„Tere!Kliinikumi haiglaõpetajad (vasakult): Katre Kandimaa, Hele Täär, Hilda Looper, Ene Kallaste ning Anja Männiksaar. Foto: erakogu. Olen haiglaõpetaja. Tulin vaatama, kuidas Sul läheb ja kas saan Sind õppimise juures aidata. Haiglas viibitav aeg möödub õppides-tegutsedes kiiremini ning paranedes on Sul lihtsam kooli tagasi minna, sest ees ei oota nii palju tegema töid...”

Umbes selliste sõnadega pöördub haiglasse sattunud lapse poole juba esimesel päeval haiglaõpetaja. Usaldusliku kontakti loomine on eduka koostöö aluseks. Reeglina ei räägita omavahel haigusest ning lapsesse suhtutakse kui tavalisse õpilasse, kelle normaalse elu oluliseks osaks on just areng ja õppimine. Vestlusele järgneb tegevuse planeerimine ning seejärel juba konkreetne õppetöö lapsele sobival ajal. Alati tuleb arvestada ka sellega, et tegemist on raviasutusega, kus põhirõhk on siiski meditsiinilise abi osutamisel.

TÜ Kliinikumi haiglaõpetajad
Kliinikumis tegutseb meid kokku viis (pildidl vasakult): Katre Kandimaa ja Hele Täär (psühhiaatriakliiniku lasteosakond), Hilda Looper (lastekliiniku neuroloogia ja üldpediaatria osakond), Ene Kallaste (psühhiaatriakliiniku lasteosakond) ning Anja Männiksaar (hematoloogia osakond).

Oleme ühtehoidev meeskond: jagame kogemusi, vahetame muljeid ja julgustame-toetame üksteist. On ju haiglaõpetaja amet sellegi poolest eriline, et meid on Eestis kokku väga väike hulk (täiskohaga töötavaid õpetajaid alla 10).

Ametlikult on haiglaõpetaja hoopis koolitöötaja, sest ollakse teatud konkreetse õppeasutuse, meie näiteks Tartu Veeriku Kooli töötajate nimekirjas, ning töötasugi tuleb sealt. Samas toimub haiglaõpetajate igapäevane töö siiski haiglas ning õpetatavaid kooliealisi lapsigi on üle Eesti.

21. jaanuaril andis Lastefond lastekliinikule üle neli uut jälgimismonitori ning ühe 24t vererõhuanalüsaatori, mis on soetatud Selveri, Fittesti ja Kanada eestlaste toel.

Neljast jälgimismonitorist kaks on osteti Selveri mündikogumisprojekti ja „Koos on kergem" heategevuskampaania abiga kogutud 16 300 euro ehk ligi 255 000 krooni eest. Kuna mündikogumiskampaania osutus üle ootuste edukas, sai lisaks kahele jälgimismonitorile soetada veel ühe vajaliku aparaadi – 24t vererõhuanalüsaator, mille maksumus on ligi 1900 eurot (30 tuhat krooni). Ülejäänud summa – umbes 8300 eurot (130 tuhat krooni) – suunatakse Lastefondi insuliinipumpade kampaaniasse.

Üks jälgimismonitor muretseti koostöös Fittesti spordiklubiga. Kolme toimunud Heategevusliku treeningpäeva raames Tartus, Tallinnas ja Pärnus koguti 1654 eurot (26 tuhat krooni) ning Tartu Fittest annetas iga 2010. aasta jooksul müüdud joogipudeli pealt veel krooni jälgimismonitori ostuks. Kokku koguti Fittesti toel annetusi 1974 euro ulatuses (31 tuhat krooni).

Neljas jälgimismonitor on ostetud Kanada väliseesti ühenduste juubelite raames korraldatud peol kogutud 3270 euro ehk 51 tuhande krooni eest. 20. novembril Toronto Eesti Majas toimunud kaluriküla stiilis heategevusliku rannapeo korraldasid Akadeemilised Kanada Eesti Naised (AKEN), Estonian Ecumenical Relief Organization (EERO) ja Etnograafia Ring Kanadas (EERK). Jälgimismonitori ostmise toetuseks viidi läbi söögiturg, oksjon ning kunsti müük ja -näitus.

Pidulik jälgimismonitoride üleandmine toimus 21. jaanuaril lastekliinikus.

 

Lastefond

Eestis vähelevinud hingehoidlik kogemusnõustamine on alates jaanuarist kliinikumi lastekliinikus enneaegsete laste peredele pidevalt kättesaadav.

Igal aastal sünnib Tartus paarsada enneaegset last, kelle kaal on alla 2 kg ning kel diagnoositakse arenguprobleemid. Kogemusnõustamine toetab perekonda emotsionaalselt ja sotsiaalselt, aidates hakkama saada pidevat hoolt ja tähelepanu vajava uue ilmakodanikuga.

Varasemalt on enneaegsete laste emasid toetanud Tartu Teoloogia Akadeemia tudengid hingehoiu praktika raames, kuid vajadus pideva nõustamiskabineti järele on olemas. Praegu on kliinikumis üks palgaline nõustaja, kes kahjuks aga ei jõua kõikidesse osakondadesse, sh lastekliinikusse, nii tihti, kui vaja.

Hingehoidlikku kogemusnõustamist viivad lastekliinikus nüüdsest läbi kaks ema, kes teavad täpselt, mida tähendab enneaegse kroonilise haigusega lapse kasvatamine. Esialgu nõustavad nad abivajajaid kahe tunni vältel kahel korral nädalas. Nõustamise eesmärk ongi läbi nõustaja enda kogemuse teisi toetada, neid kuulata ning neid vaimse tasakaalu saavutamisel aidata. Nii luuakse enneaegsetena sündinud laste emadele ja peredele parimad võimalused saamaks vajadusel kohest nõustamist teistelt vastava väljaõppe saanud sarnase kogemusega emadelt.

Projekte pidevaks kogemusnõustamiseks lastekliinikus kirjutati päris mitmeid, enne kui pöörduti Lastefondi poole. Ühiselt otsiti võimalusi selle elluviimiseks: pöörduti nii linnavalitsuse kui Swedbanki poole. Novembri lõpul saabuski rõõmus uudis – emade kogemusnõustamine valiti üheks Swedbanki annetuskeskkonna projektiks. Detsembri jooksul annetati kogemusnõustamise toetuseks 3200 eurot (pisut üle 50 tuhande krooni).

Praeguseks on allkirjastatud kolmepoolne leping lastekliiniku, Lastefondi ja nõustajate vahel. Lastekliinik annab kogemusnõustamiseks kasutada tasuta ruume ning fond katab vajalikud kulud.

 

Kertu-Kätlin Käis
SA TÜK Lastefondi meediaspetsialist

Veidi vähem kui kaks kuud on kliinikumis tegutsenud transplantatsioonikeskus, mis rajati juhatuse otsusega 2010. aasta lõpupäevil. „Keskuse peamiseks eesmärgiks on kliinikumi kõigi doonormaterjali käitlemise ja siirdamisega seotud valdkondade organisatoorne koondamine, tegevuste ühtlustamine ja standardimine ning kliinikumi ja teiste Eesti haiglate transplantatsiooni-alase töö integreerimine," ütles avatud konkursil vastloodud üksuse direktoriks valitud Virge Pall, kes seni töötas kliinikumi turundusosakonna juhatajana.

Direktori kõrval vastutab transplantatsioonikeskuse eesmärgipärase toimimise eest ka 9-liikmeline nõukogu, kuhu kuuluvad kudede ja elundite käitlemisega seotud isikud erinevatest kliinikumi struktuurüksustest ning üks esindaja ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglast.
Nõukogu esimeheks valiti dr Tanel Laisaar.

Keskuse esialgsetest sihtidest ja lähteülesannetest rääkides, tunnistas direktor Virge Pall, et esmaseks prioriteedikson saada võimalikult põhjalik ülevaade kogu selle hästi spetsiifilise valdkonna tegemistest nii kliinikumis, Eestis kui naaberriikides. „Nii ongi keskuse esimeseks tööks olnud valdkonnaga seotud inimeste ja dokumentatsiooniga tutvumine ning keskuse tutvustamine ja koostöösuhete loomine erinevatel tasanditel, sh kliinikumi struktuuriüksused, EV Sotsiaalministeerium, Eesti Haigekassa, Ravimiamet,
Eesti Haiglate Liit, 3 Balti riigi töögrupp, Eurotransplant jt," rääkis ta.

Detsembri keskel avati sclerosis multiplexi käsitlev veebikeskkond sclerosismultiplex.ee, mille valmimisse on oma panuse andnud ka närvikliiniku erialaspetsialistid eesotsas dotsentide Sulev Haldre ja Pille Tabaga.

Eeskätt haigust põdejatele, aga ka nende lähedastele ja teemast huvitatutele suunatud online-keskkonna eesmärgiks on koondada erisugust sclerosis multiplexi puudutavat infot, alustades meedias ilmunud artiklitega ning lõpetades uusimate meditsiiniliste uuringute tulemuste ja arstide nõuannetega.

Dots Haldre sõnul pakub seesugune kaasaegne keskkond võimalusi, mis potentsiaalselt parandavad meditsiinikeskkonna ja patsientide kontakte ning populatsiooni teadlikkust haiguse ja tervise osas. „Tegemist on veebilehega, mis pidevalt areneb ja uueneb ning kus mitte üksnes ei kirjeldata haigust, vaid antakse kanõu, kuidas hulgiskleroosiga normaalset elu elada, millised on värskeimate meditsiiniliste uuringute tulemused ning kuidas teised inimesed oma haigusega toime tulevad."

Närvikliinik on SMaken nime kandva veebilehe loomise juures olnud nii erialaseks konsultandiks kui pakkunud ka moraalset tuge. „Tulevikku vaadates on Tartu Ülikooli närvikliinik märgitud lehe haldaja ja täiendajana," rääkis dots Sulev Haldre.

 

Kliinikumi Leht

Jaanuaris valmisid Eesti Nefroloogide Seltsi ja Eesti Haigekassa koostööna kaks kroonilist neeruhaigust käsitlevat patsiendijuhendit, mida on juba tutvustatud Tartu ja Tallinna patsientidele ning neeruhaigetega tegelevale meditsiinipersonalile. Perearstidele esitletakse nii eesti kui vene keeles välja antud juhendeid rahvusvahelisel neerupäeval, 10. märtsil Dorpati konverentsikeskuses.

Kuna krooniline neeruhaigus on sageli aastaid ilma vaevusteta kulgev tervisehäire, on oluline, et just arstid teavitaksid sellest inimesi, kellel on risk neeruhaiguse süvenemiseks. Nefroloogide ja perearstide levitada olev lisamaterjal patsiendijuhise näol „Krooniline neeruhaigus – vaikne ja salajane haigus" (16 lk) on kroonilist neeruhaigust põdejate ja nende pereliikmete jaoks vajalik abimaterjal, sest selles kirjeldatakse haiguse sümtomeid ja ravivõimalusi. Juhendi loomise protsessist võtsid kliinikumi arstidest osa sisekliiniku arst-õppejõud dr Mai Rosenberg, dr Külli Kõlvald ning residendid Jana Uhlinova ja Leelo Järv.

Teine vastvalminud patsiendijuhis aga keskendub üksikasjalikumalt neeruhaigete toitumisele. 24-leheküljeline juhend „Toitumissoovitused kroonilise neeruhaiguse süvenemise ennetamisel" on koostatud kliinikumi arstide Liidia Kiisa ja Mai Rosenbergi poolt ning seda jagab neeruarst või -õde.

Patsiendijuhendite toimetaja, sisekliiniku nefroloogi dr Mai Rosenbergi sõnul tingis uute toimimisõpetuste loomise vajadus rohkemate neeruhaigetele suunatud juhendmaterjalide järele. „Eeskätt valitses just toitumist käsitlevate suuniste puudus," ütles ta ning lisas, et sarnaseid juhendeid oleks tarvis veelgi. „Momendil ei ole ühtegi uut juhist küll veel valmimas, kuid kindlasti on neid plaanis ka edaspidi välja töötada."

 

Kliinikumi Leht

HIV-i/AIDS-i levik maailmas on haaranud kõiki riike ja kontinente. Vältimaks nakkuse plahvatuslikku levikut Eestis, tuleb keskenduda profülaktikale. Ühe ennetustöö baasina alustas 7 aastat tagasi, 1. jaanuaril 2004 kliinikumi nakkushaiguste osakonna allüksusena tööd AIDS-i anonüümne nõustamiskabinet, mille eesmärgiks on tõsta inimeste teadlikkust sugulisel teel levivatest haigustest (STLH) ning vähendada riskikäitumist.

Kabineti igapäevane tegevus hõlmab patsientide konsulteerimist nii suguhaiguste, turvaseksi kui uimastite tarvitamise ohtude teemal; pöördujate julgustamist oma riskikäitumist muutma ning temaatiliste infomaterjalide ja kaitsevahendite jagamist. Lisaks teostatakse HIV-i ning B- ja C-hepatiidi testimiseks vajalikke analüüse ning vajadusel suunatakse patsient edasi sisekliiniku nakkushaiguste ambulatoorse osakonna nakkuskabinetti. „Töötame selle nimel, et vältida HIV-i/AIDS-i levimist Eestis ning viia nakatumine sugulisel teel levivatesse haigustesse miinimumi," võtab nakkushaiguste osakonna vanemõde Marju Veedla pakutavad teenused kokku.

Viimase kahe aasta jooksul on ühe tegevusvaldkonnana lisandunud ka Tartu linna kõrgkoolide väisamine sugulisel teel levivate haiguste, eeskätt HIV-i alase teadlikkuse tõstmise eesmärgil. „Eelmise aasta lõpus külastasime kolm korda Eesti Maaülikooli, kaks korda Tartu Ülikooli, ühe korra Tartu Tervishoiukõrgkooli ning kahte kutsehariduskooli. Kokku testiti 228 õpilast," rääkis Veedla. Kõigil testitutel ja teistelgi oli külastuste käigus võimalus ka personaalseks nõustamiseks.

Samuti oli AIDS-i nõustamiskabinet kohal möödunud kevadel Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel Tartu kesklinnas aset leidnud üritusel „Hooli endast, tule testima!". Aktsiooni raames testiti 435 inimest (224 meest ja 211 naist).

Kõiki teenuseid pakub kabinet täiesti tasuta ning kogu tegevuse käigus jääb nõustamiskabinetti pöörduja anonüümseks, st et temalt ei küsita isikut tuvastada võimaldavaid andmeid (nime, isikukoodi jne). Analüüside vastused tehakse patsiendile teatavaks talle visiidi käigus määratud järjekorranumbri alusel keskmiselt 1,5 päeva jooksul. Nõustamiskabinetis võtavad igal tööpäeval patsiente kordamööda vastu neli nakkushaiguste osakonna õde: Meeli Luik, Helbe Näpping, Külli Parts ja vanemõde Marju Veedla.

Õed Erli Vain ja Tiina Torma valmistavad Silverit uneuuriguks ette. Foto: Kõrvakliiniku erakogu2003. aasta juunis loodi prof Mart Kulli ja dr Marlit Veldi algatusel kõrvakliinikusse unehäirete diagnostikale ja ravile spetsialiseerunud unekeskus. Lisaks kõrgetasemelise uuringu- ja raviteenuse pakkumisele on keskuse eesmärgiks tagada läbi õppe- ja teadustöö Eesti unemeditsiini jätkusuutlik areng.

Unekeskuse kaasaegne aparatuur võimaldab teostada nii ambulatoorseid (unelämbustõve skriininguuring) kui statsionaarseid uuringuid (polüsomnograafia) erinevate unehäirete diagnostikaks ning raviks. Seda nii täiskasvanutele kui lastele ning nii Tartus kui ka poolteist aastat tagasi loodud Pärnu Unekabinetis. Polüsomnograafilise uuringu abil on lisaks standardlülitustele (EEG, EOG, EMG, EKG, hingamiskanalid) võimalik registreerida ka kehatemperatuuri ning mao ja söögitoru happesust. Patsientide päevase unisuse ja väsimuse hindamine toimub autojuhtimise simulatsiooni teel.

Unekeskuse masinaparki on aasta-aastalt täiendatud, möödunud aastal soetatud uus uneuuringu aparatuur võimaldab veelgi täpsemat kardiaalsete häirete diagnostikat. Lisaks nimetatud meetoditele on keskuse igapäevatöös kasutusel rahvusvaheliselt väljatöötatud unehäirete küsimustikud.

Enamus keskusesse vastuvõtule pöördujaist kannatab uneaegsete hingamishäirete all. Samuti esineb unetuse, liigunisuse, une- ja ärkveloleku rütmi ning uneaegsete liigutushäiretega haigeid. Väljaõpe Põhjamaade ja Saksamaa unekeskustes on andnud keskuse spetsialistidele hea teadmistepagasi uneaegsete hingamishäirete mittekirurgiliseks raviks – ravijärgset üldist elukvaliteedi ja töövõime paranemist kirjeldavad mitmesajad CPAP-ravil olevad unekeskuse patsiendid. Ravivajajate arv oleks kordades suuremgi, kuid CPAP-ravi kättesaadavusele seab piirid haigekassapoolne teenuse rahastamine.

Et vähendada kroonilisest hingamisteede haigusest tingitud sümptomeid ning vältida riskifaktorite kõrvaldamise läbi haiguse arenemist ja progresseerumist, töötab kopsukliinikus kaks füsioterapeuti.

Just nende õlul lasub ambulatoorses ja statsionaarses ravis patsientide ning pre- ja postoperatiivses perioodis haigete füüsilise võimekuse ja kopsufunktsiooni säilitamine ning parandamine.

Aastatega on aktiivravi haigete kontingent muutunud: patsiendid on enamasti eakad ja lamajad ning vajavad palju abistamist. Krooniliste haigete puhul võib täheldada pikaldasest haigusseisundist tingitud väsimust ja nende hooldusprotsessist osavõtvate omakeste kurnatust.

Olles aastaid tegutsenud koduse hapnikraviõena ning kokku puutunud paljude kroonilise hingamispuudulikkusega haigetega, on alati jutuks tulnud ka haiglates viibitud aeg. Enamasti on füsioterapeutide tööga väga rahule jäädud ning püütud neilt haiglas saadud nõuandeid koduski järgida. Siiski on ka patsiente, kes kodusele ravile naastes füsioterapeutilistest menetlustest (hingamisharjutused, hingamisteede puhastamise tehnikad jne) loobusid. Põhjuseks sunduse ja seni haiglas käepärast olnud meditsiinipersonali läheduse puudus.

Perekooli koordinaator Anne Ilves septembris loengut pidamas. Foto: Jaak Nilson.

Alates 1. oktoobrist tuleb rasedatel ja nende saatjatel naistekliiniku perekooli loengu eest maksta 50 krooni suurust osalustasu.

Perekooli koordinaatori Anne Ilvese sõnul korraldati senine tasuta teenus ümber tasuliseks, et kindlustada registreerunute osavõtt loengutest. „Harvad polnud juhused, kus 18-st nimekirjas olevast osalejast tuli kohale vaid kaks. Samal ajal aga jäid teised soovijad seetõttu osalemisvõimalusest ilma," selgitas ta. „Seega tekkis meil vajadus inimesi kuidagi distsiplineerida."

Kahe kuu pikkuse praktika põhjal tuleb tõdeda, et loengute tasuliseks muutmine vähendas oluliselt inimeste huvi teenuse vastu, millest tingituna langes ka tegelik külastatavus ca 39% võrra. Keskmine ühe loengu auditooriumi hulk kahanes 14,5-lt 7,5-le ning ühe kuu jooksul perekoolis osalejate arv eelnevate kuude keskmisest 503-lt 180-le oktoobris ja 208-le novembris. Ning kui varasematel kuudel oli iga päev mitu loengut, siis nüüd toimub neid keskmiselt kuus korda nädalas. „Huvitaval kombel vähenes ka osakonna tutvustustest osavõtjate arv, kuigi see teenus on jätkuvalt tasuta," avaldas ämmaemand imestust.

Samas näitas novembrikuu jooksul läbi viidud tagasisideküsitlus, et külastajate rahulolu perekooli loengutega on jätkuvalt kõrge ega ole pärast nende tasuliseks muutumist langenud. „Muidugi tahetakse nüüd väljakäidud raha eest saada tootenäidiseid, tasuta parkimist, komplekshinda koos partneriga tulijatele ja igasugused muid soodustusi," muigab Anne Ilves ning tõdeb, et kuigi külastajatele ei ole kahjuks võimalik seda kõike pakkuda, on kaalumisel süsteemi sisseseadmine, kus iga kahe loengu külastamise järel on kolmas juba tasuta.

Foto: lastekliiniku erakogu.

Detsember on jõulukuu ja seostub ikka kingituste jagamisega. Seetõttu oli suur rõõm kogeda inimeste entusiastlikkust ning andmisrõõmu, mis ühel või teisel moel meieni jõudis.

Kuu aja jooksul oli kõikidel patsientidel ja töötajatel võimalik nautida Koidu Lauri vaibanäitust „Villast võlutet". Autor on oma töödesse sisse viltinud palju rõõmsaid mõtteid, soove, unistusi ning veidi vigurit ja mõistujuttu.

Sama liigutav oli Tartu Teatri näitlejate Romero Tamre, Tess Pauskari ning Algis Astmäe soov tuua haiglas viibivate lasteni meeleolukas lavastus „Vahva rätsep".

Peale selle pakkusid jõulukuul lastele erinevaid tegevusi meisterdamiste, mängude ja laulude näol Tartu Tervishoiu Kõrgkooli I kursuse ämmaemandad, korporatsiooni Filiae Patriae liikmed ja Laeva Põhikooli lapsed õpetaja Triin Napa juhendamisel.Lastefondi vabatahtlikud eesotsas Kaisa Söödiga täiendasid meie mängutubasid uute mänguasjadega.

Samuti hoolitses Tartu Tarbijate Kooperatiiv koostöös Lastefondiga nende laste eest, kes jõuluõhtu haiglas pidid veetma. Igale kommikotile lisas Peep Sooman omalt poolt raamatu "Tapeedipoiss Tambet" ning kingitusi käis lastele üle andmas jõuluvana isiklikult.

Suur aitäh kõikidele pühendatud aja ning heade tegude eest!

 

Evelyn Evert
lastekliiniku ülemõde

Infektsiooniriski maandamisega on kliinikumis tegeletud juba ca 10 aastat, millest seitse viimast spetsialiseerunud teenistusena. Üle-ülemöödunud murranguline, 2008. aasta tõi uue ravikorpuse valmimise näol kaasa muutusi ka infektsioonikontrolli teenistuse igapäevatöös.

Ümberkorraldustest kõneledes toovad infektsionistid ühe peamise plussina esile, et kliinikute koondumine ühe katuse alla lõi soodsa pinnase ühtsete mängureeglite tekkeks. „Kui varem olid ehk erinevates struktuuriüksustes ajaloolistel põhjustel kehtinud mõneti erisugused normid, siis ühte majja kokku tooduna on inimesed üksteisele lähemal, kommunikeeruvad rohkem ning see tagab sellise hea sünergia," sõnab infektsiooniarst Vivika Adamson. „Seda ka eeskirjade osas."

Lisaks on maja kompaktsuse tõttu struktuuriüksuste tegevus nüüd paremini jälgitav ning infektsiooniteenistus neile kergemini kättesaadav. „Nii et majade ühendamine on mõlemat pidi kasuks tulnud," leiab Adamson. Ka õppetegevust ning erinevad ühisüritusi, loenguid ja koolitusi on teenistusel uutes tingimustes mugavam ja lihtsam läbi viia ning korraldada.

Kuna uue korpuse valmimise käigus sai põhjalikult ümber ehitatud ka vana haiglaosa sissepääs ning fuajee, kuhu rajati infektsioonikontrolli teenistuse uued ametiruumid, paranesid oluliselt üksuse enda töötingimusedki. Oma tegevuse algperioodil 7 aastat tagasi tuli teenistusel hakkama saada keldrikorruse ruumides, seejärel tegutseti pikalt L.Puusepa 8 II korrusel nn remondipiirkonnas. „Toimetasime seal koos remondimeestega," muigab Vivika Adamson. „Nii et sellega võrreldes, vaadake siia!"

23.-24. septembrini toimus Hollandis Leidenis Eurotransplanti (ET) iga-aastane kohtumine, kus siirdamismeeskonnad üle Euroopa jagasid kogemusi ja arutlesid koostöö arendamise võimaluste üle.

Kliinikumist osalesid rahvusvahelisel koosviibimisel neerusiirdajad dr Peeter Dmitriev ja dr Aleksander Lõhmus, immuunanalüüsi osakonna koesobivuslabori spetsialist Astra Västrik ja transplantatsiooni koordinaator Anni Küüsvek. Üritusest ei saanud osa võtta dr Toomas Väli, kes Tartust lahkumise asemel siirdas koos oma meeskonnaga urgentsele patsiendile maksa.

Kohtumine algas transplantatsiooni koordinaatorite koosolekuga, mille avas ET peadirektor Arie Oosterlee, kes on varasemalt väga kaua koordinaatorina töötanud. Üheks peamiseks arutlusteemaks oli keeleprobleem. Nimelt on ET ametlikuks töökeeleks inglise keel, st kogu info doonori seisundi kohta tuleks ET infosüsteemi kanda inglise keeles, kuid väga sageli on näiteks röntgeni ja ultraheli kirjeldused edastatud kohalikus keeles. Selles osas on tublimad olnud just ET-ga hiljem liitunud väiksemad riigid, samas kui Saksamaa annab doonoriinfo peaaegu 100% juhtudest edasi saksa keeles. Osalejate lõbustamiseks loeti ette mõned doonori raportid hollandi, horvaatia ja sloveenia keeles.

Foto: Liis Veede erakogu.Kliinikumi stomatoloogia kliiniku arst-õppejõud dr Tiia Tamme ja dr Liis Veede osalesid 6.-7. septembrini Innsbruckis koolitusel
pealkirjaga "AOCMF Advanced Course Neck Dissections" ("Kaelapiirkonna dissektsioonkursus edasijõudnutele").

Arstide sõnul oli rahvusvahelise näo- ja lõualuudekirurgia spetsialistide ühenduse AOCMF-i poolt organiseeritud kursus väga kasulik, sest andis kiire meeldetuletuse nii kaela topograafilisest ja süsteemsest anatoomiast kui kasvajatega seotud kirurgilise ravi põhimõtetest. Koolituse suure plussina toodi esile ka võimalust prepareerida tunnustatud õppejõududekirurgide käe all. „Nii oli alati keegi sinu kõrval valmis demonstreerima operatsioonitehnikaid "laibamaterjalil" või lihtsalt aitama üles leida mingit kindlat närvi või veresoont," kirjeldas dr Tamme.

Kursuse korraldust ja päevakava ülesehitust hindavad osalenud samuti heaks: teoreetilisele teemakäsitlusele järgnes koheselt käeline tegevus, mis aitas äsjaomandatud teadmisi praktika läbi kinnistada. Koolitus lõppes ümarlauaga, kus osavõtjatel oli võimalus diskuteerida komplikatsioonide üle, mis võivad tekkida eelkõige pahaloomuliste kasvajate ravis.

Kursusest võtsid osa kolleegid seitsmest erinevast riigist, lektoritena astusid üles Euroopas tunnustatud kirurgid Müncheni Ülikooli näo-lõualuukirurgia kliinikust ning Innsbrucki Meditsiini Ülikoolist.

Stomatoloogia kliiniku kirurgide osalemine koolitusel sai võimalikuks tänu Baltrade OÜ ja TÜ Kliinikumi Arendusfondi toetusele.

 

Kliinikumi Leht

Foto: sisekliiniku erakogu.22.-23. oktoobril oli kliinikumi töötajatel võimalus rahvusvahelise osteoporoosinädala raames sisekliinikus oma luutihedust mõõta ning reumatoloogidega osteoporoosi teemal konsulteerida.

Sisekliiniku arst-õppejõu dr Mari-Ann Kalderi sõnul ajendas seesugust üritust läbi viima kolleegide vähene osalus luutiheduse uuringutel: „Ühel hommikul densitomeetria kabinetis uuringuvastuseid kirjutades, astus sinna sisse üks meie maja töötaja ja ütles, et talle pole elu sees densitomeetriat tehtud," rääkis reumatoloog. „Ometi oli ta selles eas, kus see uuring oleks võinud olla ammu teostatud." Sellest innustatuna võetigi koos dr Riina Kallikormiga vastu otsus korraldada haigekassa ja sponsorite abiga oma töötajatele suunatud vastuvõtt.

Dr Kalderi sõnul oli kolleegide osalusaktiivsus äärmiselt suur, mistõttu oldi sunnitud vastuvõetavate arvu etteregistreerimisega piirama. „Aparaat lihtsalt ei jõua protseduuri kiiremini teha – selle läbilaskvus on 6 inimest tunnis," selgitas ta. Siiski on arst veendunud, et üritus kulges edukalt – töötajad olid sellise võimaluse eest väga tänulikud ning tänu kontrollile avastati ka päris palju hälbelisi leide: „14-l inimesel tuvastasime osteopeenia ning osteoporoos sai esmakordselt diagnoositud viiel kolleegil." Kokku käis konsultatsioonil ligi 60 kaastöötajat.

Loo peakangelased Kasahstani pealinnas Astanas - suurepärase arhitektuuriga linnas, mis loodud 7 aastaga. Foto: Aivar Pintsaare erakogu. Alates 2008. aasta kevadest on traumatoloogia- ja ortopeediakliiniku tohtrid Aivar Pintsaar ja Toomas Saluse käinud erialaseid õpetusi jagamas juba nii Kasahstanis, Aserbaidžaanis kui Ungaris. Lähiajal ootavad eeldatavalt ees veel ka Malta, Sankt-Peterburg, Gruusia ning Praha.

Arvukate õpetamisreiside taga on rahvusvaheline organisatsioon AO Trauma, mis ühendab lihasluukonna traumaatiliste vigastustega tegelevaid arste üle maailma ning mille Eesti ortopeede ühendava alaseltsi aktiivsete liikmetena dr Pintsaar ja dr Saluse tegevad on. Nii kohaliku kui ülemaailmse ühenduse peamiseks tegevusvaldkonnaks on ortopeedia-alase täiendkoolituse organiseerimine oma liikmetele.

Koolitatavatest koolitajateks
Seltsi tegusate liikmetena on Aivar Pintsaar ja Toomas Saluse eelnevalt aastate jooksul ise hulga erineva Näidisoperatsioon sääreluu ebaliigese korral. Foto: Aivar Pintsaare erakogu.tasemega spetsiaalseid kursuseid läbinud, mistõttu peetakse neid täna juba rahvusvaheliselt hinnatud spetsialistideks. „Kuivõrd kõik toimekad Eesti ortopeedid on saanud küllaltki hea koolituse ning nende töö kvaliteet on kõrgel arvestataval Euroopa tasemel, on hakatud meid koolitusprogrammidesse kaasama mitte enam ainult kuulajate, vaid juba ka lektorite ja praktiliste töölaudade instruktoritena," täpsustab Pintsaar.

Kuna paljudes riikides ei räägi arstkond peale oma emaja vene keele ühtegi teist keelt ning vene keele oskusega lektoreid AO Traumal napib, on Eesti arstid oma ajaloolisest taustast tuleneva keeleoskuse tõttu haaratud kursuste läbiviimisse eeskätt just võõr- või emakeelena vene keelt rääkivates riikides. See tähendab peaasjalikult endiseid idapoolseid Nõukogude Liidu maid.

10 aastat tagasi, 2. oktoobril 2000 alustas tegevust kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonna statsionaar. Sellest, millega tegeletakse üksuses täna ning kuidas on edenenud aastatetagused unistused osakonna tegevusbaasi laiendamisest, sh vastsündinute kuulmise skriiningu käivitamisest, räägivad osakonna arst-õppejõud Katrin Kruustük ja kõrvakliiniku juhataja Priit Kasenõmm.

Implantatsioonimeeskonna arst dr Katrin Kruustük ning geneetik Rita Teek pisikest patsienti konsulteerimas. Foto: kliinikumi arhiiv.

Kui nüüd tagasi mõelda, siis mis põhjusel sai kuulmise ja kõnestamise osakonnastatsionaar loodud?

Priit Kasenõmm (PK): Paljuski ajendatuna väikelaste kuulmislanguse diagnostika ja rehabilitatsiooni, eeskätt sisekõrva implantatsiooni tõhustamise vajadusest.

Katrin Kruustük (KK): Peamist rolli mängis see, et 10 aastat tagasi diagnoositi lastel kuulmispuue väga hilja, mistõttu hilines rehabilitatsioon. Keskmine diagnoosimise vanus oli siis 3,5 aastat ja rehabilitatsiooniga alustamisel 4-5 aastat. Isegi, kui diagnoosini jõuti varakult, tekkis küsimus, mis nende lastega edasi teha. Väikelaste kuulmislanguse rehabilitatsioonis oli kogu maailmas selleks ajaks jõuliselt esile kerkinud sisekõrva implantatsioon ning kõnealune osakond loodigi just sellega haakuvate vajaduste rahuldamiseks
Veidi hiljem algasid ka läbirääkimised haigekassaga, et käivitada laste kuulmisskriining. Ennekõike ikka selleks, et kuulmislanguse diagnoosini jõutaks võimalikult vara.

PK: Kusjuures tänavu kevadel täitus ka 10 aastat esimesest sisekõrva implantatsioonist Eestis. Ühtlasi paigaldati kõrvakliinikus 100. implantaat.

KK: Statsionaarse osakonna vajadus tulenes ka sellest, et väikelaste kuulmislanguse diagnostika nõuab enamasti aega ja põhjalikku lähenemist. Samuti oli vaja luua koht kuulmispuudega laste vanemate väljaõppeks ning tingimused, kus teostada hilisemat implantaadi programmeerimist. See kõik ei saa toimuda pooletunnisel vastuvõtul.

Foto: www.urologyweek.org

13. - 17. septembrini tähistati Eestis eesnäärme tervisenädalat, mille eestvedajaks oli kliinikumi androloogiakeskus.

Keskuse direktori dr Margus  Punabi sõnul oli üle-euroopalise uroloogianädala raames korraldatud eesnäärmenädala eesmärgiks tõsta meeste teadlikkust eesnäärmeprobleemidest ning nende ravivõimalustest. „Kuna problemaatika on Eestis väga aktuaalne – suremus eesnäärmevähki on meil Euroopa suurim – siis võttes eeskuju riikidest, kus seda nädalat on juba 5 aastat peetud, on viimastel aastatel seda ka Eestis tegema hakatud," selgitab ta. Kui varasemalt tegelesid sellega uroloogid, siis viimased paar aastat on nädalat organiseerinud kliinikumi androloogiakeskus.

Kuna Eestis on eesnäärmehaigused just vanematel meestel äärmiselt levinud, arstide juurde aga jõutakse suhteliselt harva ja hilja, siis soovitaksegi korralise kampaaniaga panna mehi oma tervisele rohkem tähelepanu pöörama ning neid arstlikusse kontrolli kutsuda. „Meie sõnum on, et eesnääre on olemas ja seda peab regulaarselt kontrollima. Ja seda sama tihti kui oma autot," toonitab dr Punab tunnistades, et mehed kipuvad sageli oma oma sõiduvahendi eest paremini hoolitsema kui iseenda tervise eest.

Spordimeditsiini- ja taastusravi osakond on juba pikemat aega figureerinud kliinikumi kõrval ka kahes uues "asupaigas" – Online sotsiaalvõrgustikus Facebook ning Tartu Ülikooli Spordiklubi ruumides.

Kliiniku turundusspetsialisti Mari Targa sõnul soovitakse esindatusega Facebookis tagada, et järjest rohkemate inimesteni jõuaks teadmised tervislikust sportimisest, professionaalsest taastusravist ning võimalustest õenduse ja töötervishoiu valdkondades. „Facebooki konto vahendusel saab lihtsalt ja kiirelt edastada kasulikku informatsiooni nii uute meditsiiniliste võimaluste, kasulike soovituste kui ka toimuvate ürituste kohta", täpsustas ta.

Et spordimeditsiini- ja taastusravikliiniku ponnistused ei piirduks pelgalt teadlikkuse tõstmisega, on püütud kliiniku tegevust spordiharrastajatele ka ligipääsetavamaks muuta ja füüsiliselt lähemale viia. „Alates käesoleva aasta kevadest on TÜ Akadeemilise Spordiklubi peahoones (Ujula 4) avatud spordimeditsiini kabinet, et lihtsustada klubis treenivate noorsportlaste tervisekontrolli teostamist ning tervisliku sportimise alast nõustamist," rääkis Tark. Kabinet on esialgu avatud esmaspäeviti 9.00-17.00 ja reedeti 8.00- 16.00, kuid vastuvõtu mahtu on lähiajal plaanis suurendada. Tervisekontrolliks registreerimine toimub numbril 7319221. Noorsportlaste tervisekontrolli rahastab haigekassa.


Kliinikumi Leht

Dr Frank Tüttelmann Münsteri Ülikooli Kliinikumist ettekannet pidamas. Foto: Paul Korrovitsi erakogu.10.-11. septembrini toimus Tartus TÜK Androloogiakeskuse eestvedamisel Põhjamaade Androloogia Assotsiatsiooni (NAFA) ja Balti Androloogide Seltsi (BAS) ühiskonverents.

NAFA (Nordic Association for Andrology) on Põhjamaade androlooge ühendav organisatsioon, mis on mitme aastakümne vältel aidanud kokku viia androloogiaga seotud teadlasi ja arste Põhja-Euroopa riikidest. Traditsiooniliselt on üheks kogemuste vahetamise kohaks olnud NAFA aastakonverents, mis sel korral toimus esmakordselt Eestis.

Konverentsi avaettekande pidas dr T. Haugen (Oslo Ülikool, Norra), kes andis ülevaate muudatustest sperma analüüsis MTO poolt käesoleval aastal välja antud uue ja paljudiskuteeritud käsiraamatu valguses. Järgnesid Balti Androloogia Seltsi ettekanded, mille raames lisaks Läti ja Leedu kolleegide esitlustele tutvustasid ka oma doktoritööde kavandeid Eesti kraadiõppurid – dr K. Aumees rääkis vananevate meeste reproduktiivsest funktsioonist, dr K. Ehala-Aleksejev liigse kehakaalu, metaboolse sündroomi ja meheviljakuse seostest ning dr M. Žarkovski eesnäärmevähi ravi seostest patsiendi iseloomuomadustega.

Suurem osa Eesti „esindusest“ kongressil (vasakult): Elena Bekker (Ortomax OÜ), dr Kristjan Gutmann, dr Anne-Ly Elhi, residendid Janne Unt ja Liidia Nossikova ning dr Veiko Vengerfeldt. Pildilt puuduvad resident Aleksei Šaganov ja dr Dmitri Ruzanov. Foto: erakogu.

16.-18. septembrini pidasid Euroopa hambaarstid Leedu pealinnas Vilniuses rahvusvahelist mikrohambaravi kongressi pealkirjaga „Seeing is believing" ehk „Oma silm on kuningas".

Euroopa Mikrohambaravi Seltsi (European Society of Microscope Dentistry - ESMD) poolt korraldatud kongressi spetsiifiline suunitlus tingis osavõtjate mõõduka arvu – kohal oli 243 spetsialisti kogu maailmast Kanadast Jaapanini, enamus neist Euroopast ja Venemaalt. Eestist osales 7 kolleegi. Siiski osutus kolmepäevasel konverentsil käsitletu väga informatiivseks, sest peaesinejad olid põhjalikult selekteeritud ning loengute valikul oli arvestatud mikroskoobiga töötamise kõiki aspekte.

Esimesel päeval viidi läbi 6 hands-on töötuba, mida juhtisid oma ala tippspetsialistid. Äramärkimist väärivad dr McGregor USA-st, kelle kursus hõlmas esteetilist igemeplastikat ning dr Massironi Itaaliast, kes andis ülevaate mikrolaminaatide preparatsioonist. Paralleelselt nendega toimusid ka meistriklassid kahes saalis. Seal käsitletud teemadest äratasid rohkem tähelepanu fotografeerimine läbi mikroskoobi (lektor dr Herbranson, USA) ning laserite kasutamine hambaravis (lektor dr Van As, Kanada). Huvitav oli ka avatud foorum probleemidest hambaravi praksise töökorralduses, mille viis läbi USA lektor de St.Georges. Selle käigus jagati hambaarstidele erinevaid juhiseid alates personali valiku kriteeriumidest kuni selleni, kuidas vältida patsientide mitteilmumist visiitidele. Päeva lõpetas vastuvõtt Leedu Rahvuslikus Kunstigaleriis.

2000. aasta septembri alguses avati psühhiaatriakliinikus une- ja ärevushäirete uuringute osakond, mis tänavu tähistab oma 10. juubelit. Üksuse minevikust, olevikust ja tulevikust jagavad meenutusi ja muljeid osakonna endised ja praegused töötajad.

Patsiendi rolli asetatud kõrva-nina-kurguarst dr Margus Luht demonstreerib tolleaegse CPAP-aparaadi kasutamist. Foto: psühhiaatriakliiniku arhiiv.

3-aastane eellugu
Polüsomnograafiliste uuringute ja unemeditsiiniga tegelemisele psühhiaatriakliinikus pani aluse prof Veiko Vasar 1996. aasta lõpus, mil soetati vajalik aparatuur ning ma sain kutse alustamaks tööd uneuuringute spetsialistina.

Tegutsemise algperioodil vastutasin kogu uneuuringute alase tegevuse eest ise, hiljem õnnestus välja õpetada juba ka valdkonnale spetsialiseerunud õde – Moonika Soots. Üheskoos omandasime aja jooksul järjest uusi tööks vajalikke spetsiifilisi teadmisi ja oskuseid.

1997. aastal liitus meeskonnaga dr Marlit Veldi ning lühikest aega õppisid meie juures elektroodide panemist ja uuringu läbivaatamist dr Innar Tõru ja dr Triin Eller. 1997-ndasse aastasse jäävad esimesed 20 uuringut.

Algusaastate meeskond. Foto: psühhiaatriakliiniku arhiiv.1998. aastal alustasime kaheööliste ning päevase unisuse uuringutega. Esimestena pöördusid meie poole uneapnoehaiged, peatselt lisandusid ka muude päevast unisust ja väsimust põhjustavate häiretega – hilise uneaja sündroomi, unetuse, erinevate uneaegsete liigutuste häirete ja hüpersomniatega – patsiendid. 1998. aasta 50 uuringust jõuti 2000. aastaks 150 uuringuööni aastas, mis tõestas ilmekalt vajadust oma meeskonna ja üksuse järele.

Keskuse loomine
Suure teadustöövõimekusega dr Jakov Šliki liitumisel psühhiaatriakliinikuga ning prof Veiko Vasara toetusel saigi teoks ühendus, kus tegeldi nii kliinilise meditsiini kui teadustööga. Esiti oligi uue üksuse nimi teadus- ja arendusosakond, hiljem nimetati see ümber une- ja ärevushäirete osakonnaks, mille avamispidu peeti 2000. aasta 1. septembril.

Foto: psühhiaatriakliiniku arhiiv.Tolleaegses osakonnas oli 2 uneuuringu ning 8 ärevushäirete voodikohta, lisaks elav ambulatoorne töö une- ja ärevushäirete patsientidega. Kliinilise töö oluliseks osaks sai täiendavalt ka kognitiivkäitumuslik teraapia.

Meeskond ja tööjaotus
Une- ja ärevushäirete osakonna esimesteks meeskonnaliikmeteks olid osakonna juhataja dr Jakov Šlik, arstid dr Tuuliki Hion, dr Marlit Veldi, dr Innar Tõru ja dr Triin Eller, psühholoogid dr Anu Aluoja ja dr Kersti Luuk ning õed Janika Pael, Moonika Soots, Merle Taevik, Külli Silvet, Jane Puusepp, Liilia Juhkason ja Tiina Torma.

Osakonna 30. juubelit kogunes tähistama üle 100 kunagise pisikese patsiendi. Foto: Evelin Tamm.

4. septembril tähistas lastekliiniku vastsündinute osakond oma 30. juubelit, mille puhul kutsuti kliinikusse kokku väga enneaegse sünni tõttu haiglas ravil viibinud väikesed patsiendid koos oma lähedastega.

Mustkunstniku etteaste. Foto: Evelin Tamm.Ürituse raames oli lastel võimalus kaasa lüüa erinevates arendavates välitegevustes ning osa saada mustkunstniku etteastest. Samuti toimusid loengud lapsevanematele ning oli üles seatud kaisukaruhaigla, kus lapsed said ise „haigeid" kaisukarusid ravida, nende haavu siduda ning nende eest hoolitseda. Esinesid laululapsed ning võimlemisklubi Finess võimlejad. Sünnipäevapeol osalesid ka endised ja praegused lastekliiniku arstid ning eriti südantsoojendavad momendid olidki arstide taaskohtumised kunagiste pisikeste patsientidega.

Lastekliiniku vanemarstõppejõu dots Heili Varendi sõnul on aastate jooksul osakonnas ravil viibinud peaaegu 20 000 vastsündinut ja imikut. „Kolmekümne aasta jooksul on enneaegsete ja/või haigena sündinud vastsündinute võimalused ellu jääda ja terveks saada oluliselt paranenud. Selle nimel töötatakse käsikäes laste intensiivravi, lastekirurgia, geneetika ja teiste valdkondade spetsialistidega," rääkis Varendi.

Kui veel paar aastat tagasi tuli igal kemoteraapilist ravi osutaval osakonnal vajalike ravimlahuste valmistamisega ise, oma ruumides ning standarditele mittevastavates tingimustes hakkama saada, siis alates 2009. aasta märtsist tegutseb apteegi koosseisus kogu kliinikumi tsütostaatikumide lahustamist koondav keskus, millega astuti suur kvalitatiivne samm edasi.

Tsütostaatikumi lahustamine laminaarkapis CYPRO programmi juhendamisel. Foto: erakogu.

Apteegi direktori Irja Uibolehe sõnul tekkis vajadus ja idee tsentraliseeritud lahustuskeskuse loomiseks juba aastaid tagasi, kuid hoo sai projekt sisse 2006. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Onkoloogilise Farmaatsia Seltsiga. „Tänu selle seltsi tegevusele ja nende poolt välja töötatud materjalidele saime suure osa informatsioonist, kuidas sellist keskust siin sisse seada ja millistele tingimustele see täpselt vastama peab," selgitab ta.

2008. aasta sügisel osteti Euroopa seltsi vahendusel spetsiaalne lahustamisprogramm CYPRO. Maksta tuli vaid komplekti kuuluva riistvara eest, tarkvara kasutuslitsents saadi tasuta, sest programm tõlgiti oma kuludega esimesena eesti keelde.

Hetkel veel poolik lahendus
Kuigi CYPRO on juba praegu lahustuskeskuses kasutusel, ei tööta see hetkel veel päris nii nagu ette nähtud. Irja Uiboleht ja vanemproviisor Mari Kand selgitavad, et kui ideaalis peaks arstidel olema programm esmalt ühendatud elektroonilise haiguslooga ning seejärel lahustuskeskusega, et nad saaksid CYPRO vahendusel automaatselt keskusesse tellimusi saata, siis praegu programmidevahelisi ühendusi pole ning otsekontakt arstidega puudub. See toob aga kaasa kuhjaga lisatööd mõlema osapoole jaoks. „Kõigepealt täidetakse osakonnas spetsiaalsed keemiaravi tellimuslehed, mis paberkandjal siia saadetakse. Seejärel sisestame meie need omakorda käsitsi programmi ning alles siis saab ravimit valmistama hakata," täpsustab Uiboleht.

Direktor tõdeb, et praegu on siiski tegemist veel pooliku lahendusega. Ning kuigi konkreetset tähtaega määratud ei ole, loodab ta, et vastavad ühendused programmide vahel saavad loodud juba sel aastal.

Diabeet on krooniline haigus, mis mõjutab nii patsiendi kui ka tema lähedaste elu. Kuna diabeedihaigeid satub kliinikumi kõikidesse osakondadesse, nende statsionaarsel ravil viibimise aeg on piiratud ja nõustamisvajadused pidevas muutumises, siis on patsiendiõpetusel oluline roll haigusega toimetulemisel, diabeedi kompensatsiooni tagamisel, tüsistuste ennetamisel ning elukvaliteedi parandamisel.

Et kliinikumi erinevate osakondade õed nõustaksid diabeedihaigetest patsiente ühtsetel alustel, töötati sisekliinikus välja õdede igapäevatöös rakendatav abimaterjal.

Diabeedihaige õpetamise programm koosneb neljast osast ja sisaldab teadmisi, mis on vajalikud diabeeti põdevate patsientide jälgimiseks ja abistamiseks:
1. diabeedi olemus (kirjeldatakse diabeeti kui haigust, selle tüüpe, riskitegureid ja sümptomeid);
2. diabeedi ravi;
3. diabeedi tüsistused;
4. patsiendi toimetuleku hindamine (antakse juhiseid, kuidas hinnata patsiendi toimetulekut oma haigusega).