude ajal haiglas viibivatele lastele jõulukingitusi üle terve Eesti, nii jõudsid tublid Tallinna tudengid ka lastekliinikusse.

Lähte Ühisgümnaasiumi abiturientide poolt korraldatud traditsiooniline heategevuskampaania oli 2014. aastal pühendatud enneaegsetele lastele. Tublid abituriendid toetasid kängurutoolide soetamist. Samuti kogusid nad pisikestele patsientidele kootud ja heegeldatud sokke ja mütsikesi.

Loe edasi...

Lisatud: 18 Detsember 2014

Kliinikumis töötab kokku 14 logopeedi. Kliinikumi Leht käis uurimas kliinilise logopeedi Helena Oselini käest, mida kujutab endast logopeedi töö haigla juures ning mille poolest see erineb n-ö tavalise logopeedi omast.

Kuidas üldse defineerida logopeediat – õpitakse seda eripedagoogika õppes, aga töötatakse ju meditsiinivaldkonnale väga lähedal?
Logopeedia on teadus kõnepuuetest, nende ennetamise ja kõrvaldamise seaduspärasustest. Tänapäeval tegelevad logopeedid lisaks ka neelamishäiretega. Logopeedia on seotud meditsiini, pedagoogika, lingvistika ja psühholoogiaga. Eestis õpetatakse logopeediat Tartu Ülikooli eripedagoogika magistriõppes. See, kas ta kaldub rohkem pedagoogika või meditsiini poole, sõltub ka riigist – näiteks Rootsis on logopeedia lähemal meditsiinile, Venemaal aga pedagoogikale. Eestis on meditsiinisüsteemis töötavaid logopeede kordades vähem kui lasteaia- ja koolilogopeede – meditsiinisüsteemis töötab u 70 logopeedi.

Kui erinev on haigla logopeedi töö lasteaias või koolis töötava logopeedi omast?
Kõik logopeedid tegelevad nii kõne hindamise kui kõneraviga. Haiglas on logopeedide patsiendid nii lapsed kui täiskasvanud ning logopeed töötab meeskonnas, kuhu kuuluvad arstid, õed, psühholoog, füsioterapeut ja sotsiaaltöötaja. Mina töötan närvikliinikus ja lastekliinikus, mistõttu saan sellest täpsemalt rääkida. Näiteks närvikliinikus neuroloogia osakonnas on kõneravist olulisem elulise tähtsusega funktsiooni – neelamise hindamine. Kui neelamishäire avastatakse õigel ajal ning lähtuvalt uuringutest saadud teadmistele leitakse sobiv toitmisviis, saab ära hoida edasisi tüsistusi (nt aspiratsioonipneumooniat).

Mis põhjustab neelamisfunktsiooni häireid?
Põhjusi on erinevaid. Neuroloogia osakonnas on üks sagedasemaid põhjuseid insult. Kirjanduse järgi u 50% akuutses faasis insuldihaigetel on düsfaagia ehk neelamishäire. Lisaks esineb seda progresseeruvate neuroloogiliste haiguste puhul, nagu näiteks ALS, müasteenia, Parkinsoni tõbi jne. Neelamishäiret võib esineda ka onkoloogiliste probleemide puhul. Esineb ka psühhogeense etioloogiaga neelamishäire kaebusi – nn tükitunne kurgus, mille puhul uuringu käigus selgub, et mingit n-ö tükki kõris ei ole ning neelamise füsioloogia on normipärane. Uuringu tulemusena saab inimene objektiivset infot ning sageli ka tükitunne tasapisi kaob.

Millised on neelamishäire diagnostika võimalused?
Diagnostika algab haiguslooga tutvumisest ning inimesega vestlemistest. Neuroloogia osakonnas näiteks viib logopeed seejärel läbi neelamise kliinilise hindamise, kus ta hindab kõne ja neelamisega seotud kraniaalnärvide tööd (st lõua, huulte, keele, pehme suulae tundlikkust ja liikuvust) ning erinevate toidu- ja joogikonsistentside neelamist (nt kas neelatus on õigeaegne, kas esineb köha, milline on hingamine peale neelamist). Oluline on koostöö ka radioloogidega. Me saame teha videofluoroskoopilist (VFS) neelamisuuringut, kui patsient on adekvaatne ning teda saab panna istuvasse asendisse. Inimese toidu või joogi sisse segatakse kontrastainet ning seejärel jälgitakse neelamist röntgenuuringu abil. VFS-uuringul on hästi näha, kas esineb penetratsiooni (toidujäägid häälepaeltel) või lausa aspiratsiooni (toit on sattunud hingamisteedesse häälepaeltest allapoole). Mõistes, milliste konsistentside puhul esineb aspiratsiooni ja mis on viltu neelamise mehhanismis, saab leida sobiva söömis- või toitmisviisi või sobivad toidukonsistentsid ning adekvaatsemate patsientide puhul ka sobivad harjutused neelamisfunktsiooni taastamiseks.
Lisaks saab neelamist hinnata FEES-i (ingl Fiberoptic Endoscopic Evaluation of Swallowing) abil, kus endoskoop sisestatakse nina kaudu neelu ning jälgitakse neelamist sealt väikese kaamera abil. See protseduur ei sobi väikestele lastele, kuna on ebamugav. Täiskasvanute puhul on see aga arvestatav neelamise hindamise meetod.

Kuidas saab logopeedi vastuvõtule?

Loe edasi...

Lisatud: 18 Detsember 2014

Novembrikuu Kliinikumi Lehes jagas oma muljeid Brasiilias kogetu ja õpitu kohta dr Leho Rips, seekord on sõna arendusfondi toel sama reisi kaasa teinud sporditraumatoloogia keskuse füsioterapeutidel Tauno Koovitil ja Mihkel Luigel.

ISHA konverents Rio de Janeiros
Esimene osa reisist veedeti Rio de Janeiros ISHA (International Society for Hip Arthroscopy) konverentsil. Lisaks ortopeedidele mõeldud koolitusprogrammile toimus paralleelselt ka füsioterapeutidele suunatud teoreetiline ja praktiline õpe. Õppe üheks peamiseks läbiviijaks oli brasiillane Thiago Fukuda, kes 2011. aastal võitis spordifüsioteraapia eriala tuntuima teadusajakirja (JOSPT – Journal of Orthopaedic & Sports Physical Therapy) aasta artikli auhinna. Koolituse raames toimunust hindasid kliinikumi füsioterapeudid eelkõige praktilist õpet, mis andis olulised teadmised ja oskused puusaliigese füsioterapeutilisest hindamisest. Noormehed pidasid oluliseks ka Fukudaga loodud isiklikku kontakti ja mõttevahetust rahvusvahelise koostöö arendamiseks.

„Õpitut ka filmiti, et hiljem oleks võimalik materjale üle vaadata ning miks mitte ka teistele huvilistele jagada," kirjeldab Tauno Koovit. Tema sõnul Eestis seni väga head puusaliigese pitsumissündroomi ja artroskoopilise operatsiooni järgse füsioteraapia kogemust polnud, lisaks said nad kinnitust, et tihti võibki esimene visiit kuluda ainult testimisele. „Brasiilias kulutatakse sageli testimisele tund ja rohkemgi, et ravi saaks võimalikult täpne ja patsiendi eripära arvestav. Meie patsient muutub rahulolematuks, kui terve seanss kulub testimise peale ning eks see ole ka arusaadav, kui arvestada, et füsioteraapias käimise kordade arv on piiratud."

„ISHA konverentsi järgselt võiks meie keskuse üheks eesmärgiks olla süsteemse puusaliigese artroskoopia eelse ja järgse ravi väljaarendamine ja juurutamine. Teiseks oluliseks eesmärgiks oleks operatiivset ravi mittevajavate patsientide diferentseerimine ning nende füsioterapeutilise ravi planeerimine ning teostamine," selgitab Tauno Koovit.

Sao Paolo ja Coheni Instituut
Edasi siirdusid Tauno ja Mihkel Sao Paolosse, kus nad aga ei olnud mitte esimest korda – kaks aastat tagasi oli mõlemal füsioterpeudil võimalus viibida Sao Paolo ülikoolis praktikal. Ülikool teeb tihedat koostööd põlve- ja õlaliigese traumadele spetsialiseerunud Coheni Instituudiga, kus ka seekord sporditraumatoloogia keskuse meeskond dr Coheni kutsel peatus. „Brasiilias on tunduvalt rohkem traumasid kui Eestis, traumapatsiendid võivad olla ka juba meie mõistes väga noored lapsed. See kõik on sealse kultuuri eripära – maa on suur ning vahemaad pikad, tavaliselt emad-isad ei sõiduta lapsi autoga nagu Põhjamaades ning noored teevad väga palju sporti, sest näevad selles väljundit paremaks eluks.

Sao Paolo ülikooli juurde on loodud olümpiakeskus, kus on esindatud erinevad spordialad: kõik pallimängud, poks, maadlus, tennis kergejõustik jne. Selle juures on ka eraldi meditsiinikeskus, mis tegeleb nii spordivigastuste preventatsiooni, taastusravi kui ka teadustööga. Erinevus meist on see, et trauma korral käib patsient füsioterapeudi vastuvõtul oluliselt tihedamalt ja rohkem arv kordi. Olümpiakeskus on riikliku süsteemi osa ja seetõttu visiitide arv ei ole piiratud. Erasektoris sõltub teraapiakordade arv mõnevõrra tervisekindlustuse paketist – mida kallim kindlustus, seda parem ravi. Tauno sõnul on keskmine visiitide arv Brasiilias märkimisväärselt suurem. „See tuleb patsientide suuremast motiveeritusest ning teadlikkusest teraapia vajalikkusesest. Brasiilias toimib paremini ka infovahetus patsiendi, treeneri, füsioterapeudi ning ortopeedi vahel," selgitab Tauno.

„Üks minu ja Mihkliga soovidest oligi näha, kus me positsioneerumine nüüd, kaks aastat hiljem. Näiteks suurim erinevus, mis kaks aastat tagasi silma hakkas, oli see, et füsioterapeutide töö oli jagatud keha piirkondade kaupa. See on väga mõistlik lähenemine. Eestis päris nii ei saa, ennekõike meie väikese rahvaarvu tõttu, ent enam-vähem selle põhimõtte järgi on ka kliinikumi siseselt füsioterapeudid spetsialiseerunud," räägib Tauno. Lisaks toob ta välja, et kahe aasta jooksul on kliinikumi ostetud juurde palju vajalikku inventari, ikka eesmärgiga muuta taastujate treeningud efektiivsemaks.

Loe edasi...

Lisatud: 18 Detsember 2014

Meditsiini hüppelise arengu tõttu viimastel aastakümnetel suudetakse päästa aina rohkem enneaegsetena sündivaid lapsi. Enneaegselt sündinuks loetakse neid lapsi, kes tulevad ilmale 23.–37. rasedusnädalal. Eestis sünnib igal aastal liiga vara umbes 800 last.

17. novembril tähistati Eestis teist aastat järjest ülemaailmset enneaegse sünni päeva. Sel puhul korraldati neli kontserti üle Eesti, kus astusid üles Nele-Liis Vaiksoo ja Uku Suviste.

Kliinikumi lastekliinikus peeti lisaks kontserdile ettekandeid, kuidas toetada lapsevanemat, kui tema laps on haiglas, ning kuidas tugevdada nendevahelist suhet. Lastekliiniku vastsündinute osakonna vanemarst-õppejõu Heili Varendi sõnul on vanema osalemine lapse paranemisloos väga oluline ning seetõttu pöörati sel aastal ka sellele rohkem tähelepanu. „Eesti on õnnelik riik selles mõttes, et ema saab olla lapse juures haiglas, sest meil on tema jaoks olemas voodi ja haigekassa tasub ka tema kulud. Paljudes riikides ei ole see võimalik. See on väga oluline tegur lapse arenemisel ja paranemisel ning lapse ja vanema vahelise lähedussuhte tekkimisel," selgitas dr Heili Varendi.

Ettevõtlikud lapsevanemad on Eestis taaselustanud ka MTÜ Enneaegsed Lapsed, sest tugi ja nõustamine liiga vara sündinud lapse vanemale on äärmiselt vajalik. „Kogemuste vahetamine on vajalik ka hiljem lapse kasvades, sest on tehtud uurimusi, mis näitavad, et lisaks terviseriskidele hilisemas elus, võib neil esineda sagedamini ka sotsiaalseid probleeme, sealhulgas koolikiusamist. Selle põhjuseks võivad olla vanematepoolne liigne hoolitsus või lapse käitumise iseärasused, ka nõrgem närvisüsteem, eriti poisslastel," kirjeldas dr Varendi. Üheks suurimaks proovikiviks olevat enneaegsetel lastel kooliminek – koormus ja nõuete täitmine ei sobi kõigile.

Suurim risk surra on 23.–25. rasedusnädalal sündinud lastel.

Loe edasi...

Lisatud: 18 Detsember 2014

Töö kandis pealkirja „Alloplastika võrkude mõju kroonilise valu ja võõrkehatunde tekkimisele kubemesonga ravis", töö juhendaja oli dotsent Urmas Lepner ning oponent professor Hannu Paajanen Ida-Soome Ülikoolist.

Dr Ceith Nikkolo: Peale võrkude kasutusele võtmist songade ravis on sagedaseks probleemiks muutunud songaplastika järgne krooniline valu ja võõrkehatunne, mis võivad oluliselt halvendada patsientide elukvaliteeti.

Antud uuringu eesmärgiks oli hinnata kroonilise valu ja võõrkehatunde esinemist erinevate võrkude kasutamisel ja selgitada, millised võrgu omadused mõjutavad oluliselt krooniliste sümptomite teket kubemesonga plastika järgselt. Samuti oli eesmärgiks hinnata patsientide elukvaliteeti kubemesonga operatsiooni järgselt.

Kroonilist valu esines 6. operatsiooni järgsel kuul kuni 59,4 % ja võõrkehatunnet kuni 47,8 % patsientidest. Meie uuringu tulemuste kohaselt ei oma võrgu kaal, poori suurus ja võrku kinnitavad õmblused olulist mõju kroonilise valu tekkimisele. Kuna esines seos varajase tugeva valu ning kroonilise valu tekkimise vahel kubemesonga plastika järgselt, siis on vajalik parema operatsioonijärgse valuravi skeemi väljatöötamine. Kolm aastat peale operatsiooni esines kroonilist valu oluliselt vähem kui 6. operatsioonijärgsel kuul. Seega juhul, kui kaalutakse kroonilise valu tõttu kirurgilist ravi, tuleks see võimalusel edasi lükata rohkem kui aasta peale esmast operatsiooni. Arvestades, et kroonilise valu esinemine on kubemesonga plastika järgselt sage, peaks nendel patsientidel, kellele kubemesong kaebuseid ei põhjusta, kirurgilise ravi kuni kaebuste tekkimiseni edasi lükkama.

Sümptomaatilisi kubemesongasid on soovitav opereerida plaanilises korras esimesel võimalusel, kuna patsientide elukvaliteet paranes oluliselt kubemesonga operatsiooni järgselt. Samuti näitab elukvaliteedi paranemine kubemesonga plastika järgselt seda, et kubemesongadel on elukvaliteedile suurem mõju, kui seni arvatud.

Arvestades, et kubemesonga plastika järgne krooniline valu on sage probleem, siis on kindlasti vajalik võrkude muude omaduste ja eriti võrkude erinevate omaduste kombinatsioonide edasine uurimine.

Dotsent Urmas Lepner, kirurgiakliiniku juhataja: „Ceith Nikkolo doktoritöö käsitles kirurgia väga praktilist ja igapäevast tegevust – kubemesongade kirurgilist ravi. Tema teadustöö tulemusena täienesid meie teadmised kubemesongade ravitehnikate ja tulemusnäitajate osas, mis teeb selle töö kliiniliselt väga relevantseks. Ceith Nikkolo näol on tegemist väga motiveeritud ja sihikindla kirurgi ja arstiteadlasega. Ta on edukalt suutnud ühendada kirurgi raske igapäevatöö ja teadustöö, mis võiks olla eeskujuks ka paljudele kolleegidele."

Lisatud: 20 November 2014

Sporditraumatoloogia keskuse ortopeed dr Leho Rips ja ambulatoorse taastusravi osakonna füsioterapeudid Tauno Koovit ja Mihkel Luik käisid kliinikumi arengufondi toel ennast täiendamas Brasiilias. Kliinikumi Leht küsis dr Leho Ripsilt, millise mulje maakera teispool käimine jättis.

Miks te otsustasite just Brasiiliasse sõita?
Brasiilia oli sihtkohaks seetõttu, et iga-aastane ISHA (International Society for Hip Arthroscopy) teaduskonverents toimus sel aastal 9.–11. oktoobril Brasiilias Rio de Janeiros. Järgmisel aastal toimub see näiteks Suurbritannias, ülejärgmisel aastal Ameerika Ühendriikides San Franciscos.
Olgugi, et Brasiilia sihtkohana on kaugel ning puusaliigese artroskoopia valdkond ise üsna kitsas, oli üle maailma kohale tulnud osalejaid ligikaudu 250. Lisaks sellele, et terve konverentsi seltskond olid oma ala tugevad spetsialistid, olid kohale sõitnud ka kaks selle valdkonna vaimset guru – dr Michael Dienst Saksamaalt ning dr Marc Philippon Ameerika Ühendriikidest.

Kuidas oli konverentsi kava kokku pandud – esmalt teooria, siis praktika?
Terve konverents keskendus ühele valdkonnale – puusaliigese artroskoopiale, samuti artroskoopia kui assisteeritud ravimeetodi praktiseerimisele. Teemad ning ettekanded olid väga mitmekülgsed ja suurepäraselt nii ette valmistatud kui ka ette kantud. Kõlama jäi asjaolu, et valdav enamus puusapatoloogiatest on artroskoopiliselt ravitavad. Kõik ettekanded kokku andsid laialdase ülevaate erinevatest puusaliigese artroskoopia ravivõimalustest. Kusjuures ka vähem kogenud ortopeedid said sealt kindlasti suurepärase ülevaate ravipõhimõtetest. Meie päevad olid äärmiselt sisutihedad ning pikad – päevas peeti keskmiselt 35 ettekannet koos arutlustega.
Lisaks teoreetilisele poolele kuulusid kolme päeva sisse ka praktika ravisessioonid. See tähendas kõikide protsesside läbimist – patsiendi hindamist, diagnostikat (radioloogia, magnetresonantstomograafia ja kompuuteruuringud) ja kõige selle interpreteerimist.

Kas ISHA ettekanded ja praktika tekitasid mõtteid ja soove viia sisse muudatusi ka sporditraumatoloogia keskuses?
Oleme realistlikud, meie keskus on 1,5 aastat vana ning üle öö ei tehta suuri tegusid. Kuigi jah, konverents andis selles mõttes väga hea ülevaate, et positsioneerida, kus meie keskus puusaliigese artroskoopia valdkonnas asub. Kindlasti saab õpitut ja kogetut ka kohe praktikasse rakendada, näiteks mis puudutab probleemi diagnoosimist ja ülevaadet, ent ravivõimaluste parandamine võtab lihtsalt aega. Mina isiklikult tahtsingi näha seda, kus me maailma mõistes asume, kuhu poole peaksime liikuma. Ortopeedidel, kellel on teadmised artroskoopiast ja õlaliigese kirurgiast, on märksa lihtsam liikuda edasi puusaliigese peale, kuna sarnasusi õlaga on palju. Lisaks oli hea tõdeda, et päevakirurgia ei ole puusaliigese artroskoopiale vastunäidustuseks.

Meil oma keskuses võiks järgmine väljakutse olla liikuda veel praktilisema poole peale, täpsemalt „cadaver koolituste" peale.

Pärast ISHA konverentsi ei pöördunud te koju tagasi, vaid veetsite nädala Sao Paolos – miks?

Loe edasi...

Lisatud: 20 November 2014

Töö pealkirjaks oli "Diabeedi kujunemine, fertiilsuse ja energia ainevahetuse häired Wfs1 puudulikkusega hiirel kui Wolframi sündroomi loommudelil".

Wolframi sündroom (WS) on autosoom-retsessiivse pärandumismustriga neurodegeneratiivne haigus, mille peamisteks kliinilisteks avaldusteks on varases lapseeas algav insuliinsõltuv diabeet, nägemisnärvi atroofia, magediabeet ja sensorineuraalne kuulmislangus. Lisaks võivad esineda ka urotrakti väärarendid, mitmed erinevad neuroloogilised ning psühhiaatrilised probleemid.

Wolframi sündroomi põhjuseks on mutatsioon WFS1 geenis, mis paikneb 4. kromosoomi lühikeses õlas (4p16).

Esimeseks kliiniliseks avalduseks WS korral on diabeet. Diabeet tekib WS haigetel keskmiselt 6-aastaselt, poistel pisut varem kui tüdrukutel. Võrreldes 1. tüüpi diabeediga esineb Wolframi sündroomiga patsientidel vähem mikrovaskulaarseid komplikatsioone, ketoatsidoosi ja ka insuliini vajadus on väiksem. Täpne diabeedi tekkemehhanism WS korral ei ole teada.

Sageli kaasub WS-ga lühike kasv, mille üheks põhjuseks on leitud kasvuhormooni puudulikkus. Siiani puudub info WS-ga patsientide fertiilsusest. Meile teadaolevalt ei ole siiani uuritud WFS1 geeni rolli fertiilsuse mõjutamisel. Puuduvad ka andmed WS patsientide kilpnäärme funktsiooni ja energia ainevahetuse kohta.

Meie eesmärgiks oli uurida diabeedi kujunemist ja selle võimalikke patofüsioloogilisi põhjuseid WS loommudelil – Wfs1 puudulikkusega hiirel. Samuti soovisime anda ülevaate isasloomade viljakusest ning leida võiamaliku viljatuse põhjuseid.

Leidsime et, Wfs1KO isashiirte viljakus, võrreldes wt (ingl wild type) isashiirtega, on langenud. See on tingitud muutustest sperma ja testiste morfoloogias. Wfs1KO isashiirte spermidel on vähem proksimaalselt keerdunud sabasid ja ebaharilikke päid, mis mõlemad seostuvad madalama viljastumisvõimega. Wfs1KO isashiirte seemnetorukestel puudub tavapärane epiteel ning esineb spermatogoonide ja Sertoli rakkude vähenemine, mis võib põhjustada langenud sperma produktsiooni.

Kasvuhäire ja diabeedi kujunemisel esinevad tõsised sugudevahelised erinevused. Kasvuhäire on Wfs1KO isashiirtel väljendunud juba sünnil, kusjuures emashiirtel kujuneb see alles esimeste elukuude jooksul. Mõlemast soost Wfs1KO hiirtel esineb väljendunud glükoosi tolerantsuse häire, kuid väljendunud diabeet koos madala plasma insuliini tasemega kujuneb ainult isashiirtel.

Kirjeldasime esmakordselt, et üheks põhjuseks, miks Wfs1KO isashiirtel kujuneb diabeet, ei ole primaarsena mitte insuliini defitsiitsus, kuivõrd võimetus konverteerida mitteaktiivset proinsuliini aktiivseks insuliiniks. Selle leiu kinnituseks on ka hiljem teiste uurimisgruppide poolt avaldatud andmed tõusnud proinsuliini/insuliini tasemete kohta.

Energia ainevahetuses ei esine olulisi erinevusi Wfs1KO ja wt hiirte vahel. Küll aga leidsime, et emastel hiirtel, nii Wfs1KO kui ka wt grupis, on madalam plasma türoksiini tase kui isashiirtel. Meie tulemused viitavad ka võimalikule leptiini resistentsusele Wfs1KO emasloomadel, mille tõestamine vajab aga täiendavaid uuringuid.

Professor Vallo Tillmann, lastekliiniku juhataja: „Kõige suurem rahulolu on sellest, et loodetavasti asub järgmise aasta sügisel, mil Klari lõpetab lasteneuroloogia residentuuri, lastekliinikusse tööle arst-õppejõud, kel on eksperimentaalse uurimistöö kogemus. See annab võimaluse tal edaspidi uurida kliinilises töös tekkinud küsimusi ka laboris. Mõnikord on see parim ja kiireim viis vastus saada. Loodan väga, et Klari liitumisega lastekliinikuga laieneb meie kliinikus kasutatavate erinevate uurimismetoodikate arv. Samuti loodan, et Klari tehtud doktoritöö loommudelil julgustab ka teisi tegelema eksperimentaalse uurimistööga. See doktoritöö sai võimalikuks tänu heale koostööle Tartu erinevate uurimisgruppide vahel, eeskätt tänu professor Sulev Kõksile ja tema meeskonnale, kuhu kuulub rida noori ja väga võimekaid teadlasi.

Mis puudutab praktilist tähendust Wolfram sündroomi põdevatele patsientidele, on minu arvates oluliseim töö, kus me näitasime esmakordselt (hiljem on teised uurmisgrupid seda kinnitanud), et selle sündroomi korral on häirunud proinsuliini konventeerimine insuliiniks. See võiks olla üheks sihtmärgiks ravimi väljatöötamisel Wolfram sündroomi raviks".

Lisatud: 20 November 2014

Esimene Balti Radioloogia Kongress (BCR) toimus 2006 aastal Kaunases. Järgnevalt on BCR-i korraldatud iga kahe aasta tagant järgemööda kõigis Balti riikides. Eestis toimus kongress viimati 2008 aastal Tartus. Sel aastal, 10.–11. oktoobril, toimus BCR esmakordselt Eesti Radioloogia Ühingu ja Eesti Radioloogiatehnikute Ühingu ühiste jõupingutuste tulemusena ühiselt nii radioloogidele kui radioloogiatehnikutele. Kongressil oli 443 osavõtjat, neist radiolooge 173, radioloogiatehnikuid 137, residente ning tudengeid 86. Koos lektoritega oli osavõtjaid koguni 13 riigist.

_{Vasakult paremale: professor Sergei Nazarenko, dr Jaanika Kumm,}

_{dotsent Pilvi Ilves, radioloogiatehnik Maare-Liis Kriisa,}

_{radioloogiatehnik Piret Vahtramäe, dr Aadu Simisker.}

Kongressi juhatas sisse eelneval päeval toimunud Radioloogia Kool. Radioloogia Kooli idee autorid on Leedu radioloogid, kelle eestvedamisel toimus kool esmakordselt kaks aastat tagasi Vilniuses. Radioloogia Kool on eeskätt residentidele, nooremradioloogidele ning teiste erialade arstidele suunatud praktilisi teadmisi jagav kursus. Sel aastal oli kooli teemaks onkoradioloogia ning õpetust jagasid tunnustatud lektorid USA-st ja Venemaalt.

Käesoleva aasta kongressi eripäraks oli süvendatud suunitlus praktiliste, uudsete ja teaduslike saavutuste tutvustamisele onkoloogiliste haiguste radioloogilises diagnostikas. Plenaarsessiooni avas professor Hele Everaus arutledes teemal, miks on nii raske võidelda kasvajaliste haigustega. Seejärel tutvustas Uppsala Ülikooli professor Elna-Marie Larsson difusioonkujutiste ja perfusioon-magentresonantstomograafiliste uuringute rolli kaasajal ajutuumorite diagnostikas ja ravivastuse hindamisel. Tartu Ülikooli Kliinikumi Radioloogiakliinikust esitati dotsent Pilvi Ilvese juhendamisel valminud teaduslikke ettekandeid maailmas alles viimastel aastatel kasutusele tulnud uudsetest neuroradioloogilistest meetoditest nagu aju mahulised uuringud ning rahuoleku funktsiooniuuringud. Nimetatud teaduslikke uurimusi on tehtud koostöös kliinikumi lasteneuroloogia osakonna, psühhiaatria- ja närvikliiniku kolleegidega. Radioloogiakliiniku tööd äratasid huvi Leedu ja Läti kolleegide seas, kes sarnaseid meetodeid oma töös veel ei kasuta.

Muskuloskeletaalse radioloogia sessioonis kuulsime Läti lektori Mara Epermane aastatagustest kogemustest Riias kaupluse varingu alla jäänud patsientide radioloogilisest käsitlusest kriisisituatsioonis. Spetsiaalne sessioon oli pühendatud ohutuskultuurile radioloogias. Helsingi ülikooli lektor Raija Seuri käsitles kompuutertomograafiliste uuringute kiirgusdooside optimeerimist lastel ning lektor Sloveeniast lahkas MRT-uuringute ohutuskultuuri. Põhjalikku käsitlust leidis kontrastainete ohutusega seotud probleemistik. European Society of Urogenital Radiology (ESUR) kontrastainete kasutusjuhistele pühendatud sümpoosiumil jagati praktilisi näpunäiteid kontrastainetega uuringute planeerimiseks, kõrvaltoimete ning organkahjustuse vältimiseks.

Kõige muu seas andis kongress suurepärase võimaluse Balti riikide doktorantidele oma teadustöö tulemuste tutvustamiseks arvukale kuulasjakonnale.

Jaanika Kumm
Radioloogiakliiniku radioloog
BCR 2014 president

Lisatud: 20 November 2014

05. novembril jõudis lõpule aasta tagasi tekkinud ideest alguse saanud projekt. Kliinikumi lasteintensiivravi osakonnale kingiti osakonnas ravil viibivate laste tarbeks valmistatud kudumid. Projektis osales väga suur hulk kudumishuvilisi inimesi. Heategevuslik aktsioon on ainulaadne selle poolest, et mõeldi ka suuremate laste peale – valmisid suured tekid, sokid, kindad ja ka mütsid (transporti vajavatele patsientidele). On väga liigutav, et ka meie suuremaid patsiente märgatakse!

Lasteintensiivravi nimel
Evelin Kostabi

Lisatud: 20 November 2014

Et erialased meditsiiniajakirjad oleksid meie arstidele ja õdedele veelgi lihtsamini ligipääsetavad, on meditsiiniinfo keskus alustanud erinevate meditsiiniajakirjade temaatiliste loendite avaldamist kodulehel.

Praeguseks on loodud kirurgia- ja otolarüngoloogia ajakirjade kollektsioonid. Neile pääseb ligi meditsiiniinfo keskuse kodulehelt (http://www.kliinikum.ee/infokeskus/ajakirjade-nimekirjad).
Ajakirjade nimekirju saab kasutada ka vastavate kliinikute (kõrvakliinik, kirurgiakliinik) kodulehtedel viidete rubriigis.

Praegu on töös traumatoloogia-ortopeedia ja onkoloogia-hematoloogia ajakirjade loetelude koostamine. Kui mõni kliinik soovib kiiremini oma eriala ajakirjade loetelule juurde pääseda, siis palun teada anda meditsiiniinfo keskusele. Kliinikud oleme valinud seni nii, nagu meile on soovi avaldatud.

Meditsiiniinfo keskus ootab oma praeguseid ja uusi kliente aadressil L. Puusepa 2-123 (avatud E–R 8.30–16.30, tel 731 8185) ning külastama meie kodulehekülge http://www.kliinikum.ee/infokeskus.

Lisatud: 27 Oktoober 2014

Kevadel töösse läinud Tartu Ülikooli Kliinikumi elu kajastava doksarja „Haiglalood" võtted on peale kuuma suve uue hooga käima läinud – nüüdseks on võtteid tehtud elundisiirdamisest, oldud sisekliinikus, närvikliinikus, spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus. Oleme käinud doktor kloun Triibuga lapsi rõõmustamas ja jälginud peavalukabinetis patsientide nõustamist. Palju võtteid seisab veel ees. Sarja autor Vahur Laiapea ootab ka kliinikutepoolseid ideepakkumisi meilile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Haigused ja hädad hüüavad juba enne tulemist. Mina olen oma seljaga aastaid hädas olnud – teismelisena lõhkusin seda spordiga ja noorest peast lubamatult suurte raskuste tõstmisega. Joogaharjutused on kenasti elada lasknud, aga aiamaa kaevamisest ei tule enam midagi välja ja kui keegi palub appi pesumasinat viiendale korrusele viima, ütlen viisakalt ära.

Mõned nädalad tagasi jõudsin „Haiglalugude" filmimise järjega närvikliiniku juhataja professor Toomas Asseri juurde. Kui tööjutud suures jaos räägitud, kaebasin hetkeolukorda ära kasutades isiklikku muret – juba mitu kuud on kestnud tugevad valud puusas ja alaseljas. Professor võttis aega raiskamata internetis lahti mu alaselja röntgenülesvõtte ja suunas mu kohe edasistele uuringutele – magnetresonantstomograafiasse.

30. septembri hommikul olen radioloogiakliinikus kohal ja täidan hoolega küsimustikku. Mida kõike seal teada ei taheta – kas mees või naine ja ega juhuslikult või sihilikult rase ei ole. Ja veel – ega mingeid metallitükke organismis ei ole. Tuli meelde, et on – nii umbes 23 aastat tagasi tagusin suure raudvasaraga kirka pihta ja väike metallikild lendas kõhulihasesse. Sinna see jäi ja pole selle kohal isegi Moskva lennujaama metallidetektor piuksu teinud. Aga kirja ma küsimustikku selle panin ja radioloogidele on see murekoht – tugev magnetväli võib uuringu ajal metallitüki liikuma panna.

Uuringule mind siiski võetakse. Olen juba selili alusel, kui noor ametimees veel üle küsib, kas oli ikka peauuring plaanis. Kinnitan talle, et minu andmetel tuleks alaselga uurida. Ja mõtlen endamisi, et kas mulle peale vaadates tundub tõesti pea kõige nõrgema kohana.

Alaselg saab uuritud ja patsiendist paarikümne minuti pärast jälle filmimees. Lähen neurokirurgia osakonda filmima lõikust, mille käigus doktor Tõnu Rätsep ja professor Toomas Asser paigaldavad Parkinsoni tõvega meespatsiendile ajustimulaatori. Selle kokkuvõtva lause kirjutamiseks kulub kümmekond sekundit. Lõikus ise kestab ligi kuus tundi ja selle teostamisel on patsient teadvusel – et anda arstidele tagasisidet, millise stimulatsiooni juures on käe liikumisfunktsiooni taastumine kõige efektiivsem. Nonii, üritan siin ka meditsiinilist terminoloogiat kasutada. Tegelikkuses näeb see minu jaoks välja nii, et doktor Rätsep liigutab mingi peenmehhaanilise kruvimehhanismi abil ajusse sisestatud elektroode. Professor Asser palub patsiendil käsi liigutada, oma kätt pigistada ning jälgib arvutist, millise voolutugevuse ja elektroodide asetuse juures toimib stimulaator kõige paremini. Kui elektroodid on paigaldatud, suletakse patsiendi kolju ja doktor Rätsep hakkab tema rinnale paigaldama stimulaatori toiteplokki. Ja siis viiakse peast toiteploki asukohani naha alt ka juhtmed. Kui lihtsalt see kõik kõlab... Selle toimingu ajaks viivad anestesioloogid patsiendi narkoosi. Toiteploki akust piisavat viieks-kuueks aastaks.

Professor Asser leiab opitoas hetke, et võtta arvutis lahti minu hommikuse alaselja uuringu tulemused. Nimmekanali ahenemine ehk stenoos neljanda ja viienda lüli kohal, ütleb ta kohe, kui pilti näeb. Lõikus annab sellisel juhul hea efekti. Paneme aja paika. Kui kõik sujub plaanipäraselt, olen 4. detsembri hommikul opilaual ja professor Asser hakkab mind opereerima. Võib-olla panen kaamera enne seda jala peale filmima, aga võib-olla ei pane ka. Seniks krõbistan valuvaigisteid ja käin iga nädal kliinikumis „Haiglalugusid" filmimas.

Vahur Laiapea
filmimees

Lisatud: 27 Oktoober 2014

Septembrikuu viimastel päevadel külastasid kliinikumi naistekliinikut Gruusia ämmaemandad Natalia Khachidze ja Irma Modebadze. Visiidi eesmärk oli tutvuda meie ämmaemandate töö sisu, kultuuri ja rakendusliku kõrghariduse õppekavaga. Tartu ringkäigule eelnes Euroopa Ämmaemandate Assotsiatsiooni koosolek 26–27. septembril Tallinnas, kus osalesid ämmaemandad 30st erinevast ühingust, kokku 25st erinevast riigist. Gruusia kolleegid olid seekord veel vaatleja rollis, ent plaan on teha järgmisel aastal taotlus Euroopa ühingusse astumiseks.

Natalia Khachidze sõnul, kes on ühtlasi Gruusia ämmaemandate ühingu president, on nende Eesti reis olnud väga õpetlik, tore ja meeleolukas. Kõige enam üllatas grusiine see, kui iseseisev on Eesti ämmaemand – iseseisev vastuvõtt, iseseisvad otsused, osade retseptide kirjutamise õigus ning sünnitusjärgsed koduvisiidid. Gruusias ei oleks see hetkel võimalik juba ainuüksi ämmaemanda õppe tõttu – kui Eestis õpitakse ämmaemandaks 4,5 aastat rakenduskõrghariduse tasemel, siis Gruusias lõpetatakse õe õppekava, asutakse hooldajana sünnitusmajja tööle ning ämmaemandaks saadakse sealse töö kõrvalt õppides. Eesti mõistes praktikaõpet ei toimu ning õpet viivad läbi ainult arstid. Tbilisi ülikooli juures on küll avatud kolme-aastane õppekava, kuid huvi selle vastu on minimaalne, kursusel õpib vaid 2–5 üliõpilast.

Viia Gruusia ämmaemandate õppesse sisse tasemeõpe, on siin käinud külaliste suur soov. Plaan on välja töötada Euroopa nõuetele vastav õppekava. Tasemeõpe tõstaks sealsete ämmaemandate kvalifikatsiooni ning võimaldaks pikemas perspektiivis ämmaemandal iseseisvamalt töötada.

Gruusia ämmaemandad märkisid, et Eestis on raseda nõustamine väga heal tasemel: „Meil on tõusnud keisrilõigete arv. Emaks saavate naiste teadvust tuleks tõsta ja pakkuda nõustamist. Noored naised kardavad valu ja sünnitust ning paluvad keisrilõiget. Neid hirme ja otsuseid saaks muuta kvaliteetse nõustamisteenuse ja alternatiivsete võimaluste tutvustamise kaudu," arvas Natalia Khachidze.

Kliinikumi ämmaemandate tööd, olusid ning põhimõtteid tutvustasid Gruusia kolleegidele Pille Teesalu, Siiri Põllumaa ja Taissia Pahhomova. Taissia Pahhomova on üks neist ämmaemandatest, kes tegeleb rasedaga esimesest kohtumisest, rasedusaegsest jälgimisest kuni koduvisiidini välja. „Mul on väga hea meel anda meie kogemust edasi. Kui saan jagada oma tööalaseid teadmisi, on see hea tunne ning arendab kindlasti ka mind ennast. See on vastastikune protsess. Lisaks, meil on, mida jagada, Eesti ämmaemandus on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja arenenud," lausus Taissia Pahhomova.

Eesti Ämmaemandate Ühingu president Pille Teesalu lisas, et on ju meidki aidatud: „Mäletan hästi, kui umbes 20 aastat tagasi käisime Soomes, Rootsis ja Taanis „ahhaa-elamusi" saamas ning kogemusi ja teadmisi omandamas. Miks mitte olla nüüd ise kasulik mõnele teisele riigile."

Pärast ringkäiku kliinikumis suundusid ämmaemandad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, et arutada Siiri Põllumaa ja Marge Mahlaga õppekava arendamise võimalusi süvitsi.

Eesti ja Gruusia ämmaemandate organisatsioonide vahel allkirjastati ka ühiste huvide memorandum, mis saab õppekava arendamise protsessi aluseks.

Kliinikumi ämmaemandate koostöö teiste riikidega jätkub juba lähitulevikus, kui kaheksateist Kesk-Aasia ämmaemandat tulevad 1.–5. novembril Eestisse õppereisile.

Helen Kaju